Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula ränd. Tere Me oleme sellel rännusaadete sarja hooajal jõudnud aasia rahvaste
juurde ja eelmises saates, kes sai siis kõneldud tänapäevases
Tiibeti maarahva elust,
nende kodusest majapidamisest,
palverännakutest, toitudest-jookidest, aga täna läheme juba külla
Mongoolia nomaadidele ja ma pean tunnistama,
et Mongoolia oli minu jaoks üks selline maa millest ma pärast sealt
tagasitulekut olin rohkem sisse võetud kui enne sinna minek,
et kuigi ma olin hoolega ettevalmistanud ja ootasin
põnevusega, aga see mongolite elu ja pärimusskulptuur ja
kombed need olid ikkagi veel köitvamat, kui ma olin osanud kujutada. Ja eks ma siis täna püüangi üht-teist sellest edasi anda kuulajale. Ja selleks keskseks teemaks on siinjuures ikkagi
neid mongoli stepi ja kõrbenomaadid. Siin kuuldus nüüd üks pillilugu, mille ma ise salvestasin,
see oli seal kusagil Mongoolia asulas koos pilli mängis 15 aastane
poiss ja poisi nimi oli Nadžinn. Mongoolias on tihti niimoodi nimel on selge
tähendus ja nii oli ka sellena
džinniga nad siin tähendab eesti keeles õigupoolest haugast. Minu meelest täitsa tore poisslapse nimi võiks ju Eestis selline olla. Aga see meloodia, mida ta mängis,
oli hästi traditsiooniline mongoli rahva viis. Ta mängis seda kaua
kenasti komistusteta ja väga keskendunud oli tõesti tore
kuulata ja see pill, mida ta mängis, see oli päris põnev. Mongoolia keeles on selle pilli nimeks Morin,
Huur ja eesti keelde võiks selle tõlkida siis nagu hobusepea viiul. Ja mongolid ise kinnitasid, et see Morin,
Huur on nende rahvapillide seas vist see kõige populaarsem pill üldse. Välja nägi see hobusepea viiul, natukene meie Eesti rahvapillihiiu
kandlemoodi, samasugune kandiline kõlakast ja mängiti samuti poognaga. Aga erinevus oli see,
et see hobusepea viiul oli hulga suurem ja keeli oli tal palju
vähem kui Hiiu kandlel kõigest kaks tükki. Ja eriti pilkupüüdev oli selle pilli kaela ülemine ots,
sest seal oli näha väga peenelt nikerdatud suur hobusepea. Ja miks just hobusepea selle kohta,
Ta kõneldi meele sealsamas ka rahva lugu,
mida peaaegu kõik mongolid peast teavad. Väga pikk ja põnev lugu, ma
kõike siin ära ei räägi, räägin lühendatud variandis. Aga siis umbes niimoodi, et ühel mehel olnud kord hobune ja see
olnud väga kiire, kihutanud kõikidest hobutest rutem. Ja kui olid võiduajamised,
siis igal pool tuli ta esimeseks. Ja selline asi tekitas paljudes kadedust ja siis üks eriti õel
konkurent mürgitanud hobuse ära, nii et hobune suri. Ja seepeale oli
siis hobuse omanik langenud sügavasse leinalein oli nii sügav,
et ta võttis kaasa hobuse säilmed ja läks inimeste juurest minema,
hakkas elama erakluses ja elas niimoodi kohe päris tükk aega. Siis ühel päeval tuli talle mõttesse, et teeks hobuseluudest pilli. Päris kummaline mõte. Aga ta otsustas selle teoks teha ja tegigi hobuseluudest pilli
valmis ja siis selle pilli kaela otsa. Panin ta siis selle oma hobuse kolba ja siis mõtles,
et kuidas selle pilliga võiks mängida. Ta ei olnud kunagi pilli mänginud,
aga kuulas siis looduse hääli enda ümber ja katsus selle pilliga neid
jäljendada. No siis näiteks v
vulinat või tuuled tuhinat või erinevate lindude häälitsusi. Ja ta jäljendas neid pikki aastaid, kuni jõuaks,
hakkas muusika seal pilli peal päris kenasti välja tulema ja siis
läinud inimeste hulka tagasi ja mänginud neilegi ette neid
lugusid ja inimesed olid sellest muusikast täiesti võlutud. See oli midagi täiesti uut,
aga väga kaasakiskuv ja meisterlikult mängitud. Aga mehel endal oli see pillimängimise peamine põhjus hoopiski see,
et iga kord, kui ta mängis, tundus talle,
et ta lemmikhobune polegi surnud vaid ta on kusagil siinsamas lähedal. Ja sel ajal, kui ta mängis,
andis tema lein mõneks ajaks järele. Nii et jah, temast sai kuulus muusik Ta
rändas inimeste hulgas kõigile ta meeldis,
ta oli väga lugupeetud mees ja ta elas kaua. Ükskord ta siiski suri ja
kui mõnda aega oli mööda läinud, siis hakkasid inimesed kangesti
igatsema sellise pillihelisid, mida see mees oli
mänginud ja nad proovisid seda pill kui järele teha ja
ka selle pildi peal mängida. Päris samasugust nad ei teinud, aga vähemalt pillikuju oli samasugune. Ja seal olid ka siis need hobuse jõhvidest
keeled jaa, poogna peal siis hobuse jõhvid. Nii et need olid siis ka algupärasel pilli päris hobuse pealt saadud. Ja vot sedamoodi on siis selle Mongoolia rahvajutu järgi läinud
see hobusepea riiul omal ajal rahva hulka. Ja kui te nüüd natuke uuesti kuulasite, siis panite tähele,
et, et sellel pillil on tõesti selline nagu kaeblik või,
või leinaline kõla juures. Ja minu kõrvade jaoks on sellel pillil ka kuidagi
seoseid Mongoolia tüüpiliste maastikega, nende avarates
steppides poolkõrbed, et ega need on nii lõputud, et sõidad ja
sõidad päevade kaupa lõppu sellele ei tule,
seda me saime täiesti oma naha peal seal korduvalt kogeda. Ja kui veel mõelda selle peale,
kui ääretult suur on see Mongoolia,
kui palju neid avarusi seal sellel suurel maal kokku allpindala
poolest on ju Mongoolia tõepoolest üüratu pindala
siis umbes nii nagu et võtame Skandinaavia riigid,
Balti riigid ja Poola riigi, vot niisiis kokku on, on Mongoolia. Ja teisest küljest on see maa enamjaolt üli hõredalt asustatud. Arvude keeles elab seal Mongoolias kokku siis umbes
3,3 miljonit mongolid. Noh, kui võrrelda siin meie püüa naabri rahvahulgaga,
siis sama palju kui on Eestis ja Lätis
ja, ja sellisel suurel pindalal. Nii et inimesed elavad seal tõsti harva ja nad on sellega
harjunud, et neil peab olema ruumi, elamise, ruumi ja avarust. Ja sellest, et kui vajalik nende endi jaoks on see,
see suur avarus ja tühjus sain maimu ükskord, kui me olime seal,
kobi poolkõrbes ühe nomaadipere juures ja ajasime seal
pererahvaga juttu ühest ja teisest,
aga muu jutu sees kaebas siis peremees,
et neid häirib naabripere,
sest naabripere on kolinud liiga lähedale. Ja siis ta näitas käega sinna kaugele üle küngaste. Seal oli kõik lage ja seal kilomeetrite kaugusel oli üks
Valendav vaevumärgatav täpne binokliga vaadates oli küll näha,
et see oli tõesti maadi peretelk. Aga see jah ajas siinse peremehe tuju täiesti ära,
et noh, umbes niimoodi, et miks ta siis nüüd
siia minu õue alla pidi tulema siin ümberringi vaba ruumi küll. Ja et sellest ma siis nagu sandi umbes mulje,
et, et võib-olla seal Kobi kõrbe nomaadile on väga normaalne vahemaa
naabriga selline et kuni silmapiirini välja seal lagedal mitte ühtegi
elamist näha ei ole, et alles siis saan ma täiesti vabalt hingata. Aga kui nüüd mõelda selle Mongoolia avaruste peale üldisemalt,
siis neid avarus ja seal õieti mitut sorti,
no ühed on siis need kõrbed ja poolkõrbed nagu seal kobis, aga siis on
ka väga palju stepilagedaid, kus on ka rohelust. Aga siis on ka niisugusi,
mägesid ja mägede avarust. Ja siis on ka niisugusi suuri
alasid, kus küngastel kasvab hõredalt puid. Meie niisugust tala metsaks kuidagi ei tahaks nimetada,
aga mongolid ütlevad,
et nende jaoks on mets. Ja kõikidel nendel avarustel on igal pool õieti võimalik loomi
pidada ja loomadega ringi rännelda. Ja üks huvitav asi, mille peale ma olen päris pikalt tagantjärele
mõelnud ja mida me seal kohapeal kuulsin, on see,
et nüüdsel ajal olevat see nomaatlik eluviis
mongolite hulgas saanud populaarsemaks, kui ta varasemal ajal oli. Selle Mongoolia oli ju niimoodi,
et, et see oli see Mongoolia rahvavabariik, seal oli
sotsialistlik kord, ta oli Venemaa vasallriik ja
seal olid siis ka sellised reeglid nagu igal pool Nõukogude liidus. Mis tähendas siis seda,
et maade püüti iga hinna eest paikseteks muuta ja panna
nad elama siis püsiasulatesse? Palju oli suurtööstust riiklike igasuguseid asutusi linnades ja sinna
linnadesse oli vaja jõude,
töökäsi ja nii meelitati siis neid
maaperesid elama linna, saad palgalisele tööle, elu palju parem. Aga siis tuli see ühiskonnakorra muutus. 1992. aastal sai siis Mongoolia iseseisvaks ja
siis hakkasid siin kehtima kapitalistliku ühiskonna reeglid. No siis umbes sellised,
et raha otsustab kõik ja igaüks peab ise vaatama,
kuidas ta oma eluga hakkama saab. Ja see viis Mongoolia ühiskonna päris kiiresti tugevale kihistumisele. Mõned vähesed said ka rikkaks, aga väga paljud jäid äärmiselt vaeseks. Ja neid vaeseid tekkis väga palju juurde just nende
hulgas, kes olid tulnud maalt linna ja kusagil tööle hakanud. Aga 90.-te aastate algul läks ju nii, et paljud
riiklikud ettevõtted läksid pankrotti või nad lihtsalt likvideeriti. Korraga ei olnud inimestel tööd, ei olnud raha ja nad lihtsalt ei
tulnud enam linnas toime. Ja siis nad hakkasidki maale tagasi
kolima ja kariloomi pidama, sest need oskused,
kuidas nomaadieluviis käib, oli neil ju kõik veel meeles. Ja niided uus nomaadid seal Mongoolias siis tekkisid. Ja ega see nomaadielu ei ole ju mingi meelakkumine. Raha on sul vähe, ots-otsaga tulevad vaevu kokku. Aga eelis on küll see,
et sa ise hankida endale
toidu ja seda ei ole sul kunagi karta, et nälg päriselt Majas oleks. Ja no see on nüüd tegelikult see jutt, mida ma seal kohapeal kuulsin. Karm reaalsus on küll see,
et tegelikult Mongoolias ikkagi
üldiselt kolib Maalt linna ikkagi rohkem inimesi kui linnast maale. Sest noh, kapitalistlikud ettevõtted meelitavad inimesed loodavad,
et ise midagi uue niisuguse firma luua,
äkki rikkaks saada ja nii edasi. Aga ometi ma arvan, et mongolite silmis need nomaadid seal kõrbetes,
poolkõrbetes ja steppides ja mujal on siiski selline austatud amet. Sest see moodustab täitsa
kindlasti väga olulise osa mongolite identiteeditundest. Seda karja kasvatatud ja karjade kannul ringi
ränneldud on sellel maal ju mäletamatutest aegadest. Aga siin hooldus nüüd natuke seda mongolite väga omapärast kõrilaulu. No need kõrilaulustiile on seal väga palju. Ju erinevaid, aga see siin oli just siis selline,
kui see hääl tuleb sealt täiesti kõripõhjast. Ja laulu nimi oli ülistuslaul singis Chnile. Ja kui nüüd mõelda selle mongoli identiteedi peale,
siis jah, no maadlus on üks niisugune auasi minevikust. Aga see üks põhi, niisugune tala, selle
oli identiteedile on kahtlemata Tšingis-khaan. Ja huvitav on see,
et selle Tšingis-khaani austamine kulges täiesti seinast seina selle
järgi, kuidas Mongoolias muutus ühiskonnakord. Sotsialismi ajal oli nii,
et Tšingis-khaan nime ei tohtinud isegi avalikult suhu võtta. Ja seda nimetati Tip põlastavalt natsionaliseeriks,
kes Tšingis-khaani ülistab. Ja sind võid isegi vangi panna,
kui sa liiga palju kõva häälega Tšingis-khaani kiitsid. Aga nüüdsel ajal on ta nime kuulda ja lugeda kõikjal. Tema järgi on nimetatud firmade nimesid ja tänavate nimesid
ja tema eelistuseks loodud aina uusi laule. Ning neid monumente
Tšingis Chnile neid saab näha väga paljudes keskustes üle kogu
Mongoolia ja nende monumentide hulgas on kahtlemata kõige grandioossed
siis, mis asub Ulaanbaatarist pealinnast 50 kilomeetrit ida pool. Selle ratsamonumendi kõrguseks on 140 meetrit. Kas te suudate ette kujutada meie Oleviste kiriku kõrgus? Tallinna kõige kõrgem kirikutorn on 124 meetrit. Ta ulatub Oleviste kiriku tipust kõrgemale. Ja üleüldse on ta siis maailmas
kõige suuremate mõõtmetega ratsa monument, mis iial loodud. Ja meie muidugi käisime ka
seda ilmaimet seal vaatamas andis ikka terava elamuse küll sest see
kuju on valmistatud üleni roostevabast terasest ja ta oli künka otsas. Ja kui ta seal niimoodi päikese käes kiiskas seal kõrgel,
siis oli see tõesti nagu mingisugune
unenäoline ilmutis eestlase maitse jaoks võib-olla natukene
liiga grandioosne liiga üle pakutud, aga mitte mongolite jaoks,
sest nende jaoks on ta ikkagi pooleldi nagu jumal. Ja rahva isa pidi kahtlemata
ajalooliselt väga palju mongoli rahva jaoks teinud,
lõi nende riigi omaette riigi,
ühendas mongolite hõimud kõik
ühte aitas neil luua omaette mongoli kirjakeele. No ja siis muidugi laiendas neid koolialasid nii suureks,
et tema alustas, tema järglased laiendasid seda impeeriumit,
aga fakt on see, et see on nüüd siis olnud kõige
suurem maismaa impeerium kogu Euraasia ajaloo jooksul. Ja muide, seda küll, et mongolid kunagi ei öelnud seal kõige
selle Tšingis-khaani uhkustamise juures et
nad tahaksid oma piire praegusest Mongooliast sellest algsest kodumast
kuidagi laiemale vedada. Aga nendest nomaadidest tänapäeval nomaadidest kõneldes neid hakkasime
nägema praktiliselt kohe, kui me sealt Ulaanbaatarist välja saime. Ja see oli siis niimoodi, et mõlemalt pool teed
laiusid sellised lauget, künklikud,
stepid, nähtavus tohutult suur, täitsa kümneid kilomeetreid. Ja siis sellel rohetaval stepi taustal
siin-seal näha lähemal ja kaugemal loomakarju ja need Valevaid,
rändkarjakasvatajad, telke,
mongolite-l on need jurta
moodi telgid tõepoolest tüüpilise tika valget värvi. Ja see Kerr on minu meelest muugolitel üks geniaalne leiutis. Selle keri kuju ja ehitus on püsinud aastasadu täiesti muutumatuna. Kujult on ta niisugune ümmargune valmistatud lambavildist
tavaliselt ja toetub puust sõrestikule. Meie saime neid mongoli kerisid õppida tundma põhjalikult,
sest enamiku öid veetsime seal Mongoolias ringi reisides just kerides. Mis tunne seal olla on siukene, lahe tunne,
sest seest on see kerjesti avar, ta on nii kõrge, et seal võib
püstipäi ringi kõndida. Sisustus on seal üsna napp, ainult see, mis hädavajalik,
siis peamised magamisasemed ja
keset ruumi raudahi, kus peal saab süüa teha ja muud ei midagi. Aga mis mulle seal kerides ööbimisel väga meeldis,
oli see originaalne keeri tuulutusvõimalus. Et kui tahtsid kerisse rohkem värsket õhku lasta, siis
said väljaspoolt neid viltseinu maapinna lähedalt
kõrgemale rullida ja rullisid just nii palju nagu
ise vajalikuks pidasid, et piisavalt õhku tuleks. Ja veel, mulle meeldis kangesti see, et kui tahtsid seal enne
uinumist sängis tähistaevast vaadata, siis see oli väga lihtne, siis
tuli lihtsalt sealt päris katusetipust kate maha
võtta ja sealt paistis päris suur tükk öist taevast kätte. Ja tähed olid seal näha enam-vähem alati, sest me olime seal suve
keskel, see oli niisugune kuiv aeg, ilmad pilvitud, Vihma 100. väga harva ja küll siis oli
lahe neid tähti vahtides mõnusasti magama jääda,
see uni seal keris oli minul küll alati väga magus. Aga nüüd siis nendest
loomakarjadest, kes seal tee ääres stepiavarustes näha olid. Põhiliselt olid ikkagi lamba ja kitsekarjad. Aga päris palju oli ka hobusekarju ja oli ka lehmakarju. Ja imelik oli see, et nende loomakarjade
juures ma ei näinud mitte ühtegi karjust. See tundus nii imelik, küsisin meie mongolist tee õigest järele,
miks ja tema ütles, et meil on niisugune komme, et keegi tuleb oma
karja vaatama korra nädalas ja muul ajal loomad täiesti omapäi. Ainult siis, kui noh, on vaja,
seal näiteks tuleb mingi
loomade poegimise periood või või on vaja lambaid
pügada, siis ollakse karja juures rohkem ja, ja muidugi kui on näiteks
märad, lehmad, siis neid käiakse ka ikka iga päev lüpsmas. Ja nende hobuste kohta olin ma lugenud, et Mongoolias on
ju eraldi sõiduhobused ja lihahobused. Et nende sõiduhobustega siis ratsutatakse ja need veavad
siis vankreid ja lihahobused süüakse ära. Ja siis vaatasin neid hobusekarju seal, püüdsin ära
arvata, kumb see lähim hobusekari nüüd on. Kas lihahobused, aga ma
ei suutnud seda mitte kuidagi ära otsustada ja siis jälle
küsisin giidi käest järgi,
tema viskas ainult kerge pilgu sinna peale, ütles,
et need on ju loomulikud liha,
hobused, ma küsin, kuidas on nii hästi aru saad. Vaata, nad on ju selget paksemad ümaramad. No vaatasin küll, aga minu meelest olid nad lihtsalt kenad
hobused ja muud mitte midagi, minu meelest oli vahet teha raske,
aga siis kui ma mõtlesin selle peale, et see teejuht oli
ju selline tüüpiline mongoli noorema põlvkonna mees, kes praegu elas
linnas, aga lapsepõlves oli elanud maal. Ja seal maal elades oli muidugi elementaarne, et ta oskas teha
nii hobustel kui lehmadel kui lammastel,
kui kitsedel väga peent vahet. Ta oskas eemalt juba ühe pilguga ära hinnata, kui palju ühes
karjas neid loomi on. Ja kindlasti oli tal see nii hästi, oli selge,
et oleks võinud iga päev päevapealt nomaadielu juurde tagasi pöörduda. Aga ta oli tulnud linna saanud giidi ameti. No ja sellega teenis ta kahtlemata
tulu väga palju paremini kui nomaadielu. Aga siin kuuldus nüüd teistmoodi mongoli rahvapärane laulustiil. Ja see sarnaneb vilistamisega ja ometi ei ole see üldse selline
huultega vilistamine, nagu meie siin oleme harjunud
tegema vaid seda vilet tekitatakse üpriski huvitavalt häälepaelte
keele liigutamise ja suukoopasuuruse muutmise abil. Meie jaoks väga keeruline,
aga nemad valdavad seda täiuslikult. Aga nüüd siit edasi, ma tahaksin
siin saates minna juba nende Kobi kõrbe nomaadide juurde. Nemad on selles mõttes nendes stepi nomaatidest põnevamad seal
Mongoolias. Et nende eluviis
on algupärasem ja vanaaegsem ja põhjus on muidugi lihtne. Kobi aladel puututakse tsivilisatsiooniga kokku, palju
vähem, ollakse rohkem
omaette ja siin pead ikka pikki aegu päris iseseisvalt hakkama saama,
ilma et keegi sind aitaks. Ja nendel kõrbenomaatidel on need loomakarjad ka väiksemad. Üldiselt elavad nad vaesemat elu, kui need stepinomaadid. Ja no lehmi pidada saavad väga harva. No selle asemel on neil seal siis nüüd kaamelikarjad, see kaksküür,
kaamel on ju kõrbe eluks lausa loodud. Ja kui me nüüd seal kobi kõrbes juba sõitsime,
siis meie mongoli giid hakkas meid vähehaaval sellesse
kõrbenomaadide kultuuri kommetesse sisse
viima ja jutustas igasugu põnevaid asju. Ja üks, mis mul kõrvu teritama pani, oli see, et ta ütles,
et, et siin kobis harrastatakse kuni
tänase päevani sellist vanaaegset avatud uste traditsiooni,
see tähendab siis seda, et iga võõras võib ilma hoiatamata mõnda
suvalisse kerisse sisse astuda ja ta võetas igal juhul väga
lahkesti vastu ja veel takka targemaks. Kui pererahvas Läheb viimseni kodust ära,
siis alati jääb uks lahti ja kui tuleb keegi võõras, siis tal on
täielik õigus sinna sisse minna sealt endale midagi söögiks võtta. Kui jääb öö peale, siis ka seal ööbida. Ühesõnaga tunda ennast nagu kodus olla seal
niikaua kuni tunneb, et jaksab jälle edasi minna ja siis jälle edasi
liikuda, ilma et sellest midagi ei maksaks. Siukene, vana, ürgne külalislahkuse komme. Ja kui nüüd meie giid ütles niimoodi, et iga võõras
võib minna suvalisse kobi nomaadi peresse
külla ja nemad võtavad väga lahkesti vastu siis ma pakkusin välja,
et aga kui see päriselt nii on,
et aga proovime järgi, kas see
toimib, et lähme ühel päeval mingisse suvalisse peresse
ja vaatame, kuidas nad käituvad. Ja temaatiliselt. Ja siis ühel päeval, kui me seal jälle neid lõputuid avarusi mööda
sõitsime ütlesse meie kiidetud täna on niimoodi, et meil on
täna päris palju seda vaba aega ja me võiksime selle
nomaadipere lahkuse katsetamise täna järgi proovida. Ja selleks oli ta juba arvestanud ette, et kuskile Me läheme suvalisse
peresse oli siis ette valmistanud nii palju ta ütles,
et nomaadipere, et ükskõik, kui palju nad sind postitavad,
Nad keelduvad sellest mis tahes raha võtmasson. Ruvana raudne komme, aga küll on viisakas,
kui sa midagi enda poolt nendele kingid, kingitused ei pea üldse
olema, kallid, peaks olema hästi praktiliselt ja tema oligi siis sealt
meie öömaja juurest ostnud kaasa näiteks nuudleid ja suhkrut
ja muud sellist, et mida nendel nomaadidel kindlasti vaja
läheb ja mis seisavad seal kaua ilma riknemata. Ja siis leppisime ka niimoodi kokku, et sõidame ja esimene
keri kusagilt paistab, pöörame kohe sinnapoole ja nii me siis tegime. Aga sellel päeval, enne kui me sinna peresse jõudsime,
rääkis meie giid, need, neid element,
taarseid, etiketireegleid meeles tuleb kinni pidada. Kuhu sa lähed sellesse traditsioonilisse nomaadi peresse. No üks nendest oli siis näiteks see,
et kui astud keri uksest sisse,
siis tuleb alati sinna üle läve astuda parema jalaga,
kui astud osa, kui jalaga,
siis tood kerisse, halba õnne. Ja siis näiteks teine niisugune reegel, et kui me
läheme sinna kerise sisse,
meid oli päris palju, ausalt öeldes siis eestlasi kolm maasturitäit. Ja et kui me nüüd sinna niimoodi kambaga
läheme ja meid sisse palutakse, siis tuleb minna niimoodi, et lähme
järjekorras mööda seda keri vasakut serva ja siis, kui kõik on sisse
mahtunud siis alles istume maha. Ja veel hoiatas ta selle eest,
seal keri keskel on kaks sellist sammast,
mis kõike seda karkassi seal üleval hoiavad. Et nende sammaste vahelt ei tohi mitte keegi mitte kunagi läbi astuda. Sest see pidi olema siis surnud esivanemate värav, nende hingede
jaoks ja surnud esivanem Monte hinged peavad
alati saama kerisse sisse. Ta rääkis ka veel toidukombeid, ütlen ainult ühe,
see oli selline, et kui pererahvas hakkab toitu pakkuma ja pakub kausi
seest, siis tuleb kauss alati võtta vastu mõlema käega. Sest kui võtad ühe käega, siis see näitab, et sa ei suhtu sellesse. Toidusse aupaklikult. Siin kuuldus need. Väga tüüpiline traditsiooniline Mongoolia nomaadide laul, hästi vana. Ja ta kõlas, et ma arvan, et kõige
paremini ta kõlabki kusagil seal stepi või kõrbeavarustel. Aga nüüd see nomaadipere, kelle
poole suundusime, sealt oli siis binokliga
näha, et seal on kolm tilka. Teejuht ütles, et jah, et see ongi tüüpiline ühele nomaadi perele. Kaks nendes telkides tantsis nagu elamise telgid ja kolmas
on siis majapidamisasjade jaoks ja neid elamise
telke on siis üks on talvekeeri
ja teine on suve keeri ja vahet saab nendel teha selle järgi,
et talve keril on korsten. Aga suve kerile ei ole. Ja nüüd suvisel ajal elatakse peaaegu kogu aeg,
ainult seal suvekeris on niisugune avaram, seal on rohkem õhku. Aga siis seda talve kirit kasutatakse selleks, et süüa teha. Sest seal ahjus siis tuli alla ja saab valmistada süüa. Suvegeerisi süüa teha ei saa. Aga siis, kui me lähemale
saime, siis oli juba näha, et seal õue peal oli üks
mootorratas ja üks väiksemat sorti selline üpris vana veoautologu. No mõlemat, niisugused päevinäinud riistad,
aga meie giid ütles, need on asendamatud. Sest mootorrattaga peetakse sidet naabritega ja lähimate asustatud
punktidega, et kõik on hästi kaugel, mobla levi siin ei ole. Veoauto on siis selleks,
et kolida laagrit ühest kohast
teise peavad ju oma elupaiku vahetama mitu korda aastas. Ja
varasematel aegadel pakiti kogu see kraam siis kaamelite selga, nüüd
mahub ühte autokasti ära ja Vennegemisel keride kõrval
päikesepaneele paar-kolm tükki ja telekataldrikut. Ja jällegi väga tüüpiline tänapäeva nomaadi varustus. Sest siin ju elektrit ei ole siis akusid ja patareisid
laetakse päikesepaneelidega. Ja noh, telekasse on
siis ainus ühendus muu maailmaga,
kus saab teada, mis tähtsaid uudiseid seal
kusagil maailma nurgas on ja muidugi on ta ka
siis lihtsalt üks meelelahutus siinses kõrbes. Ja kui me nüüd jätsime autod üsna kaugele sealt
telkides tuleks viisakas,
läksime jala sinna juurde, mitte ühtegi inimest ei ole korraga,
nagu maa alt ilmus välja perenaine. Ta oli niisugune keskealine naine, kena, ümara näoga,
hästi energilise olekuga ja tema siis ütles,
et perega on praegu niimoodi,
et nad on kuskil seal laiali ajavad oma
asju mina, eks olen kodus ja praegu tulin, märasid lüpsmast. Ja siis nad hakkasid selle meie teejuhiga nagu hästi kiiresti
mongoli keeles rääkima ja mina siis vaatasin niimoodi silmanurgast,
et nüüd ma saan siis selgeks,
et kas nad järsku on omavahel tuttavad, on ikkagi kokku leppinud enne
juba siia tulema või siis mingil muul viisil kokku lepitud varasemalt. Et see on lihtsalt üks trikk. Aga nii palju, kui ma nüüd nendest žestidest ja näo ilmetest aru sain,
siis nad ei olnud üldse tuttavad. Ja see naine oli algul päris kohmetu ka sellepärast,
et meid oli korraga seal nii palju tema õue peal. Aga ta kogus ennast päris kiiresti ja
tõepoolest tegigi eriukse lahti, kutsus meid kõiki sisse. Ja siis hakkas ta meid uskumatu kiirusega tama. Kõigepealt valas siis mitmeliitrisest termosest
kaussidesse kuumasupp B. See oli lambalihasupp, niisugune hästi
rammus ja samas hästi maheda maitsega, täitsa meeldiv. Ja siis otsis välja teised kausikesed ja tõstis
sinna peoga erinevaid suupisteid. Seal oli igasugu asju, oli nendeks juustukuubikuid, mis olid tehtud
kitsejuustust ja siis olid niisugused kuklid, mida ma arvasin,
et need on nagu kukleid ka,
et jahust tehtud klid. Aga kui hambad sisse lõin, siis maitse oli väga imelik,
niukene hapukas hoopis teistsugune. Siis selgus, et need ei ole üldse tehtud jahust,
vaid need on valmistatud jogurtist. Ja see põhjus on imelihtne. Jahu tuleb osta poest, jahu on vähe,
aga piima on peres alati. D küll. Ja siis sellest piimast tehakse igasuguseid asju, jogurteid,
juuste ja muid kõikvõimalikke toite, isegi kleit. Ja siis pakuti meile veel üht-teist, teed ja suupisteid ja muud. Aga siis kõige lõpus tõi perenaine välja siis
oma kõige suurema hõrgutisi Se hõrgutisi. Anum oli küll võrdlemisi omapärane, see oli üks,
kes plekkkauss niuke hästi
suur ja perenaene siis seletas, et nad olid eile veristanud ühe
lamba ja siis ta lambaliha küpsetanud, söönud nii palju kui jaksasid. Tänaseks tegid siis suure koguse
lambalihasupp, mida meiegi saame maitsta. Seal kausis on veel sellest lambast
järel üht-teist paremat ja võtke heaks maitske. Kõigepealt ta tõstis selle plekk-kausi meie autojuhtide ette,
nemad olid mongolid võib-olla siis ka sellepärast, et nemad teadsid
täpselt, kuidas siin käituda, mis on need lauakombed? Lauakombed olid lihtsalt sellised,
et iga autojuht võttis niukse
hästi korraliku suure lambakondi, mille peal oli palju lambaliha. Ja siis hakkas sealt noaga lihatükk lõikama ja põske pistma ja
muud kunsti seal ei olnudki ja siis kauss ulatati juba meile. Ja kui see minuni jõudis, siis ma suure huviga vaatasin,
mis asi seal sees ikkagi on. Põhiliselt olidki need lihaga
kondid, aga seal keskel oli midagi väga erilist,
seal oli niisugune suur Pekine lihakäntsakas ja mul ei olnud mingit
kahtlust, et see on nüüd rasvasaba lamba saba. No aasias maalin seda hõrgutisi maitsta saanud
ja see on tõesti niisugune,
et lammast kasvatataksegi ainult sellepärast, et saaks
selle suure hästi pekise saba delikatess nende jaoks. Ja nüüd oli see otse minu nina
ees, ma neid konte üldse ei puutunud, võtsin noa, lõikasin selle saba
küljest sihukese korraliku paksu viilu ja hakkasin seda nautima,
sest ma teadsin väga hästi, et see maitseb
mõnusalt ja on palju parem kui mistahes meie Eestis poodides olev. Noh, ja eks me seal siis keris,
veetsime pikalt aega, uurisime pererahva eluolu üksikasju,
käisime ka seal majapidamises ümberringi tiiru ja kokkuvõttes
saime hästi palju sellist õpetlikku ja põnevat teada. Aga saime ikkagi nüüd ka tõestuse sellele,
et meie giidi ajanudki udujuttu ja
tõepoolest traditsioonilise skoobi kõrbenomaadi peres võetakse
iga külaline lahkesti vastu ja postitatakse. Sõltumata sellest, kui võõrasta
on ja sõltumata sellest, kui palju neid võõraid juhtub olema. Aga siin selle Mongoolia traditsioonilise nomaadilaulu saatel
del saab tänane saade otsa saade mongolite mongoli maadidest. Aga järgmine saade siin sarjas saab tulema veidi teises formaadis. Nimelt ajame siis juttu juba kahekesi ja teiseks, maailma ränduriks. Jutukaaslaseks on siin stuudios etnoloog ja
sotsiaalantropoloog Aimar Ventsel. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula ränd.
