Osoon alustab oma kolmekümnendat hooaega Peipsimaa looduses. Suuruselt Euroopa neljanda järve mastaabi tajumiseks võtame  ette teekonna läbi viie Eesti maakonna. Mina olen Ida-Virumaal vask Narvas ja alustan siit  jalgrattaga sõitu mööda Peipsi kallast lõuna poole. Ja mina alustan oma retke Värska juurest õrsava järvelt  proovin liikuda mööda veeteid põhja poole. Kusagil keskel saame loomulikult Kristo ka. Esialgu asume üksteisest linnulennult enam kui 110  kilomeetri ri kaugusel. Oma teekonna läbimisel saame aimu, kuidas taandub mandri jää  Peipsi vetes steemi kunagi vormis. Suure meistri töö tulemusel on Peipsi väga eriilmeline  põhjaosas laia ja sirge liivakaldaga lõunas hoopis kitsas  ja sopiline. Eesti kaguosas asuv õrsava järv on tegelikult suurte Peipsi  vete ja ka värska lahe kõige lõunapoolsem sopp. Ja ta on täiesti omaette nähtus, sest ta on tekkinud  kunagisse jõe orgu. See on siis tänapäeval, võib öelda, uppunud org. Kes üldse võiksid kõige paremini teada Peipsi vete lugusid  ja seda, mis siin toimub? Loomulikult Eesti piirivalvurid. Võiks öelda, et piirivalvuritel on siin Värska kandis nagu  unelmate elu, see keskkond, see loodus on ju vapustav. Jah, täna on ju ilus ilm, et tundubki nii,  et saab värvata uusi piirivalvureid kohe juurde,  aga tegelikult on siin aasta ringi ja 24,  seitse see teenistus. Ega piirivalvuris ilmselt ka iga inimene ei sobi,  see peab olema looduse inimest. Sest. Noh, loodus hakkab, ütleme, sääskedest parmudest kärbestest pihta,  et parmud on siin väiksema troonimõõtu vahepeal. See piiriäärne elu inimeste vaatest ja inimeste jaoks pole  alati olnud Värska kandis ju ühesugune. Et kuidas see ajalooliselt siis varem on olnud,  et millist elu siin on elatud, rohkem on  siis käidud läbi, kui piiriületus oli lihtsam. Jah, et enne seda piiri mis, mis? 94. aastal siis siia nii-ütelda maha märgiti. Enne seda ju inimesed käisid vabalt, et siit Kolpino saare pealt. Elasid suhtlesid ilmselt perekonniti või olid lausa  nii-ütelda sugulased. Et, et see harjumus võttis kaua aega. Aga ma usun, et praegu on võib-olla see piiriga niivõrd harjutud,  et mõnes mõttes on see ka inimestele nagu nagu aed kodule. Piirid on ikkagi inimeste tehtud, aga kogu ülejäänud looma  ja linnuriik elab ju omasoodu ja seda piiri nende jaoks ei eksisteeri. Kes siis veel peale inimeste siin piiri ületamas on  ja keda te näinud olete, mis on põnevamad seigad? Noh, võib-olla kõige põnevam, mis meelde tuleb,  on ikkagi karu mõmmik, kes hommikul üle ujus,  et. Kummalt poolt, kuhu siis, kas läks meilt ära  või tuli Venemaa poolelt meile, et tuli vist mesitaru,  mesi oli maitsvam siinpool. Siiapoole kui ma mäletan. Ujusid. Et tegelikult selline kohtumine on, on äge,  et ja need piiriäärsed alad ütleme, maismaa osas paljuski on  ilma elanike ta et kus on külad, see on teine teema,  aga aga ilmselt loomad otsivadki võib-olla seda rahulikumat kohta. Kormoranid teevad meile oma suure Pilvega siis natukene radaril petekaid, selliseid kaladel on  muidugi ilmselt kõige lihtsam ja, ja viisavabameelseavad  nii Pihkva järve kui siit, Lämmi, Peipsi järvest siia  ilusasse Värska lahte igal ajal tulla, kui neil. Loodus selleks kutse annab. VaskNarva on väga tähtis koht läbi aegade,  sest siit saab alguse ainus Peipsi järvest välja voolav  Narva jõgi ja siit kontrolliti järve ja jõe veeteid juba keskajal. Narva jõgi on piirijõgi ja siit saab vaadata otse üle jõe Venemaale. Ujuda siin loomulikult ei tohi ja ka Peipsi järv on alati  olnud looduslikuks piiriks kahe riigi vahel. Siin Ida-Virumaal on Peipsi järv väga tugevalt seotud  Alutaguse kuulsate laantega. Ma teen nüüd väikese kõrvalepõike ja lähen Eesti kõige  uuemasse rahvusparki. Anneli, me oleme ootamatult sattunud Peipsi järve äärest  lausa mägede. Vahele, mis koht see siin on? No need on luited, nii nagu Peipsi ääreski,  aga natuke teistsugused. Need on riik, siin nimetatakse kohalikud kutsuvad neid  kriivadeks tõepoolest. Ja kui Peipsi ääres on rannikuluited, siis siin on tegemist  mandri luidetega ehk sisemaiste luidetega. Kes siin elavad, mis inimesed, mis kultuur siin on? Kuule praegu siin elavad ikka tavalised Eestimaa inimesed,  aga vanal ajal oli siin vadjalased ja vadjalased  siis osad. Segunesid eestlastega praegu nad on praktiliselt assimileerunud,  et nad on nagu eestlased. Natukene on võib-olla mõnes rõhuasetuses kolmas välde  näiteks aru saada eripärast, keelt ja rääkimist,  aga siis oli siin veel väga tore rahvakild polüvernikud. Ja omal ajal kirjutati Eesti ajalehtedes kolmekümnendatel  aastatel lausa, et meil on siin omaette riik nimega polüvernia. No lähme siia kriiva otsa ka, kui me juba siia turud oleme. Hästi kõrge, kriiva on seal, lähme ronime. Kuidas ikkagi see Peipsiääre on mõjutanud seda kanti? No Peipsi on ju kõike mõjutanud loodust,  inimeste tegevust ja kui ikkagi suur vesi on ees,  siis on küsimus, kas lähed üle vee või jääd sinna püsima. Kalandus, rannarahva elamine ja kui sa liivaste maade peal elad,  siis ei saa ju traditsioonilisel viisil põldu pidada,  sa pead oma sissetuleku jalatise kuskilt mujalt saama. Käsitöö tõrvaajamine siin on nii palju põhjuseid,  kuidas Peipsioni inimesi mõjutab. Siin Peipsi järve põhjakaldal asuvad ka järve parimad rannad. Siin on Eesti pikim liivarand kogu pikkusega 30 kilomeetrit  ja Peipsi järv on tõesti suur. Siit põhjakaldalt vastaskallast pole nähagi  ja kohalikud kutsuvad järve ka mereks. Kusjuures siin on kolm tuletorni järve kallastel,  mis kutsuvad kalurit koju. Päev on täna kuum, nii et ma lähen proovin  selle Peipsi merevee ära. Viskame siis, oi, läheb sisse, meil. Jälle välja mõõdetud. Kui sügav siin praegu vesi on? Siin peaks olema ligi 15 meetrit. Kõige sügavam koht Lähme järves ja Peipsi järves. Mina olen oma Peipsimaa teekonnal jõudnud nüüd Lämmi järvele  ja kohalik kalamees Vjatšeslav näitab mulle,  kuidas läheb siia järve vette püügivahend,  mille nimi on püüvõrk. Nimelt on see püügivahend ka ainuomane, võiks öelda Lämmijärvele. Et 100 meetrit viskame võrgu välja, see vajub rahulikult. Nagu näha on, et vaikselt vajub põhja. Siis paneme teise otsa ka kinni, seal seaduslikult peab üks  ots olema ankurdatud. Aga me vist ise ei hakka seda välja vedama,  paat hakkab nüüd kuidagi nüüd, veame paadiga edasi  või nüüd lahti lasta, nüüd lase lahti. Nii läks ja lase nööri järgi, nüüd. Võrgulina, mis sellel püüvõrgul on, kujutame ette siis,  et siin minu käe vahel on võrgulina, seda  siis tõstetaksegi püügi ajal edasi ja edasi  ja siis võib-olla külje peale ja siis võib-olla teise külje peale. Nii see püüvõrgupüük käib parajal hetkel,  kui kõhutunne on õige. Lapatakse võrk tagasi paati ja loodetavasti on võrgu  silmades ka mõni tore kala. Keegi enam väga palju, seda püügiviisi vist ei kasuta. Ei kasutata jah, et noh, kui vaadata, et põhikala kalapüüdja  on mul isa ja tema vanust et ega, ega nii ongi jah. Mis siis selle püüvõrgu nii eriliseks teeb,  miks te olete sellele püügiviisile truuks jäänud,  siis? No ütleme, et truuks oleme esimene põhjus  ka selleks jäänud, et mina olen nagu isale põhiliselt nagu abiks. Ja ega teinekord ei olegi see kala nii väga tähtis,  et isaga ütleme, et kvaliteetaega käime. Et teinekord oleme isegi ilma kalata koju tulnud  ja jutud sirgeks räägitud ja ja nii on. Kuidas sina näed Öeldakse, et suure Peipsi järve pool on see  kalapüügi traditsioon natukene vähemaks jäänud  ja see teenistus on seal selline võiks öelda hooajaline. Kas on siis näha, et kalurid jääb üha vähemaks? On kindlasti see, see on ikka. Ütleme, et teeb päris murelikuks tegelikult,  et ega siin ütleme, et Lämmijärve kallast  või kaldariba vaadates ega siin on ka teatud Teatud mehed. Kes töötavad, ehk siis püüavad seda kala aga ütleme,  et need, kes ikka vanemaks vananevad ega järelkasvu eriti. Juttu käsi sinna nii kaugele, kui alatud,  võta otsast kinni. Käes ta on. Kuidas tundub, see on tõeline käsitöö, kalapüük,  käsitöö, kalapüük, täpselt. Et on tunda küll jah, tunda on tunda ka seda,  mis lihased pole vahepeal tööd näinud. Nüüd vaata kui võrk, meil tuli niipidi, jah. Siis kala peaks olema siin sees, näed, kui sa aru saad,  siis jah, nii, selle jätan siis kuskile. Tule nüüd siia kasti juurde ja niimoodi tõmbadki. Et omavahel oleks nagu kott koos nagu ja koos. Hea küll, sa tunned, kui sul kala tuleb. Palun selge pilt. Ja palju sa ütlesid, et siin meetrit tuleb 100 100. Okei, üksjagu üksjagu. Nii et vaatame, kui sa selle 100 meetrit kõik kätte saad  siia kasti, siis mis nägu, mis nägu sa siis oled? Tänane seis on kuidagi hapuvõitu, kuidagi ei ole meie kutse peale,  vastan. Need kalad nagu isa ütleb, et et kala on uimedega. Täna on ta siin, homme on ta seal ja ju siis on ta täna on  ta seal? Mitte siin. Peipsi kohta liigub rahvasuus palju legende  ja muistendeid ja kõige rohkem ikka kalevipojaga seoses. Näiteks olla ka Peipsi järv tekkinud, kui Kalevipoeg  otsustanud idanaabrite rüüsteretkede peatamiseks kahe riigi  vahele sügava kraavi kaevata. Märke Kalevipoja tegevusest on palju, näiteks siin  Jõgevamaal Mustvee linnas asub üks kalevipoja lingukividest  mida ta pärast lauakoorma tassimise, saagat  ja siili serviti serviti abi vana paganale järele viskas. Lähemalt saab kalevipoja legendidega tutvustada,  teha aga kääpal. Sõidan sinna. Siin on üks väga ilus ja suur ja uhke kalevipoja kuju,  kuhu me oleme sattunud. Ja tere tulemast olete sattunud Kalevipojakotta  ja see on siis selline koht, kus on Kalevipojamuuseum,  Kalevipoe, seikluspark, Kalevipoa mänguhoov  ja rahvamaja. Aga üldse see Peipsi kant, Peipsi järv on  ka ju Kalevipojaga hästi seotud, mida ta seal kõike tegi? Ilmselt kõige tuntum lugu on see, kui ta üle järve tuli  Venemaalt laudadega ja kus siis sortsid hakkasid teda  kimbutama ja ja siis tuli, eks ole. Õpetussõnu kuulata ja teha targasti ja need sortsid ikka  kiusasid teda siin Peipsi ääres päris kõvasti. Mis on maastikus veel siinkandis näha, et Kalevipoeg on ju  kõvasti tegutsenud, ma saan aru, et neid,  neid kohti, neid asju on tegelikult palju. Ja no miks on Vooremaa Vooremaa, eks ju,  et legendide järgi ikka on see tekkinud ju Kalevipoja  kündmise tagajärjel pikad järved ja kõik need sellised  maastiku eripära, mis siinkandis just on. Ja loomulikult need kivid, mida ta siis pillutas igale poole,  kuhu jaksas neid on siin hästi palju ja vahepeal tuli magada ka,  et kui ta siis nädalaid töötas ja kündis  ja oma rahva nimel pingutas, et siis vahepeal magas kohe  ka pikalt-pikalt ja neid sänge, te näete ka. See on neid ka päris palju. Sina Vahur, oled Peipsimaa, selline loodusemees  ja tegutsed siin siin kandis kääpa jõe kaldal,  kus on ka kalevipoja mõõga asukoht päris palju. Mis see looduse eripära siin üldse on? Maa loodus on üldse imeline ja kui räägitakse,  et Eestimaa on väike, siis tegelikult on ta päratu suur. Igal pool on ta. Isemoodi, aga siin, Peipsi-äärse äärsetes metsades,  ma tunnen ennast kodus olevana, et maast madalast olengi  siin kasvanud ja elanud ja. Me ei ole päris Peipsi kaldal, aga Peipsi järv on tegelikult  ikkagi siin väga suur. Mõjutaja ikka ikka kõik on nagu Peipsi ja mets  ja ja see vesi, kond ja kõik on vastastikku õhk õrna niidiga seotud. Et see kääpijõgigi siin mööda metsasid ja loogeldes,  jõuab ta lõpuks Peipsisse välja ja viib sinna puhta vee. Et ta ei läbi ühtegi suurt asulat. Aga siin Peipsi veerel on seda loodust sinu kodus ju väga palju. Jah õnneks on teda veel, aga kui ma nüüd meelde tuletan oma  poisikese aega olid looduslikud ojad minu jaoks müstiline,  on linnutaja oja, et igal kevadel tuli linnutaja ojasse  kudema haug ja teib ja vahel kohe sellisel äraütlemata  suurel hulgal, nii et vennasega kahvadega püüdsime ojast  teibi ja see kudema tulev kala, see tundus  nii hirmus müstiline, siis alati sai küsitud,  et no kust ta tuleb Peipsist ja kuhu ta läheb Peipsisse. Ja siis paistis see Peipsi ka, peab ikka olema vägev koht,  kes saadab kala ja kutsub tagasi ja. Praeguseks muidugi, linnutaja on olemas,  aga ta on pandud kanalisse süvendatud kalad kudema enam ei tule. Et selle poolest me jääme kogu aeg tasakesi vaesemaks. Ma olen mööda Peipsimaa veeteid jõudnud nüüd Tartumaale  Emajõe suursoosse ja ma ütlen päris siiralt midagi  nii maagilist pole ma varem elus kogenud. Mis inimesi siia toob, ma saan aru, teie ju siia inimesi  avastama toote. No eks seesama maagia toobki, et nii palju,  kui ma olen siia inimestega käinud, et väga vähesed sellest  Emajõe suursoost üldse midagi teavad või väga vähesed on  ka siin käinud ja nad ei kujuta üldse ette,  et kuidas on nii, et kui sul ei ole mitte midagi,  mis inimene on teinud et sul ei ole mingisuguseid teid  ega elektriposte, ega siin levi ka mõnes kohas ei ole. Et müra ei ole, eks tehismüra ei ole üldse. Et seesama ongi see maagia, mis inimesi siia toob. Muidugi, kui tulla siia kevadel, siis muidugi seda vaikust  ei ole, siis kõik soo rõkkab, et siis. Siis on väga teistmoodi. Korraks nägin eemal koprakogu, kes ujus kiiresti kaldasse  ja kadus oma urgu. Mida loomad siin vajavad ja, ja kes siin tegutsevad? No siin võib tegutsemas kohata ikkagi igasuguseid tegelasi,  alati alates karust, kellega sa siin võid kohtuda  ja lõpetades kõikide väiksemate tegelastega kotkastega loomulikult,  eks see on emajõe suursoo on ikka täitsa kotkamaa. Et praegu on nad küll tundub, et suuremalt jaolt seal Peipsi pool,  et seal on seal nad püüavad kala ja seal on rohkem toitu. Aga jällegi, et kui kevade poole tulla või noh,  suve alguses, siis kotkaid näeb väga tihti merikotkaid,  kalakotkaid. Koprad on suhteliselt tavaline. Sest kobraste poolt on kogu see kogu see jõe kallas nagu ära  jagatud erinevate dünastiate vahel ja siin nemad  siis toime. Mis on Emajõe suursoo taust, et mitte alati pole  nii olnud, et siin nii inimtühi on ja kõik on ülejäänud  looduse päralt. Absoluutselt et praegu, vaata ta on üks. Eesti inimtühjemaid alasid, eks noh, mastaabid on sellised,  et Emajõe suursoo pindala on umbes sama suur nagu Tallinnal,  eks Tallinnas elab 400000 inimest, siin elab kolm,  aga see ei ole olnud üldse mitte mitte kogu aeg niimoodi,  et ütleme, et üks, üks 100 aastat tagasi  või enne seda suurt sõda, et siin elas ikkagi tunduvalt  rohkem rahvas selles samas Ahunapalu külas elab praegu 20 inimest,  aga siis oli 200. Siin olid talud soosaarte peal. Inimesed siin toimetasid, lapsed olid isegi eks koolimaja  oli isegi pood olla olnud külas ja siin oli tegelikult hea elada,  sellepärast et et kuigi tundub, et selline noh,  tänapäevase mõttes, et noh, ligi ei saa,  eks ole, ja ja midagi seal ei ole. Aga tegelikult oli neil ikkagi kõik olemas,  et siin on kõik loodusväärtused, kõik kalad,  jahiloomad, loodus, annid, vabadus. Võib-olla nendel inimestel, kes pole Emajõe suursoos varem  käinud tekib korraks peas keeruline olukord. Kuidas siis ikkagi kõik need veesüsteemid  ka omakorda Peipsiga seotud on? Et see on Emajõe delta soostik, on see Emajõe suursoo,  eks ole. Ja mis tähendabki, et siin on mitmesuguseid jõgesid,  ojasid kraave ja need on kõik seotud Peipsiga. See on nagu üks, nagu mina ütlen, et vetelabürint. Et nagu sa näed, et siin ei ole voolu siin jões,  me praegu läheme allavoolu, aga tegelikult siin ei ole  mingisugust voolu. Ja, ja nii ongi, et need on sellised, ilma vooluta jõed siin sõida,  kumba pidi tahad ja veetase sõltub Peipsist  ja tuulest. Kui tuul puhub Venemaa poolt, siis on siin rohkem vett. Kui tuul puhub lääne poolt, siis vesi läheb Peipsisse,  eks. Selline süsteem nagu ühendatud anumad Ja siit praegu mööda kalli jõge liikudes jõuaksime ikkagi  lõpuks välja kindlasti Peipsisse. Peipsisse, et vahepeal on suur kalli järv. Selline tore järv, mille äärte ühtegi teed ei too  ja mis on ikka täiesti soo südames. Ja sealt veel mõni kilomeeter ongi Peipsi. Peipsi järve kaldad on väga eriilmelised siin Tartumaal,  kallastel asub Kallaste pank, mis on üks kilomeetrit pikk,  kohati kaheksa meetrit kõrge. See on Eesti suurim devoni, liivakivi, paljand  ja punakast. Liivakivist on leitud miljoneid aastaid. Vanu kalakivistisi ja vesi on siia uuristanud kohati kuni  kuuemeetriseid koopaid. Ja siin asub ka Eesti suurim kaldapääsukeste koloonia. Ma olen nüüd jõudnud Peipsi äärsetesse tänavküladesse,  mis on siinkandis suurim vaatamisväärsus. Üheks põhjuseks on vanausulised, kelle kultuur  ja elulaad on tihedalt seotud loodusega. Ja põhilisteks tegevusaladeks on siin ikka kalapüük  ja sibulakasvatus. Tervist teie kasutate siis Peipsi sibulat just meil Peipsi sibul. Miks see Peipsi sibul ikka nii eriline ja hea on? Siis sibulal on oma maitse ja ta on sellele toas  ka meie keemia üldse ei kasuta. Aga me kõik teeme käsiti ja mitte traktori,  midagi meil ei ole. Ja vot sellepärast inimestele meeldib meie sibul. Ja ma saan aru, et siin tänava peal kõigil on oma selline sibulakasvatus,  põllud ja siin kuivab teil nendes kuuridesse sibul  ja meil on selline maja ehitatud, kus on hästi palju uksed  ja me paneme uksed kõik lahti. Päike tuul ja nii hästi sellepärast kuivab,  kui ainult tuleb vihma, paneme kõik kinni,  öiseks ka paneme kinni ja sellepärast ilus  selle kuiv sibul meil on. Kust see klient siis tuleb, ma saan aru,  et see on nii kuulus üle Eesti. Tallinnast Saaremaalt, Pärnust, Tartust igal pool on meie  oma kliendid, sellepärast me paneme nendele ainult head  sibulad kõigele nagu. Muidu väga hea hakkate praadima näiteks. Tan ja maitse. No ilus, selline kuldne, ma võtan selle siis ära,  et see tundub, et ma saan selle kaasa võtta. Rattale ja, ja väga ilus, ostame ära. No nii, järgmine koht, tere, Raul. No kuhu ma olen nüüd otsaga sattunud? Maro, tere tulemast uroonia galerii, see on koht,  mida sina siis pead ja näitad kunsti, nagu ma aru saan,  just kaasaegset kunsti. Aga mis koht see on? Aga see on selline, võib-olla siis rahvapärimusest. Võtame istet inspireeritud installatsioon,  kuhu siis me oleme? Kuhu, kus me näitame oma naabreid, et Aino,  kes elab seal, vaadake, ta muideks on seal maja juures,  praegu paistab ühes järglast. Seesama proua ja see selline istumine ja juttude ongi siin  selline komme ja see on täiesti komme, seda kutsutakse kuljani,  eks, et õhtuti tullakse majadest välja, kui on suvetööd aias tehtud,  jalutatakse kogunetakse kuskile, kus on pink  siis tavaliselt nagu meie maja ette ja siis me kuuleme ära  kõik uudised, vahel me oleme neid ka salvestanud. No mis, kas see Peipsiäärne kultuur on siin selline elav  kultuur ka tänapäeval? Ma arvan, et ta kohati on kindlasti hääbumas,  sest et sibulapeenraid me näeme järjest vähem  ja vähem, kuigi nõudlus nende järgi kasvab. On see töö väga raske ja noored ei kipu seda tegema. Samas kalal käiakse ikkagi seni, kuni memmed on elus  ja toimekad sibulaid kasvatatakse. Ja vahel mõni noorem ka eksib siia ära, kes paneb lisaks sibulale,  võib olla midagi veel peenraks. Ja nagu sina, eksju, et kes toob siia hoopis kunsti  ja kultuuri. Ja võib olla nagu tõlgendab seda Peipsi kultuuri omal moel. Aga igatahes Peipsi on ja jääb siia ja loodetavasti need  külad ka, kui siin ikka inimesi ja tegijaid on  ja ma usun küll ja seda vaikimisi juba on hakatud kutsuma  ka kunstiküladeks, nii et kes teab, võib-olla  selle sibulateest saab kunagi kunsti teed. Emajõe suudme kohalt praagalt jõudsime ilusasti läbi  ja lõpuks ometi oleme suurel Peipsi järvel. No ei, saimegi. Kuidas see veeteede pealt Peipsimaa oli? Ühte asja ütlen äärmiselt mitmekesise loodusega. Ja milline mõnus rahvas, kellega ma kokku sain,  rattateede pealt oli ka metsad, need kaldad,  need olid väga mõnusad, rikkalikud ja kui inimesed tahavad  ise tulla seda Peipsimaad avastama, siis lihtsalt tuleb  kohale tulla mitmeks päevaks. Täiesti nõus. Üks asi muidugi on, meil on kala kõht täiesti püü väga hea mõte. Varnas on üks hea sibulapiruka koht, Lähme,  on sul veel mingit kütust ka? Nii, noh, tuleb okikale.
