Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rõndume koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere Me oleme sellel oma tänavuse rännusarja 20. hooajal liikumas Aasia põlisrahvaste seas. Ja eelmises saates jõudsime tiibeti rahva juurde, keda
nimetatakse taevale kõige lähemal elavaks rahvaks, sest nende kodumaa
asub lausa mitme kilomeetri kõrgusel seal kusagil Tiibeti mägismaal. Ja eelmise saate peateemaks oli tiibetlaste juures
nende budistlikud kloostrid ja pühapaigad. Ja see, tänane saade tuleb mõneti
selle eelmise järg, sest ka selle saate pühendame me Tiibeti rahvale. Aga siin on nüüd siis põhirõhk sealse
rahva tänapäevasel elul. Ehk siis sellel,
et mis eluviisid neil on praegusel ajal, millised on need
Kodud, millised toidud, joogid ja nii edasi. Siin kõlas nüüd üks selline Tiibet, tik keelpill nagu tra minna. Ja see on niisugune rahvapill,
mida külamuusikud sageli
mängivad natukene meenutab kitarri kas või selles mõttes,
et keeli on ta sama palju kui kitarril siis kuus tükki. Aga tema kõlakast on täiesti teistsugune. Niisugune rosetikujuline kõlakast
on üleni kaunistatud, väga peente ornamentidega siukene,
kena, pilkupüüdev pill. Aga seda tänast saadet peaksin vist alustama mõnede selliste
üldisemalt tõsiasjadega tiibeti rahva kohta. Et nad on selline rahvas, keda nüüdsel ajal kokku veidi üle kuue
miljoni ja väga suur enamik nendest
elavad ikka siiamaani seal oma ajaloolisel kodumaal kõrgel mägedes. Mõned tiibeti kogukonnad on siiski läinud ka naabermaadesse näiteks
Nepaali, Taani, Indiasse, ja sellel on siis
olnud alati mingisugused ajaloolised põhjused. Näiteks Indiasse läksid nad suures osas siis,
kui Puna-Hiina Tiibeti
vallutas ja seda tiibeti kultuuri siis kõvasti ahistama hakkas. Aga nüüd need tiibetlased, kes elavad seal
mägismaal, nemadki jagunevad mitmeteks eri hõimudeks igal hõimul oma
murre ja mõnikord on need murdeerinevused isegi nii suured,
et üks hõim teisest otse aru ei saagi. Aga nende kultuur on ikkagi väga ühesuguse aluse peal. Ja üks selline nurgakivi nende kultuurile on kahtlemata Tase
budism ja siis sellest budismist tulenev maailmakäsitus. No eelmises saates sai
sellest üksjagu räägitud ja ma rääkisin just nagu nendest otsestest
kokkupuudetest nende tiibeti kloostrite
ja pühapaikadega ja ja tegevustega, mis seal tehakse. Ja täna, kui ma räägin siis sellest tiibeti
rahva igapäevasest elust siis ma
tegelikult mõnes mõttes jätkaksin sealt,
kus eelmine kord pooleli jäi, ehk siis sellest,
et praeguseaegsete tiibetlaste jaoks on
erakordselt tähtsad palverännakud. Öeldakse, et tiibetlane
veedab palverännakutel ka praegusel ajal kusagil tervelt
kolmandiku oma elust käiakse mitu korda aastas, mõni palverännak on
võib-olla nädala pikkune, mõni võib-olla ka kuudepikkune. Ja see ei ole ainult see sooritatakse seal neid usurituaale ja,
ja tehakse neid muid niisugusi, usulisi toiminguid. Vaid see on ka niisugune koosolemise viis, et minnakse tihti
näiteks kas siis pere või sugulastega sinna rännak,
kuule ja teel siis kohatakse vanu tuttavaid, saadakse juurde,
uusi, aetakse niisama juttu, vahetatakse
uudiseid, kõik see käib selle palve rändude tegevuse juurde. Ja nüüd minul, kui jõudsime just sinna Tiibetisse,
oli esimene kokkupuude nende
Tiibeti palverändurite hulkadega sealsamas Laasa linnas pealinnas,
kuhu me kõigepealt jõudsime. Ja siis, kui me läksime jokk,
hangi pühamu juurde, vot seal oli siis kulgemast
selline lõputu ronkkäik tiibetlasi, noh, ikka sajad ja sajad
inimesed liikusid kõik ühes suunas ja see oligi niisugune
palverännak, üks paljudest palverännaku marsruutidest seal Laasas. Aga see konkreetne oli siis selline, et see oli umbes kilomeetri
pikkune ja kulges siis ümber terve selle kvartali, kus EOK ongi,
pühakoda asus ja meie tegime nii nagu siin Tiibet distulebki teha, et
ühinesime kohe selle rongkäiguga poetasime ennast lihtsalt tiibetlaste
hulka ka nemad vaatasid meile väga heatahtliku pilguga, kuigi olime ju
võõramaalased. Ja siis lihtsalt kõndisime nendega koos ja niimoodi
kulgedes koos oli põnev tähele panna, mida nemad selle rännaku ajal
siis õieti teevad ja tegid väga erinevaid
asju, mõned näiteks pomisesid kõndides pidevalt palveid,
mõned keerutasid käes neid palveveskeid. Need on siis sellised trumlit, kus sees on paberile kirjutatud mingid
palved ja siis, kui seda keerutad, seda palveveskid,
siis need palved lähevad teel taeva poole. Ja mõned inimesed jälle seal
rongkäigus olid nagu väga endasse süvenenud, lihtsalt vaikisid. Ja siis oli jälle selliseid rühmasid, kes täiesti muretult ja
vahetpidamata. Ta lihtsalt Vatrasid ajasid mõnusat juttu umbes nii,
nagu oleks mingisugusel pühapäevasel jalutuskäigul
heade tuttavatega ja ei olnud kuidagi nende olekust märgata,
et nad on mingisugusel väga pühal üritusel. Aga siis, kui me olime
selle kilomeetrise ringi ära teinud, siis ma jäin sinna kangi ette
sinna peaväljaku kuule veel ringi uudistama. Ja seal oli siis ka näha neid palverändureid,
kes esimest korda nähes väga hämmastavad,
nad liiguvad niivõrd kummalisel viisil. Ma ütleksin, et see nende liikumisviis on nagu oma kehaga maa
mõõtmine. Ja see käib umbes niimoodi, et kõigepealt tõstab
see palverändur käed pea kohale üles, paneb peopesad kokku,
siis puudutab nende kätega oma laupa ja rinda. Ja
siis sirutab käed ette ja heidab täies pikkuses maha. Ja siis tõuseb
püsti astuv täpselt selle koha peale, kus ta laupmaad puudutas ja siis
alustab uuesti sedasama liigutust ja
niimoodi teete neid liigutusi päevas võib olla
sadu isegi tuhandeid kordi. Loomulikult on selline kulgemis viis väga aeglane ja vaevaline. Ja ometi need Tiibeti palverändurid on sedamoodi palverännakul
liikumas vahel nädalaid, vahel isegi kuid. Ja siis selleks, et nende peopesad sellest pidevast maapinna
puudutamisest veritsema ei läheks, siis on neil peo
pesadele kaitseks pandud sellised randmete külge kinnitatud
puuklotsid ja rinna peal on niisugune pikk maani ulatub
tuv põll tugevast paksust loomanahast. No see siis kaitseb keha selle pideva hõõrumise vastu. Ma ei kujuta ette, et ise niimoodi peaks liikuma kas või ühe päeva. Aga siin on seda tehtud väga ammustest
aegadest ja budistliku vaate vesi järgi on see siis nagu kõige õilsam
liikumisviis palverännakul ja annab neile siis ohtralt pälvimusi,
nagu budistid seda sõnastavad. Nojah, aga pärast seda jokk hangi templit,
kui me nüüd järgmistel päevadel seal Tiibetis päris
laialt ringi liikusime, nägime neid palverändurite horde
ikka väga paljudes kohtades, need on siis kas looduslikud pühapaigad,
mingid pühakojad, vahel mingid allikad, mäed mis iganes,
Tiibet, täispalverännaku marsruut on lõputult. Ja seal oli huvitav jälle vaadata, mismoodi need
tiibetlased selle palverännaku ajal nagu riietuvad ja, ja mis on
seal erinevat võrreldes selle igapäevase riietusega. No see tiibetlase tavaline riietus on, ma ütleksin,
üpriski niisugune hall ja, ja ilme, tõu ja kulunud. Sest nad on ju ikkagi vaesed
inimesed ja kannavad väga sageli niisugusi,
kingitud riided kusagilt Euroopast
või Ameerikast pärit riided, mistahes riided, peaasi et sooja saab. Noh, juunikuus me seal olime, juunis on seal Tiibeti mägismaal, mõnel
päeval üpriski madalad temperatuurid, jaga tugevad tuuled. Nii et inimestel olid selles päris paksud riided. Meestel siis näiteks niisugused tüüpiliselt välja veninud
kampsunid, lontis püksid,
ja siis võib-olla sinna kampsuni peale veel tõmmatud paks jope, mis
on mõnikord lausa räbaldunud. Naised olid argipäeviti natukene kirevamalt riides, mõned kandsid
isegi rahvariideid, aga need olid siis ka
igapäevaselt vanunud ja luitunud. Ja siis nende igapäevaste üle riietena märkasin ma nüüd selles
juunikuus naistel kõige sagedamini niisugusi pruune omakootud,
kuubesid, mis ulatusid maani välja paksud ja soojapidavad ikkagi
selline traditsiooniline ja vanaaegne riideese. Aga nüüd palverännakutel seal oli hoopis teisiti, sest
inimesed olid ikkagi tulnud sinna
pidulikult ja nad panid selga siis oma paremad riided. Ja näiteks kandsid mingisuguseid ehteid ja, ja põnevaid kaunistusi. Tiibeti mehed, nendel on väga tihti sellised pikad ronkmustad,
juuksed, mõnikord ka patsi seotud. Need
palverännakul oli tihti näha, et seal juustes olid sellised erkpunased
paelad. Ja meestel oli kõrvades vägagi ekstravagantseid kõrvarõngaid. Isegi veel niimoodi, et ühes kõrvas oli ühtmoodi kõrvarõngas ja
teises teine aga tingimata niisugused üsna suured ja peenelt
valmistatud väga erinevast materjalist, väga tihti hõbedast. Ja üks, mis mulle kuidagi meelest minna ei saa,
selline kõrvarõngas mehe kõrvas kusagil suvalises pühapaigas. Et see oli niisugune ümmargune rõngas,
sihukene sõrmejämedune, tohutu paks ja raske,
kahtlemata üleni hõbedast. Ja selle keskel uhkeldas veel omakorda suur sinine kalliskivi. No ikka väga-väga eriline. Ja siis meestel oli ehteks
kaelas seal palverännakutel tihti niisugusi värvilisi pärlikeesid,
mõnikord kohe lausa mitu tükki. Aga no naistel oli neid ehteid ikka väga palju rohkem, ma ütleksin,
et mõni oli kohe uhketes ehetes pealaest jalatallani. No alates siis mingitest pea ehetest kõrvarõngastest kaela
keedest lõpetades siis nihukeste ilusate hõbe ripatsitega õlgadel
ja jämedate hõbedast käe võrudega ja
rinnal niisugused suured, väga kaunid hõbe, sõled. Ja siis see ö naiste vööne, see oli vahel nii,
et sellelt ei saanud mitte kuidagi silmi
lahti siukene live öö ja selle peal väga massiivne hõbepannal. No see hõbe panna, see oli tõesti omaette
kunstiteos, väga peenelt sepitsetud, tohutult suur. Ma olen kindel,
et mõni niisugune hõbepannal kaalus ikka mitu ja mitu kilo. Mõni oli nendest isegi suurem, kui see meie seto
naiste kuulus suur rinnasõlg. Ja siis oli nagu kummaline mõelda,
et need inimesed, kes siin palverännakule tulid,
nad olid ju puruvaesed. Nüüd korraga, nägid nad välja, no eriti
naised nagu nad oleksid väga rikkad, et kuidas see on võimalik. Aga põhjus oli muidugi selles
palverännakul võeti kaasa kogu oma pere kallim
vara ja see oli siis mitmete põlvkondade
kogutud vara, igasuguseid ehteid ja muud. Ja need olid nüüd sedasorti ehted,
mida mitte mingil juhul maha ei müüda. Pärandatakse põlvest põlve ikka emadelt, tütardele,
vanaemadelt, tütretütardele, mõned nendest võivad vabalt
olla mitmesaja aasta vanused. Ja vot siis, kui algab see
palverännak siis riputatakse kõik see ilu endale peale selleks et
välja näha hästi uhke ja pidulik. Ja muidugi ka selleks,
et teised sind imetaksid. Aga siin kuuldus nüüd üks tiibeti pillilugu, mis oli
mängitud ling puu peal, selline pill, link,
puu, see on tegelikult tiibetipärane flööt tehtud puust. Aga see lugu, mis siin kõlas, sellele on väga vahva nimi. Nimelt ära kunagi ratsuta hiina hobusel,
seal on muidugi ka niisugune omamoodi. Huumor sees, sest tiibetlased ju ei salli hiinlasi, siis. Muidugi ei ole nad mitte mingil juhul nõus ka ratsutama hiina hobusel. Ja veel üks tähelepanuväärne asi selle loo juures on see,
et see, kes nüüd seda pilli mängis, oli üks mees kes kuulus
sellisesse tiibetlaste hõimu, keda nimetatakse kampadeks. Ja need kampad on nii põnev hõim,
et nendest ma tahaksin küll natukene pikemalt kõnelda. Nime on nad siis saanud selle järgi, et nad on pärit sealt kammi
piirkonnast, asub seal Tiibeti kaguosas. Ja me kohtasime neid Cami mehi ja
naisi nii palverännakutel kui turgudel kui mujal. Ja nad olid niisugused kohe teiste hulgas väga selgesti silma kaad. Kõigepealt sellepärast, et nad
olid teistest suurema kasvuga ja niisugused tugevama
kehaehitusega ja ka nende käitumine on teistsugune, nad olid
teistest enesekindlamad ja sellised noh,
vahel isegi nagu pealetükkivad ja julged. Ja nad kandsid ka rohkem ehteid,
kui need teised tiibetlased näiteks seal turu peal. Nii et meenutasid mulle natukene nagu meie mustlasi. Aga need kampad nende kohta
liigub arutul hulgal igasuguseid legende ja lugusid. Ja üks nendest on siis lausa rahvusvaheliselt tuntud, see on siis see,
et kampad olevate tegelikult Aleksander Suure sõdalaste järglased. See on ju tõsi, et Aleksander Suur oma
sõjakäiguga seal kusagil üle 2000 aastat tagasi siia Himaalaja
lähistele välja jõudis ja on ka tõsi, et mingit tema armee
osad kadusid siin ära. Kuhu nad kadusid, väga täpselt ei teata, aga
siis kampade variandi järgi on niimoodi,
et üks väeosa jõudis välja
Tiibetisse ja jäi sinna elama ja pani aluse siis kampade soole. Ilus lugu igatahes, mis sest, et rahvajutt. Aga see on küll ajalooliselt tõsi, et kampad on olnud läbi aegade
silmapaistvad sõdalased ja eriti raevukalt võidelnud siis, kui
keegi nende kodupaikadesse on tunginud. Ja ka praegusel ajal näiteks, kui siis Hiina riik nende üle
valitseb, on nad korduvalt tõstnud hiinlaste vastu lausa mässu. Ja mul oli nende kampadega ükskord niisugune üsna
terav, värvikas kokkupuude. Et ma ei raatsi seda mitte kuidagi, kõnelemata Ta jätta. Ja see oli siis turul ühe kampa naisega. See oli siis niimoodi,
et olime järjekordselt turul mõisti, seltskonna, kavatsesime
ringi ja mina näen, et seal üks naine müüb neid tiibeti pistodasid. Ja ma olin kodus oma teismelisele pojale lubanud,
et toon talle reisilt kaasa toreda pistoda. Need kampa mehed kannavad, need pistodasid vööl iga päev. Siuksed, suured, uhked, pikad noad. Ja kui ma siis nägin, Ta just pistodadega seal kaupleb,
siis läksin ta juurde. Ja noh, see kampa naine oli ka sellist suurt kasvu, tugeva kondiga,
laheda olek, kui nägu läks kohe laiale naerule, kui mind nägi,
et ohoh, et üks klient on tulemas. Me suhtlesime ju rohkem käte ja jalgade keeles,
vahel kirjutasime ka paberile mingeid numbreid,
kui me seal kauplema hakkasime. Aga ta meenutas olekult minu jaoks nagu
mõnda Hiiumaa või Saaremaa maanaist,
niisugune väga lahe, aga hästi jõuline kuju. Ja siis ma valisin sealt pistuda välja, kysisin, palju maksab. Ja Ma olin enne seda küll natukene uurinud,
kui palju sellised pistodad võivad maksta. Ja kui see kampa
nüüd oma hinna seal paberi peale kirjutas, siis see oli umbes viis
korda suurem kui see, mis on keskmine. Aga ei sellest midagi normaalne, turul hakatakse siis kauplema,
see kõik kuulub asja juurde, kaubeldakse, kaubeldakse, hind kukub. Aga ta ei kukkunud ikkagi nii
madalale, et ma oleksin selle pistada ära ostnud. Ja siis ma tegin selle niisuguse triki, mida vahel turul
kasutan kaugetel maadel. Et ma tegin niukse näo,
et mind ei huvitagi see pistoda, jätsin lihtsalt jutu
katki ja kõndisin sirge
seljaga kaugemate ja siis juhtus täpselt see, mida ma
lootsin kampa naine hakkas mulle järgi tulema oma
pistodaga aga mina ei teinud üldse välja, ainult kiirendasin sammu ja
siis kampa, naine kirjeldas ka
sammu siis seal kõndisime seal turu peal ringi, valge
mees kiiresti ees ja tema taga siis tugev kampa naine suure pistodaga. Minu reisikaaslastele tegi see igatahes väga palju nalja,
aga kokkuvõttes sain ma selle, mis tahtsin, lõpuks kukkuski,
hind noh, enam-vähem sinna välja,
millega ma nõus olin ja ma ostsin iki,
tegelikult Talts selle pistoda ära. Kuid siin kohapeal võib olla peaks selle rääkima sellest,
mismoodi need tiibetlased praegusel ajal seal
Tiibetis üleüldse elavad. Linnades elab neid suhteliselt vähe,
peaaegu kõik elavad maal, aga maal on siis kahte sorti eluviise,
üks on siis need nomaadid ja teised on siis need paiksed tiibetlased,
kes peavad siis ka väikest viisi põldu. Aga enamik Tiibetist on ju kõrbetaoline,
kivine veevaheline ala, kus mitte
mingit põldu ei saa pidada ja vot seal siis need nomaadide pered
rändavad ringis on väga hõredalt asustatud
ala aga põldu saab pidada ainult kusagil
orgudes ja neid alasid, kus üldse põldu harida saab, on tohutult vähe. Nii umbes kaks protsenti kogu tiibeti pindalast. Ja vot see suurem osa maarahvast on siiski just
koondunud nendele aladele,
sest need lihtsalt toidavad rohkem inimesi ära. Ja nüüd seal Tiibetis ringi liikudes. Me puutusime kokku nii nomaadide kui ka põllupidajatega. Maade ausalt öeldes nägime,
rohkem mindi pealiskaudselt peamiselt siis just neil
palverännak kutel ja siis turgudel ja mujal,
kus inimesi oli kogunenud ja nad hakkasid tihtipeale silma
selle poolest, et neil olid sellised vanamoodsad
rahvariided ja selles mõttes just väga huvitavad rahvariided. Aga nende nomaatidega oli nii,
et ühel korral üritasime me neile ka koju külla minna. Ja see oli siis niimoodi, et olime kulgemas oma
väikese päevinäinud reisibussiga üle lõputu mägismaa. Mitte ühtegi inimest ega looma seal ei olnud,
aga siis nägime tee ääres kuskil paarisaja meetri kaugusel selliseid
suuri tumedaid telke. Ja siis peatasime bussi kinni,
sest oli selge, Need olidki seal üks nomaadipere. Telgid olid niuksed, klassikalised,
traditsioonilised Tiibeti nomaadide
telgid hästi suured, hästi rasked, tumedat värvi ja
nad olid valmistatud siis õieti jaki vildist, nii et selles mõttes
ka kuigi rasked, aga soojapidavad. Aga nüüd oli see küsimus,
et, et kuidas neile külla minna, milline on etikett. Õnneks oli meie giidiks Indrek Park, mees, kes on
elanud ise Tiibetis mingitel
aegadel lausa kuude kaupa ja valdab ka vabalt tiibeti keelt. Ja Indrek siis teadis, mis
teha, ütles, et meie oodaku bussist, tema läheb sinna katsub kontakti
saada ja läkski üle lageda välja,
tilk kirde suunas kaugusesse. Ja minnes hõikas nii kõva häälega,
kui vähegi jaksas ja hõikas midagi tiibeti keeles, noh meie sellest
aru ei saanud. Ja läks ja läks ja hõikas ja hõikas mitte mingit
vastust tega ilusam nomaadide telkide juures märgata ei
olnud ja siis mingil hetkel päris kaugel veel nendes telkides. Indrek, seisma börs ümber ja tuli bussi tagas, siis me küsisime,
et no mis see siis nüüd oli. Siis ta seletas, et et minnes oli ta siis hõiganud tiibeti keeles. Tere. Et kas te olete kodus, kas me võime teile külla
tulla ja siis jälle otsast peale,
et kas te olete kodus? Vastake, et no see oli tegelikult siis see,
et ta tahtis juba kaugelt aru saada, et kas seal on kedagi või ei
ole, aga tegelikult keegi ei vastanud. Ja tema nagu mure, nagu ta siis bussis rääkis, ei olnudki
üldse väga see, et kas seal mõni inimene on,
aga ta kartis väga neid tiibeti karjakoeri, need on siis jooned,
Tiibeti legendaarsed mastifid, suured koerad,
üsna metsikud ja ettearvamatu käitumisega. Ja ühes peres on neid alati mitu tükki. Ja ta ikka said selle mõttega, et kui seal nüüd keegi on sisse,
tuleb telgist välja ja paneb need koerad ketti. Aga midagi ei juhtunud ja siis oli see küsimus, et, et mis on üldse,
on võib-olla tõesti pere koos koertega on läinud kuskile kaugele
ei kuule midagi, aga võib olla ka see,
et näiteks keegi ikkagi põõnab seal
telgis ja absoluutselt ei ole tal mingit isu mingisuguseid ootamatuid
võõraid postitama hakata. Ja kus need koerad siis on? Sellest pole aimugi,
sest tiibetlased hoiavad neid koeri tavaliselt lahtiselt. Ja kui nad siis peaksid märkama ühte võõrast kusagil kaugel-kaugel,
siis nad tulevad joonelt selle suunas piiravata
sisse siis ei teagi täpselt, mis võib juhtuma hakata. Risk on ikka päris suur. Nii et sellepärast pööras Indrek ümber
ja, ja me ei saanudki kontakti selle perega. Aga elamus seegi. Aga siin oli nüüd kuulda ühte sellist nomaadimehe laulu ma
ütleksin siukest vaba. Ja natukene metsikut mulle see meloodia täitsa istus. Aga nüüd edasi. Ma tahaksin kõnelda nendest paiksetest tiibetlastest,
kes siis vaiksel viisil oma põldu peavad ja koduloomi peavad. Nendega me saime tutvuda üpriski põhjalikult. Ja ühel korral oli isegi nii,
et läksime neile koju külla ja olime seal päris pikalt. Ja see juhtus siis sellest pealinnast Laasast
umbes 400 kilomeetrit lääne pool. Ja sinna me läksime just niimoodi, et lihtsalt improviseerisime, nii
et oli täiesti juhuslik küla. Meil oli vaba aega sellel
päeval ja Indrek lihtsalt Läks juhusliku maja juurde, koputas uksele. Ja sealt keegi tegigi ukse lahti ja nad hakkasid rääkima. Pererahvas paistis olevat nõus, et me niimoodi ootamatult tuleme. Igatahes viipas Indrek meile,
et tulge ka ja läksimegi ja see pere võttis meid vastu
mitu äärmiselt külalislahkelt. Ja noh, ma arvan, et Tiibeti külades ongi üpriski tavaline, nii
nagu see on olnud ka minu meelest eesti külades varasematel aegadel. Ja nüüd seal pererahvaga tutvumine kõigepealt,
et siis peremees ütles oma nime. See oli tšjom, Tinn, mis tiibeti keeles
tähendab buda vaenlase hävitajat ja naise nimi oli jooma ja
n ja see pidi siis tähendama kaunist päästja jumalannat,
et noh, väga toredad ja niisugused budistlikud nimed. Aga lisaks sellele vanapaarile elas seal majas siis veel
ka nende kaks täiskasvanud last. Poeg ei olnud abiellus,
aga naisel oli omakorda kaks
last ja siis ka mees, nii et kokku oli seal peres siis seitse hinge. Ma arvan, üsna niisugune tüüpiline arv, Tiibet
tee ühe pere jaoks ja see maja ise oli, oli küllaltki suur, see oli
kahekordne Pealt lameda katusega tehtud, siis telliskividest
ja need telliskivid olid siis lubjaga valgeks võõbatud. Sarnaseid maju oli seal ümberringi külas näha päris mitmeid. Ja siis pererahvas korraldas meile seal oma majas niisukese ringkäigu,
et alustasime kõige madalamast korrusest. See oli siis õieti loomalaut, ühtegi looma seal sees ei olnud,
aga peremees rääkis, et tegelikult on neil loomi päris palju. Päeval on kõik väljas kõige rohkem oma kitsi ja lambaid,
neid pidi olema tervelt 30 tükki. Siis pidi olema veel kaks lehma ja siis ka veel kaks jakki ja kaks
soodi. No jakid, need
on meile veel eestlastele vist kuidagiviisi ikkagi tuttavad,
noh pika karvaga elavad seal kõrgetes mägedes on väga
vähenõudlikud ratsa ja veoloomad annavad ka piima ja nii edasi. Aga vot see Chood, see võib eestlasele kõlada võõrana. Aga neid on Tiibetis palju ja nad on siis tegelikult
jakki ja lehma ristandid. Me olime neid näinud ka väljas. Tee tee ääres näevad välja nagu nihukesed
väikesekasvulised, hästi karvased lehmad kellel on siis taga
hobusesaba, nii et tõesti nagu midagi jakki ja, ja lehma vahepealset. Ja neid isaseid loomi kasutatakse siis veoloomadena ja ka künnitöödel. Aga neid emasloomi, neid nimetatakse õieti Choomadeks. Nendelt saadakse siis piima nii nagu lehmadelt. Aga nüüd sealt laudast edasi läksime siis järgmisele korrusele. Hästi kitsas trepp ühendas neid kahte korrust ja seal olid siis need
inimeste eluruumid ja kõigepealt sattusime nii sihukese hästi
suurde eeskotta ja seal oli tohutul hulgal igasuguseid majapidamised,
tarbeid küll silpe, Blaidki labidaid ja muid põllutööriistu,
aga laest rippusid alla ka suured juustukerad. Ja seal olid niuksed nagu barred, mille peal näha villa näiteks
ja, ja lõnga ja seina äärde raamil oli tõmmatud loomanahk. Nii et see ruum oli siis minu meelest nagu selline aida
moodi otstarbega seal majas. Väga põnev oli seal seina peal näha niisugusi,
tumedal seinal siukseid ümaraid laike, valgeid laike ega imelikult,
küsisin peremehelt, mis asjad need on. Tema ütles, et neid me teeme uue aasta öösel ja need on siis märgid,
mis kaitsevad kurjade jõudude eest. Odrajahuga tehtud ja tänavu tegin me neid märtsis, sest
tänavu oli see tiibeti budistliku kalendri järgi see uus aasta just
märtsis. Aga nüüd järgmine ruum sinna
sai hästi pisikese ukse kaudu kummargil sisse minna. Ja see oli eelmisest veelgi avaram ruum ja selle keskel oli pliit,
et selle ääres siis toolid,
lauad, ühes seinas ka sängid. See oli siis kõige tähtsam ruum kogu majas, kus siis tehti süüa
ja elati ja magati. Ja siin oli keset tuba suurt pliit. Ja seal pliidi kõrvalkastides pidid olema
küttepuud sinna kiikasin, siis ma nägin, et seal
oli ühes kastis oli kuivatatud jaki sõnnik ja teises
olid kuivatatud kitsepabulad. Ja põhjus siis muidugi selles,
et küttepuid siin eriti kusagilt võtta ei ole. Siis köetakse briti loomasõnnikuga,
see muide põleb väga hästi, kui ta on hästi kuivatatud
ja kuivatatult, ei ole tal ka mitte mingisugust sõnnikulõhna. Ja siis oli seal tohutul hulgal veel toiduanumaid
ja nende anumate seast. Ta hakkas kohe silma üks väga imelik, vasest nõu silindrikujuline
peale hõbedased kaunistused piinlikult puhtaks küüritud, no oli selge,
et see pidi olema mingi väga tähtis asi. Ja siis selgus, et see on nüüd see jaki teekloppimise nõu. Ja vot sellest jakki teest peab need
ka natukene rääkimas, sest ma ütleksin,
see on üks Tiibeti sümboleid ja me olime seal reisil seda juba enne
siia tulekut mitu korda maitsta saanud. Kui eestlane seda esimest korda maitsta saaks, siis mitte mingit
seost harjumuspärase teega sellele ei ole. Ja paljud eurooplased,
kes seal Tiibetis tulevad ja seda proovivad, need leiavad, et see ei
kõlba üldse suu sisse võtta. Mina nii ei ütleks, ma ütleksin niimoodi,
et paari lonksuga harjusin täiesti ära ja maitselt meenutas ta
hästi rammusat soolast puljongit ja seda jakki teed tehakse
siis niimoodi, et tehakse kõigepealt valmis
niisugune hästi kuum ja kange tee. Ja siis vot selle silindri moodi anuma sisse pannakse see
tee ja siis pannakse sinna hästi palju jakivõid,
pannakse soola ja siis niisuguse oopri moodi asjaga tambitud võetakse,
klopitakse see kõik see hästi segamini ja siis valatakse tassidesse. Ja vot see ongi see tiibeti tee kahtlemata väga toitev. Ja kui mõelda, et Tiibetis ongi selline karm kliima ja raske elu,
siis kahtlemata on see tiibeti tee siin vägagi asjakohane ja
ma ütleksin ka, et rännumehele kus iganes oleks väga tervitatav toit. Ja siin saate lõpus ma tahaksin veel kõnelda ühest kõige
tähtsamast toidust, mis nendel
tiibetlastel seal on ja ilma milleta nad oma elu ette ei kujuta. Ja see on siis niisugune roog nagu Zampa Champa, seda tehakse Oodrast. Oder on niisugune väga iidne ja klassikaline tiibeti teravili. Teisest küljest ainus laialt tuntud teravili,
mida Tiibetis üldse on kasvatada saanud, sest siin
on hästi karm kliima ja oder on ju hästi vastupidav taim. Aga nüüd seda Champat tehakse siis niimoodi,
et kõigepealt ristitakse odrajahu ja siis pannakse sinna
juurde paras ports sedasama tiibeti teed, millest sai räägitud. Ja siis segatakse sellest kokku niisugune taigna välimusega segu. Ja siis mätsitakse niimoodi peopesadega ja sõrmedega sellest taignast
niisugused väiksed Pätsikesed. Ja ongi Sompa valmis, väga lihtne, palju lihtsam kui
leivategemine, ei mingit küpsetamist ega midagi sellist. Ja niimoodi meie teejuhid olid
seal meie tiibeti reisil mitu korda seda trumbata
teinud ja ise suure isuga söönud, meile ka süüa pakkunud. Ja mis maitse tal oli, ütleksin niimoodi,
et tagasihoidlik maitse või siis et tegelikult võib-olla,
et mitte mingit maitset ei olnud. No senna siis tegelikult maitseainena on
lisatud ainsa maitseainena soola ja muud, mitte midagi. Tibetlastele sellisena ta maitseb. Aga nemad jällegi seletasid,
et sellesse võib ju segada igasuguseid
asju ja nendelgi on kombeks panna sinna nii tunde
järgi näiteks juustu või siis mingisuguseid muid maitseaineid. Või kui tahad hoopis magustoitu,
siis ma olengi soolavaid, paned hoopis mett sinna hulka,
ühesõnaga Champa niisugune improviseerimis asi, igaüks teeb nii,
nagu temale kõige rohkem maitseb. Aga no see on nendele Tiibet lastele, no umbes samasugune,
niisugune üks sümboolne toit nagu eestlasele on
võib-olla must leib ja seda kuni tänase päevani. Ja kui praegusel ajal näiteks mõni tiibetajane
läheb pikemale reisile või siis palverännakule
tingimata Ta paneb oma reisipauna ka siis sinna kotikese,
seda röstitud odrajahu. See on ju hästi kerge, ei kaalu suurt midagi. Aga nüüd seda teist komponenti teed, seda saab tee pealt kergesti,
sest igal pool, kus inimesi seal seda teed, tehakse see hästi. Kaloririkas ja toitev roog
on igalt poolt nagu kerge valmistada, kui ainult kõht tühjaks läheb. Ja tiibetlaste jaoks on see Champa isegi niivõrd tähtis, et paljud
naaberrahvad nimetavadki neid tiibetlasi. Aga siin rükkasid need need kaks tüdrukut laulda nii
mõnusasti, et ma kahtlustan, et nad olid enne
seda õige palju seda Champat söönud ja sellepärast heas tujus läinud. Aga selle lauluga saab see tänane saade nüüd otsa. Saade tiibetlaste tänapäeva igapäevaelust ja järgmises saates läheme
siis hoopiski Mongooliasse sinna steppides ja kõrbetes kus elab. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rõndume koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
