Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Rõndume koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma tänavuse rännusarja 20. hooajal parajasti liikumas Aasia põlisrahvaste
seas ja eelmises saates sai kõneldud hindu maarahvast, kes elab seal
India keskosas ja seal sai käidud siis nendes traditsioonilistes
kolkakülades. Aga täna läheme sellisele Kagu-Aasia maale nagu
Indoneesia Indoneesia on ka ikka päratult suur riik seal Aasias
asub laiali pillatuna saartel ookeanis ja neid saari on seal
kokku üle seitsmeteistkümne 1000. Niiet Indoneesia on maailma kõige suurem saareriik. Ja elanikke on seal ka ikka pöörasel hulgal 250 miljonit või rohkem. Ja kui me näiteks võrdleme meie suure idanaabriga, siis Venemaal
kokku elab umbes kolmandiku võrra vähem inimesi, kui on Indoneesias. Aga sellest saare viigist teavad eestlased dist võrdlemisi vähe,
seal on hästi palju erinevaid trahve,
vaid erinevaid saarestike ja võib-olla ainult need,
kes ise on käinud kusagil seal Indoneesia saartel,
siis neid kante teavad, kus nad olnud on,
aga tänases saates me keskenduma tegelikult
ainult ühele saarele seal Indoneesias ja selleks on siis paali saar. No kui suur paalisaar on, ta on umbes kahe Saaremaa suurune,
aga sellel kahe Saaremaa-suurusel saarel elab inimesi üle
100 korra rohkem, kui on Saaremaal või kui võrrelda
siis Eesti elanike arvuga,
siis sellel kahe Saaremaa-suurusel
saarel elab üle nelja miljoni inimesi. Ehk siis kolm korda rohkem kui Eestis. Ja võiks niimoodi lihtsameelseid küsida, et,
et kuidas see võimalik ka on,
kuidas nad sinna maalapile üleüldse ära mahuvad. Ja saladuse võtmeks on siin muidugi see soodne troopiline kliima
ja viljakad mullad. Inimasustus on siin olnud
ülitihe juba ammustest aegadest peale ja
seal harrastatakse sellist rassi põllundust. Ja vot kui ise seisad seal paali saare terrass põllu
ääres ja näed neid astmeliselt
laskuvaid põlde, mis kõik kannavad riisitaimi. Ja siis mõtled selle peale,
kui hästi on siin läbimõeldud kogu see põllupidamine,
sedasama niisutusvett kasutatakse astmeliselt mitmel
riisipõllul järjestikku ja saaki saab siin kaks või kolm korda aastas. Siis hakkad nagu aimama. Ta toidab ikka ära küll need neli miljonit inimest. Ja muidugi see paali,
pärimusskulptuur, see on täiesti omaette fenomen, ma ütleksin. Ja tänases saates me siis hakkamegi seda nagu lahti harutama. Ja ma püüan siis kirjeldada neid kombeid ja traditsioone ja pühapaik,
mida me seal kohapeal nägime ja ka siis mõtestada selle tausta
üle, miks nad just sellised olid. Siin kõlas need kahtlemata üks pidulik muusika ja see oli
siis paali, traditsiooniline pulmamuusika ja kui
palju erinevaid pille seal kuulda oli, olid metall,
ksülofoni kongid, trummid ja nii
edasi mängijaid oli orkestris vähemalt paarkümmend. Ja kui meie ise nüüd seal Balil olime mõnda aega käinud,
siis laupäevasel päeval nägime,
et seal tee ääres oli täpselt selline orkester mängimas. Ja need mehed, kes seal pillide taga olid,
olid Te heledate riietega peas,
olid neil kukla taha seotud punased peente tikanditega pearätid ja
me jäime neid niimoodi lummatult vahtima. Ja siis, kui tuli nagu seal pillimängule vahe sisse,
siis ma ei pidanud vastu, läksin sinna juurde, küsisin,
kas keegi inglise keelt räägib, üks mees rääkis ja siis ma küsisin,
et mis muusikat siin mängite? Temaatiliselt siin on ju pulmad. Et vaadake siinsamas, kõrge müüri taga seal selle
ehitud värava taga, seal on käimas pulmad, pulmad algasid eile,
käivad ka täna õhtuni välja ja kestavad ka
homme ja siis küsis täiesti nüüd otse ootamatult. Kas meie kuus eestlast tahame ka äkki sinna pulma minna,
noh alguses nagu ei osanud midagi öelda,
aga teistpidi mõtled, no miks mitte, muidugi tahame. Ja siis kutsuti välja isamees,
isamees viis meid sealt väravast sisse ja siis me leidsime ennast
siuksel hästi suurel õuel,
mis oli rahvast paksult täis ja seal rahvasumma
keskel oli niuke kõrge poodium, seal seisis pruutpaar. No nad nägid väga kuninglikud välja, peigmehel pruudil
olid sellised kullatud kroonid ja pruudil oli see kroon eriti uhke ja
kõrge. Ja seljas olid need niisugused sätendavad
kuldtikanditega 1000 rüüd,
mehel siis natukene niisugune kleidi moodi riietus,
noh, mida nimetatakse rongiks, see on
seal aasiamaades paljudes maades niisugune pidulik riietus. Ja need
pruut ja peigmees oli tõepoolest verinoored väga nägusad nagu kenad
nukud ja seal toimus parajasti vist niisugune jutuajamine selle
pruutpaariga nende juures poodiumil seisis vist
pulmajuht ja tema jutustas mingeid lugusid,
noh, kõneles siis paali keeles ka, sellest aru ei saanud,
aga rahvas aeg-ajalt hakkas rõkkavad naerma. Ta siis rääkis, niukseid naljalugusid ja vist
tundus, andis vahetevahel ka siis pruutpaarile mingeid mõistatusi ja
ülesandeid pidanud kahe peale pidid ära lahendama. Ja selle järel paluti
siis kõiki sööma ja meie ka siis võtsime kätte niuksed puuvaagnad,
see esimene sabasse ja siis jõudsime sabasse siis katla, kus siis
kokk paani sinna vaagna peale tubli portsu riisi kõrval
olid laudade peal igasugused suupisted, sealt võtsid ise,
mida tahtsid ja siis istusid sinna maha,
vaibale, sööma, nii nagu seal kombeks on
ja kohalikud ajasid muidugi omavahel elavalt. Meie ei saanud juttu rääkida, sest keelt ei oska. Aga nad naeratasid meile
väga rõõmsalt ja natside igatepidi välja, et me oleme
ikka väga oodatud ja austatud külalised siin pulmas. Seal toimus siis igasuguseid seltskondlikke mänge,
traditsioonilisi ja palju muud. Me olime mitu tundi seal. Väga huvitav oli, aga siis mõtlesime,
et siin saarel on nii palju muud huvitavat vaadata. Peaks ära minema, otsisime isamehe üles, hakkasime hüvasti
jätma ja tema vaatas meile niukse imestunud näoga otsa,
et, et mis nüüd nii kiiresti ära tahate minna,
et pulmad käivad täna õhtuni välja
ja homme lähevad ka edasi, et olge ikka pulmade lõpuni. Aga ega ta väga peale käinud ütles umbes niimoodi,
et noh, kui teil nii kiire
on endale puhkuse aeg, no eks te siis minge. Ja see seik Sa ise paali traditsioonilises pulmas käia,
see jäi tõesti väga meelde. Aga kui nüüd mõelda, noh, nende ütleme,
pühapaikade ja templit,
et peale seal paalisaarel, siis need on seal ikka tõesti lugematul
hulgal ja võib-olla neid meenutusi ma alustaksin ühest niisugusest
väga omapärasest pühapaigast, nagu oli a Lawahhi koobastempel Bel. See asus ookeani ääres ja seal oli
siis hästi suur niisugune looduslik koobas ja selle
juures olid siis sellised templid ja palvepaigad. Ja kui me sinna kohale jõudsime,
siis toimus parajasti üks niisugune tseremoonia, mis oli
pühendatud tud merele, sest ka merd peavad pallilased pühaks. Ja seal oli siis niimoodi, et kas seda kirjeldada,
inimrühmad istusid siis palmide varjus,
palmid kasvasid seal niimoodi üksikuna seal rannaliiva peal ja
kõik inimesed olid pööratud näoga mere poole ja siis tõstsid oma käsi
niimoodi taeva poole niimoodi peopesad olid koos siis kummardasid
merele ja ütlesid merele palveid. Väga mõjuv oli. Aga no siis läksime vaatama, et milline see koobas on,
nad koobas oli, siis tuli välja,
et niisugune, et et sinna sisse minna ei tohtinud,
seda sai vaadata ainult sealt koopasuu eest. Ja põhjendus oli selles, et see koopapind on nii püha,
et inimjalg ei tohi sinna astuda. Ta oli ikka tohutult suur, ma ütleksin
täitsa nagu katedraali mõõtuse koobas ja kui kaugele ta sinna kalju
sisse läks ka seda ei teagi,
sest see lõpp uppus ju täielikku pimedusse. Aga üks asi, mis kohe silma hakkas, oli see,
et selle koopa laes rippus pea alaspidi tohutul hulgal nahkhiiri. Need olid meie, Eesti nahkhiirtest on ka suuremad, võib-olla niuksed,
käelaba suurused vähemalt? Jaa. No seda oli huvitav vaadata, aga ma olin lugenud, et selles koopas
elavad ka maod ja neid madusid, sul on seal päris palju, noh, tundus,
et niimoodi silmaga vaadates nagu ei
näe, meil olid kaasas siis niuksed, loodusevaatlused,
binoklid, otsisime need välja, hakkasime
siis uurima neid koopa seinu niimoodi meeterhaaval ja siis avastasime,
nägi ühe mao, noh, see
oli võib-olla käsivarre jämedune, mao keha, tumepruuni värvi peal,
heletooniline muster, see oli kindlasti püüton. Aga kui pikk ta oli, seda oli väga raske arvata,
sest ma pea ja saba oli pimeduses. Aga ma arvan, et eks ta ikka niukene,
paari-kolme meetrine kolakas võis küll olla. Ja temagi võõras päevaund seal,
nii nagu need nahk kiiredki. Ja huvitav selle asja juures on nüüd see taust, et see koobas
siin On olnud püha juba ligikaudu 1000 aastat ja need kõige vanemad
templid ehitati ka sinna kuskil 1000 aastat tagasi ja sellest ajast
saadik peetakse seda koobast siis nagu puutumatuks ja selle sees
elav elukooslus saab elada ja areneda täiesti inimesest rikkumatult. Ja lootus inimesel on huvitav mõelda,
et kuidas siis kogu see kooslus seal kõigi
oma olevuste vaheliste suhete ja
toiduahelatega niimoodi sajandeid seal olnud. Ja vot need nahkhiired ja maad on kahtlemata seal
elukoosluses tähtsam tegelased. Nende elu käib umbes niimoodi, et päeval nats siin puhkavad
õhtuhämaruses lendava nahkhiired välja toidujahile ja püütonid. Nemad toidavad ennast õieti nahkhiirtest. Ja muidugi nad saavad kätte ainult neid haiged ja põdurad nahkhiiri. Nii et on ka omamoodi nagu sanitarid siin koopas. Aga kuna neid nahkhiiri on nii palju,
siis madude kõht ei ole kunagi tühi ja ka
neid madusid on seal päris palju. Nii et tõesti selline
väga eriline võiks öelda range režiimiga kaitseala,
mis on siin tegutsenud sajandeid. Aga neid pühakodasid oli muidugi
igast templikujulisi ja igasuguste vägevate hoonetena
ja kõigevägevam nendest oli kahtlemata Ta seal saare keskel
asuv pessa kihi tempel. No loomulikult ta oli nii kuulus, et me pidime seda vaatama minema
ja tasus looduslikult väga põneva koha peal
nimelt kogu saare kõige kõrgema mäenõlval. Selle mäe nimi on kung, ta
on rohkem kui kolme kilomeetri kõrgune ja ka seda suurt
mäehiiglast peavad pallilased pühaks. Kuigi see pühapaik on mõnes mõttes väga ohtlik ja ettearvamatu, sest
seesama kungi mägi on tegelikult aktiivne vulkaan purskab üsna tihti,
viimati purskas väga tõsiselt 2000 seitsmeteistkümnendal aastal. Ja ometi tee ehitasid pallilased selle esimese templihoone
siia kusagil 600 aastat tagasi sest nad
kuidagi tajusid selle paiga erilisust ja järgmistel sajanditel nad
siis laiendasid neid templihoonet ehitisi, siin kogu aeg. Ja huvitav on see, et kõigi selle 600 aasta jooksul kõigi nende
lugema toote vulkaanipursete
jooksul ei ole neid templihooneid, need pursked mitte
kunagi kahjustanud ja pallilased peavad seda endastmõistetavaks
sest nende nägemise ergan ikkagi need templid seal jumaliku
ettehoolduse all ja nendega ei saagi midagi juhtuda. Aga kui me nüüd sinna templisse õieti sinna templit Te
kompleksi minna tahtsime,
siis see oli ikka päris paras teekond. Kõigepealt pidime selga tõmbama
rongid, sest pükstega sinna pühapaika minna ei tohi ja siis hakkasime
ronima mööda neid lõputult pikki laiut trepiastmeid aina kõrgemale. Ja jõudsime siis lõpuks niisuguse lamedama künka peale. Ja seal siis selgus, et seal on ikka neid templeid
üksjagu kokku üle 20 igal templi veel oma ees ja tagaõu. Ja sinna templite õuede rägastiku võistesse ära eksida. Teistpidi olid nad muidugi väga mõjuvad templid, kõrged tornid,
nende aedade ilutaimed ja skulptuurid. Kõik see jättis kustumatu mulje ja seda pessa kihi
templit nimetavat pallilased ise siis ema templiks. Ja kokku ütlevad nad, et Bali saarel on templeid üle 20000. No mida muud see tähendab kui
jett pallilased on alati olnud väga religioosne rahvas. Mis siis ka tänapäeval tähendab seda, et nende kombed,
argielu on tihedasti läbi põimunud mitut sorti,
usuliste rituaalidega hommikust õhtuni. Aga selleks, et aru saada, miks nad nii religioossed on. Peab põikama nüüd korraks sellesse saare kultuurilukku, see
on hästi pikk ja kirev. Aga üheks eriliseks jooneks seal on
see, et pallilaste usuelu aluseks on hinduism. No seesama hinduism, millest sa eelmises saates
räägitud mida ju tegelikult järgitakse Sid paali
saarest tuhandete kilomeetrite kaugusel kusagil
seal hindlustani poolsaarel, et miks ta just siin on
siis jäänud, kusjuures ümberringi mitte mingisuguseid hindude
kogukondi suuri ei ole olemas. Ja selle kohta ütlevad siis ajaloolased midagi niisugust. Kunagi väga ammu tublisti üle 1500 aastat tagasi. Kool, kes siit mööda sellised iidsed mereteed Aasias ja neid mereteid
mööda purjetasid tihti kahjust india
kaupmehed ja nendel omakorda olid kaasas siis mõnikord hindu
preestrid ja vot need hindu preestrid siin paali
saarel jutlustasid siis oma õpetusi ja just siin saarel võeti
see väga omaks hinduism ja jäädigi selle juurde pidama. Aga järgmistel sajanditel seal juhtus niimoodi, et see Indiast pärit
hinduism segunes selle ürgse looduse usundiga ja veel mitmete teiste
usuvooludega, mis siia saarele erinevatest ilmakaartest aegade jooksul
jõudsid. Ja vot nii kujuneski välja selline eriline paali hinduism,
mida ei kohta mitte kusagil mujal,
kui ainult sellel saarel. Aga siin kuuldus üks niisugune vahva pillimäng, mida me ka seal Paalil
üsna sageli kuulda saime. See on siis bambus, ksülofon, onide,
muusika, Paalilased ise nimetavad seda oma bambuspilli rin tikiks. Ja see rindik koosneb siis eri pikkusega ja jämedusega
bambusetorudest nende pihta siis kepikestega niimoodi osavasti lüüa,
siis tekivadki nii siuksed, minu meelest väga lahedad elid. Minule mõjuvad nad küll väga niimoodi kuidagi rahustavalt ja
tasakaalustatult. Aga see bambusepillide muusika meeldib ka
kõigile turistidele Balile puhkama tulevad. Ja mis puutub turistidesse,
siis see paali saar tõmbab neid tõesti ligi nagu magnetiga. Nii et näiteks enne koroonaepideemiat,
et 2019 aastal käis siin aasta jooksul suisa
6,2 miljonit turisti, no see on ju pöörane. Covid tegi muidugi oma tööturistide arv kukkus kolinal alla. Vahepeal pandi saar turistidel täiesti kinni. Aga noh, eks neid nüüd jälle vaikselt hakkab sinna tulema. Aga noh, nii või teisiti kindel on. Midagi peab siin Paalil olema,
mis turiste vastupandamatult ligi meelitab. Ja mitte ainult see,
et siin on soe, troopiline kliima ja mõnusad liivarannad,
midagi peab olema veel. Ja ma arvan, et see on just seesama paali,
laste erinäoline kultuur, kõik need kombed, traditsioonid, rituaalid,
mida nad järgisid kindlasti ammu enne seda, kui ükski turist
siia üldse jõudnud veel oli ja mida nad järgivad ka praegu. Ja ma arvan, et kui keegi siia esimest korda tuleb,
siis ta lihtsalt ei suuda imestamata jätta kui palju muusikat,
kui palju tantsu, kui palju igasugust skulptuuride meisterdamist,
maalimist, riiet, valmistamist siin on. Ja kui suured meistrid need Balilased kõigi nende
oma tööde juures on, nii
et, et võiks tuntud, et nad kõik on siin kaunite kunstide harrastajad. Tõesti, see on üldrahvalik tegevus. Ja vot selle põhjus ei ole küll kindlasti ainult see,
et turistid seda kraami ostavad, natuke
ostavad, nii palju, nad ei jaksa iialgi osta
nagu pallilased neid teevad ja,
ja on ka enne teinud, enne turistide tulekut. Ja kultuuriloolased ütlevad, et, et see tegelik
saladus peitub ikkagi selles pallilaste eripärases usundis. Ja ma olen lugenud ühte nihukest huvitavat uurimust,
kus siis on umbes öeldud niimoodi,
et kui võrrelda nüüd seda India
hinduismi maali hinduismi ka siis vahe on selles, et nad suunavad
oma usu energia erinevatesse suundadesse siis seal
Indias väga tihti pöördutakse iseendasse, mediteeritakse nii edasi,
aga paali lastel on niimoodi, et neil on väga suur vajadus seda oma
usutunnet välja näidata teistele. Ja niimoodi nad siis iga päev seda teevad hästi aktiivselt ja sellega
tegelikult nagu kinnitavad endale ja teistele, et nad on oma usu
veendumustele truud, et algpõhjus on ikkagi seesama nende iidne usk. Ja see on väga huvitav mõte, kui selle üle järele mõelda,
aga kui sa seal kohapeal oled, sa näed seda kõike elavana
ja oma silmaga ja ma ei jõua siin muust rääkida
kui tantsuetendustest, mida me käisime seal korduvalt vaatamas. Ja neid etendatakse seal,
vaata et igas külas. Ja meie käisime ühes niisuguses külas,
mille nimeks oli bono küla ja see oli väga eriline, sest
no nii palju ma teadsin,
et, et selle etenduse mõte ei ole mitte sugugi
meelelahutus vaid ta on ikkagi algselt olnud niisugune piltlik,
viis tutvustada oma tähtsaid müüte noorematele põlvkondadele,
et nad seda ära ei unustaks. Ja siin, kus me nüüd käisime,
selle tantsuetenduse nimi oli ketšup. Ja selle tantsuloo aluseks on siis tegelikult
üks ürgvana hindu eepos selle nimeks Rama,
Yana ja sera majana kõneleb jumal Višnu kehastusest,
kelle nimeks on raama ja siis kurjast metsadeemonist gravanast. No see on pikk, keeruline lugu, ei jõua kõike ära jutustada,
aga kogu asja tuum siis keerleb selle ümber,
et see headuse kehastus raama ja kurjusega kehastus,
rahva võitlevad omavahel. Ja see, need kostüümid, noh, näiteks selle raama kostüüm, see oli
niisugune fantastiline hele kostüüm, mask, niukene hele mask oli tal
peas. Ja siis teine see metsadeemon,
Ravana tema kostüüm oli siis tume ja tema mask
oli tohutult hirmuäratav, suured punnis silmad,
suust välja ulatuv pikk punane keel,
valged, koledad kihvad. Ja siis veel niisugused
nagu mõlemalt poolt maski alla rippuvad pikad kiharad. No see oli nii mõjuv mask,
et, et ma ei suutnud vastu pidada,
ostsin selle ära, koju toomisega oli muidugi tegemist,
aga kohale ma ta siia tarisin ja praegu riputamine töötoas seina peal. Aga seal etendusel oli ka naistegelasi ja kõige tähtsamaid nendest oli
siis raama naine Kuninganna sitta ja tema kostüüm oli siis
niisugune hästi kirgas kuldne, peas oli tal lilledega kuldne
kroon aga oli väga huvitav vaadata seda stiili,
kuidas ta tantsis seal väga teistsugune, kui siin
Euroopa tantsulavadel
siis tema keha oli tantsu ajal võrdlemisi puine ja
liikumatu ja nägu oli täiesti nagu mingi mask, ükski lihas näos ei
liikunud aga tohutult väljendusrikkad olid siis
silmad ja käed ja silmad olid niimoodi hästi pärani ja pilk liikus
pidevalt ühest silmanurgast teise ja käed liikusid siis niimoodi. Käevarred ja õlavarred Volklasid sujuvalt nagu mingid maod ja siis
sõrmed ja peopesad võtsid kõige erinevamaid poose ja asendeid. Ja ma tean, et paali tantsutraditsioonis on igal
sellisel sõrmede asendil oma täiesti kindel tähendus. Aga nüüd kuulsite just sellist muusikat, mida selle Rama Yana
tantsuetenduse ajal seal Paalil mängitakse. Ja seal sellel hetkel,
kui see muusika kõlas, siis seal parajasti need draama ja
Ravana omavahel võitlesidki. Aga seal oli veel ka palju teisi tegelasi ja
kindlasti väga mõjuvat olid siis ohvid. Afi osa etendasid siis noored mehed,
Nende ülakehad olid täiesti paljad,
puusade ümber oli must-valge ruuduline
kangas ja siis selline punane öö. Iga mehe otsa ees oli
suur valge maalitud laik ja kõrva taga punane lilleõis. Ja neid oli
seal avaliku väga palju, ma ütleks, kolm 40 tükki vähemalt. Jaa, nad etendasid seal siis niisugust ahvide armeed, kes oli
siis selle raama ehk headuse poolel ja läks siis päästma
seda kuningannat selle metsateemani küüsist. Ja nende etteastes oli kõige mõjuvam üks nisugune ahvide tantsulaule,
see nägi välja umbes niimoodi, et nad istusid maas ja õudsutasid oma
kehasid ühtses rütmis edasi-tagasi. Need olid siis niimoodi väga kummaliselt umbes tõesti nagu loomulikult
niimoodi tsiteerides mingeid
silpe täiesti ühes koos peaaegu nagu mingi vihane ahvikari
ja kõige imelikum nad sattusid seda tehes tohutuse hoogu, nii et
näed oma silmaga, kuidas sealt paljalt kehalt hakkavad alla voolama
higipiisad ja meeste pilk, nagu Klaas istub. Nii et mitmed nendest langesid
kahtlemata täiesti hüpnoosi seisundisse. Ja vot siin oli nüüd natuke kuulda seda ahvide koori
selles tantsuetenduses. Aga seal Paalil saime el päeval
kuulda, et seal pidi olema üks niisugune metsasalu koos elavad
siis päris ahvid keda kohalik rahvas peab pühadeks
ja no see tundus nii põnev, et tahtsime seda kindlasti vaadata. Ja see püha salu asus seal kusagil paali saare keskel. Selle nimi oli Sanchezi salu. Ja siis, kui me sinna kohale jõudsime oma pisikese kambaga,
siis leppisime niimoodi kokku, et igaüks läheb oma teed,
sealsalus vaatab ringi ja siis teatud kellaajal saame jälle kokku. Ja seal olid niuksed metsarajad, noh see
klassikaline mets oli seal väga uhke,
sihuksed tüved, mitmekümne meetri kõrgused tüved, sihvakad tüved,
igihaljad puud metsa all päris
palju põõsaid, nii et kõndida sai ikkagi ainult neid teeradasid mööda. Ja üht sellist teerada mööda minnes ma siis jõudsin mingite
IZ hindu templi varemete juurde. Need olid ikka väga vanad, et varem, et niukesed maadligi
vääntaimedesse mattunud ja vot seal peal nägin ma
siis turnimas neid esimesi pühasid ahve. Nad olid halli värvi, päris suured, võib-olla noh,
nii spanjel koera mõõtu. Ja liigi poolest olid nad siis Jaava makaagid ja miks nad seal
ringi turnisid, eks nad siis otsisid nendele midagi söödavat sealt
hambal. Ja minul muidugi hea meel, et afitsiin,
mul oli seljakott, diskolmjalg ja kaamera panin nüüd üles,
hakkasin pildistama ja pildistades oli hea meel, et need
ahvid Te ei kartnud inimest. Ja siis vaatasin, et isegi vastupidi,
nad tulid hoopiski lähemale ja tulevad aina lähemale ja siis korraga
vaatan, ahvikari on mind täiesti sisse piiranud. Ja see hakkab muutuma kahtlaseks. Sest see afi drink tõmbub aina koomale ja üks suurem isa tuleb
eriti julgelt lähemale, hakkab paljastama hambaid. Aga tema kihvad,
no need olid ikka umbes kaks korda suuremad kui keskmisel spanjalil. Ja nüüd oli mul selge, et asi on väga ohtlik, tuleb jalga lasta
ja muud võimalust ei olnud. Kasutasin siseneda oma kaamera statiivi nagu tõrjerelvana. Vehkisin nendega, murdsin piiramisrõngast läbi,
Läksin kiiresti kaugemale taga nad mind otse ei ajanud, aga seal nägin
pargi valvuriputkat ja läksin sinna,
seal oli õnneks valvur ka kohapeal. Ta oskas isegi inglise keelt ja siis küsisin,
et mis, mis siin nüüd siis toimus. Ja temagi siis kohe vastu,
et aga kas ahvidele midagi pakkusid, mina ütlesin, ei pakkunud. Ja siis ta seletas ära,
kuidas asi on, et kõik kohalikud inimesed teavad,
et kui sa tuled pühasse metsa kohtume pühade ahvidega,
siis sa pead kaasa võtma ohvriand, kes on endastmõistetav,
noks, banaane, pähkleid või midagi muud niisugust. Ja ahvid teavad suurepäraselt, et see niimoodi peab olema. Ja kui nüüd keegi seda traditsiooni ei täidab,
siis ahvid võivad tõesti kurjaks saada. No selge, võtsin õpetust kuulda, läksin sinna metsa serval,
seal oli üks niisugune maiustuste pood. Ostsin seal Theode pähkleid, läksime metsa tagasi ja kui siis
nüüd ahvidega õigel viisil suhtlesin, siis läks kõik väga hästi. Pakud igale lähenevale ahvile pähklit ja ta pole üldse kuri. Aga kui me siis oma kaaslastega lõpuks kokku saime sealt metsas alust
juba ära minna, siis igaüks rääkis oma elamusi. Üks rääkis niukseid toreda seiga, mida mina tahaks ka nüüd siin edasi
rääkida. Ta nägi siis niisugust pilti, ta oli sattunud
sinna metsaserva, seal oli üks tänav,
tänava ääres oli pisikene riidepood. Nägin niisugust asja,
et, et metsast tuleb otse selle riidepoe ukse suunas. Poe ukse lahti, ahv läheb sealt sisse ja järgmisel hetkel kargab sealt
välja ja hambus on ta suur kena värviline,
kallis riidelinik ja sammub siis oma saagiga sinna metsa poole. Aga ega sellel poemüüjal vist ei olnud esimene kord,
kui ah sedamoodi poes näppamas käis. Igatahes hüppas ta õige kiiresti sealt poest välja
ja peos oli tal niisugune banaanikimp ja ta viskas selle suure
hooga sinna ahvi suunas. OFF poetas koheliiniku hambast murule,
võttis banaanid ja sammus väga rahul olevat metsa poole. Nii et kõik teadsid, mida tuleb teha. Ja see, et need pühad ahvid nii osavad ja paindlikud on ja teavad oma
väärtust ja oskavad seda ära kasutada. Seda oli tõesti lõbus teada saada. Aga selle kena rahustava hambus pillide muusika saatel saab
meie tänane saade otsa saade pallilaste
traditsioonidest, uskumustest, kommetest. Aga järgmises saates rändame juba maailma kõige kõrgemasse
mäestiku sisse Himaalaja. Ja vaatame, kuidas elab seal tiibeti rahvas. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
