Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Tere, me oleme nüüd oma rännusarjaga liikumas parajasti Aafrika
põlisrahvaste seas ja täna teeme tutvust sellise erilise rahvaga nagu
Nuubialased. No nemad elavad seal Sahara kõrbes Niiluse
jõe ääres ja on elanud seal niimoodi tuhandeid aastaid. Ja nende kultuur ja ajalugu on aukartust äratavalt vägevad. Ja kui ma nüüd siin looduse inimesena püüan nagu kuidagi noh,
piltlikult, et seda öelda, et miks nende ajalugu nii võimas
ja kõrgkultuure seal nii palju on olnud, siis minu meelest on
siin peapõhjuseks kaks tähtsat looduslikku tegurit. Üks nendest on siis seesama Sahara kõrb,
mis on ju teatavasti kogu maailma kõige suurem kuumakõrb. Ja teine on siis Niiluse jõgi, mis on
Aafrika ja ka kogu maailma üks vägevamaid jõgesid. Ja niimoodi võiks
nagu öelda, et need kaks võimsat stiihiat omavahel kokku
puutudes ongi loonud selle eritabase Nuubia ajaloo ja kultuuri. No igatahes on noob ja ajalugu
tõepoolest pead pööritavalt kaugeleulatuv. Juba 4000 aastat tagasi loodi siia esimene kõrgkultuur, see oli siis
Germa linn, riik ja kui mõelda nüüd teiste Aafrika rahvaste peale,
siis ainult egiptlased on oma ajalooga võrreldavad
selle Nuubia ajalooga. Ja Egiptuse ajaloost arvab igaüks
meist midagi natukene teadvat. Aga vaat selle Nuubia ajalooga on niimoodi, et minu meelest see
on eestlaste jaoks üsna avastamata asi ja õieti, kui
ma ise sinna nüüd läksin, noh praegusel ajal enamik
sellest vanast Nuubiast asub Sudaani riigi aladel. Ega ma siis ka väga palju
sellest Nuubia ajaloost ja kultuurist ei teadnud, ei hakka,
seda põnevam oli siis seal kohapeal seda enda jaoks avastada. Ja siin saates ma siis püüangi neid avastusi, arusaamu edasi anda. Ja sedamoodi kõlas siis üks laul,
mille ma Nuubialaste juures olles ühel õhtul salvestasin. See koht oli täpsemini Põhja-Sudaanis, kui me olime jäänud öömajale
sellisesse paika nagu karimaa puhkemaja. Karima puhkemaja oli üpriski stiilne, sest ta oli nüüd tehtud nii,
et püüdis jäljendada vanaaegset Nuubia ülikute ööbimiskohta. Ja teisest küljest olid seal kõik mugavused olemas. Aga see stiil oli kõik niisugune vana Nuubiapärane,
nii et need hooned, kus me magasime,
olid sellised valget värvi kivihooned paksude kiviseintega,
kuplikujuliste katustega. Hoonete seinad olid nii paksud, aknad nii
väikesed, et ka kõige kõrvetavamas
päikesekuumuses oli toas kogu aeg meeldiv jahedus. Ja seal hoonete vahel leidus selliseid rohelisi murulappe,
erkpunaseid, õites põõsaid ja muud
sellist rohelust mis mõjus väga kontrastsed,
sest ümberringi laius igal poolkõrb. Aga kõik see rohelus sai siin püsida ainult sellepärast,
et siin oli olemas ka oma uue aednik, kes mitu korda
päevas püüdlikult kõiki neid murusid ja põõsaid kastmas käis. Aga nüüd selle laulu kohta, seda me kuulasime siis, kui me olime
jäänud õhtul juba hämaras istuma sinna oma külalistemaja terrassile. Ja siis seal olid kolm tõmmud Nuubia meest, igal mehel
käes erinevad pillid. Ühel oli siis trumm, teisel akordion ja
kolmandal niisugune pill, mille nimeks on Oud. Oud oli minu meelest kõige põnevam nendest sest Nuubialased
väga peavad sellest lugu seal nende rahvapill. Ja ta mõjus väga vanaaegselt,
no meenutas seda Euroopa keskaja lautot. Nii et tema kõlakast oli niisuguse ümmarguse kujuga ja
tema kael oli sealt lõpust nagu täisnurga all alla käendunud. Nii et mõjus eksootilised ja need oodi peatunud helid
mõjusid ka eksootiliselt. Ja nüüd oli huvitav muidugi kuulata seda Nuubia keele kõla,
sest sellel Nuubia maal praegusel ajal Nuubia
keelt ei saagini tihti kuulda. Siin on niisugune seis, et juba sajandeid tagasi tulid
siia siis põhja poolt araabia hõimud ja nad tõid endaga kaasa siis
islamiusu ja hakkasid nagu valitsema neid siinseid rahvaid. Ja järgmistel sajanditel juhtus nii, et paljud suured Noobia hõimud
võtsid üle selle araabia keele ja unustasid oma emakeele täielikult. Need praegusel ajal kõnelevad igapäevaselt seda Nuubia keelt umbes
miljon inimest, noh, mõtled, et miljon inimest on palju. Aga kui mõelda kogu selle rahvahulga peale,
kes nüüd seal vanal lubjaalal elab, siis on väga väike osa nendest. Ja praegusel ajal on siis niimoodi,
et kaks kolmandikku nendest Nuubia keelt, kõnelevatest
inimestest elavad seal Põhja-Sudaanis ja üks kolmandik
siis Lõuna-Egiptuses. Ja õieti selle vana Nuubia piirid olid ka umbes sedaviisi. Et, et nüüd see põhjapiir oli umbes seal,
kus praegusel ajal on Egiptuses see Assuani paisjärv,
see hüdroelektrijaam ja seal ajaloolised asus siis Niiluse esimene
kärest, kas see on nüüd jäänud sinna Assuani vete alla? Sellise põhjapiir ja lõunapiir oli siis seal,
kus said kokku kui kaks peamist Niiluse jõeharu, need olid siis
sinine Niilus ja valge Niilus. Nii et selle vana Nuubia läbimõõt niimoodi linnulennult. Ta oli ikka tublisti üle 1500 kilomeetri ja vot nende
skantides nüüd oma reisil siis tiirutasimegi ja vaatasime neid Noobia
kultuuripaiku olime juba enne siiasamasse kari maa
puhkemas jõudmist käinud,
eks selles kõige vanemas linnriigis seal,
kus kunagi oli siis karma riik,
kõrgkultuur ja seal edasi olime läinud üsna Egiptuse
piiri äärde vaatanud kannid legendaarset
antiikset paiku. Ja nüüd siis juba
pöördunud lõuna poole ja jõudnud siia kohta ja miks me just siin
paigas ööbisime, selle põhjuseks oli see,
et siinsamas Meie ööbimispaiga kõrval täiesti silmaga nähtavalt asus
Nuubialaste. Ma ütleksin, kõige püham Mägi. Selle mäe nimeks on nüüdsel ajal Jewel Barcal. Ja selle praeguse nime on talle nüüd andnud juba araablased. Cheberbarkale ei tähendagi mitte midagi muud kui püha mäge. Ja ka muhameedlased peavad seda mäge nüüd pühaks. Aga antiikse snoobias tuhandeid aastaid tagasi oli see mägi nii püha,
et siin asus ka selle kuningriigi pealinn, mille nimeks oli napatav. Ja seda lapataad hakati siia mäe juurde rajama juba ligikaudu 3000
aastat tagasi. Ja põhjuseks oli see, et seda mäge p. D väga tähendusrikkaks ja selle tähendusrikkuse
põhjus oli tema välimus. Seda saime me ise ka ju oma silmaga näha, milline tooli
hakkas silma ikka väga kaugelt kilomeetrite kauguselt,
kui me sellele lähenesime ja ta on niisugune ühtne
liivakivi monoliit oma 100 meetrit kõrge enam-vähem püstloodis
seintega ja pealt, siis niisugune lame väga imelik
ja mis talle veel sellise erilise kordumatu märgi annab, on see,
et selle monoliidi ühes servas kõrgub niisugune täiesti omaette
kaljusammas. Noh, selline sajameetrine tipus terav. Aga kunagi,
kui seda pühaks pidama hakati, oli tal natukene teistsugune välimus. Seal kõige üleval oli niisugune kummaline end. Nii et kui sa vaatasid seda kaljusammast eemalt,
siis ta meenutas vägagi hiigelmadu siis
kobrat ja kobra oleks nagu tõusnud oma keha esiosaga ülesse ja võtnud
sellise ründeasendi. Ja vot sellel oli tohutu suur tähendus siis
nii Egiptuses kui ka Nuubjas sest teati,
et vaaraode sümbol on just nimelt selline. See on siis alati nende vaaraode peakatete esiosas sümbol. Ja nüüd, kui niimoodi see seos loodi mõttes, siis oli selge,
et siin sees peavad elama väga
vägevad jumalad ja see oligi siis ajend,
miks siia hakati ehitama suuri templeid ja pühakodasid. Ja seal siis teeniti, austati neid jumalaid ja see kestis palju palju. Aastasadu. Ja siinsamas ümbruskonnas asus ka
siis üks nendest Nuubia kõrgkultuuridest selline võimas riik,
mille nimeks oli Kushi kuningriik ja vot selle Kushi kuningriigi
kuningad rajasidki sele napata linna siiasamasse mäe jalamile. Ja see Kushi kuningriik mängis seal Aafrika ajaloos väga olulist
osa, ta muutus aina võimsamaks, aina enesekindlamaks
ja lõpuks ründas isegi oma põhjapoolset naabrit Egiptust
ja suutiski selle täielikult ära vallutada. Nii et needsamad Nuubia kuningad istusid Egiptuse vaaraode troonil ja
valitsesid nii Nuubiat kui Egiptust mitukümmend aastat. Ja vot see ajaloojärk on nüüd selline, mida
Nuubialased meenutavad uhkusega,
aga egiptlased mitte eriti Egiptuse
antiikajaloo kroonikud ei tahtnud sellest üldse
kirjutada, sest oli kuidagi
piinlik, seda aega nimetati siis mustade vaaraode ajastuks. Oli piinlik, et nüüd seal vaarao troonil istusid mingisugused
mustanahalised valitsejad. Aga meie nüüd sealsamas olles käisime siis vaatamas, et mis sellest
näpata linnast praegusel ajal siis näha on. Ja seal oli üks suur suur
väli täis vägevate pühakodade ja palede rususid. Seal oli siis näiteks templi sambaid,
üksikuid ja hiiglaslike kiviplokk, mis olid kunagi olnud siis
templite seintes ja väga esinduslik hoonete alusmüüre. Ja need kõik olid seisnud siin ju aastatuhandeid looduse
meelevallas, aga isegi need
varemed mõjusid väga suurejooneliselt ja siis teisel pool
seda külge oli selline püramiidide ala. Sinna maeti kunagisi need kussi,
kuningriigi kuningasooliikmeid ja
seegi selline suur püramiidide ala mõjus vägagi impossantselt,
aga minule endale jäätis isiklikult kõigevägevama mulje
hoopiski üks selline koobaste. Ja see oli siis niisugune,
et see avastati suhteliselt hiljaaegu ja tehti siis nagu
selliseks tagasi, nagu ta kunagi oli
olnud, noh, restaureeriti kõik need templimaalingud
sealt ja hieroglüüfid seal templi seinte peal. Ja nüüd sai
seda sinna siis vaatama minna, talgul läksid mööda hämarat tunnelit
hulk aega ja siis tempel koosnes niukestest ruumidest,
seinad olid kaetud tohutute maalingute hieroglüüf idega. Põhiliselt oli sest seal sinisel taustal punase oopri ja valge
savivärviga kujutatud igasuguseid sündmusi vaarao siidijumalaid, nende
igapäevast elu ja seene. Ja kuna need olid restaureeritud, siis need värvid olid väga
kirkad ja see mõjus tõesti täiesti müstiliselt seal olles. Ja muidugi need vaaraod, kes seal siis olid kujutatud. Nende peakatel oli näha just seesama kobra embleem mille järgi see
Jewel parkali mägi kunagi pühapaigaks tunnistati. Aga siin kõlas nüüd hoopiski üks hoogne Nuubia rahvalaul. Ja lauljateks on siis mehed saata pilt, ekson, trummid
ja võib-olla just sellepärast mõjub see laul kuidagi nagu sõjakana. Ja need Nuubia armee sõdalased olid antiikajal tõesti kardetud. Nende armee oli tugev, distsiplineeritud,
kartmatu ja eriti kardetud olid need Nuubia vibukütid, neil olid hästi
pikad vibud nooled lendasid hästi kaugele ja nad suutsid vastase
sõjaväe üle külvata surmava noolerahega juba väga kauge maa tagant. Aga võib-olla siinkohal selles
saates teeme niisuguse pöörde enam sellest
Nuubia auväärsest ajaloost ei räägi,
vaid räägime sellest, kuidas tänapäeval
Noobialased elavad ja milline on see nende tänapäevane kultuur. Nad on enamasti nüüdsel ajal ju sellised
maainimesed elavad seal külades kusagil Niiluse kallastel. Ja kui nüüd nende riietest rääkida,
siis riided olid neil mõnikord üsna
sarnased araablaste omadega tihti meeste riided. Mehed kandsid siis selliseid jala
piinasid selliseid valgeid linaseid maani ulatuvad ürpe. Ja meestel olid peas kas siis turbanid või mütsikese,
mõnikord ka niisugused valged pearätid, mis olid kukla tagant sõlme
keeratud ja kui siis tõusis näiteks liivatorm,
siis sai selle pearäti niimoodi üle pea panna, nii et ainult silmad,
passid ja nägu ja kael olid siis liiva eest kaitstud. Aga need Nuubia maanaised praegusel
ajal olid märksa huvitavamad riides ma ütleksin kui mehed. Neil oli tihti seljas niisugune mustriline kleit ja
peas lilleline rätik. Mõnikord nägi neil õlgadel ka niisugusi, avaraid ja õhulisi kangaid. Umbes nagu india naiste sarid on. Ja peab ütlema, et Nuubia naiste näod olid peaaegu alati
katmata kaetud, nii nagu on tavaliselt araabiamaades. Ja neis külades käisime me seal mitme koha peal tulime enamasti
kõrbest otse nagu maasturiga ja mida Niilusele lähemale me
saime seda selgemalt taks paistma,
siis Niiluse jõe org seal kusagil all. Ja kui veel lähemale said,
siis hakkas silma juba hakkab põlde ja majade kobaraid. Ja ka seda Niiluse jõe enda niisugust pruunikas sinist sogast vett. Aga igakord tundus üllatav tuttav, et kui
sealt sahara lõputust kõrbest tuled, et kui kitsas ikkagi on see
riba mõlemal pool Niiluse kallastel, noh tavaliselt nii mõnisada
meetrit mõlemal pool kaldal ja
just seal on siinset rahvad alati elanud ja oma elatist saanud. Ja nüüd mõnikord oli ka sinna külasse jõudmine üsna sihuke riskantne. No sellepärast, et maastur panio tihti otse üle liivadüünides
ja autojuht kulges lihtsalt oma vaistu
järgi ja ükskord oligi selline üsna põnev sündmus,
et autojuht Nonii hoogsalt üle luite,
aga teine luite külg oli väga järsk ja auto lendas mitu meetrit
õhus ja siis maandus potsti sinna luitealusesse pehmesse liiva. Noh, keegi viga ei saanud auto ümber läinud, kõik oli hästi. Aga nii kui autojuht proovis edasi sõita,
nii kaebasid kõik neli ratastele sügavale maa sisse. Ja ma arvan, et Eesti autojuht oleks sellises olukorras
kaotanud igasuguse lootuse. Aga Tenet, Sudaani mehed, neil oli kogemus,
nii et autojuht kargas kohe välja, hakkas rataste
eest tagant liiva ära kühveldama, tekitas niisuguseid rööpad,
et seal saaks nagu edasi-tagasi jõnksutada. Aga see tegelikult tähendab,
ta ei saanud välja ja siis oli tal kohe järgmine nipp. Auto katusele olid pandud niuksed pikad
plekist ribad ja ta võttis need sealt
alla ja toppis siis rataste alla. Ja niimoodi jõnksutades saigi viimaks sealt liivasest välja. Ja kui me siis nüüd sinna külla jõudsime majade vahele,
siis esimene asi, mis me tegime,
läksime külla sellele külavanemale. Tema oli niisugune kuivatanud keskealine
mees, kutsus meid kohe ühte avarasse hämarasse
ruumi ja pakkus põrandal patjadel istet ja valas meile tassidesse. Seda kanget tuli magusat piparmünditeed,
seda ma olin ka Vahemere maades tihti maitsta saanud. See küll ei ole nüüd Nuubia traditsioon, see on just klassikaline,
ütleme, islamimaadelt traditsioon,
sest nad ei tohi ju alkoholi pruukinud. Keda. Ja siis kange tee on siis nagu mingi aseaine,
ütleme mingisuguse niisuguse alkohoolse joogi asemel. Jaa, Meie siis kõnelesime sellele külavanemale,
et kus see Eesti on, kes need eestlased on, ma ei tea,
kui paljud sellest aru sai, aga tema siis jutustas jälle omakorda oma
külaelust ja rääkis seda, et see siin on niukene segaküla. Läbisegi elavad Noopialased ja araablased omavahel,
nad ei pidavat üldse tülitsema, saavad hästi läbi. Aga põhiline probleem kogu külale on maapuudus sest peredes on lapsi
palju ja kui need suureks saavad, siis iga peab saama
sellest endisest maast mingi väiksema tüki ja lõpuks jäävad
need lapid nii väikseks, et ei suuda enam kedagi ära toita. Ja niimoodi ongi paljud noored mehed läinud siit linnadesse tööd
otsima ja kui tööotsa saavad, siis on seal kohe kuude
kaupa ja väga tihti siis harjuvadki
linnaeluga ja ei pöördubki enam kodukülla tagasi. Aga kui me olime
seal visiidi lõpetanud sinna külavanema juurde, siis ütles ta,
et nüüd vaadake ise siin külavahel ringi,
et siin on inimesed sõbralikud, saate ise hakkama ja läksimegi siis
sinna külatänavatele uitama. Need külatänavad olid ikka väga
kitsad, nii et näiteks auto ei oleks saanud mitte kuidagi sõita. Ja mõlemal pool tänavat olid tüüpilised niuksed,
valged, kõrged müürid, mis ulatusid kõrgemale kui inimese
pea ja müüritise sees olid väravad. Ja need väravad olid väga huvitavad. Nad viisid siis õieti pereelamute juurde seal müüride taga. Aga nad
olid niisugused värvilised, need seal oli mustrilised kujundid, tihti
geomeetrilised, mõnikord ka näiteks kujutasid lilleõisi või taimi,
ornament. Nii et tantsijad tõesti niukseid kelmika, välimuse,
nendele ustele. Ja muidugi saatis metsa all üks
selline alaline põngerjate jõuk, kes ei olnud üldse pealetükkivad, oli
niisama rõõmsad ja avalad nagu jõngermann, et igal pool maailmas. Ja nüüd sealt aia ülebassid, teinekord
datlipalmide ladvad datlipalm on üks ääretult tänuväärne
viljapuu seal Niiluse ääres ja ma arvan,
et seal müüri taga olidki siis nende perede tegelikult viljapuuaiad,
kus oli väga palju erinevaid niisugusi soojama, viljapuid. Mis puutub koduloomadesse,
siis nendest oli põhiliselt näha nagu kitsi ja eesleid. Ja eesleid oli eriti palju, nii et
mõned olid köie otsas rohtu söömas, mõned olid aedikus, aga väga tihti
vedasid ka mingit koormat, teine kordse eeslikoorem oli suurem kui see
Eeesselise. Ja mõnikord oli ta turjal ka ratsanik. See oli päris naljakas,
sest see ratsanik oli niisugune suur mehemürakas,
teinekord jalad ulatusid
Omaani ja eesel siis kapas niisuguse hästi kiirete sammudega. Ja see mees seal turjal rappus hullusti maha ei kuku, kuulnud. Aga no ma arvan, et väga mugav tal seal ka ei
olnud, aga noh, sai kiiresti edasi ja see oli see
ainus transpordiviis õieti siin külas. Ja nüüd, kui me läksime sellele Niiluse jõele lähemale,
siis sattusime sealt majade vahelt sellisele alale, kus
olidki ainult põllud. Põldudel oli hästi palju erinevaid toidutaimi
kasvamas, mõned olid kas söötis ja siis nendel söötis
maadel silmasin näiteks selliseid koduloomi nagu veised ja kaamelid. Aga seal, kus midagi kasvatajat, seal oli
tõesti tohutu vaheldusrikkus, nii palju, kui mina neid seal eristasin,
neid toidutaimi olid näiteks hirss ja nisu,
mida on siin Niiluse ääres kasvatatud lausa aastatuhandeid. Aga siis olid ka need üle maailma troopika tüüpilised, et taimed nagu
riis, mais päevalilluba ja nii edasi ja naised parajasti toimetasid
seal põllu peal, korjasid sealt midagi kokku. Ja noh,
seda põllutaimede mitmekesisust vaadates ei olnud mingit kahtlust,
et Noobia vaese pere toidulaud on tegelikult vägagi
mitmekesine ja tervislik. Ja õieti seda Noobia laste igapäevast
toitu too, olime me seal reisil juba saanud mitmel pool maitsta. Kõige klassikalisem lihtsas
söögikohas pakuti näiteks värsket õhukest nisuleiba
sinna juurde siis näiteks uba, röstitud, baklažaani, sibulat,
suvikõrvitsat, nii edasi,
mõnikord natuke ka linnu või lambaliha. Ja hästi palju igal pool pakuti toorsalateid, kurki, tomatit,
porgandit, lehtsalatit, kõik meile tuttavad taimed. Nii et selline kodune tunne oli seda süüa ja tõesti
esimesest suutäiest juba väga maitsev ja mõnus. Aga nüüd, kui mõelda selle peale,
et miks see nii suur taimede küllus ja põldude viljakus siin Niilusel
on, siis selle suureks põhjuseks on loomulikult Niiluse jõgi. Ja õieti siis need kuulsad üleujutused. Need on siin toimunud ju tuhandeid aastaid nagu kellavärk. Ja vähemalt siinkandis
Põhja-Sudaanis olis Niiluse vana Rütt täiesti säilinud. Nii et siin pidi siis kevadel maikuus tungime jõgi üle kallaste,
siis pidi tulvavesi katma mitu kuud kõiki jõeäärset põllumaid ja siis
kusagil augustis taanduma ja sellest siis jäi alati maha
niisugune väga paks vilja, kas jõemudakiht? Vot see ongi olnud alati see alus, mis
on antud nendele Niiluse oru põldudele igal aastal juurde rammu. Ja no niimoodi ma olin lugenud,
et, et ega see miilus tegelikult Ta ei ole nende
tuhandete aastate jooksul kulgenud täpselt samas sängis. Mõnikord on juhtunud niisugune
asi, et Sahara liiv on tunginud sinna jõe
orgu hakanud seda antaallamat Ma ja hakanud takistama ka
Niiluse jõevoogusid. Ja siis on juhtunud see, et Niiluse vägevad veed
on murdnud endale kusagile uue looke sinna kõrbesse ja hakanud siis
sinna looma looduslikult niimoodi uut jõe orgu kandma,
sinna jälle jõemuda ja niimoodi pannud aluse jälle uutele põldudele. Nii et need Niiluse äärsed rahvad on siin aastasadade jooksul ikka
aeg-ajalt oma külade asupaika vahetanud. Aga jämedas joones on see ikka olnud nii et Niiluse jõgi on
suutnud inimesed ära toita ja taganud siis tegelikult
ka selle miks need kaks Niiluse äärsed iidset kultuuri
Nuubia ja Egiptus on suutnud endale välja arendada nii vägeva ajaloo. Meie tänane saade Nuubia rahvast hakkab lõpule jõudma ja siia saate
lõppu lasin ma kõlada siis ühe niisuguse Nuubiakeelse
laulu, mis mulle endale hirmsasti meeldib. Seda laulab üks kaasajal rahvusvaheliselt vist
kõige tuntum Nuubia muusik homsa Ell Tinn. Ja ta mängib seal saate
pillina just sedasama uudi, millest enne juttu oli. No hamsa heldin on kahjuks nüüdseks meie hulgast hiljaaegu lahkunud. Aga kogu tema muusika on kandmas minu meelest
niisugust erilist lumma ja võlu just samasugust,
nagu on ka sellel Nuubia ajalool ja kultuuril. Aga siinkohal jätame siis tõesti Noobialastega
hüvasti, jätame muide hüvasti ka Aafrika maailma jooga. Ja nüüd järgmises saates läheme hoopiski sellisesse
maailmajakku nagu Aasia. Ja seal läheme vaatama Borneo saarel elavaid põlisasukaid. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
