Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rõndume koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma tänavusel Kahekümnendal rännusarja
hooajal liikumas maailma põlisrahvaste seas ja eelmises
saates sai kõneldud Nuubia lastest, kes elavad Põhja-Aafrikas,
Sahara kõrbealadel Niiluse jõe ääres ja tänases saates jätame selle
Aafrika maailmajao selja taha ja läheme hoopiski Aasia maailma. Ja seal on jällegi terve hulk põnevaid põlisrahvaid. Ja nüüd võtame ette siis Borneo saare algasukad ja nende seas just
põhjalikumalt sellise rahva nagu Benaanid. No kõigepealt kuulajale võib-olla hästi
põgusad niisugune ettekujutus, et mida see Borneo saar endast kujutab,
tasub seal Kagu-Aasias enam-vähem ekvaatori all,
niiet ekvaatori joon läbib seda ümara kujuga saart üsna keskelt. Ja see saar on ikkagi tohutult suur, läbimõõduga oma 1000 kilomeetrit. Nii et, et kui võrrelda seda saart kõigi maailma suurte saartega,
siis pindala poolest, Ta on ta nende seas lausa kolmandal kohal. Ja see inimasustus seal Borneol on üsnagi ebaühtlaselt. Nii et rannikualad on võrdlemisi tihedalt asustatud, aga siseosa
hõredalt ja seal Sisemaal liikuda on väga vaevaline, sest teid on seal
vähe ja asustatud kohti ka vähe. Mis tähendab teisest küljest küll ka
seda, et need sisema rahvad on säilitanud palju paremini selle oma
kultuuri, mis neil algselt on olnud. Ja nüüd tänases saates me lähemegi just sinna. Borneo saare siseosasse ja peategelasteks on kahtlemata Benaanid
rahvas, keda nimetatakse Borneo viimaseks metsarahvaks. Et niimoodi, ma ütleksin kuidagi isegi
müstiliselt kõlab see üks Bornia põlisrahvas rahvamuusikapala ja seda
mängitakse selliste pillidega nagu kongid. Need kongid on siis sellised suured pronksist
kettad, mille servad on sissepoole painutatud ja kui
sinna pihta nuiaga lüüa, siis tekib selline
tore pidulik kumin umbes nagu kirikukellaga. Ja kui neid konge on siis veel mitu,
siis on see kõik kokku nagu mingisugune kellamäng. Ja seal Borneo saarel ühel esimesel käigul, kui ma seal käisin,
siis me käisime ühes niisuguses külas, kus neid konge valmistati. See oli tõesti siis selle küla peamine sissetuleku allikas ja need
meistrid olid tõesti väga tasemel. Väga huvitav oli vaadata, kuidas nad kohapeal neid pille tegid. Ja siis tegelikult teisest küljest võttes jällegi on need kongid
ju mitte ainult omased Borneol. Need on traditsioonilised,
mängitud üsna paljudes Aasia maades, näiteks Hiinas,
Indoneesias ja mujal. Aga nüüd seesama muusika, mis siin kuuldus,
seda mängis üks niisugune Borneo rahvas, keda nimetatakse iibaniteks. Ja need diivanid elavad seal Borneo saare loodeosas. Ja nad on saare üks arvukamaid põlisrahvad, need kokku on neid
ligikaudu suisa üks miljon. Ja selle iibani rahvaga oli meil ka kokkupuuteid. Nimelt käisime kord vaatamas,
milline näeb välja see,
nende traditsiooniline elamus on tõesti väga imposantne. Seal siis selline pikk maja, no tõesti kümneid ja kümneid meetrit
pikk puust tehtud ja selle katuse all, kus me nüüd käisime,
elas kokku üle 100 inimese ja nad kõik kuulusid ühte
suguvõsasse ja oli ilmatu põnev siis vaadata seda väga keerulist
elukorraldust, mida nad seal ühe katuse all elasid. Ja selliseid pikmajasid on ka teistel Borneo rahvastel olnud
kombeks ehitada. Ning üleüldse peab
ütlema Nende Borneo sisema rahvaste pärimuskultuuris on mõndagi ühist. Üks on siis pikkmajade ehitamine. Teine näiteks see, et aasta jooksul
peetakse siukesi korrapäraseid suur pidustusi,
mis on siis seotud nende põllutööde alguste ja lõppudega. Ja üks niisugune kurikuulus Borneo põlisrahvaste tuur, mida nad
varem väga laialt harrastasid, oli ka siis inimpeade küttimine,
see oli siis nii, et sõdalased kogusid enda koju
tapetud vaenlaste päid ja siis niimoodi fitseerituna
juukseidpidi nad seal rästa all rippusid ja mida rohkem päid seal oli,
no seda kõvem sõjamees seal majas siis pidi elam. Aga neid väiksemaid ja suuremaid põlisrahvaid kokku
seal Borneol kuskil 200 ringis. Ja neid on ühtekokku kavatsetud nimetada sellise nimetusega
nagu ta jakid ja neid ta jakk,
see on praegusel ajal alles seal sisemaal kusagil kuus miljonit, noh,
võiks arvata, kuus miljonit, suur arv. Aga nüüd, kui siia kõrvale panna see, et Borneol elab praegusel
ajal 24 miljonit elanikku, siis on ju see kuus miljonit ainult
veerand kogu elanikest. Ja selle kõige suurema rahvastik osa moodustavad tegelikult hoopiski
Malaid ja hiinlased ja hindud, kes elavad siis seal
Borneo saare ümbruses kaugemal ja lähemal. Ja üks asi, mida nende Borneo põlisrahvaste kohta Ta
veel ühisena võiks rõhutada,
on see, et nad on viimase sajandi jooksul väga tihti oma
algkodudest ära läinud ja kolinud siis Borneo
suurtesse keskustesse ja linnadesse. Ja see on jälle omakorda kaasa toonud
selle, et paljud neist on unustanud oma juured emakeele. Tegelikult oleme me samasuguseid näiteid toonud
ju ka siin, saates varem Aafrikas ja Ameerikast ja mujalt. Nii et see on selline kurb globaalne tendents. Aga nüüd ikkagi nendest Benaanidest, kes nemad sellised on. Penoonid asuvad tõesti seal päris saare keskosas ookeanist kaugel ning
praegusel ajal on neid ligikaudu kuskil 16000 täpset arvu keegi teagi. Nii et kui nüüd võrreldes siin iibanite
rahvaarvuga Ühe miljoniga, siis 16000 on ju lihtsalt üks väike
käputäis ja ka nende binaanide elus
on viimastel aegadel toimunud väga suured muutused. Veel kuskil 70 aastat tagasi olid enamik Nendest
rändavad kütid korilased ja neil ei olnud ühte kindlat elupaika aga
nüüdseks on nad peaaegu kõik jäänud
paikseteks ja sellel on mitmeid põhjusi. Üks on lihtsalt see,
et Malaisia riik tahab, et nad paiksed oleksid. Banaanide alad jäävad
Malaisia tooriumile õieti Malaisia territooriumi piirile. Ja siis seal juba üle poole sajandi tagasi hakkas Malaisia
riik rajama sinna metsadesse, noh niisuguseid keskusi,
kus olid siis mingit valitsusametniku esindajad ja meditsiiniabi,
mingisugune ja kool ja pood ja nii edasi. Ja siis nad niimoodi pooleldi meelitades pooleldi
sunniviisiliselt panid Benaanid sinna elama ja õpetasid need ka
siis aeda ja põldu pidama ja koduloomi pidama. Teisest küljest ega Benaanid ei olekski saanud oma endist
eluviisi jätkata, selle põhjuseks oli see, et need,
nende ääretud metsalaamad
hakkasid üsna kiiresti sti väiksemaks tõmbuma. Ja seal oli nüüd ka jälle mitmeid põhjusi, üks oli see,
et nende penoonide alade ümbrusesse
sinna kaugetesse Kolgastesse hakkas tulema juurde aina uusi asukaid
mujalt ja nemad olid siis niuksed,
põllupidajad, nad siis rajasid põlde ja
karjamaid ja selle võrra siis vähendasid metsi. Ja mis veel hullem, sinnakanti hakkasid jõudma siis
raiekompaniid ja nemad hakkasid juba
täiesti süstemaatiliselt neid metsi vähemaks raiuma. Ja siis tuligi lihtsalt selline seis, et Pennaanit ei
suutnud enam Ennast metsast ära elatada. Jahiloomi ja linde oli jäänud nii väheks,
metsasaadusi ei jätkunud neid
looduslikke ja nad lihtsalt olid sunnitud, et ots otsaga kokku
tulla hakkama pidama siis ka neid aedu ja põllulappe. Aga penoonitsaid tegelikult lausa nii sihukese legendaarse kuulsuse,
õieti selle poolest, et nad hakkasid üsna südilt oma metsade eest
seisma. Ja see käis niimoodi siis, et nad korraldasid niisugusi,
noh ütleme vägivallatuid,
protestiaktsioone, nende raiekompaniid ja vastu ja tegid seda nii
tõhusalt, et mõnel pool need raiet jäetigi katki. Teema võttis üles alguses Malaisia meedia,
siis juba kogu rahvusvaheline meedia. Ja Neil aegadel nad saidki siis selle nime,
et viimane Borneo metsarahvas, kes oma metsade eest
seisab ja peab ütlema, et tegelikult,
et see, et nad nii tõhusad olid, siin oli kindlasti üks oluline
tegur ka see, et neile tulid seal nõuandjatena keskkonnaaktivistid,
tuldi Euroopast ja mujalt ja veel tulid neile
appi rahvusvaheliselt tuntud
looduskaitseorganisatsioonid ja nemad siis õieti õpetasid neid nippe,
mismoodi seda vastupanuliikumist tõhusalt korraldada. Ja kuidas seda avalikkusele niimoodi
näidata, et meedia selle üles korjaks ja seda siis nagu võimendaks. Ja niimoodi nad siis paar-kolmkümmend
aastat tagasi hakkasid oma metsade eest seisma. Ja nüüd võiks küsida,
et kui kaugele see nende oma metsade eest
seismine praegu välja on jõudnud? Noh, peab ütlema, et ega see ei olegi päris lahendust leidnud. Aga üks, kus siiski on, sest on kavatsus luua nendesse kantsidesse üks
selline kaitseala, mille nimeks oleks penoonide rahupark. Ja see oleks siis niisugune kaitseala, mis kaitseb nii loodust kui ka
penoonide, pärimuskultuuri ja selle Benaanide rahvuspargi üksikasjalik
kava on juba valmis ja praegu on ta siis
ringlemas kooskõlastamisel seal Malaisias
erinevatel riiklikutel tasanditel. Nii et lootust on. Aga nüüd võib-olla ka sellest,
et, et mismoodi meie ikkagi nende Benaanid juurde siis jõudsime,
noh see algne soov tekkis
kohe, kui ma esimest korda Borneol käisin ja sellest rahvast kuulsin. Ja siis sai päris mitu aastat nuputatud,
et mismoodi seda ikkagi teoks teha. Ja lõpuks siis saime nii kaugele. Nii kümnekonna eestlasega läksimegi Eestist teele. Kõigepealt jõudsime seal Borneol ühte niisugusesse
sadamalinna, mille nimeks Mir. Seal istusime siis maasturitele ja sõitsime sinna saare
keskosa poole, niikaua kui andis. Ja kui viimaks tõesti kõik teed otsa
lõppesid, siis istusime ümber juba
paatidesse ja sõitsime siis jõgesid pidi muudkui edasi. Ja nii me jõudsimegi siis välja lõpuks ühte niisugused Benaanide,
üksildase metsakülla,
mille nimeks oli long Anženg. Ja seal me siis olime ja seda
Benaanid praegust eluolu tundma õppisime. Ja mis eriti põnev, tegime ka Nende
juhtimisel läbi ühe niisuguse päris mitmepäevase metsarännaku. Ja vot nendest kohapealsetest muljetest ma siis nüüd rääkima hakkangi. Siin kuuldus nüüd üks selline Bon rahvapill nagu sappe. Päris tore reibas hääl sellel sappel kõlab natukene nagu meie kannel,
kas pole ja suuruse poolest on see sappe umbes nagu meie keskmise
kandemõõtu ja tema kõlakasti kaas on tüüpilised kaunistatud väga
keeruliste ornamentidega ja keeli on sellel sappel umbes kaks või
kolm aga helisid, mis sealt välja osatakse võluda,
on hästi palju ja vaheldusrikkaid. Ja seda sapet mängivad mitmed Bornia rahvad, nende hulgas mõnikord ka
Benaanid aga nüüd siis
sellest Andžengi külast, kui me sinna jõudsime, siis me nägime, et ta
asus Ühes jõe orus ja hooned asusid täiesti jõe
kaldal ja siis seal kõrgematel küngastel jõe kallastelt juba natuke
kaugemal olid siis need väikesed aiad ja põllud,
kust saadi siis praegusel ajal see põhielatada,
siis aga need Tennonide
hooned koolid üsnagi teistsugused kui need iibanite pikk maja,
nad olid palju väiksemad. Ühes majas elas noh, võib-olla paar peret,
et mitte rohkem välja nägid niuksed,
lihtsat laudadest kokku löödud ehitised. Ja nad asusid hästi kõrgetel Vaiatel. Need maiad
olid kohe täiesti paari meetri kõrgused ja miks need vaiadele asusid? Selle põhjus oli see,
et mõnikord aasta jooksul tulvab see jõgi üle kallaste. No ja siis, kui see ülejäänud tuleb,
siis hooned jäävad sest kuivaks. Aga miks nad ikkagi niimoodi jõe ääres asusid,
kui jõgi Nende hoonete jaoks niimoodi ohtlikult ületulvas? Aeg-ajalt selle põhjus oli see, et siinkandis, ütleme, Borneo,
sisemaal on jõed kõige tähtsamaks ühendust,
teeks muu maailmaga ja nii oli see ka siin,
long Adžengis, mitte ühtegi muud võimalust, lihtsamat
võimalust sinna jõuda lihtsalt ei olnud. Ümberringi laiusid täiesti inimtühjad metsad ilma ühegi teeta. Ja nüüd oli neid hooneid vaadates huvitav piiluda,
et mis seal vaiade vahel seal majade all siis tegelikult
on, sest seal oli ju enamasti aastast täiesti kuiv
ja hästi vihma eest kaitstud,
selline suur varjualune ega hoone all. Ja oli näha, et penonit kasutasid neid kohti siis
nagu panipaigana seal on näiteks näha kummuli pööratud paate või
siis virna laotud tarbepuumaterjali või siis ka majapidamises
tarvilik kuutööriistu ja nii edasi. Ja need majaalused olid ka laste väga armastatud antud
mängupaigad, sest siin oli ju päikese kuumuse eest varju ja sealt käis
ka mõnusasti läbise tuul,
sest ärme unustame son troopika, kus on väga palav, väga niiske,
selline lämmatav õhk. Aga sealt majade alt siis käis värskendavaid tuulehooge läbi ja seal
majadel oli näha ka siis neid Benaanide tänapäevaseid koduloomi. Näiteks pikutas seal tihti mõni väikesekasvuline koera närvits. Nüüd koerad olid tõesti väga niisugused laisad, väga sõbralikud ja ei
viitsinud haukuda peaaegu mitte kellelegi peale. Ja Benaanid suhtusid
nendesse ausalt öeldes rohkem nagu sellistesse toredatesse
Seltsilistesse kellelt ei oodatagi, et nad maja valvaksid
või jahil käiksid koos küttidega seal metsaretkedel. Mis puutub kassidesse, siis paari kassi ma seal küla peal
nägin, aga nad olid seal ikka väga haruldased,
aga mis olid väga tavalised, olid jällegi kanad ja kuked,
nemadki olid siis väga tihti seal majade all sipliimas toitu otsimas. Ja nüüd suuremaid loomi,
no niisugusi nagu mingid kitsed või, või sead või,
või rääkimata ta siis lehmadest või hobustest. Seal longatšengi külas ei olnud näha mitte ühtegi. Ja miks neil neid koduloomi siin nii vähe oli? Selle põhjenduseks olin ma enne seda reisi lugenud,
et peamine on ikkagi see,
et koduloomad on penonide jaoks ikkagi päris uus nähtus. Kui nad metsas nomaatidena elasid,
siis ei pidanud nad koduloomi üldse isegi mitte koeri. Aga nüüd, kui neil siis koduloomad on,
siis ei oska nad eriti nendega midagi peale hakata,
peavad, et tõesti nagu mingid lemmikloomad,
ruumi ja näiteks nende kanade ja kukkedega pidi olema niimoodi,
et et nad neid peavad küll, aga näiteks kanamune üldse ei tarvita ja
kana ja kukeliha praktiliselt üldse ei söö, lasevad siis
nendel olla lihtsalt seal, kui juba neid tuleb endale võtta. Ja las nad kanad siis olla ja tunnevad elust rõõmu
ja elavad seal oma loomulikku elu elupäevade lõpuni. Ja nüüd siin üks väga huvitav seik, mida ma olin ka lugenud, on see,
et Benaanid siis nagu põhimõtteliselt peavad õigeks
liha toiduks ainult seda,
mida nad siis sealt metsast otse loodusest püüavad siis metsloomad,
linnud või ka jõest, kalad. Aga koduloomad, see pole mingi õige toit. Ja sealjuures oli üks
üpriski huvitav tav seik, mida ma natuke tahaksin isegi
pikemalt kõnelda, mille jälile ma sain siis, kui me
olime seal külas juba mitu päeva olnud. Ja see algas õieti sellest,
et ma elasin seal ühe mehe juures kes pidas enda kodu
juures puuris ahvise, see on niisugune suur puust puur. Ja ta toitis teda iga päev hoolega,
siis puuviljade ja muu toiduga. Ahviliik ise määrasin ka,
oli pikk saba makaak, noh,
niisugune helepruuni värvi,
hästi elava loomuga, väiksemat sorti pärdik. Ja tõlgi vahendusel sain ma siis teada, mismoodi
see ahv tema juurde oli sattunud. Nimelt oli ta siis ühel päeval metsas jahil olles leidnud ahvi poja,
kes oli juba jäänud väga jõuetuks ja oli väga abitud. Ilmselgelt oli ta jäänud orvuks, ta ema oli kuidagiviisi hukka saanud
ja ta oli Kindla peale määratud hukule ja vot siis banaanimees
vista enda juurde koju ja kasvatas ta üles, praegu ta oli täiesti
täiskasvanud enam metsa tagasi,
seda looma polnud mõtet viia,
sest kui ta oli inimese juures üles kasvanud,
siis metsaeluga poleks ta enam kohanenud. Ja see meie kohalik tõlk, kes neid kombeid väga hästi
tundis, lisas sinna juurde päris huvitava kommentaari. Nimelt ütles, et kui see Benani kütt oleks nüüdsama suurt täiskasvanud
Magaaki seal metsas olles ja jahil käies näinud puu otsas,
siis oleks ta ilma igasuguse kõhkluseta selle ahvi seal
üleval puhkpüssi ja mürginoolega surmanud ja koju toonud, ära söönud. Aga nüüd, kui see ahv oli kodus,
siis ei tulnud see enam üldse kõne allagi. Ja ma mõtlesin, et see on ikka väga huvitav,
ma olen ju olnud ennegi teistel mandritel troopikas
mõnede põlisrahvaste juures meelde tulevad näiteks sorri, nokko,
indiaanlased, kes samuti tõid vahel metsast koju
metsloomapoegi ja linde, aga seal oli raudselt see komme, et alguses,
kui nad olid väiksed,
siis olid nad lastele nagu mängukaaslasteks lemmikloomadeks. Aga kui nad suureks said, siis lõpuks igal juhul söödi nad ärakordsel. Benaanidel oli nüüd niimoodi,
et kui oleta juba enda juurde võtnud, siis ta on ju koduloom. Koduloomaliha süüa ei tohi,
järelikult seda maga. Keegi ei ähvardanud siin inimeste juures ära söömine mitte mingil. Selle flöödiviisi salvestasin ma ühel
päeval sõnal süngi küla juures metsas. Ja huvitav oli see, et pilli mängis seesama mees,
kes kodus seda Magaaki pidas ja kelle juures ma ka ööbisin. Tema nimi oli Hendrias ja ta oli selline tagasihoidlik mees. Nii nagu Benaanid muide väga tihti kipuvadki olema. Ja seda flööti ta mängis enamasti mitte teistele vaid iseendale. Ja see flööti iseenesest oli
hästi lihtsa ehitusega lõigatud sealtsamast metsast
kusagil bambusevarrest nisugune käevarre pikkune ja sinna sisse
olid siis uuristatud paar sõrmeava. Aga huvitav oli see,
et mismoodi see Hendrias seda mängis, ta ei puhunud
sinna siis õhku mitte suu kaudu, vaid hoopiski nina kaudu. Et see huulik oli see hästi tugevasti surutud nina sõrmete vastu ja
sealt siis seda õhku sinna flöödi sisse puhus. Üldiselt see flööt niisugune bambusflööt andes
tee nende penoonidel üpriski armastatud pill
ja võib olla põhjus selles,
et materjal on siin alati käepärast võtta, bambust on igal pool,
selle tegemine võtab väga vähe aega. Ja selle peal mängimine ei ole ka
eriti keeruline, ma arvan umbes nagu meil,
ütleme, pajupilli mängimine mitte keerulisem. Ja mille räägiti, et üldse ei olegi
penoonidel kombeks seda eriti teistele
mängida vaid nad mängivadki seda tavaliselt iseendale. Tüüpiliselt näiteks kui penoni kütt läheb mitmeks päevaks jahiretkele
sinna metsa ja siis õhtul, kui ta juba seab ennast lõkke
ääres magama siis ta teebki selle pillivalmis ja mängib niimoodi
pikalt mõtlikult. Kiiret pole kuskile. Nii et ma ütleksin,
et see on pigem nagu mingisugune mediteerimise viis, kui et pillimäng. Nojah, selles mõttes huvitav, aga nüüd siis ikkagi selle juurde,
et mismoodi see meie ühine metsaretk
Benaanidega seal long Adžengi metsades välja kukkus? No see oli ikka päris pikk käik, olime seal oma kolm päeva ja muide,
enne ühismatka jagasid banaanid meile juba sealsamas küla
juures metsas igasugu metsatarkusi näiteks õpetasid tegema ja, ja
kasutama Ta maal seda oma tähtsamat jahirelva, see on siis
need puhkpüssi ja mürginooled väga ürgsed jahiriistad muidugi
ja need on neil siiamaani igapäevaselt kasutusel. Muide püsse ei olnud seal külas näha mitte kellelgi. Ja sellel on jälle omad põhjused. Üks põhjus on see,
et Malaisia valitsus lihtsalt ei lubagi Pennaanidel tulirelvi osta. Turvakaalutlustel nagu öeldakse ja see reegel
muide ei ole mitte ainult Borneol, ma olen seda näinud Kagu-Aasias,
mujalgi, näiteks ka Indoneesia riigis ei ole põlisrahvastel lubatud
siis mingeid tulirelvi endale, keda aga teisest küljest,
kui nad isegi oleksid tohtinud, meil polnud ju selle ostmiseks isegi
raha. Palju lihtsam oli teha neid puhkpüssi,
mürginooli, mida nad väga meisterlikult tegid. Ja nad oskasid tõesti ka väga osavalt nendega ümber käia. Ja nad näitasid kõike seda, kuidas seda teha. Kutsusid meidki kaasa tegema, püüdsime ka seda
puhkpüssi, nagu seda õõnsust seal valmistada, see oli
hästi pikk ja vaevaline tegevus. Aga vähemalt saime kätt proovida. Ja nad õpetasid ka meile puhkpüssist
laskmist ja õpetasid seda, kuidas teha mürginooli ja isegi seda
saladust, et kustkohast seda mürginoolemürk loodusest hankida. Ja see oli siis selline eriline džunglipuuliik,
mille nimeks oli mürgine anšarr. Ja vot selle koorealust piimmahla. Sellest nad siis seda surmavat mürki nende noorte jaoks tegid. Seda kõike muidugi teada saada oli
põnev küll, aga teisest küljest sai ka selgeks,
kui keerulised on meiesuguste vihikute jaoks kõik
need oskused ja kunstid. Aga nüüd, kui me retkele läksime, siis meie
see kaasa võetud varustus oli üpriski aukartust äratav. Võtsime kaasa kogu vajamineva
toidu ja kõik muu, mida metsamatka jaoks vaja. Üks reegel oli siis see Depynaanid olid meile
teejuhtideks ja õpetasid siis ka teel olles pidevalt neid oma metsa,
kus noh, näiteks, et kuidas seada metsloomadele ja lindudele
üles erinevaid püüniseid ja lõkse või kuidas
üldse märgata neid metsloomi ja linde seal metsas. Või ka näiteks seda, et kuidas otsida metsmesilase mett jämedate puude
õõnsustest või ka näiteks seda, kui suurepärane joogivesi on
peidus teatud liaani sisemuses. Kui see niimoodi natukene avada,
no hiigla palju igasuguseid tarkusega taimetarkusi näiteks,
millised on siis hästi maitsvad söögitaimed või millised on siis
sellised tõhusad ravimtaimed nende rahvameditsiinis? Ja see ööbimine seal metsas oli alati ka siis just niimoodi
penoonide traditsioonilisel viisil ja Nad ehitasid neid
ühe variaid siis niimoodi, et kõigepealt raiusid metsas valmis
sellise paraja pikkusega roikad. Põimisin need siis omavahel Jaanidega kokku, nihukeseks sõrestikuks,
tõmbasid sinna sõrestiku peale siis katuse ja
sinna katuse alla meisterdasid siis sellise primitiivse aseme. Seegi oli siis kokku pandud roika juppidest seal
peal siis oma magamiskottides neid ööd mööda saatsime. Ja kui üldse kokku võtta kõik need mitmepäeva jalgsiretke muljeid,
siis mugavustest olid need küll väga kaugel sest päeval oli alati
lämmatavalt kuum, väga tihti 100. vihmaristriided, Need olid alailma niisked ja rõsked ja ka
metsarajad olid vahel üpris järsud ja Ligased. Nii et oli tegemist, et üldse jalul püsida. Aga siis, kui magama heitsid, siis kimbutasid meid seal aeg-ajalt
mingisugused džungli, putukad. Nende hulgas sääsed meile eriti ligi ei pääsenud, sest meil olid
ikkagi voodi kohale tõmmatud sääsevõrgud. Ilma nendeta oleks võimatu olnud magada. Aga näiteks niuksed pisemad vereimejad nagu kihulased,
nemad olid nii väiksed, et nad pugesid sealt võrgusilmade vahel. Meie magamise ajal oma verenoosi kätte ja teinekord tülitasid meid
ka teistsugused putukad, näiteks termiidid,
niisuguseid väga väiksed sipelga moodi elukad. Kui nad tulid, niisuguse suure rühma on alati ja ega nad
otseselt hammustama ei hakanud, aga kui ta sulle naha ligi pääses,
sisenes hullusti sügelema ja teinekord olid ka
sinna jõudnud niisugused suuremad
sipelgad ikka täitsa poole pöidlapikkused,
hiidsipelgad, kelle sarnased meil Eestis üldse ei olegi. Ja kui mõni niimoodi sulle külge pöörates külje alla jäi ja,
ja ise haiget sai, siis ta ikka hammustas. Kae hammustas ikka päris valusalt. Aga noh, ikkagi kokkuvõttes see mitmepäevane
retk andis ju täiesti unikaalseid
ja enneolematuid kogemusi kuidas troopilises džunglis olla,
ellu jääda ja hakkama saada. Ja teisest küljest oli hästi huvitav just õppida seda kõike
tundma läbi Benaanide harjumuspäraste silmade, et kuidas nemad seda
džunglit märkavad, mida nad seal näha oskavad. Seda meile, kas siis näitasid. Ja kui nüüd mõelda nüüd nende Benaanide peale, kes meile
saatjatena kaasa tulid siis meie
olime päris sageli üsna läbi vintsutatud ja kurnatud,
aga Benaanide juures ei olnud mitte midagi niisugust märgata. Pigem oli vastupidi, nad
olid kogu selle retk ajal hästi rõõmsat rahulolevad. Tundus niimoodi, et nad on justkui pääsenud mingist surutise
alt sest seal külas, kus nad niimoodi oma elu pidid elama üksluiselt. Seal oli ju see elu küllaltki
rutiin ja nad ei saanud kuigi palju ringi liikuda. Aga nüüd niisugusel mitmepäevasel retkel tundsite ennast ikka,
nagu oleks nad vabaks lastud. Ja kui nii võtta, see on ju täiesti loomulik, et
nad ennast sedaviisi tuntsidest niimodi, džungli nomaadidena on
nad elanud siin metsades mäletamatutest aegadest saadik. Ja nüüd, kui nad siis niimoodi poolvägisi seal
külas elama pidid siis oli selgesti näha, et see
mets oli nende jaoks päriskoduks, mitte see küla ja igal võimalikul
juhul, kui nad sealt külast ära said minna, siis läksid nad
ikkagi mehed näiteks pikkadele mitmepäevastele
jahile hetkedele ja tundsid ennast jälle nagu vanasti. Aga siin kõlas need saate lõpetuseks Borneo põlismetsahelisid. Kuulsite, milline mitmekesisus. Ja kui rahustav on see helide orkester sealt metsast ja kes
nüüd kuulata oskas, siis seal oli, aeg-ajalt kostis
niisuguseid kõlavaid kuigk,
noh umbes mingi o või midagi niukest. Need ei olnudki linnud,
need olid hoopiski Cybonid üpriski haruldased inimahvid, kes
seal Borneo metsades elavad. Nii et kui sa neid hääli teadlikult kuulad, siis oskad sa sealt välja
lugeda igasugust infot nende metsaelanike kohta. Ja noh, mis siia saate lõppu siis soovida,
kui et sooviks, et need Benaanid ja nende kodumetsad ikkagi säiliksid. Ja et siin penooni rahupark võimalikult kiiresti teoks saaks. Aga nüüd saab tõesti meie tänane saade läbi. Ja nüüd järgmises saates läheme juba hoopiski ühe teise
asja põlisrahva juurde. Ja need on siis seal India vabariigi keskosas elav marrathy rahvas. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rõndume koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
