Muinasjutt naerist. On üks muinasjutt taadist ja naerist. Kui naeris, oli suureks kasvanud püüdi
staat seda peenrast välja tirida,
aga häda köögivili oli nii suur,
et mehikese jõud ei hakanud sellele peale. Siis tuli eit ja sikutati kahekesi Entika rammu väheks. Siis kutsuti veel koer ja siis kass. Ja lõpuks hiir. Ja üheskoos sikutati, naeris välja. Aga ei võta näpust. Tegelikult lõppes lugu hoopis teistmoodi. Tegelikult ei tõmmanud genor naerist
välja, sest ka temal olid omad abimehed. Algul kutsus, naeris appi mutti, kes elas tema peenral. Daatiaid sikutasid ühele,
naeris mutt, aga teisele
poole taadile ning eidele tuli appi koer. Naerile ja mutile, aga porgand? Jälle venitati naerist
sinna-tänna nagu vägikaigast ja jälle olid jõud täiesti võrdsed. Siis kutsus taat kassinaeris, aga vihmaussitaat hiire naeris,
aga kujutage ette kartulimardika. Ja nii jäigi ta peenrale ning kasvas järjest suuremaks. Kasvas nii suureks, et ost sai maailma kõige suurem, naeris. Ja siis sai taat ja eit tänu naerile hästi kuulsaks. Neid näidati isegi televiisoris. Ja koera ja kassi muidugi ka. Ah et kus ma seda kõike tean? Asi on nimelt selles, et mina olengi see
hiir kestaadile ja eidele ja koerale ja kassile appi tuli. Mind muidugi televisiooni ei kutsutud,
sest sealsed tädid kardavad hiiri, nagu oleks ma mõni Bronto saurus. Aga ka mina tahtsin kuulsaks saada ja nii ma selle jutu
kirjutasingi. Vaat sedasi on lood.
