Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Rõndume koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere Me oleme sellel oma tänavusel rännusarjal ja selle 20. hooajal jõudnud Aasia põlisrahvaste juurde ja eelmises saates sai
kõneldud paali saare põlisrahvast, Nende traditsioonidest, kommetest,
rahvamuusikast, nii nagu meie seda seal nägime. Ja tänases saates lähemisel Aasias,
siis tiibeti rahva juurde. Selle rahva kohta öeldakse,
et nad on kõige lähemal taevale elav rahvas maailmas ja see tähendab
seda, et nende kodumaa asub seal Tiibeti mägismaal. Ja see Tiibeti mägismaa on kõige kõrgem platool kogu
maakeral kõrgusega oma neli-viis kilomeetrit üle merepinna. Aga kui ma ise nende tiibetlaste juures ajal mägismaal olin,
siis tuli pähe ka selline seos, et see taevale kõige
lähemal asurahvas asub kama meele ja mõtetega taevale kõige lähemal. Sest väga suure osa oma
igapäevastest tegevustest pühendavad nad kõik võimalik,
kelle usutoimingutele ja palverännakutele seal budistlikes
kloostrites ja pühapaikades. Ja kui nii võtta, siis peabki vist nii kõrgel elava rahva meel ja
mõte liikuma kuidagi teisi radu võrreldes siin meie tasase Eestimaaga. Nii et jah, selle tänase saate põhiteema on siis need
tiibetlaste budistlikud usukombed ja nende eluvaated. Sellist madalahäälset Tiibeti munkade ühisBalblust sai seal Tiibetis
kuulda päris mitmel korral. Ja need usutseremooniad, mis kestavad seal kloostrites tihti tunde,
seal ka kuuleb väga sageli niisugust ühisretsiteerimist. Ja see pilt, et kuidas need kümned ja teinekord isegi
sajad mungad istuvad seal
põrandal oma patjadel kõigil seljas ühtmoodi punased kuued ja pead
täiesti kiilaks aetud ja siis aina loevad neid pühi tekste. See on tõesti väga mulje avaldav. Aga õietise Tiibeti erilisus jõudis mulle kohale juba enne seda,
kui sinna Tiibetisse olime jõudnud ja parajasti lendasime selle Tiibet
tee mägismaa kohal sest meie lend oli siis niimoodi Läksime siis
Pekingist otse Tiibeti pealinna Laasasse ja see reisimarsruut viis
meid ju üle kogu selle tohutu suure tuhandekilomeetrise läbimõõduga
mägismaa. Ja oli hästi põnev, et kas aknast ka midagi paistab,
algul ei paistnud mitte midagi, oli ainult ühtlane, hall
pilvelinik hulga mitu tundi ja siis korraga ilmusid sealt tiibade all
nähtavale seelise tohutu kõrged mäetipud,
mis tungisid siis sellest pilvi liinikust läbi. Nad pidid olema tõesti kilomeetritekõrgused,
et nad niimoodi ära passid. Ja ma teadsin, et see pidi olema nüüd märk Tiibeti mägismaa
algusest sest selle koha peal pidi asuma
siis mägismaa põhjaserv ja seda ääristab see kun,
Lunny mäeahelik, mis on kõrgusega seitse kilomeetrit ja need
tipud olid seal kõik valged, sest olid siis kaetud igilumega. Aga kui me sealt nüüd Conlon nime ahelikust üle saime,
siis algul ikkagi seda tood, seda Tiibeti platood üldse näha ei
olnud, jälle oli ühtlane pilvekardin,
aga tunnikese sõitnud, siis hakkas sealt pilve kardinasse,
ehkki ma niisuguseid auke ja mõnedest suurematest
aukudest paistis ka siis tükikesi seda maapinda. Ja see maapind oli ühtlaselt pruuni
värvi ja seal oli näha siis vahepeal niisugusi,
madalaid mägesid, või siis täiesti lamedad tasandike. Aga see pruun värv, see oli täiesti valitsev. Ja noh, see andis muidugi märku
sellest, et need alad peavad olema seal väga veevaesed ja elutud. Ja seda see Tiibeti platood tõesti on, ta
on ikka väga kõrbeline ja põhjus selles, et need mäeahelikud,
mis ta platood ümbritsevad, võtavad ju kõik vihmapilved kinni. Ja teine asi, mis sellele platoola iseloomulik on see,
et seal on väga suur temperatuuride kõikumine, seda siis nii
talved ja suveti kui ka ööpäeviti. Talvel on seal siis lõikavalt külm,
suvel kõrvetavad palav ja see ööpäevane temperatuuri
kõikumine võib-olla isegi kuni 20 kraadi ulatuses teisest küljest jah,
kõrgmägedes ongi ju see üsna tüüpiline. Aga siis veel edasi lennates hakkas juba paistma seal Tiibeti
mägismaa lõunapoolne serv ja sellest andsid märku
veel kõrgemad mäeahelikud, kui olid olnud seal põhja pool. Ja see oli nüüd sisse Himaalaja mäestik kõige kõrgem mäeahelik kogu
maakeral, sealhulgas ka siis Džomolungma mägi, mis on ju
teatavasti oma 8848 meetriga maailma kõige kõrgem tipp üldse. Aga enne seda siis jah, võttis lennuk kõrguse maha jõudis sinna orgu,
mille põhjas asub siis Laasa lennuväli ja ka Laasa linn. Nii et jah, see ülesõit antis niisugused hästi
piltliku aru saama sellest, mida see Tiibeti platoo endast kujutab
siis selline päratult suur looduslik kindlus väga kõrgel mägedes. Väga raske on seda vaenlasel muidugi rünnata. Aga tuli ka pähe niisugune imelik mõte,
et Tiibeti rahvas on jah, taevale kõige lähemal elav rahvas aga
nende igapäevased elud,
tingimused seal taeva läheduses on tegelikult päris põrgulikud. Ja siis edasi liikus mõte umbes veel niimoodi,
et need tiibetlased peavad olema ikka üks erakordselt sitke inimtõug. Et nad siin niimoodi aastatuhandeid vastu pidanud sitke,
nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Ja seda, et nad sellised on, peegeldab ka õieti nende ajalugu. Tuhandete aastate pikkune ajalugu. Näiteks esimene kuningriik rajati siia raskete tingimuste
kiuste juba väga ammu esimesel sajandil enne meie aja arvamist. Aga siis see riik seal tugevnes. Seitsmendal
sajandil oli ta juba päris võimas impeerium ja võttis vastu
ka budistliku usundi. Ja samal seitsmendal sajandil loodi ka see väga originaalsete
kirjatähtedega klassikaline tiibeti kirjakeel. Ja edaspidi kasvasse tiibeti riigika nii väekaks,
et valgus mõnikord päris kaugele üle Tiibet tee mägede alla
sinna näiteks Hiina aladele ja mingitel aegadel ka Mongoolia aladele. Ja mõnikord oli ta ajaloos küll allutatud teistele riikidele,
aga siis jälle uuesti tõusis iseseisvaks riigiks ja viimati oli see
Tiibet iseseisev isegi veel 1951. aastal. Aga siis vallutasid selle tiibeti punahiinlased ja
liitsid kogu Tiibeti Hiina rahvavabariigi külge. Ja pärast seda algasid tiibetlastel väga taparaat ajad,
sest Hiina riik ja kas selle ajaloolise
tiibeti erinevateks provintsideks ja kõigis nendes
provintsides oli selle suur Hiina põhiliseks ideoloogia. Kas see, et tiibeti kultuur tuleb tasalülitada Hiina kultuuriga
ja kogu nende omapära ja see budistlik usk tuleb sealt välja? Siis Tiibeti siseringi käisin siis ma nägin,
et hiinlastel see kõigele vaatamata ei ole ikkagi veel õnnestunud. See kultuur on seal vastu pidanud. Ja just põhiliselt niisugustest suurlinnadest kaugemates kohtades. On see Tiibet, tee, pärimuskultuur ja kombed täiesti elus. Sedamoodi mõtleksin küllalt sõjakalt kõlab nüüd üks tiibeti
pasunapala, mille nimeks on salajase aia Griiva hea endelised värsid. Väga poeetiline ja teisest küljest meie jaoks
ka salapärane, aga see oli ka aimata,
et see muusika sõjakas ja sõjakas oli ta sellepärast,
et sellega peletati eemale kurje deemoneid. Ja neid pasunaid, mis siin kuuldusid,
nimetavad tiibetlased kangilingideks. Secongling on üsna hirmuäratavad materjalist valmistatud nimelt
tüüpilised kas siis inimese sääre või
Viieluust ja tavaliselt on selleks kasutatud siis
kas kurjategija või siis vägivaldselt surnud inimese luid. Ja ma olen lugenud ka
seda, et kõige mõjuvama Kanglingi pidi saama vägivaldsesse surma
surnud süütu tütarlapse reieluust ja sellepärast,
et just selline pill peletab neid kurje deemoneid
eemale kõige tõhusamalt. No üldiselt on selles
tiibeti budismis meie jaoks üsna palju sellist raskesti seletatavad
ja salapärast aga nüüd öelda mõned sõnad vaid lisaks nende
tiibeti pasunate kohta siis neid on neil seal igasuguseid erinevates
pikkustes erinevates suurustes, tihti tehtud ka puust või metallist
ja vist need kõige legendaarsemaid,
Tiibeti pasunad on ikkagi need tung,
Tšennid, see on siis ligi kolmemeetrine, pasun,
mis on tehtud metallist ja see teeb hästi
madalat tirisevat häält ja seda mängitakse ainult
väga pidulikel puhkudel. Aga nüüd siis ikkagi nende isiklik kokkupuudete juurde
seal Tiibeti reisil nende
budistlike kloostrite ja pühapaikadega ja usukomme, et
ega ja ma ütleksin, et väga kihvt ka ja täiesti unustamatu too elamuse
sain ma kohe esimeses kloostris, nii kui me sinna Tiibetisse jõudsime. Ja ma ei tea, miks see mulle nii väga meelde jäi,
võib-olla sellepärast, et see oli kõige
esimene pühakoda, mida me seal Tiibetis nägin. Isenesest oli ta suhteliselt selline väiksepoolne. Aga teisest küljest üpriski tüüpiline tiibeti pühamutel. Aga võib-olla mõjus siin kaasa ka see, et Ma olin
sattunud küllalt erilisse seisundisse, füüsilisse seisundisse,
kui ma sinna kloostrisse läksin. Ja põhjus oli siis selles, et see
klooster, selle kloostri nimi oli Kaari klooster seasus hästi
seal lennujaama lähedal. Nii et, et nii kui me lennukist
välja läksime, nii sõitsime bussiga kohe sinna juurde. Ja siis alles pärast seda pidime minema sinna
pealinna Laasasse, kus oli meie öömaja. Aga kohe, kui ma lennukist välja sain,
hakkas peale tulema niisugune imelik tunne,
et pea käib ringi ja jalad ei kuula hästi sõna. Ja üleüldse on selline nagu parajas joobes olemise seisund. Ja no ma sain muidugi aru, mis asi see oli,
need olid esimesed mägihaiguse tunnused. Minu puhul on see ikkagi nii. Teet alguses tekib niisugune väga ülev meeleolu, aga siis mõne tunni
pärast, see muutub see siis peaaegu talumatuks, peavaluks ja
ja nõrkuseks ja iivelduseks. Aga just praegu sinna kloostrisse minnes oli see see elevuse seisund. Ja no kuidas ta siis välja
nägise Kongaari kloostri peahoone oli nelinurkne kõrge ehitis. Tal olid heledad seinad ja laiad, tumedad aknapiidad. Ja need aknapiidad olid siis tiibeti traditsiooni
kohaselt mitte sümmeetrilised, nagu meil vaid
nisukesed imelikult trapetsikujulised. Ja akende ümber oli näha ohtralt värvilisi puu nikerdisi. Aga see peasissepääs sealt rippusid alla
niisugused rasked punased kangad, mille peal oli siis
niisugusi, valgeid ornament, et ja kujundeid. Ja kui me siis uksest sisse läksime, siis algul ei olnud näha mitte
kui midagi, sest väljas oli olnud ere päike. Aga siin andsid valgust ainult küünlad. Aga kui silmad siis hämarusega harjusid,
siis oli küll niisugune tunne. Ma olen sattunud mingisuguse
teise maailma teise aega ja teise maailma. Sest need ruumid olid seal kõik maast laeni
täis, selliseid väga võõrapäraseid,
fantastilisi ja üli kirevaid skulptuure. Ja pilt, aitäh. Ja seal oli igal pool kujutatud selliseid üleloomulikke olendeid. Osaliselt tulid kahtlemata kurjad deemonid,
sest neil olid sellised suured kihvad ja suured sarved. Aga teine osa tegelastest olid jällegi niisugused armsad ja meeldivad,
need pidid siis olema need head jumalused ja päris palju skulptuure,
oli ka selliseid, mis kujutasid
mingisugust täiesti fantastilisi loomi või, või sellised pool loomi,
pool inimesi. Budistide jaoks on kõikidel nendel kujudel
muidugi taga pikad lood ja müüdid. Meie neid suurt ei teadnud,
aga nad mõjusid silmale ka niisama oma kirevuses ja, ja ootamatuses. Aga need maalid, mis seal seintel
olid, need olid siis need okkad budistlikus traditsioonis,
siis niisugused jumaluste
või pühakute eluseiku kujutavad maalid hästi detailirohked. Mõned nendest olid väga erksavärvilised, sest olid
tehtud suhteliselt hiljaaegu,
teised olid jällegi väga-väga luitunud. Need olid siis vanad, võib-olla isegi sajanditevanuseid. Ja seda, mida ma nende pankade kohta teadsin, oli see et budistid
ise usuvad olevat meelt kadel seda tervendavat väge. Nii et mingite kindlate hädade puhul aitavad erinevad trankad inimesel
haigustest võitu saada. Ja veel üks huvitav asi muidugi,
eriline, mis Tiibeti kloostrites ikka
jälle kordub, olid need tiibeti pühad raamatud,
seisid seal seinte ääres selliste kitsaste riiulite peal, riiulid olid
punast värvi ja need raamatukaaned olid siis samuti punast värvi. Paksust puust ja nende puust kaante vahel oli siis nagu kanga
sisse mässitud paberilehed ja need paberilehed olid siis seal
lahtised ja kõigi nende peal olid siis mingid
väga tähtsad budistlikud, tiibetikeelsed tekstid
ja neid siis kasutati siin kloostris nendel pühadel rituaalidel
ja palvete lugemisel, aga tihti lugesid ka need mungad neid oma
pead, et siis iseendale seda budistlikku tarkust juurde koguda. Aga seal kloostri ruumides kulges peale
meie päris palju teisigi inimesi ja põhiliselt olid nad siis sellised
palverändurid, noh, niisugused lihtsa olekuga maainimesed. Ja vot seal konkari kloostris tekkis mul ühe sellise palveränduri
ka niisugune kontakt, mida ma ei suuda mitte iial unustada ja mida
ma ei oska enda jaoks ka päris lõpuni lahti seletada. Ja seal, kas siis niimoodi, et seal seisis üks niisugune
daat Linnahalli peaga seljas pruun kulunud kuub ja juuksed seotud siis
kukla taha sõlmeni, nagu neil Tiibeti meestel sageli on. Ja meie pilgud kuidagi kohtusid ja me
hakkasime nagu 11 tähelepanelikult vaatama. Ja siis ma näen, et selle
mehe näole ilmub korraga selline kuidagi rõõmus
ja aval naeratus. Just nagu niisugune,
et küll on tore, et sa jälle siia tulid. Ja küll on mul hea meel, et ma jälle sind näen. See, see oli väga imelik ja siis hakkas mees mulle otsejoones lähemale
tulema, no see ajas mind juba täitsa segadusse, mida ta nüüd tahab? Esimene mõte, see, et äkki mõtleb,
et ma olen mingi rikas turist ja võin talle raha anda,
sest seal kloostri läheduses oli neid almuse küsijaid päris palju. Aga nii see üldse ei olnud, mees tuli lähemale,
sirutas välja oma käed ja võttis nagu minu pihkudest kinni. Ja kui me niimoodi seisime, siis ta surus oma lauba minu lauba vastu. Mitte midagi, öelnud, siis pööras
ümber ja kõndis rahulikult minema. Et selline lugu. Ja no oli ikka mõtlemist küll,
et, et mis see siis nüüd oli. Et miks ta minu just kõigi nende muude hulgas välja valis. Et mis märk see oli ja siis tuli pähe igasuguseid mõtteid,
noh näiteks, et, et noh, mul olid ka niisugused lihtsad ränduri
riided. Ja äkki see kohalik palverändur pidas mind ka siis
palverändurid, kes on oma maailma palverännakutel jõudnud nüüd välja
Tiibetisse. Või isegi niisugune mõte,
et äkki tema nagu tundis, et me oleme kohtunud mõnes eelmises
elus võttis, mis on see ju sügav veendumus,
et me sünnime aina uuesti. Aga noh, ega ma ei teagi siiamaani, mis põhjus see
oli, aga korraga pärast seda oli mul väga lahe olla. Ja Mul oli täiesti selge,
et Tiibet ootab mind avasüli. Tiibetis suhtutakse minusse hästi. Ja küll on hea meel, et
ma lõpuks ometi siia Tiibetisse olen välja jõudnud. Aga selliselt ütleksin väärikalt ja mehiselt kõlab
üks tiibeti munkade rituaali laul. Ja sellel laulul on ilus nimi siis üldise armastuse palve. No selles on ka midagi budistlikkusest budistlikus usus. Tegeldakse väga palju selliste universaalsete inimlike väärtustega ja
kaastunne kõigi olendite vastu on budismis äärmiselt tähtis ja
usundiuurijad rõhutavad just seda, et võrreldes muude maailmas Ta
usunditega on budismis
väga tähtsal kohal see üldinimlike väärtuste järgimine ja nendest
kinnipidamine ja ka sallivus kõige elava suhtes
ka teiste uskude suhtes maailmas. Ja mõned mu tuttavad budistid on seletanud ka seda, et nüüd selles
budismis ei ole üldse peatähelepanu teatud kindla jumala
teenimisel vaid just normide täita misel, mille järgi on õige elada. Ja Mulle on öeldud isegi seda, et see budistlik mõtlemine on lähedane
pigem teaduslikule mõtlemisele kui religioossele mõtlemisele. Ja ma ise nii vähe, nagu ma seda budismi nüüd
tunnen, kaldun arvama üsna seda sama. Aga nüüd seal Tiibeti kloostrites
pühapaikades oli neid kokkupuuteid selle usu,
nende Kade nende palverändurite ka
ikka väga palju, sest me liikumisime seal ringi mitmeid nädalaid ja
käisime ikka väga paljudes legendaarseteks kloostrites kas siis
seal Laasa linna lähedal või ka päris kaugel. No üks väga kauge klooster oli näiteks sakkija klooster, mis asus
seal tiibeti pealinnast isegi rohkem kui 400 kilomeetri kaugusel. Aga igal pool mõjusid need suured Tiibeti kloostrid väga suursuguselt. Ja kuidagi see mägine
suurejooneline maastik nende ümber nagu võimendas neid väga tihti. Ja see munkade pühendumus, kui nad seal kloostrites tundide
kaudu paneid teenistusi pidasid see mõjus ka väga tugevalt. Ja siis see lõputu palverändurite hulk,
mis seal kogu aeg ringi liikusid. No see oli täiesti uskumatu. Ja kui meie seal siis nüüd käisime ringi, liikusime seal kloostrites,
siis me püüdsime käituda võimalikult samamoodi nagu need
palverändurid, püüdsime nagu nendesse sulanduda. Näiteks nii nagu nemad käisime pühakuju juures püha koju juurde
ja mõnda tähtsamat nendest dispuudutasime ka oma
laupäevaga ja poetasime siis ka mõnede tähtsate skulptuuride
juurde annetuseks, rahatähti ja nõnda ikka edasi. Aga siit edasi ma ei jõua nagunii kõike seda vägevat kirjeldada, mida
seal kloostrites ja pühamates sai kogetud. Aga ma kirjeldan siis mõnda emotsionaalselt kõige
rohkem meelde jäänud seika nendes Tiibeti pühapaikades. Ja üks nendest oli üpriski imelik, see oli nimelt selline lõhnaelamus. Algul ma ei saanud aru, mis asi see on, kuidagi tuli nagu
meelde varane lapsepõlv, seosed nagu maakoduga ja siis korraga tabasin
ära, et see oli või lõhn. Kui vanaema oli lehma
lüpsnud ja siis seal köögis ise sellest piimast koort ja,
või tegi vot seal siis levis seesamasugune lõhn nagu, nagu siin. Ja see tuli nüüd sellest, et seal püha
Mõttes kasutati hästi palju jakivõid ja see jakki või on
noh, lõhna poolest äravahetamiseni sarnane lehma või lõhnale. Ja miks seda jakki võid seal nii palju kasutati, sellel
oli palju põhjusi, noh kõigepealt näiteks need palverändurid põhilise
andamina tassisid sinna kloostrites kogu
aeg jakivõid ja see oli siis neil niisugustes suurtes,
teinekord mitme liitristes Termustes,
soojana, vedelal kujul. Ja kui nad siis sinna kloostrisse läksid, siis seal
olid mitmetes kohtades nii siuksed hästi suured anumad. Kuhu nad siis seda vedelat võid niimoodi nagu törtsutasid igale poole
natukene, vahetevahel tulid siis mungad või
preestrid, nemad korjasid jälle seda, võid seal vähemaks. Ja nad kasutasid seda seal kloostris väga mitmel eesmärgil. Noh, muidugi see oli tähtis toit ja ka jakivõid pandi ju tee sisse,
mis on Tiibetis väga armastatud. Aga sellest tehti ka näiteks kõiki
neid lamp, mis seal põlesid ja ka küünlaid,
mis oli põhiline valgusallikas nendes kloostrites,
niiet suurtes kloostrites põles neid küünlaid
alati täiesti lõputul hulgal. Aga üks huvitav asi, mida ma märkasin, oli see,
et need mungad tegid ka sellest jakivõist, selliseid
skulptuur need ei olnud kuigi kõrged,
võib-olla nii paarikümne sentimeetri kõrgused või natuke suuremad. Aga nad olid väga eriskummalised, Nad olid värvitud eredaks,
seal peal olid igasugused kujundid ja neil
oli hästi filigraanne välimus ja nad olid pandud siis sinna kloostri
seinte äärde, erilistesse vitriinidesse,
kõikidele imetlemiseks, aga,
ja see või lõhn näinud klooster oli sellest täiesti
läbi imbunud, seda oli tunda igal pool riideesemetel,
kujudel, seintel, isegi põrandal. Ja see oli niisugune natukene Liisunud või lõhn,
sest see oli ju see või oli sinna sattunud lihtsalt sellest
või edasi-tagasi tassimisest seal kloostris. Ja eks mõnikord oli siis seda natukene maha
läinud või sattunud ka seintele ja seda
keegi lõplikult sealt ära koristada jõudnud. Nii et näiteks kui sai kõnnitud seal mõnel pimedal
trepil kloostris, siis tundsid,
kuidas jalad taldade all saapad nagisesid, sest
seda trepiastmeid kattis niisugune õhukene või kiht. Päris imelik ja veel üks omapärane asi,
mis hästi meelde jäi, oli see, et seal tiibeti pühamutest
tuleb hästi palju ja hästi sügavalt kummardada. No siis kõigi nende kujude ja tankade ja,
ja kivate suunas kogu aeg loomulikult. Aga kummardada tuleb ka
sellepärast et need uksepiidad on seal väga madalad. Ja kui sa lähed siis ühest ruumist
teise, siis pead selle pärast väga sügavalt kummardama. Aga minuga juhtus küll niimoodi, et kuna need ruumid on seal
hästi hämarad siis vahetevahel ma
lihtsalt ei märganud, et on järjekordne ukse biit ja
siis lõin põmaki oma pea jälle valusasti ära, sest ma ei olnud
kummardunud piisavalt madalale. Ja siis selle tiibeti reisi lõpus oli igatahes niimoodi,
et minu kiilas pea keskel oli täiesti
selline punaste vorpide rida, mis oli saadud
sealt nendest tiibeti pühakodadest. Aga ma ise võtsin seda umbes niimoodi, et ongi väga
erilised suveniirid, mida on võimalik saada ainult Tiibetist. Ja need tuletavad eriti hästi meelde, et Tiibeti
pühamus tuleb olla väga alandlik ja kummardada alati väga sügavast. Siin laulab nüüd üksainus munk oma iidset tiibeti laulu ja see
munk on õieti Münni religiooni munk. Penn on siis see kõige vanem usundikiht seal Tiibetis. Mõned ütlevad, et see on küll üks budismi suundi,
lihtsalt mõned ütlevad, et see on omaette usund. Ei hakka siin selle üle pikalt arutama. Aga igal juhul väga iidne see on. Ja see laul käis tal muidugi lausa tundide
kaupa, aga siin saate lõpus ei raatsinud kuidagi, rääkimata veel. Ühest seigast nende Tiibeti pühapaikadega seoses ja see oli
see, kui ma käisin taeva matusel. Taevamatusele pääseb valge inimene üliharva, sest võõrad sinna ei
lubata ja sinna minemiseks peab olema eriluba. Ja neid korraldatakse Tiibetis ka üsna vähestes kohtades. Aga meil juhtusse siis kandenni kloostri
lähedal ja seal siis saime ka kloostrist kõigepealt loa
minna ja põhjus, miks sain, oli see, et seal parajasti ei toimunud
ühtegi tseremooniat matuseriitust. Ja see paik oli looduslikult väga võimas, asus kõrge mäenõlva peal,
all avanes hiigelsuur vaade nagu lennukist avarasse orgu, seal oli
näha asujõelinn aitäh ja muud loodust. Aga tseremoniaalne paik ise
oli suhteliselt tagasihoidlik, selline umbes 10 ruutmeetri
suurune kividest platvorm. Ja selle platvormi juures oli näha siis kirves ja mõned pikad
noad ja inimluude tükk. Isegi Kulbad. Ja seal üleval taevas lendas päris palju
selliseid suuri raisakotkaste moodi linde. Need ei olnud just nagu raisakotkad, nad olid siis
hoopiski liigiliselt habekotkad sellised halli värvilinnud. Ja see, miks nad siin olid,
oli ilmselge sesse taevamatuse tseremoonia käib siis niimoodi,
et siia platvormile tuuakse mõni surnud inimene. Siis tükeldatakse see laip nugade ja kirvestega
jäetakseni tükid siis kotkastele söödaks. See on niisugune vana budistlik komme ja selle taga on siis veendumus,
et kui inimene sureb,
siis tema maisel kestal ei ole enam mingit väärtust. Ja Ta võiks ju siis minna teisele olendile väärtuslikuks toiduks, noh,
see on see algne põhjendus, miks see nii on. Kuigi öeldakse ka veel seda, et kurjust,
et kotkas neid jäänuseid sööb, siis tema vabastab selle surnud inimese
hinge eriti kergesti taevasse minekuks. Aga noh, üpriski niisugune meie jaoks nagu võõrastav komme võib-olla. Aga me olime seal kahekesi teise eestlasega ja lihtsalt istusime
seal ja mõtisklesime ja siis juhtus niisugune hetk, et sinna
ilmusid kümmekond punastes rõivastes munka ka. Ja nad hakkasid väga hoolega konditükke üles korjama ja need siis
nagu suurte kividega väiksemaks purustama. Ja see tegevus oli siis selle mõttega, et
need luutükid oleksid nii väiksed,
et need kotkad saaksid need alla kugistada. Ja niimoodi ei jääks sellest laibast
enam mitte mingit jälge siia maapinnale maha. No see oli minu jaoks mõjuv elamus ja selle taga on ju
seesama budistlik veendumus, et kõik maine,
mis siin on, on muutlik ja kaduv ning
kõik olemasolev kulgeb igaveses ringkäigus, kurt, sureb, kord sünnib. Ja minule kui looduse inimesele on see kuidagi väga arusaadav
sest kui nüüd sedasama asja sõnastada nagu looduse inimese sõnastuses,
siis tuleb lihtsalt öelda niimoodi,
et looduses toimub alaline aine ring,
käik ja eluta ainest saab pidevalt. Elusainet ja elusainest taas eluta ainet on ju lähedased mõtteviisid. Aga nüüd selle tiibeti muuga mediteeriva lauluga saab
meie tänane saade ka otsa saade Tiibeti budismist pühakodadest
usutraditsioonidest, nii nagu ma neid seal koha peal kogeda sain. Ja nüüd järgmises saates ma tegelikult tahaksin jätkata
selle väga põneva Tiibet tee rahvateemaga,
aga seal võtaksin siis vaatluse alla need tiibetlaste igapäevase
argielu selle, millised on nende kodud, nende riietus,
nende toit ja ka selle, milline on nende mõtteviis ja maailmanägemine. Kuula rändajat 20. Ründame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
