Vikerraadio. Kirikuelu. Tere, head kuulajad, on advendiaja teine pühapäev ning seekordses
saates räägime kristlikest sümbolitest ja ka oskusest
märgata ta ära tunda ning aru
saada, kui palju kaasaegne inimene oskab lugeda,
mõista 2000 aasta vanuseid märke koode. No võib-olla mitte nii väga palju, aga võiks rohkem,
ning tänases saates on külas Niguliste muuseumi kuraator,
kunstiteadlane Merike Kurisoo kellega räägime nii Niguliste kirikust,
mis on omanäoline terves Põhja-Euroopas. Pas jale on hoiul Eesti kõige väärtuslikum suurem kunstikogu. Aga see kirik on saanud ka oma nimepühak Nikolaus
järgi, kelle päev on kuuendal detsembril ehk juba homme. Minu nimi on Krista taim,
helipuldis on Maristombachi ja soovime teile head kuulamist. Niguliste muuseumis on hoiul Eesti kõige väärtuslikum ja
ka suurem kiriku kunstikogu. Kuidas kunsti mõista ja sümboleid, kuidas kõndida
seal Niguliste kirikus,
eks ringi, mida vaadata,
kuidas aru saada, sellest püüame täna natukene aimu
saada ka ise siin ja külas on Eesti kunstimuuseumi filiaali Niguliste
muuseumi kuraator, tur Kunstiteadlane Merike Kurisoo, tere. Tere. Ma alustaks võib-olla sellest. Niguliste kiriku on praegu juba jõuluehtes kõik ilus on välja pandud,
kõik väärtuslik samamoodi, mida seal näha saab, nüüd lähiajal? Niguliste au ja uhkus on loomulikult meie püsiekspositsioon. Et meie hoida on Eesti kõige uhkem ja väärtuslikum keskaegse kiriku
kunstikogu ja ma julgen öelda,
et mitte ainult Eesti, vaid kogu Läänemere ruumis on meie
kollektsioon väga huvitav ja haruldane. Et loomulikult kõik teavad
Nigulistet läbi Bernt Notke surmatantsu ja uhked altari rentaablid. Et meie uhke Hermen, Rode kappaltar on tõesti unikaalne. Aga esimesel advendil algas jõuluaeg ka Nigulistes meie
jõulukuuse piduliku avamisega, mis on meil juba
kuuendat aastat ja me läheme väga rõõmsad
selle selle ilusa traditsiooni üle, et et ma arvan,
et see on üks nii-öelda ilusamaid kohti Tallinna vanalinnas,
kus nii-öelda jõuluajast osa saada selline uhke
keskaegne sakraal roomama koguga ja imeline jõulukuusk seal keskel. Mulle ikka meenub seoses Niguliste ka see lugu,
kuidas ta pääses reformaatorite küüsist ja kuidas ta ukse
lukk siis tina täis valati, need jäid need väärtused alles. Ja Niguliste õnn on olnud see, et ta on mitmel
korral pääsenud või need varad on pääsenud tänu arvukatele inimestele. Ja et 1524, kui septembris Tallinnas oli pildirüüste ja
Tallinna kirikuid ja kabeleid rünnata, siis tõesti Niguliste uksed
olid lukus. Ja selle kohta on täiesti kirjalikud ülestähendused
küll mitte küll sellest õigest ajast,
vaid 1603 Niguliste kiriku eestseisja jops tunta ja pani selle
loo kirja. Ja Niguliste on selles mõttes hästi haruldane
kirik mitte ainult Eesti, vaid üldse siin Põhja-Euroopa kontekstis. Teame tema kohta väga palju. Sest et on säilinud arvukalt kirjalikke allikaid ja just
eesseisjate arveraamatut, kus on kõik kirjas, mis juhtus, mis tehti,
et, et seen ja väga-väga põnev osa Nigulistest. Aga räägime ka sellest nimi pühakust Nicolaus,
sest kuues detsember peaks olema tema kui pühaku päev. Kes oli see Nikolaus, siis? Kuulus on üks erilisemaid ja armastatumaid pühakuid kristluse ajaloos. Niguliste jaoks muidugi äärmiselt oluline, meie nimi Niguliste tuleb
ju ju Nikolausest ja Nikolaus poolest
ka tähelepanu väärne pühakettena tõeliselt elanud pühak. Et tema oli siis tud. Kristlik piiskop elas neljandal sajandil
tänase Türgi aladel siis müüra,
linn on tema kodulinn ja,
ja tema on siis armastatud nii ida kui
läänekirikus, et neid pühakuid tegelikult väga palju ei ole,
kes on nii-nii-öelda laia ampluaaga ja et ta kohta
on väga palju imetegusid ka kunstis ka meie,
Niguliste kappaltaril, me näeme neid, neid lugusid. Nii tema nii-öelda populaarsuse taga on see,
et ta oli hästi nii-öelda laia nii-öelda ta kaitses
skaalaga, et ta oli meresõitjate kaitsepühak, kaupmeeste kaitsepühak,
õpilaste õpetajate kaitsepühak ja miks ta siin Läänemere ruumis hästi
armastatud oli ja eriti hansaruumis ongi just seetõttu,
et oli kaupmeeste ja meresõitjate kaitse ja see on ka põhipõhjusi,
miks ta ilmselt siis Niguliste kaitsepühakuks omal ajal sai? Aga kuidas on selle legendi või looga kus Nikolaus
aitab ühel vaesel perel tütar mehele panna ja
viskab jõulude paiku koti kulda ahjusuust sisse? Nicolaus ongi eriline seetõttu, et
ilmselt temast on alguse saanud jõuluvana legend, et me kutsume teda
ka kõige esimeseks jõuluvanaks ja see on üldse kõige armastatumaid
Nikolaus legende. Ja, ja see ongi lugu sellest, kuidas ta
siis annetab vaese mehe kolmele tütrele kaasavara ja, ja
see lugu baseerubki sellele. Nikolaus oli veel enne, kui ta piiskopiks sai, ta
oli väga-väga ja väga heatahtlik mees ja, ja ta kuulis,
et vaesel mehel ei ole oma tütardele kaasavara anda ja,
ja tütreid ootas siis selline
kurb tee ja ta otsustas neid aidata juba siis kolmel järjestikusel
öösel siis legendides on see erinev, et kas ta siis aknast või
korstnast nii-öelda poetas siis sinna tuppa, kas kullakotid, tee või
kullakangi kunstis ka kujutatakse seda erinevalt,
et ongi, kas siis kullakotid? Ta on kolm kullakera ja vaene mees oli loomulikult
väga tänulik ja tütred said kenasti
mehele ja siiani Euroopas, näiteks Hollandis
ja Belgias on just kuues detsember see püha Nikolausepäev, mis on,
mis on kõige olulisem jõuluaja päev nii-öelda lastele. Et kingitusi tuuakse just siis. Aga millised on Nikolause atribuudid, kuidas teda kujutatakse,
kas siis ongi ainult see kullakott või midagi veel? Nicolaus kuna ta oli püha piiskop, siis tema on alati
piiskopi rõivastuses, kannab seda uhket
kolmnurkset piiskopi mütsi, mitrat,
uhked mantlit ja tõesti üks tema põhiatribuute, lisaks siis piiskopi
sauale ongi see kullakott või nii-öelda kullakerad,
aga vahel on ta käes ka näiteks laev, mis jälle osutab sellele,
et ta on meresõitjate kaitsja ja
Niguliste peaaltari rentaablid, näiteks üks stseen on väga ilus,
kus ta päästabki merehätta jäänud kaupmehed, kus ta ongi siis
suure suure nii-öelda laevaga,
et, et see on hästi nii-öelda nii-öelda üks tavaline kujutamistüüp. Aga kui te inimestele räägite
neid lugusid ja näiteks kas või tutvustate seda altarit altari peal,
need lugusid, kui palju tuleb inimestele üllatusena,
et et kust te teate, et see on seal Nikolaus,
et see ei ole lihtsalt üks mees. Mis on kristliku kunsti puhul hästi nii-öelda võluv, huvitav ongi see,
et seal on kindlat kujutamisreegleid, mis on kujunenud
aastatuhandete vältel? Jaa jaa, just pühakute kujutamine ja kujutamisviisid,
et nendel on nii-öelda
kindlad, kindlad reeglid ja see on selline omamoodi
märgisüsteem seda tundma õppides nii-öelda õpid ka ka lugema seda
visuaalselt keelt ja see on hästi põnev maailm. Ja enamasti tegelikult ei ole ta nii-öelda üks-ühele loetab,
et ühtesid samu sümboleid kasutatakse erinevas kontekstis erinevalt. Kuidas seal vahet teha või kuidas sellega lood on? No näiteks kõige olulisemad nii-öelda nüansid pühad Kuta äratundmisel
on nende rõivastus ja see, mida nad käes kannavad, ehk siis nende
atribuudid ja enamasti need esemed või asjad,
mis nendega koos on, need on seotud nende pühaku looga,
eeskätt siis märtrilooga näiteks apostlite
sümbolid ongi otseselt seotud siis nende nii-öelda surmaga,
et kujutatakse neid esemeid
siis millega neid surmati või mis on selle looga
seotud tegelikult enamuse pühakute puhul on,
on niimoodi, käsi on siis nii-öelda kurvalt oma otsa
leidnud või kellel on õnnelikumad läinud siis tihti on need
esemed seotud nende imetegudega. Ja loomulikult vastavalt sellele, kes nad olid, on nad ka
rõivastatud, et apostlid alati kannavad selliseid antiiksed rüüsid, et
siis selle järgi tunneb nad ära newaten toogasenada reeglina
paljajalu välja arvatud üks erand, et see on siis alati Jaakobuse
vanem. Tema on siis teistmoodi alati aposlitest kujutatud. Ta on palverändurirüüs ja kannab siis palveränduri rõivaid. Et see kõik tuleb sellest santi, kammkarp on
tema ja täpselt Santiago de Compostelasse aga
näiteks väga ilus ja ilusad ja võluvad on just
naispühakud ja neitsitest naispühakute kujutamisviisid leidma. Tõesti võib ka niimoodi,
et tänapäevaselt või lapselikult öelda öeldes neid kujutatakse,
oled seda imekaunid täna nad on nagu noored
printsessid lahtiste juuste kuldsete kiharatega ja vot nemad
ka alati kannavad oma märtriatribuut endaga kaasas. Aga keeruline on tõesti siis, et siis kui neid Adribude alles ei ole. Et, et kas siis on ka kunstiajaloolastel nii-öelda
keeruline ja vahel tõesti aidata,
sest et kui on näiteks
suurem suurem teos, kus on ka nii-öelda need teised tegelased või, või
see see lugu kõrvalt näha, et siis nii-öelda on võimalik seda tuletada
ka tõesti üksikute pühaku skulptuuride puhul, kus me neid
atribuut ei näe, siis on keeruline ka keeruline ka neid tuvastada. Kui pikk on see ajalugu, mida saab välja tuua,
mis on seotud just kristliku kunstiga? Kristlik kunst tegelikult on ju ligi
2000 aastane ja see saab alguse kristluse esimestel sajanditel
ja, ja ta ei teki ka ju kohe, vaid ta tegi
vaikselt ja kristlust, tegelikult ei ole alguses
kohe pildi religioon nagu võib ju tegelikult täna öelda,
et ta ju hilisematel sajanditel on olnud hästi pildikeskne. Ja, ja meeles tuleb pidada ka seda,
et, et, et see varakristlik maailm on ju maailm,
kus kristlus on keelatud usk, et tegelikult kardinaalne muutus ju
tekib pärast neljandat sajandit,
kui ristiusk muutub nii-öelda riigiusuks Roomat peeriumis. Ja see varakristlik kunst. On hästi katacombide kunst,
et ta on sarkofaagi dekunst ja,
ja nii-öelda kodude ja kodukirikute kunst ja väga palju võetakse
üle just seda antiigi pärandit õitseda antiigi nii-öelda
visuaalkeelt mida siis kasutatakse teisiti või tõlgendatakse teisiti. Et ta on selles mõttes ka nagu huvitav,
et see on üldse omane sellistele üleminekuperioodidele nii varem
kui kui ka hiljem ei looda midagi täiesti uut või uut märgi
pildisüsteemi, vaid võetakse üle
ja kohandatakse vastavalt siis oma nii-öelda vajadustele. Millised on kõige vanemad märgid, mis viitavad sellele,
et kristlus juba kuidagi andis ennast märku märkidega,
et ära tuntaks 11 või midagi taolist? Kalamotiiv, mis on siis tõesti hinnang, osutab otseselt Kristusele,
on tegelikult kõige tuntum, müüks varasemaid, aga
üks varane motiiv on ka hea karjane, mis võetakse antiigist üle,
kus siis kujutatakse noormeest lambaga,
et see gaasis osutab Kristusele kui hease heale karjasele. Ja ka selliseid tähesüsteeme kasutatakse ja reeglina tänaseni. Ega neid väga palju alles ei ole, et see teadmine kamis
meil tänaseks on sellest algkristlikust kunstist, et ta tegelikult
pärineb suhteliselt suures osas sellel, mis on katakombides säilinud. Itaalias on päris palju selliseid katakombe, kus võid veel
näha märke ja jusse. Kala tundub kõige kummalisem, kas,
kui tänapäeval keegi seda vaataks, kas ta oskaks seostada
seda esimese kristluse märginik, arvatakse, et on
ju rist selge, tegemist on kristlastega. Kas Risto on ka sama vana või kuidas sellega? Rist kuulub ka selliste varaste sümbolit, Ta hulka aga,
aga risti nii-öelda tähendus tegelikult,
et nii-öelda tõuseb alles mõned sajandit hiljem
siis keiser, Constantinus ajal ja see on seotud sellega,
kuidas tema ema Helena siis leiab Kristuse risti ja Kristuse nii-öelda
kanna sõltuvuslooga seotud esemed ja reliikviad,
mis on ka täiesti omaette laiem teema, on see
reliikviad kultuskogu keskaja vältel. Aga kui kunst sealt välja võtta,
siis kes olid need esimesed, kes
hakkasid nagu kunstnikud asjaga tööle, et üks asi oli see,
kui pandimärke, et 11 ära
tunda, aga et ta jõudis kunstini ja sümbolid saidki
omale nagu siis ka tähenduse ja kuidagi kinnistati või tehti kaanon
siis et kujutame asju nii, tuli küll mitu küsimust koos,
aga aga kui sealt hakata vaikselt arutama seda algaega
Ja sest kunstnikud on ju alati olnud antiikajal ka,
aga kristlikule kunstile kindlasti andis hästi suure tõuke see,
kui nad kristluse meie nii-öelda ametlikuks ja
riigiusuks ja see tähendas seda,
et hakati ehitama, püstitama suuri,
käid pühakodasid siis nii-öelda keiserliku võimu
toel ja see tähendas seda,
et oli ka võimalus neid pühakodasid võimalikult
uhkelt kaunistada ja sinna tellida siis nii-öelda parimate kunsti. Et see on tegelikult hästi nagu oluline. Ja just see varane kristlik kunst,
et et see on väga uhke, ma arvan,
et meil tulevad ette sellised suured mosaiigid. Kristus, maailma valitseja ja kujundid. Jaa, Ravenna linnas, kus olid mosaiigid, suured,
uhked sealt on vist vähe alles jäänud, et
mida kaasaegne turist võiks näha. Seal on tegelikult päris palju alles,
et seal on kaks kirikut,
kaks suurt aptisteeriumite,
et, et Ravenna tegelikult on suurepärane koht
just just sellist varast varakristluse nii-öelda
hõngu saada ja, ja need on äärmised,
mõjusad pühakojad ka tänasele vaatajale. Aga ta on selles mõttes ka nagu oluline aeg,
et, et just sellel perioodil sil neljandast kuni kaheksanda
sajandini tegelikult see kristliku kunsti nii-öelda keel kujunebki
välja need põhiteemad ja jaga kujutus tüübid,
mis tulevad tänaseni välja ja eeskätt on see seotud ja,
ja maarjakujutamisega. Ja mis on ka nii-öelda väga oluline kristliku koodi mõistmiseks, on
see just kristluse esimesel kaheksal,
üheksa üheksandal sajandil. Väga oluline koht oli kirikukogudel, et tegelikult need suured
kirikukogud väga konkreetsed kirjutasid ette, et mis on lubatud,
mis ei ole ja millised pilditüübid ja miks on lubatud. Aga võib-olla
sealt mõni selline näide, mis on vastu pidanud ja mis on ära keelatud
ja, ja ongi kadunud. Mis on vastu pidanud, ongi need Kristus maailma
valitseja ja üldse nii-öelda kristluse kujutus tüübid,
aga, aga väga huvitav on just Neitsi Maarja puhul,
et juba neljandal sajandil Neitsi Maarja
kultus nii-öelda tõuseb ja Neitsi Maarja nii-öelda austamise aluseks
ongi tema kui jumalaema
staatus just Need, Neitsi Maarja troonimas jumalaemana. Selle kujutus tüübi juured on ka juba nii-öelda varases kristluses. Aga mis ära kaovad, et väga palju teemasid kaob ära tegelikult pärast
reformatsiooni ka katoliku kirikus pärast Trento kirikukogu ja,
ja kaovad ära ja tulevad ka nagunii hilisel ajal uued pildi teemad. Et, et näiteks neitsi Maarja ema Anna oli äärmiselt populaarne
hiliskeskajal tema ja tema kujutamine terve tema perekonnaga
olemine oli luterlaste poolt väga taunitud,
aga tegelikult ka pärast Rento kirikukogu katoliiklased
kujutavate teda vähem. Ja on hästi uus pilditüüp,
mis tuleb pärast Trentot ka katoliku maailmas on püha perekond,
et kus on siis Neitsi Maarja Kristus, lapse
Joosep, ka selline praegu hästi jõuluaega sobiv teema. Et, et see on ka selline nii-öelda selline hilisem, hilisem näide. Aga kas anti Systonaga ette värvid punane sümboliseerib maist sinine
taevaliku kuldne igavikku või kuidagi, et pandiga need paika,
et kuidas on kombeks umbes nii nagu ikoonikunstis,
et, et kõik viale seal oma koht. Ja kristlikud värvid ja värvisümboolika hakkab kujunema kuskil
neljandal-viiendal sajandil ja see levib väga kiiresti. Need reeglid ei ole samas ühesed. Eri piirkondades võis varieeruda, et tegelikult läänekirikus alles 12. sajandil pannakse see kindel nii-öelda värviga on paika,
et Neitsi Maarjast oli just juttu, et neitsi Maarja värv on sinine,
et see on alati nii olnud Maarjaga kaasas käinud ja seega näitabki
teema taevalikku poolt, et see on selline kuningannal värv. Ja sinisepuuga puhul on muidugi hästi oluline see,
et see oli tegelikult kõige kallim värv keskajale. Et seda pigmenti saada, et just selle
aabislasulis pigment oli tegelikult kallim kui kuld ja, ja mis on
ka selline oluline detail värvi sümboolikast rääkida,
et Maarja on alati sinises, aga tema rüü on seest
punane ja see punane siis sümboliseerib maist poolt,
et see siis osutab sellele,
et Neitsi Maarja maine naine kandis endas
siis nii-öelda seda taevarikkust või jumalikkust ehk siis
Kristust ja kristus tihti on kujutatud vastupidistes värvides. Ta kannab siis punast rüüd. Et ja, ja tema mantel on siis sinine,
et see on selline ema, aia poja, selline ühendav lüli. Päris põnev, mis moodi need asjad muutunud, aga huvitav on ju ka see,
et kui ütleme tehti neid mosaiikkunstiteoseid ja need esimesed
varakristlikud tööd siis meie aladel siin veel ei olnud kirikuid,
võib-olla kuskil oli mõni kabel, selle üle on ka vaieldud, et millal
esimesed kristlased või millal siia üldse kristlus jõudis. Aga siis, kui 1300 hakkasid ka siin kirikud kerkima, siis kui palju on
siin Neid mõjutusi, mis juba Euroopas olid nagu ära olnud või,
või mismoodi see kirikukunst Eestisse? Meid Krisjanis, eriti muu Euroopaga võrreldes suhteliselt hilja,
et päris 13. sajandi alguses kunstiajaloolasena selle peale
vaadata, siis see on just hilisromaani perioodil õppi selline
varagootika meie nii-öelda keskaja
pärand, just see nii-öelda varane pärand on nii-öelda
kõrgkeskaeg nii-öelda Lääne-Euroo päeva kontekstis,
et näiteks romaanika kihistust on meil väga-väga vähe, et ka
arhites tuuri näiteks Tallinna toomkirik koos on osaliselt
nagu vist käega jah, käärkambri seinal näha sellist romaani
ehitusjärku ja Saaremaa kirikutes siis eeskätt Valjala puhul on,
on, on see näha. Ja loomulikult Valjala ristimiskivi see
kõige ilusam ja uhkem, mis meil on, on ka
selline väga ilus hilisromaani näidet. Aga rääkida maalist ja skulptuurist siis tegelikult meil on üks teos,
mis võiks, mida võib nii öelda hilisromaani skultuuriks nimetada,
on imeilus väike krutsifiksi Saaremaalt Kärla kirikust. Aga jah, et selleks ajaks, kui meid risti unustati, oli
see ja ta kristliku kunsti nii-öelda kaanon ikonograafia ikkagi
väga paigas ja, ja võib öelda, et selliseid ikonograafilisi või ta
mingeid kohalikku eripära tegelikult me oleme ka nii väike piirkond,
et siin ei ole mangaani kristliku kunsti
puhul ikkagi ka oluline, et see nii-öelda see suurkood on
ikkagi kogu selles kristlikus ruumis sama. Aga loomulikult on selliseid väikseid erinevusi ja
nüansse ja, ja see on eeskätt seotud pühakukultusega. Et, et kui on ikkagi need
lokaalsed vähem tuntud pühakud mingites kindlates
piirkondades, siis neid kujutatakse hoopis teisiti ja need lood on
vähetuntud ja näiteks kunstiajaloolastele,
kes vanema kunstiga tegelevad, on see nii-öelda maiuspala, kui
sa, kui sa nii-öelda reisidel satud mingi kunstiteoste peale, kus on
kujutatud nii-öelda sulle tundmatuid pühakuid ja tundmatuid lugusid,
et, et need on need koodid,
mida, mida on väga nagu raske lugeda. Mina mõtlesin kunstiteadlastele on kõik koodid lahti
murtud ja arusaadavad,
et lihtsal inimesel, kes võib-olla ei ole nii kodus kunsti
ja ja kõige muuga, et temal on keeruline
Ei, meil on samamoodi keeruline,
see ongi, ma arvan, selle töö juures ilmselt võlub,
et et, et ta on mõnes mõttes nagu detektiivitöö. Tihti sa seisad pildiga vastamisi ja sa ei saa kohe arugi, sai mõista
seda koodi ja siis hakkad vaikselt seda seda lugema arutama. Aga räägime mõningatest, pelgan levinud sümbolitest
või nende tähendustest, et kui me juhtume mõnda pilti nägema või
siis skulptuuri kuju,
et teaks arvata, et mis see siis on? No ma olen tihtipeale mõelnud,
et tuvi kui selline lind et tema sümbol seal taga ja kui palju teda
kujutatakse või armastatakse kujutada ja kui on mõnel maalil tuvi,
siis ta ei ole seal juhuslikult. Ja tuvi on üks armastatumaid kristlikke sümboleid,
tuvi sümboliseerib püha vaimu ja tuvi tegelikult reeglina ei kujutata,
aga niimoodi üksi või, või kui lindu iseenesest
etta, ta reeglina on koos siis isa ja pojaga ja siis isa-poja püha
vaimu siis Kristuse jumala isa ja ja, ja, ja püha vaim
on meil, Eestis on, on mitmel teosel kujutatud ka, et
näiteks väga huvitav on meil Niguliste
kogus on uhke Mustpeade vennaskonna Maarja altari tabel,
kus tõesti nii-öelda kolmainsus on,
on nii-öelda täis täiskujul pildiliselt kujutatud. Kas seda on nüüd võimalik jõulude ajal vaadata? Jaa jaa, muidugi. Ja loomulikult pühavaimu kirik, mis on siis
pühale vaimule pühitsetud, et seal me näeme tuvi ja ta mitmel
pool nii keskaegses kui ka kui ka luterlikus kunstis,
et see uhke Bernt Notke kappaltar,
kus on siis korpuses keskel püha vaimu väljavalamine. Et see tuvi on olnud algselt seal tegelikult
üks nii-öelda peategelased ei pea
sümboleid ja luterlik kantsel kõige nii-öelda varasem üks
varasem hoiduda vaid Tallinna kõige varasem kantsel 1597.-st aastast,
et et seal pühavaimu kirikus samuti me näeme, et hui joodi uhkelt. Nii et reformatsiooni aeg ei võtnud ära siis kõiki sümboleid ja pilte,
kuigi pilte rüüstati ja neid peeti pahaks. Mis on hästi iseloomulik, eriti Põhja-Euroopa reformatsioonile ja just
luterlusele on tegelikult alalhoidlikkus ja ja, ja väga
nii-öelda kuidas pragmaatiline suhtumine vanasse pärandisse,
et, et seda ma tahaks ka väga rõhutada, et tegelikult Lutter
ise taunis pildirüüste, et see ei ole mitte kunagi nii-öelda ametlikku
luterlikku luterlusega kaasas käinud ja seda taunisid ka kohalikud
luterlikud, pastorid ja nii-öelda
dialoogid, ka loomulikkuse pildirüüste on selline keeruline fenomen,
mis on käinud just rehvormatsiooniga kaasa mitte ainult luterlusega,
vaid, vaid noh, tegelikult oli see
palju drastilisem Calvinistlikes piirkondades. Aga just siin, Läänemere ruumis ja, ja näiteks ka Põhja-Saksamaal
on, on säilinud ju keskaja kunsti väga-väga palju mitte
kusagil mujal Euroopas me tegelikult ei
näe nii palju keskaegset pärandit kui siin
siis Skandinaavias ja Põhja-Saksamaal ja need on
tegelikult just sellised traditsioonilised luterlikud maad. Et väga palju keskaegset kirikukunsti jäeti pühakodades
alles tegelikult luteri jaoks ei olnud. Tal ei olnud sellega nii-öelda probleemi asi oli lihtsalt inimestesse,
et põhimure oli selles, et pilte ei tohtinud kummardada. Et pilt iseenesest ei ole hea ega halb, aga pilte ei tohi kummardada
nii nagu seal nii-öelda kummardad jumalat või nii, et sa ei suhtu. Nonii, piltidesse nagu sa suhtud näiteks
pühakirja, aga väga palju pilte jäeti küll alles,
aga muidugi luterlik kunst ise on,
on väga erinev sellest keskaegsest katoliiklikust,
kunstist ja luterlik kunsti ikkagi baseerub peamiselt
vanale uuele Testamendile, et kõik need uued pildid, et
need on hoopis nii-öelda teiste tegelaste ja teiste lugudega
pildid aga luterlaste jaoks olid küll juba 16. sajandil mõned nii-öelda pildi teemad või pilditüübid,
mis neile ei sobinud. Et loomulikult nad taunisid pühakut Kokultust. Aga see ei tähendanud seda, et pühaku pildid pidid kirikutest kaduma,
et need võisid jääda või neid ei tohtinud lihtsalt austada. Aga olid mingid konkreetsed näiteks Neitsi Maarja
pilditüübid mis ei sobinud, et
näiteks kaitsemantli madonna on üks nendest pilditüüpidest
ja ja näiteks meie Mustpeade vennaskonna Maarja altarile on see
või on säilinud, aga teda lihtsalt ta säilisel või ta on säilinud
tegelikult hästi kummalisel kombel seetõttu, et ta
oli viidud 1524 Mustpeade poolt siis Mustpeade vennaskonna majja. Tegelikult pärast seda nii-öelda reformatsiooni või seda
konkreetselt nagu reformatsiooni aastat Tallinnas ei olnud enam
pühakojas. Et selles mõttes on ta ka nagu huvitav
teos, et kui ta oleks jäänud pühakotta, et noh, täna me
kunstiajaloolastel on, saame seda küsida, et kas ta oleks siis alles
jäänud, et võib-olla mitte ja see on ka üks põhjusi, näiteks,
et see pärand, mis meil Eestis tänaseni
alles et just keskajast rääkida, et need
kunstiteosed just just suurest ikonograafiast rääkides või seda,
mida on kujutatud, et nad on mõnes mõttes traditsioonilised,
et sellist nagu väga erilise või erandliku ikonograafiaga
teoseid on suhteliselt vähe ja see võibki osutada sellele, et,
et need on just hilisemate reformatsioonijärgsetel
sajanditel tal siis kaduma läinud või nad ei ole sobinud. Et see on ka üks asi, mida nende tasub meeles pidada,
see, mida praegu ei ole. Et, et see ei pruugi alati nii olla olnud
Ta lihtsalt on läinud, ajas kaduma, aga ta on kunagi olnud
olemas mõned sümbolid veel kiiresti. Võib-olla, et kui sattuda näiteks
Nigulistesse, mis on kena koht praegu ära käia,
siis millised sümbolite tooksite veel välja või ise pakuksid,
et millele tähelepanu pöörata, mida
võib-olla muidu ei oskakski lugeda või ei saakski aru
on seal ka näiteks ma ei tea, ükssarvikut või ohakalindu kuskil näha. Meil on üks ükssarvik
tegelikult haruldaselt kombel, see on ühel meie
hauaplaadil, Antoniuse kabelis ja ta ei ole seal siis Neitsi Maarja
neitsilikkuse sümbolina või
sellise suletud aia sümbolina, vaid ta on tegelikult ühel vapil
hauaplaadil metan siis ühe tallinlase vapil on olnud meil ükssarvik. Aga väga selline tore või teistmoodi sümbol,
pelikan, mis on ka kristlikus
kunstis ja just ka luterlikule perioodil väga-väga
armus armastatud sümbol,
et et nimelt legendi kohaselt
pelikan toitis oma lapsi oma rinnalihaga, osutab siis
nii-öelda Kristuse vereohvrile ja ohverdamisele ka selline tore,
uhke lind, aga et on selline väga kurb või,
või mitmetähenduslik sümboolika taga,
et Rootsi-Mihkli ristimiskamber seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust,
mis ta on, siis on ka siis meie juures Niguliste
sotsiaal kohal, Sist seal uhkelt troonib selline suur pelikan. Linnuna ja Nigulistes on tegelikult väga palju erinevaid loomi. Kuidas nendest aru saada, et kas nad on seal lihtsalt, et näidata,
kui rikas loomariik või on igal loomale? Igal loomal on oma tähendus,
et näiteks meil on väga palju lõvisid ja lõvi on ka selline väga, väga
mitmetähenduslik loom, et ta on heraldika, väga armastatud on
selline papp epitafidel näeb tihti Sis hoidmas või näiteks et on ka
selline aadlikud ja eriti nii-öelda kuninglikud suguvõsad armastasid
teda, et tõesti on selline uhke eraldiline looma,
aga teda on ka pühaku atribuutide ära. Et meil on, eks see hästi ilus lõvi on koos
aadrianiga, et see on siis üks selline mees pühakaga,
näiteks Roode kappaltari predellalon sisse, püha ironüümus,
suur kirikuisa varakristlik ja tema siis on alati koos lõviga. Ja, ja see on ka seotud tegelikult ühe ühe looga tema
elust, et ta oli jah,
tõesti kuulus suurte kirikuisade juurde,
selline väga tark teoloog kirjutas palju ja, ja ühel õhtul,
kui ta kirjutas, tuli siis tema juurde lõvi ja loomulikult,
et kõik peale ironoomise olid väga ehmunud,
aga lõvi tuli abi saama, et lõvil oli käpas
okas ja siis Ronüümas võttis temalt käpastele okka välja,
siis siis teda alati kujutatakse, et on selline kardinali rüüs mees
temaga koos väike lõvi ja tihti sellel lõvil on siis
nii-öelda okas käpas, et seda ka näeb. Nigulistes. Praegu. See on hästi huvitav,
et kunstnikud said inspiratsiooni valdavalt siis
ikkagi ainult sellest raamatute raamatust,
kus nad siis teatud kohast võtsid loo ja tegid selle. Tegelikult, mis seal keskaja kunsti puhul hästi oluline on see, et,
et need väga tihti keerulised pildiprogrammid
on enamasti tellijate poolt paika pandud. Et selline kunstniku kunstniku poolt valitud nagu
pildi selline ikonograafiat,
seda noh, nii-öelda, et tema. Et see arusaam, et kunstniku tegi ja kunstnik valis, mis
lood ja kui praegu on vabadus missugune, aga seda tegelikult ei olnud,
et see tellija tegelikult reeglina pani pildiprogrammi
paika, et see toimus siis koostöös smaalia tänapäeva mõttes
kunstnikuga ja, ja seda peab ka arvestama, et, et ei ole üks kunstnik,
et tegelikult oodati suurtes töökodades, et kunagi ei ole nii-öelda
üks käsi, kes on, on selle uhke teose taga ja need pildiprogrammid
ja et reeglina see tellija kas oli ise või siis võttis bee vaimuliku
teoloogi ja just nende keeruliste pildiprogrammide puhul jah,
et, et, et neid annab nii-öelda muukida reeglina nendeks tekstidega,
mida siis kasutati, oli loomulikult vana ja uus testament. Aga ka väga olulised olid Apo kriifilised tekstid Eestisse ja need on
varakristlikud tekstid, mis ei kuulunud
siis ametlikud pühakirja kaanoni alla. Et näiteks neitsi Maarja elu et väga palju keskajal siis kujutati just
Tseeniase, Neitsi Maarjast, mis basseerusid nendele apogrühvilistele
tekstidele ja tegelikult ka tema vanemate, anna
Joakim ja kogu tema nii-öelda perekonna suguvõsa püha võimkonna lugu,
et see on ka just apogrühvilistele tekstidele baseeruv. Ja loomulikult, kui rääkida laiemat pühaku kultusest või pühakute
kujutamisest, siis pühakute
legend kümneid tuhandeid ja kõige olulisem nendest on siis see 13. sajandi legenda aura,
kuldlegend, et, et see on tegelikult keskaja
kunsti mõistmisel äärmiselt oluline ja,
ja sedasama uhke Hermen Rode kappaltar, mis Nigulistes on,
et et just see teise vaate Nikolause kaheksa Tseeni Need
tegelikult baseeruvad üks-ühele siis legenda Aurele. Kas kirikukunstis oligi siis ütleme kõrgaeg
või eelne kõige loomingulisem aeg, just see keskaeg. Kui tuli juba renessanss, siis hakkas nagu asi alla käima
ja mida kaasajale lähemale,
seda rohkem see kirikukunst hääbus. Ja sellel on hästi praktilised või sellised nii-öelda
seletatavad seletatavad põhjused, et loomulikult,
et just see reformatsioon, see muutis väga palju. Ja, ja mõnes mõttes on,
on ka juletud öelda, et reformatsioon viis kunsti ilmalikust mõiseni. Et, aga teine pool on ka see, et ühiskond muutus,
väga paljud inimesed muutusid ja kunsti tellimine
muutus keskajal tegelikult kunsti nii-öelda
tellija või ostja peamiselt oligi kirik,
sest nii-öelda kunst oli väga
kallis nii-öelda lihtinimene ei saanud seda lubada. Et loomulikult kunsti kodudes oli,
aga oligi reeglina tegelikult usuline kunst,
mida kasutati nii-öelda isiklikus harduses. Aga jah, et seoses ja nende suurte kaubalinnadega,
inimeste teadvuse kasvuga ja võimaluste kasvuga ja just see,
et ikkagi maailm muutub palju ilmalikumaks, kui nüüd jõulude ajal
Well Nigulistest läbi astuda,
siis millised on tulemas või millised on need ekskursioonid,
kus saab kõike seda kõike seda kuulata, aga, aga
aimu kristlikust kunstist. Me oleme traditsiooniliselt teinud jõuluajal selliseid õhtusid
eriekskursioone, et igal aastal on olnud erinevad teemad. Ja sellisel pimedal ajal nagu praegu tahaks valgusti värve. Selle aasta ekskursioonid meil ongi värvidest. Et meie kuusk on hästi värviline. Meie kunstiteosed on hästi uhked ja
värvilised kalad on keskajast, nad on keskajast ja, ja et
nendel eriekskursioonidel me keskendume
meiega teostele ja räägime värvide
tähendusest keskaegses kunstis ja mitte ainult tähendusest,
vaid ka nii-öelda praktilisest poolest pigmentidest,
millised pigmente värve kasutati, kuidas neid saadi. Aga kuidas on see olnud keskajal võimalik, et need värvid,
mis pandi, on pidanud aasta sadadele vastu, kas oli mingi eriline,
siis tehnoloogia seal taga või, või kuidas nad on säilinud? Ta on lihtsalt äärmiselt kvaliteetselt teostatud, et see on ka,
mis on üldse keskaja kunsti puhul hästi ka selline köögipool
või praktiline pool, millest kindlasti tuleb ka rääkida,
et nad on väga kallid teosed omas
ajas ja tõesti kasutati kõige paremaid materjale ja,
ja kõik kasutati kõige nii-öelda suuremaid oskuseid,
et, et see on ka üks põhjuseid, miks nad on nii hästi säilinud. Samas ei olnud ju koole akadeemia, kus õppida. Tol ajal õpiti teistmoodi õpikut teesellide ja õpipoiss,
täna meistrite käe all ja võib-olla isegi õpiti kauem ja
põhjalikumalt, et need olid need teadmised, mis olid sajandite vältel
siis nii-öelda pojale edasi antud või õpilaselt
õpilane oli need saanud siis oma õpetajat. Ja see on ka tegelikult see gildi ja tsunftisüsteem,
mis on kõige selle taga,
et, et keskaja kunstist rääkides just ja mõeldes nendele
maaliatele skulptor heitele, et nad tegelikult töötasid mitte vaba
meistritena vaid järgides neid tsunftireegleid. Ja tsunftireeglite puhul on hästi oluline see,
et kontrolliti väga kvaliteeti,
et see on ju enamasti ka kirja pandud töökojast,
linnast lubati välja saata ainult kõige, kõige kvaliteetsemad,
et tööd näiteks enamus meie keskaja pärandi istume,
räägime maalist ja skulptuurist on siis kasutatud tamme,
et näiteks Lübeckis oligi ainult tamm lubatut,
sest Tammalised nii ja kõva puit,
ta peab vastu sajandeid meie meie kliimas. Kõik tööprotsessid olid läbi väga-väga mõeldud kõik see kruntimine,
värvimine, tekkimine ja keskajal nii-öelda nende kirikule
annetatud kingitud kunstiteoste puhul tõesti kokku ei hoitud. Et, et näiteks seesama Niguliste uhke
kappaltarit rõhutame seda, et ta maksis 1250 riia marka, mis
oli üüratu ostusumma omas ajas niisugune kaks suurt kivimaja Tallinna
alllinnas või oleks saanud osta ühe suure uhke kaupmehe laeva. Et tegelikult need teosed olid ka omas ajas väga-väga väärtuslikud
ka mitte ainult esteetiliselt või, või
emotsionaalselt, vaid ka tegelikult materiaalselt. Neid ei tehtud mitte inimesele, vaid tehti igavik, olla. Tehti igaviku laia neid
tehti jumala austuseks ja pühakodade kaunistamiseks. Et see esteetiline pool on ka hästi oluline keskaja kunsti puhul. Need teosed pididki olema võimalikult
võimalikult kaunid ja võimalikult kallitest ja uhketest materjalidest. Aga kui palju te olete märganud inimestesse, noh,
võib-olla natuke nõutud pilku, et kui nad seal ka seisavad,
tajuvad tihti ära või kas me tajume tavaliste külastajatena ära,
et, et millise väärtus ees me seisame, mis lugu need asjad räägivad? Kui palju tuleb veel tõlkida või seletada, sest noh,
vahepeal on kuskil midagi kaduma läinud ja me ei saagi enam aru,
et see on osa meie kultuurist, osa meie pärandist
Loomulikult tuleb tõlkida ja seletada, aga ma arvan,
et see on hästi loomulik et need on tõesti nii vanad teosed,
et, et meie meie vahel on ju 500 600 700 aastat ja see,
et inimene ei mõista seda
kõike ta esmapilgul on täiesti arusaadav, et see ongi nii-öelda
ajaloolaste või kunstiajaloolaste töö seda seda vahendada ja seda
teadmist edasi anda ja mõnes mõttes ka nagu hoida, et me oleme mõnes
mõttes sellised hoidjad või teadmiste hoidjad loojad ühel
ajal ja ma ise arvan ka, et see hästi oluline või, või võib-olla
üks kõige olulisemaid pooli kunstiajaloolaste ja ajaloolaste töös. Ja minu meelest on see ka hästi nagu võluv vaadata,
kui inimesed avastavad neid neid maailma. Et, et mõnes mõttes need keskaegset kunstiteosed
on väravad sinna sajanditetagusesse aega. Aitäh saatesse tulemast Eesti kunstimuuseumi filiaali,
Niguliste muuseumi kuraator, kunstiteadlane Merike Kurisoo. Selline saigi tänane saade,
saates kuulsite rääkimas kunstiteadlast Merike
Kurisood ning vahepalade esitas ansambel Hortus Musicus. Mina olen Krista taim, helirežissöör maris Tomba. Soovime teile ilusat advendiaega.
