Klassikaraadios on täna külas pianist Diana Liiv, kes on klaverit hakanud õppima ka viie aastaselt oma pianistiks tema kõrval ta lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli, samuti Eesti teatri- ja Muusikaakadeemia ja täiendab ennast hetkel värgamas, milles ta kohe ka ta saates meile lähemalt räägib. Lisaks sellele on Diana Liiv ennast täiendanud mitmetel rahvusvahelistel kursustel ning festivalidel. Ja siinkohal võiks nimetada nii Aurora kammermuusika festivali Rootsis kui Kuhma kammermuusika festivali Soomes ja ta on esinenud siis mitmel pool nii solisti kui kammermuusikuna ning oma viimase aja kontsertidest ta meile klassikaraadio stuudios räägibki. Klassikaraadio stuudios on pianist Diana Liiv. Ja me küll ühe põhiteemana käisime hoopis proovimas, kuidas kõlab klassikaraadiostuudio uus klaver millel võib-olla siis näeme siin ka salvestama sügisel, aga muuhulgas tuli välja, et sa lähed vihmase nii umbes kuu aja jooksul ka olnud väga palju kontserte ja üheks selliseks, aga huvitav kaks paigaks, kus sul õnnestus esineda, oli siis Prantsusmaa Pariisi eeslinnake, mis on, sellepärast on väga oluline paik, et seal on oma elus suure hulga ajast elanud Eriksson. Selle nimi on see linna nimi on siis ärkvel. Ja tänavu seitsmeteistkümnendal mail käitus ka Eriksson Jesaja 45 aastat sünnist, nii et sel puhul siis toimusid selles linnakeses mitmed kontserdid ja sina esinesid seal esimesel juunil. Võib-olla räägin natuke lähemalt, et mis mulje see linnakene sulle jättis? No linnakene ise on selline hästi mugav elamurajoon ja ka minu praegune õpetaja, kelle juures ma Itaalias käin õppimas, siis tegelikult elabki seal selles linnaosas ja, ja see on selles mõttes selline ajalooline paik, et seal on palju tänavaid, heliloojate nimelisi tänavaid ja, ja siis nendel tänavatel ongi siis heliloojat elanud, näiteks on seal ka one kiri tänav lisaks sati tänavale ja ka mitmed teised prantsuse kultuuritegelased on, on siis selles paigas seal elanud, et see iseenesest ei ole üldse väga suurlinnaosa. Tegemist siis vaikse eeslinnaga nii-öelda Pariisi ees. Tegelikult kui ma nüüd meenutan, siis Ravelgiani elanud Pariisist natukene väljaspool, aga võib-olla püüan veel lähemal Pariisile. Aga seal, kuna tõesti on väikesekeskusega tegemist sissekontserdis, toimus nii-öelda kohalikus kultuurikeskuses või sellises kohas, kus muidu veel antakse etendusi ja vaadatakse ka kino. Milline see saal oli? Saal oli, oli küllaltki suur, seal oli vist ütleme kas 150 inimest võib-olla. Ja klaver oli muidugi erakordselt hea ja maha klaverit selles mõttes muidugi mulle hakkas silma, oli just see, et, et selline noh nagu erakordselt hea klaver sellises tegelikult noh, 150 inimese kontserdipaik, et see ei ole ta ka kohalik kino ja selline nagu kultuurimaja. Et selles mõttes oli ta tõesti üks paremaid klavereid, mille peal ma üldse olen mänginud, et see mulle küll väga sügava mulje sellises tegelikult suhteliselt väikses kohas. Räägi, see võib-olla ei tea nii täpselt, mis seal toimub, 15., seitsmeteistkümnendal mail, aga, kes veel peale sinu esimesel juunil seal esinesid? Kõigepealt ma tahaks mainida seda, et 17 mai oli siis erksatii sünnipäev, et et seetõttu need kolm kontserti siis ka toimusid nagu niimoodi suhteliselt lähestikku oli sel ajal. Ja see kontsert ise siis, kus mina mängisin, et see oli selline väga pikk kontsert üle kahe tonni kestis ja sinna oli siis kutsutud väljaspool Prantsusmaad oli veel kutsutud inimesi siis mujalt maailmast tuli seal üks laulja, kes oli Venemaalt Nižni Novgorodis nimelt ääretult selline muljetavaldav talent metsosopran. Ja siis oli veel üks itaalia pianist, kes on siis Nino roota, konservatooriumi õppejõud baaris ja, ja siis siis mina siis oli veel ka Rootsist, oli üks pianist ja, ja veel ka üks Chalist Itaaliast, need olid nagu kõik tulnud spetsiaalselt selleks sinna, et, et ainult sellel kontserdil esineda, et see oli nagu suhteliselt huvitavat muljetavaldav ja ma ei osanudki tegelikult aru saada, miks just oli tehtud selline valik. Aga siis oli lisaks sellele muidugi ka ka prantslasi või Pariisis elavaid muusikuid, et oli näiteks tõesti juba väga vägagi nimekas metso vanalis mitmeid kordi esinenud ja selline tõesti paljud rahvusvahelised konkursid selja taga võidetud ja ja Pavel Vernikovi õpilane, leonoore, Tarmoonid, ema mängis viiulit, et ja siis vot selline põhimõte oli, oli seal, et, et igaüks siis, kes olid väljastpoolt Pariisi või väljaspool Prantsusmaad, et võttis siis kaasa ka nii-öelda muusikat oma kodumaalt ja seetõttu siis mina ka esitasin lisaks lisaks satiin muusikale ka Arvo Pärdi loomingut, et ma mängisin siis Aliinale variatsioonid on rinnus ka terveks saamise puhul jama Anna-Mariale. Nii et kolm väikest Arvo Pärdi pala ja siis Ericsatii loomingust, mina mängisin bürokraatilised Tiny ja, ja kolm Loperdavat või eriti Loperdavad prelüüdi koerale, kui niimoodi otse tõlkida. Ja need olid siis alapealkirjadega karm noomitus üksi kodus ja mäng, et sellised humoorikad, teosed siseeriksati sulest, et palju tema muusikat oligi selline humoorikas ja satiiriline, aga tal on ka sellist kaunist ja, ja unistavate sellist jäämist ilu täis muusikat peale minu veel siis oli seal kavas näiteks kaasa venelanna, kes oli siis Nižni Novgorodis pärit talent, et tema siis esitas Kavriilini vičiroc selline tsükkel, et see oli ka väga, väga kaunis muusika, võib olla Eesti publikule ka natukene nagu selline teadmatu Gabriilinit küll Eestis mängitakse, aga, aga mitte nüüd just ülemäära palju. Et see on selline 20. sajandi vene helilooja, kes siis kirjutas tegelikult suhteliselt sellises romantilises stiilis, mitte aga kaasaegses stiilis, aga väga, väga kaunist, sellist vene vene pärast väga tugevat selliste vene rahvuslike joontega muusikat ja siis see oli duett koos Minomyra viitasega. Need olid duetid selles tsüklis metsosopran hilines ookeanile ja siis minu Myra viitas, on siis Pariisis elav lauljana, aga. Kas see tunne, et kui sa oled ikkagi nagu selles kohas, kus paljud heliloojad, aga kassatii on nagu elanud ja sa mängid selles paigas tema loomingut ja nagu suhteliselt tema sünnipäeva paiku kas see kuidagi mõjutab mängu, kas tunne on kuidagi eriline? Kindlasti on see eriline, et see noh, muidugi iga oli minu jaoks suur au, selline selline väga suur suureväärset tunnetamine või et ma olin sinna sattunud üldse mind oli sinna kutsutud, et, et see oli ikkagi väga-väga hea tunne. Ja väga tore oli mängida. Et muidugi siis ka selles keskkonnas, kus, kus ümberringi tõesti võib-olla satiin kõndis ringi aastakümneid tagasi võib-olla siis varsti juba üle 100 aasta tagasi päris salatile. Kui ta suri, eks, et et siis oli ikka jah, ikkagi elamus minu jaoks kindlasti palju seal aega ringi vaadata, et kas sa seda, sa satii kodupaika ka juhtusid nägema? Kahjuks, kuna kuna tõesti nagu enne kontserti oli, oli ainult harjutamine päevaplaanis, et et ja peale kontserti mul oli üks päev aega, siis ma käisin Pariisis ring vaatasin jumalaema kirikut, aga, aga et, et seal selles kohalikus linnaosas, selles ma muidugi ma elasin seal. Et see oli ka omamoodi sihuke huvitav paik, kus siis sai elada, et kõik need väliskülalised olid, olid ühes kohas ja tegelikult see oli üks üks hoone sellest kompleksist, kus minu õppejõud elab, et selles suhtes selline suur suur hoonetekompleks. Et seal on isegi üks kontserdisaal, sealt tema kuulub nagu tema kodu juurde, mis on tema oma ja kõik need väliskülalised olid siis ka sinna majutatud, et see on tõesti hästi-hästi suur elamine. Et palju majasid lause, mis moodustavad sellise väikse siseõu ja ja siis üks nendest majadest on siis päris suur kontserdi seal. Sellised olid elamused tänavuselt sati sünnipäeva tähistamisel targu ees. Ja siinkohal kuulame veel ühte heli näidet erksat loomingust, mida esitab Langland. Klassikaraadios on täna külas pianist Diana Liiv, kes räägib, kus ta viimasel ajal on käinud ja kus tal on õnnestunud kontsert anda ja ja üheks esinemispaigaks tuleb välja, kujunes ka Peterburi Jaani kirik. Ja seal ma käisin just nädal hiljem, nii et päris päris tihe on, on tõesti, Peterburi kutsus mind minu kunagises koolis, kus ma õppisin bostonis üle 10 aasta tegelikult juba tagasi, kui ma pesin bostoni Lonzi muusikakõrgkoolis, seal oli üks õppejõududest, oli vene päritolu pianist, kes oli siis Peterburist Ameerikasse emigreerunud juba aastakümneid tagasi, see oli siis pianist Tatjana Šaraago, kes oli mitukümmend aastat tegutses Peterburi Maria teatris kontsertmeistrina. Ja nüüd siis õpetab bostonis Lonzi muusikakoolis ja, ja temaga ma tookord lihtsalt tutvusin, kuna, kuna ta oli üks minu kooli õppejõududes. Aga ta oli kuidagi minu meelest selline hästi lahke ja, ja aitas mind ja vahetevahel kuulas ja ja nagu selline väga positiivne suhe tekkis veel ja siis nüüd üle 10 aasta, siis pärast seda. Me kuidagi leidsime teineteist noh, interneti teel, et lihtsalt tänapäeval on Facebook ja sellised asjad, et et väga tore, et, et lihtsalt, et nagu leidsime taas ülesse ja kuna ta tuli, tuli just nüüd Peterburi ja tal oli plaanis teha kontsert Peterburis, et siis talle tuli järsku selline mõte pähe, et miks mitte teha kontsert koos minuga, kes ma elan väga lähedal Peterburi suhteliselt kui vaadata bostonist siiapoole, et, et siis siis oligi selline mõte teha klaveriduo kontsert ja temalt. Ta oli siis selle tellinud üks kohalik produtsent, selle kontserdi üks vene produtsent ja alguses siis oli see kontsert plaanis teha Puškini muuseumis, aga, aga siis, kui saadi teada, et ansamblipartner on eestlane, siis tekkis kohe mõte, et miks mitte, et tehasekontsert Peterburi Jaani kirikus ja, ja nii see siis läks, nitsiaalse toimus. Ja kuidas siis klaver oli ja mida te selle kõverdad? Klaver oli väga hea, Estonia suur kontsertklaver ja kavas oli siis selline südamlik, südamliku muusika võiks öelda või selline väga, väga populaarne muusika vene publikule, väga-väga meeldis see kava ja, ja need olid siis Brahmsi, Ungari tantsud, esimesest vihikust ja tursaki slaavi tantsud ja siis Kavrilyni tsüklist Kuuskla, nii et et selles mõttes ka oli just nagu selline huvitav kogemus, et et ma just Kavrilynid kuulsin ja siis kohe varsti ka ise mängisin esimest korda elus tegelikult, et sa ütlesid, et vastuvõtt oli küllaltki hea, ilmselt ka kaladata. Aga kas üllatas sind ka? Mind muidugi üllatas kõige rohkem see, et et Peterburi Jaani kirikusaal, mis on 400 kohaline saal, et see oli peaaegu täis, et ütleme, alumine alumine osa oli täiesti puupüsti täis ja ja rõdul oli küll vabu kohti, aga ikkagi ta oli ikka muljetavaldavalt palju rahvast, oli seal seal saalis, et et see oli suur üllatus. Ja siinkohal mängib Nikos ängherihmeile Ühe Brahmsi Ungari tantsu. Klassikaraadios on täna külas pianist Diana Liiv, kes räägib oma viimasel ajal toimunud kontsertidest ning samuti enesetäiendamise võimalusest Bergamas Itaalias. No Itaalias ma käin tegelikult üsna tihti seoses õpingutega seal seal ma õpin siis pianist Konstantin Pugino juures 11 aastat ma ma seal olen käinud ja see on siis Milano lähistel on selline väike linnake Bergamo ja seal on selline rahvusvaheline pianistide kuul, kus siis on selline sessiooni õpe, et käiakse üle kuu kahe siis tunde saamas, et see õppejõud siis ise ka ei ela Itaalias vaid, vaid siis läheb sinna kohale sellel ajal, kui toimuvad sessioonid, Konstantin Pugino, tegelikult originaalselt siis Moskvast pärit, et selline vene vene kool, vene pianistide kool Kirjeldaksid, kuidas see tee on siin nüüd viinud rahvusvahelisse kooli, mis asub Bergamos. Sinna ma sattusin niimoodi, et, et kui ma Sibeliuse akadeemias õppisin, siis ma puutusin kokku kuu või õigemini tänu sellele, et seal levis informatsioon kursuste kohta Rootsis Aurora tsembervjuusid kursuste kohta siis seal osaledes ma õppisingi sellesama pedagoogi juures Konstantin Bogino, ta õpetab siis lisaks ka igal aastal Kuhmu festivalid on nagu üks selline peaesinejatest. Et ta on tuuga, Pavel Vernikoviga on, on seal seal väga selline hinnake interpreedi paar? Jah, et Kuhmus, ma olen ka mitmeid kordi käinud ja siis tema tema juures pidin ja siis siis tänu sellele siis ma saingi teada sellest sellest koolist, kus ta siis õpetad Bergumus, siis otsustasin sinna minna. Mul on plaanis sügisel kohe päris rohkelt kontserti Itaalias. Et kõige esimesena augustis on Lukas listi festival. Et selline ajalooline linn nagu Luka, seal siis toimub listi 200 aastat listi sünnist festival ja, ja seal ma siis mängin listi Ungari rap soodiat number kaks ja Petrakas on ette ja seal on siis päris mitmeid pianisti, kes seal esinevat viiel kontserdil kokku. See on siis augusti lõpus ja, ja septembris on press ja on siis selline festival, kus on kavas ühel päeval prantsuse muusika ühel päeval vene muusika siis listi muusika ja saksa muusika ja mina siis nähtavasti mängin kahel kontserdil seal, kus on liftimuusika ja siis kus on vene muusika seal mängides Petrus, kat, Stravinski, Petrus kasiti. Aga siis veel viiendal oktoobril on ka listi muusikale pühendatud kontsert ja see on siis Rooma lähistele nagu Askoli pitseeno seal esinevate ühel kontserdil nagu neli ministrit, see on selline kahetunnine kontsert ja siis minul on ka au seal mängida, kuidas need pakkumised on nagu tekkinud, kas selle kooli kaudu, ma arvan jah, et ikkagi selle kooli kaudu, et, et Konstantin Boginoon selline väga, väga palju mängiv ja tegutseb pianist nii kammermuusikuna kui solistina. Et selles mõttes ta ise mängib hästi palju ja ja siis ka tema õpilastele ta nagu hoolitseb selle eest, et kui kui on nagu, nagu võimalusi, siis ta pakub oma õpilasi nagu kontserditel esinema, et selles mõttes on, on see küll hästi tore temast inspireeriv ka väga väga inspireeriv, kui on ikkagi võimalus rakendada oma oskusi ja, ja oma oma võimeid, et see on ikkagi kõige suurem inspiratsiooniallikas võib-olla muidu muidu nagu mis, mis on sellel õppimisel mõtet? Sõnas pianist Diana Liiv, kes kõneles oma viimase aja kontsertidest ning õpingutes Bergamos. Kuulame siinkohal veel ühe helinaid Ferešisti loomingust. Jasin kõlab kondarieeram tsüklist rännuaastad, mida esitab pianist arhe palee.
