Vikerraadio Reporteritund. Tervist Eesti ei ole ka korralikult kaitstud riigipiiriga
muust maailmast ära lõigatud, kuna loodus on tegelikult piirideta.
Me jagame oma suure idanaabriga ühist piiri 336 kilomeetri ulatuses,
millest suurim osa umbes 200 kilomeetrit on veepiir.
Narva jõgi ja Peipsi järv.
Tänases reporteritunnis räägime, millised ohud tulevad meile
piiri tagant ja kuidas praeguses julgeolekuolukorras
piiriülene koostöö toimub. Mina olen saatejuht Kristo Elias, head kuulamist. Ja esimeseks külaliseks ühineb Tartu stuudios minuga
loodusgeograaf Jaan Pärn Tartu ülikoolist.
Tere, Jaan.
Tervist. Soovin sinuga alustuseks veidi üldisemalt see teema
raadiokuulajatele lahti seletada.
Kuidas seda seletada siis, et looduses ei olegi piire? Looduses ikka on piirid, aga need ei ole võib-olla jah,
inimesest sõltuvad näiteks vesi voolab ikka veelahkmel ühel
pool vee lähed ühele poole ja teisele poole teisele poole.
Ja õhk-vesi liiguvad füüsikaseaduste järgi nendega koos
energia ja keemilised ained, organismid juba
ja keerulisemate printsiipide seaduste järgi,
noh siis on väga tähtis erinevad seente ja taimede puhul
Lewised seemned, eosed, et noh, liigud juba koos jah,
õhutuule veeloomadega, et lihtsalt riigipiirid
ja muud inimese tekitatud tõkked. Neid piiravad minimaalselt. Kui me räägime piiriülest loodusest, miks seda ikkagi on
oluline teadvustada, et mida see piir siis seal teeb inimese
rajatud piir? Piiril eeskätt ilmnevad erinevused erinevates riikides
toimuva vahel ühes riigis majandatakse põllumaad Sa väetisi ühtemoodi,
teises teistmoodi kalastamises küttimises
ja noh, loomi puudutavas tegevuses on, on kindlasti tegevused,
mahud erinevad.
Et seal lihtsalt need erinevused ilmnevad. Kui me vaatame meie idapiirile, nüüd, millest me täna palju räägime,
mis sealt paistab, et meil on niux ju palju veepiiri
ja siis ka maismaapiir, et see veepiir on see,
mis paneb selle kuidagi piiri kuidagi paika,
et selle järgi on, on meil ju aastasadu toimetatud Eesti
ja Venemaa vahel. Jah, need veekogud Peipsi järv selgelt kõige suurem Narva jõgi,
need, et ju meie jaoks inimese jaoks on,
on väga-väga selged eraldusjooned, aga, aga looduse mõttes v
tuulte ka, isegi loomadele ei ole nad nüüd absoluutsed
barjäärid mitte kuidagi.
Pigem need just nimelt loodust ühendavad need veekogud. Meie teame ja tõesti seda Narva jõge ja Peipsi järve,
aga tegelikult on see veesüsteem, see veehaare ju
palju-palju laiem seal.
Kustkohast see vesi tegelikult sinna sisse tuleb? Ja Peipsi valgla pindala on 48000 ruutkilomeetrit trit
ehk see on Eesti territooriumist suurem.
Aga Peipsi Valgast vaid kolmandik on Eestis,
ülejäänu paikneb Venemaal.
Pool Peipsi valglast on, on selline jõgi nagu Veliikaja,
mis siis suubub Pihkva linna juures Pihkva järve,
mis on Peipsi järve üks osa. Ehk siis kõik see, mis nii-öelda pannakse sinna Viliikaja jõkke,
siis tuleb ka meie Peipsi järve ja meie Narva jõkke
ja lõpuks Läänemerre. Kuid täpsemalt rääkida, eks, eks väga palju jääb ka sinna
Pihkva järve, mis teadupoolest pilt eesti-ist eesti k
akvatooriumist jääb välja, ehk siis tib seal saastast
tarbitakse kohalikku elustikku poolt, aga samas on,
toimub Peipsi järves siiski põhjasuunaline vool,
noh näiteks kes Lämmijärvele läheb paadiga sõitma,
siis siis näeb, et seal on märgata tavvool
ja tegelikult see, see vool küll seal päris suur Peipsi siis
põhiosas ta vajub, vajub laiali, aga seesama veemass
ja tegelikult palju suurem vaikselt Narva jõe lähte suunas
voolab ka seal, nii et küll kaugeltki mitte kõiki,
võib-olla isegi mitte suurem osa velikaja jõe saastast,
aga aga kindlasti põhiline ka Peipsi eesti osa saastaja. See velikaja jõgi on. Meie siin ju Euroopa liidus olles ka oleme ju proovinud
pingutada ja oma keskkonnakoormust, et ka meie veekogudele
aina vähendada.
Venemaad need nõuded otseselt ei mõjuta,
et palju sealpoolne tegevus meie neid veekogusid ikkagi mõjutab.
Kas me teame seda? Seda, et, et mõjutab palju, ehk siis see,
milline on Peipsi järve Eesti osa keskkonnaseisund
ja täpsemalt, seda võib siis lugeda, et ta on selline
keskpärane ja, ja ebastabiilne, et see paljuski võib-olla
isegi suuremas osas just nimelt Venemaa pool toimuvat vast
sõltu sukki, aga otseselt vee kvaliteedi mõõtmised Pihkva
järves ja, ja Eesti poolel näitavad seda,
et see reostus suuremas osas sealt Velikest pärineb. Samuti on ka kaugseire abil võimalik jälgida vetikapuhanguid,
mis on siis eriti ägedad just Pihkva Pihkva jões
ja siis kanduvad Eesti poole ja samamoodi isegi kõrgeid jah,
selliseid Pihkva ja, ja Peipsi järve kohta kõrgeid vee temperatuure,
millest tulenevalt omakorda tekkivat liku vaegust on kõike
võimalik kui jälgida ka, ega me rohkemat tegelikult õieti ei
teagi sellest reostusest, et kust täpselt seal suures
Veliikuja jõgikonnas need need allikad on puhtteoreetiliselt,
et me ju teame, et, et nii nagu nagu kogu nõukogude liidu
või endise nõukogude liidu Euroopa osas,
siis siis 90.-te alguses põllumajandus kukkus kokku,
ehk siis eelduslikult peaks ju see reostus olema ikkagi
oluliselt kordades hoopis vähenenud. Aga hoopis, mida me näeme, on, on vastupidine,
et see suureneb.
Eestis veel Euroopa Liidu toetuste tulles põllumajandusse
taas intentensiivitstus Venemaal, sellist pigem meie
laiuskraadil ja kliimas ja sarnastel muldadel ei on nagu
põllud endiselt mahajäetud.
Noh, võib spekuleerida või arvata, et ega selliste
toitainetevete sattumiseks selleks ei ole ka väga palju vaja,
et noh, näiteks naaber Valklas Neeva jõe valgla üks
suurimaid saastajaid on otse Laadoga järve kaldal paiknev
hiigelkanafarm siis Pihkva linn ise on ju 190000 elanikuga
ja reliikvia valglas paikneb veel arvestatavaid linnu
Ostroof Porhow näiteks, et kuidas täpselt,
on, on nende reoveesüsteemidega on, on ju raske öelda,
sest et usaldusväärseid andmeid sealt Venemaa poolt ei,
ei jagata ja noh, päris välistada ei saa ka metsanduse
iiliti lageraiele, on on teada, et see võib võib vallandada
erosiooni ehk siis mulla ärakannet mis omakorda jälle täitsa
arvestatavas koguses ja püsivalt toitaineid vooluvete kanda. Kuidas loodusgeograaf hindab üldse, et kui riigid on praegu
sellises keerulises situatsioonis naaberriigid omavahel,
et mida selline koostöö puudumine võib looduslikult seal
piiriveekogudes ja piiri peal teha? No see on selge, et koostöö ja reostamise piiramise ja,
ja seire puudumine olukorda kuidagi paremaks ei saa teha.
Loomulikult ainult vastupidi, et kuna Peipsi järv ja,
ja tema valgla on looduse mõttes ikkagi tervik siis
ja igasugust valglat, olgu ta piiril või
või kus paikneb tuleks majandada just nimelt tervikuna.
Ehk natukene ongi see koordineerimine, tegevuste
koordineerimine ja oleks ju ju ju parim lahendus. Ideaalis me ju võib-olla selle asemel, et,
et siin Eesti väiksemas ja, ja võib-olla vähem saastavamas
majanduses investeeriksime, et palju effektiivsem
investeering oleks kusagile, kui me teaksime täpselt,
et Venemaal kuidagi tunnistaks ja uuriks ja,
või uuriksime koos ja saaksime teada, näed,
seal on, on selline reostusallikas töötame välja meetmed või,
või rakendame parimat teadmist, ehk see,
selle võimaluse kasutamata. Ta jätmine, no ilmselgelt see, see viib meid kusagile Aafrikasse.
Ma ütleksin, et sellised piirijärve, et ma kujutan ette,
et samasugused probleemid ja nendest ütleme teabe kus
paiknevad just näiteks Malawi järves või Victoria järves
ja teistes kuulsates Aafrika piirijärvedes. Jah, see võrdlus on päris kohane ja see tähendab ikkagi seda,
et riigid ennekõike peaksid olema sõbralikes suhetes,
aga praegu hetkel on see veel veidi tuleviku teema.
Aitäh loodusgeograaf Jaan Pärn Tartu ülikoolist. Järgmisena palusin stuudiosse Harri Liivi,
kes on piirivete erisaadik keskkonnaministeeriumis
ja juhib ÜRO vee konventsiooni tööd ja bürood.
Tervist, tere Teie.
Olete varem asekantslerina meie piiriülese koostöö teemadel tegelenud.
Kuidas see on varasematel aegadel toiminud? Varasem aeg läheb tagasi sinna, kui selline kokkulepe
naaberriigiga sõlmiti 1997. aastal.
Ja noh, tegelikult Ta tahab ka natukene veel tagasi mõned
aastad seoses sellega, et tekkis ka piirivete konventsioon,
konventsiooniga ühines rida riike, sealhulgas ka Eesti Meie
naaberriik Soome ja paljud teisedki ja selle konventsiooni
üks selline üleskutse või õigemini, niisugune artikkel ongi,
et need riigid, kes jagavad oma vett naaberriigiga peaks
looma sellised kokkulepped ja ühise tegevuse organiseeritud vormi. Ja see siis tõigi selle esile, et eraldi leping on sõlmitud
meil naaberriigiga ja sellest tulenevalt on siis töö organiseeritud.
Eks samm-sammult on arenenud, sest alguse aastatel,
90.-te aastate keskpaigas peaasjalikult pidime tegelema sellega,
et saaks paika sellised põhimõttelised ühised seisukohad,
kuidas mõõta vett see oleks mõnevõrra arusaadav,
kuidas seirata ja kas on ka olemas võimekus seal analüüside tegemiseks,
sellepärast et siis meil olid mitmed nii-öelda kahepoolsed
projektid käimas. Me arendasime siis koostööd siin Rootsiga
ja Soomega nende koostöö raamides, siis mõlemal poolel piiri,
kus olid vastavad keskkonnavaldkonna laborid,
sai ka neid laboreid ajakohastatud ehk otse öeldes
elementaarse tehnikaga varustatud ja seda siis ka naaberriigis. No kui erinevad või kui sarnased need arusaamad üldse
keskkonna heast käekäigust ja selle parandamisest on. Ei, nii ei saa öelda, et näed, põhimõtteliselt väga erinevad,
pigem on küsimus alati nagu detailides, et et missugused on
need või teised jaotused või kriteeriumid,
kuidas hinnata sama vet erinevate riikide poolt
ja kuidas saavutada siis teatud vee puhtuse tase
ehk ikkagi küsida, et kui puhas on puhas,
kuidas sellest aru saada?
Täna me oleme sellega tegelenud juba mitukümmend aastat,
aga ikkagi jätkuvad vaidlused võib-olla selle suuna peal
just et kuidas ökoloogiliselt ühtlaselt hinnata. Est-keemiliste näitajate puhul on olemas rida näitajaid mida
tuleb jälgida ja need lähevad tagasi juba võib-olla siin
70.-tesse aastatesse, kui ka puhastusseadmed,
kusjuures hakati oluliseks pidama toitainete hulka
ja fosfori ja lämmastiku olid need, mis juba ka tollel ajal
järk-järguliselt nagu tähelepanu all olid.
Ja sealt edasi juba täpsustus, võib-olla see metoodika
ja ka tehnoloogiad mismoodi reovett siis puhastada. Ehk algaastatel siin mitukümmend aastat tagasi oligi
peafookus just reovete puhastamisel aga nüüd on ta nagu
liikunud sinna.
Me peaksime hindama ka hajureostus, täpsemini
ja ta mõju, mis summaarselt ikkagi jõgede kaudu järvedesse tuleb,
seal omakorda merre suubub. Kuidas see koos ikkagi puhtpraktiliselt on käinud,
et kas te peate seal Narva jõgi on ju ka kaheks jaotatud üks
puhul meile üks teile kas on käidud siis konkreetselt vee
peal ka vaatamas tehtud selliseid ühiseid kokkusaamisi
ja kas on ka mingisuguseid vaidlusi? Jah, ei, see praktiline struktuur või ülesõit on selline,
et on olemas ühiskomisjon, mis siis on rohkem selline juhtiv
ja suunav. Selline moodustis komisjon ja selle komisjoni all
on kaks töörühma, üks on seirehinnangu ja teadusuuringute töörühma,
teine on veemajanduse kompleksse haldamise töörühm.
Esimene töörühm, mis tegeleb peaasjalikult sellega,
et on välja töötatud selline ühine seireprogramm nii
pinnavetele kui ka põhjavete hindamiseks
ja see tähendab seda, et mõlemalt poolt piiri järgitakse
seda programmi. See programm on selline läbikirjutatud sätestatud
ja programm ise jaguneb omakorda selliseks neljaks
alamprogrammiks mis koosneb siis jõgede seire programmist,
Narva veehoidla seire programmist, Peipsi-Pihkva järve
seireprogrammist ja Peipsi-Pihkva järve makroFüütide seire
programmist niimoodi nagu eraldi osad ja selles on saadud kokkulepe,
et niisugune programmis loomulikult jaguneb siis detailselt
juba sellisteks konkreetseteks. Parameetriteks, mida mõõdetakse, selles on kokku lepitud.
Programm on päris mahukas, vaadates siin nagu seda programmi,
mis kehtib aastaks 2019 kuni 2022 in programmima,
et on toodud kuskil 32-l leheküljel ja ja selle seiretöö
põhieesmärk on ühest küljest hinnata seisundit,
luua selline andmebaas, samuti selgitada välja ka need
inimtekkelised looduslikud mõjud, mis vett siis kas
mõjutavad halvemuse suunas või vee seisundit,
parandavad samuti jälgida, millised veemajanduse
veekaitsemeetmed on efektiivsed, kuidas efektiivsus
väljendub ehk teiste sõnadega, kas siis vesi on läinud otse
öeldes puhtamaks või on siin näha vastupidist tendentsi? Ta on tekkinud näiteks ohtlikke aineid.
Ja ka vaadatakse siis üle seda terves piiriveekogu alas,
nii Narva jõge, veehoidlad, Peipsi järve Pihkva järve,
nii et kogu see kompleks.
Ja loomulikult siis on tähelepanu all ka koguse vesikond,
sest teadagi vesi ju läbi nende jõgede, sinna järve tuleb. Kui te võtate need mõnikümmend aastat kokku,
et mis on ikkagi need kõige paremad saavutused,
mis on selle koostööga võib esile tuua. Saavutuseks jah, loetakse siiski seda, et,
et selle töö tulemusena vee seisund on püsinud stabiilne,
mõnedes järve osades on see paranenud.
Muidugi võib-olla teiselt poolt tundub see Ta on nagu väga
väike saavutus, aga asi on selles, et esiteks järvesüsteemis
võtavad muutused tegelikult väga pikale ka aega.
Ja fakt on see, et need investeeringud, mis on tehtud
reovete puhastamiseks, need annavad oma tulemuse
järk-järgult ja see on siiski Peipsi järve piirkonnas
paranemise märkidega kõige, võib-olla problemaatilisem on
siia nii Pihkva järve seisund, selle vee seisund ei ole hea,
see on halb. Aga tegemist on sellise madala veelise järvega,
kus on aastakümnete jooksul ka hulgaliselt sätteid kogunenud.
Nii et noh, laias laastus võib siiski lugeda heaks seda,
et seisund on stabiilne nii-öelda parenembuse
tunnusmärkidega ja teine pool asjadest on see,
et tehnilisel tasandil spetsialistid, kes vahetavad seda informatsiooni,
saavad üksteisest aru.
Nad mõistavad ühiselt metoodikaid ja saavad teha koostööd,
täiendada vastastikku metoodiliste küsimustes siis ka
nimetatud laboratooriume või ka veemajanduse suundi tervikuna. Ja see koostöö ja koostöö tehnilise tasandil on just olnud selline,
et, et on ju tehtud otseseid mõõtmisi koos,
ehk minnakse ühiselt konkreetsele ujuvalusele
ja võetakse öisel proovid ja vahetatakse neid proove siis
laborites edasi-tagasi, et ka kontrollida siis tehnilist
korrektsust nende proovide analüüsimisel. Kui me räägime nüüd ikkagi praegusest tundlikust
situatsioonist riikide vahel, et kas see koostöö praegu
toimub ja kas ei, kui ei toimu mida see võib tähendada,
siis nendele veekogudele või sellele looduskeskkonnale. Jah, kahtlemata me kõik peame arvestama praegust
situatsiooni samuti ka piiriveealases koostöös,
sest siin ikkagi me järgime täpselt seda,
mis on siin antud hetkel mõistlik ja nagu ka.
Me oleme võtnud need juhised aluseks, mis räägivad sellest,
et me teeme koostööd minimaalses mahus.
Me tegeleme täna küll seiretöödega, aga need toimuvad selle
programmi alusel siis veekogu erinevates osades. Nendes osades, mis paiknevad üks, siis ühel pool püüride on
teisel pool piiri.
Me vahetame elektroonilist informatsiooni selle tulemuste kohta,
sest Meile on oluline aru saada, milline vesi on teisel pool piiri.
Ja meie anname ka oma informatsiooni siis naaberriigile.
Selles mõttes, et siin nagu infovahetusega tegemist
ehk me teiega oleme sellises minimaalses mahus tööga
informatsiooni vahetusega ja muud nii-öelda arendustegevused,
mis on seotud võib-olla teadusuuringute ühissuundadega on
praegu peatatud. Nii nagu paljudes teisteski valdkondades on see olukord selline,
et me ei tee süvendatud koostööd.
Aga infovahetus jah, see on oluline, sest veeseisund.
Ta on meile vaja aru saada, et erinevatel põhjustel ei satu
ka ohtlikke aineid vette ja selle üle tuleb arvet pidada
ja jälgida. No kui me vaatame korraks ka laiemat pilti,
et Eesti on nüüd ÜRO v konventsiooni juhtiv riik
ja ja teie seal seda tööd ka juhite, et kuidas me paistame
ja mujal maailmas välja ja kas me oleme sarnased
või on mujal teistsugused probleemid. Kui vaadata selle piirivetele globaalselt,
siis muidugi on, on selge, et see on väga oluline probleem,
paljudel riikidel üle 60 protsendi vetest ongi jagatud kas
kahe või rohkema riigi vahel.
Selles mõttes on see konventsioon ka väga asjakohane,
globaalne konventsioon.
Konventsioon toimib, töötab oma programmi alusel see
selliseid kolmeaastase programmid, meil on siis juhtida
programmi aastatel 22 kuni 24 ja programm omakorda jaguneb
selliseks seitsmeks erinevaks programmialaks,
kus esimene tegeleb sellega uusi riike tuua konversiooni juurde,
selgitada konventsiooni kasulikkust ja mõttekust
ja selgitada lahti neid juhtnööre, juhiseid,
mida konventsioon on eelneva 30 aasta jooksul tootnud. Tõsi, võib olla oluline, suusatanud just need viimasel
kümnendil toodetud erinevaid juhiseid, mis on asjakohased
paljudele maailmapiirkondadele.
Praegu võib-olla on pearõhk, kui nii öelda võib-olla aafrikal,
sellepärast et paljud Aafrika riigid on ühinenud viimastel
aegadel konventsiooniga samuti paljud on ühinemas,
teevad ettevalmistusi selleks, et ühineda.
Sest rääkides vee probleemist, siis jätkuvalt Aafrika vee
probleem on siiski vee jagamine vee jagamine erinevalt eks majandusotstarveteks,
ja nagu me teame, üks oluline sektor on põllumajandusniisutusmaaviljelus. Sellega seonduvad probleemid, eriti siis,
kui vett on vähe.
Aga Aafrikas on ka mitmeid Webans probleeme põhjaveega.
Nii on juba konventsiooni raamides ka sõlmitud mitmeid
täiendavaid kokkuleppeid Lääne-Aafrika riikide vahel
Põhja-Aafrika riikide vahel kuid mitmeid tegevusvaldkondi on
ka lõunapiirkondade vahel.
On siin okka vangogu pangobasseinis, mis haarab endas
Botswana ja Namiibia ja teised riigid või on see Victoria
järve piirkonna probleemid, sest noh, teadagi pikk karjäär
on väga suur järv. Kolm riiki on seal järve vahetus ümbruses,
kuid sinna on haaratud viis, kuus naaberriike,
samuti jälle omaettekompleks probleeme.
Mis on teatud määral võiks öelda ka mõnel määral sarnased
meie probleemidega Eestis, kuigi meie järv siin on siiski
märkimisväärselt väiksem, kuigi ta on Euroopa suurim piiriveekogu,
aga põhimõtteliselt kogu see struktuur alates seirest
hinnangust ja uuringusuundadest on ka Victoria järve ääres samalaadne,
kui, kui meil. Nii et me saame oma kogemusega tegelikult seal ka palju
juurde anda.
Me saame oma kogemusi jagada. Jah, see on kindel, et palju on tuntud huvi ka see,
et kuidas väike riik ja suurriik omavahel saavad koostööd teha.
Näiteks siin detsembris Kambjas vastava regionaalsel töö
koos olles jäi neile väga selge, hea mulje sellest.
Eesti olles väike riik töötab koos suure riigiga tehnilise
tahandel väga tõhusalt ja saab tulemusi,
mis on ka neile olulised, sest teadagi, Kambja kahesti
väikeneri ja selle ümber on Senegal mis omakorda on
tunduvalt suurem riik, nii et seal seal sai päris
praktiliselt rääkida, kuidas asjad toimivad
ja kust on võimalik leida ühist kasuvusest. Kui koostööd ei ole, siis kasu asemel võib tekkida ka kahju
ja see siis võib ka tekkida mõlemale poole,
nii et seda tuleb hinnata alati mõlemalt poolt vaadates,
kas saadakse ühisest tööst kasu või saadakse kahju,
kui ei tee ühist koostööd. Ja seda peab meeles pidama ka meie idapiiril. Jah, seda peab kindlasti meeles pidama idapiiril
ja noh, meil on teada ka, et me ju teeme koostööd idanaabriga,
teeme ka lõunanaabriga koostööd, nii et siin küll on
võib-olla teatud määral lihtsam, sest tehes koostööd lõuna poole,
siin on meil Koiva vesikond ja siis natukene Ida-Eesti vesikonda,
mis otsapidi ulatub Lätti ja seal siis me oleme samas
õigusruumis Euroopa Liidu veeraam TV kontekstis
ja teeme ka neid v majanduskavasid samas ajaraamis nagu
kuueaastase tsükliga, nii nagu see on ja seal on koostööd
Meriasse vist projektipõhise tegevuste peal,
nii et nii et päris palju ka tegevus toimub lõuna suunas. Suur aitäh nende selgituste eest.
Keskkonnaministeeriumi piirivete erisaadik Harri Liiv. Nüüd ühineb meiega telefoni teel kalateadlane Meelis Tambets
Eesti loodushoiukeskusest, kes on ise väga palju meie
piiriveekogudel käinud elustiku uurimisega tegelenud.
Tere, Meelis. Tervist. Ma rääkisin hetk tagasi Harri Liiviga, et kuidas on toimunud
see piiriülene koostöö varem ja, ja mis toimub praegu?
No sina kui kalateadlane ja praktik, looduskaitsja,
milline praegu.
Seis ikkagi meie piiriveekogudega on Narva jõe
ja Peipsi järvega, kuidas sa seda hindad? Noh, kui nüüd rääkida rohkem Narva jõest,
sest sellega ma olen rohkem kursis ja see on nagu minu
südamelähedane teema olnud, siis seal on ikkagi asjad ju
korrast ära, kui hakata mõtlema, et jõe kõige väärtuslikum
elupaik võib-olla kärestikud koskede juures
ja kosed ja need on kuivad, et siis seal midagi väga kiita
ei ole, aga pärast toime sellest Narva jõest pikemalt rääkida,
aga aga jah, et, et ka Peipsi järv on noh,
alati võiks paremas seisus olla ja, ja piiriveekogudega ongi
see hädad, et neid ei saa ju ühelt poolt ainult korda seada ja,
ja siis, kui sa küsisid, et kuidas see olukord praegu on,
siis selles kõige värskemas kontekstis, et,
et Venemaa on Ukraina vastu sõtta läinud
ja ja suhtlemine nendega on raske, et siis see seis praegu
tundub olevat üsna kehva, et koos on raske praegu midagi teha. Sest noh, tegelikult aastakümneid on seda nagu üritatud
ja pingutatud kui me räägime nüüd sellest Narva jõest täpsemalt,
et Narva jõgi on ise juba väga keeruline jõgi,
et seal on erinevad nüansid, mis, mis seal probleeme tekitavad. No seal on muidugi, kui nüüd natuke ajalukku vaadata,
siis kõige suuremad ja, ja võib-olla kõige traagilisemad
sündmused jõe jaoks toimusid siis, kui, kui ehitati Narva hüdroelektrijaam,
see tähendab seda, et tehti jõe peale, suur pais tehti Narva
veehoidla muudeti jõgi ju täiesti tundmatuseni,
üks normaalne jõgi ju selline ei ole meie hea kvaliteediga
jõe jõest arusaamine on selline, mida looduslikum seisus jõgi,
seda parem selles mõttes. Narva jõgi muudeti täiesti mitte looduslikuks dieeti Narva
veehoidla sinna peale.
Aga paisust allavoolu toimusid tohutut negatiivselt muutused
sellepärast et paisust allavoolu.
Seal on see piirkond, kus on Kreenholmi saar
ja mõlemal poolsaart on selline väga uhke uhke jões
ning kus on Narva kuulsad kosed ja meedet kuivaks
ja häda kõige suurem häda kalade mõttes on see,
et kuivaks jäid ka kärestikud, mis nende koskede läheduses
asuvad ja, ja probleem on selles, et need kärestikud olid
ainukesed sellised kärestikud, kus lõhelised
ja mitmed teised kalad said kudemas käia. Need sellega hävitati ka Narva jõe lõhepopulatsioon,
praegune lõhe, kes seal liigub, see on kõik asustatud,
nii et et ega me ei saa mingil juhul öelda,
et seis on nüüd enam-vähem hea või lihtsalt pihta,
ikka häda on või, või nagu mõned ütlevad,
et ta on olnud aastakümneid niimoodi.
No mis seal siis häda on, et just nimelt aastakümneid on
olnud niimoodi ja asi on olnud väga halb
ja jätkuvalt selles mõttes? No kui me räägime sellest piirist, mis on seal keset Narva jõge,
ühel on ühel pool piire, on ühed huvid, teisel pool piiri,
teised huvid, mis on ikkagi need huvid näiteks seal ida pool,
mis meie jõge või seda jõge tervikuna tegelikult ikkagi kahjustavad. No kui nüüd seda konteksti jälle võtta, et,
et see pais on seal kõige suurem mõjutegur negatiivne siis
seal on väga lihtne, aga sellest kõigest aru saada,
nende poole huvi on see, et Ivangorodi is jaanilinnas asuva
hüdroelektrijaam selle selle töölepanekuks Bay samal ajal
rajatigi sellega kaasnev siis veehoidla,
et seal on puhtalt majanduslikud huvid nende vene poole huvi
on toota seal hüdroenergiat, hüdroelektrit
ja siis no see on nii-öelda rahasse arvutatav
ja lihtne. Et põhiline põhiline huvi antud juhul on väga
lihtsasti arusaadav ja mõistetav. Kellel tegelikult läheb Narva jões eriti kehvasti,
et kelle pärast südant eriti valutate No lõhest me siin rääkisime ka, lõhelõhega on kõige lihtsam
aru saada, et lihtsalt lõhe, looduslik Narva jõe populatsioon,
seda pole enam.
Et asustatakse sinna küll praegu Vene pool asustab,
aga siis teine, keda sealt jõest ka ammu ei ole,
aga see ei ole ainult Narva jõe probleem,
see on ka merega seotud probleem ja ülepüügiga
ja on, ega tuur on ju ka Narva jõest kadunud,
nüüd me siin oleme siis alustanud tuurakala,
kes on ju väga majesteetlik kala, hästi suur
ja pika elu ja nüüd me oleme alustanud selle kalaasustamist
kah lootusega, et ta kunagi sinna püsivalt ennast sisse
jälle seab. Ma saan aru, angerjas on tegelikult ju üks,
kes on puudutatud sellest teemast. Ja angerjas on väga selgelt ka puudutatud,
et kui, kui need eelmised kalad, kellest me siin rääkisime,
kui need, need on kogu aeg pidanudki püsima,
Albol, Narva jugasid või kaski sest nad ei ole seal üles saanud,
siis Angerjale mõjus hüdroelektrijaama ehitus veelgi
rängemalt mõnes mõttes sellepärast, et angerjas oli see kalalit,
kes oli võimeline üles rändama Peipsi järvesüsteemi
ja saab Võrtsjärve ja mitmele poole. Et angerja ränne pandi sellega kinni, et,
et temalt võeti ära ikka väga-väga suur ala,
kus ta oleks võinud olemas olla ja, ja see angerjas,
ka siin angerjat püütakse.
Angerjat oleme uurinud, ei ole ka, et ega ei leia angerjat,
kes oleks merest pääsenud siia.
Peipsi järve näiteks, et ikka kõik on asustatud jälle. No kuidas ikkagi sina kui looduskaitsja vaatad seda koostöö teemat,
et mis see potentsiaal ikkagi võiks olla,
et see elustik seal ja kogu see süsteem paremaks teha,
mida peaks siis tegema? No üks asi on lihtne, nüüd selle hüdroenergeetika ajamise
ja looduskaitsevahelise konflikti lahendamiseks on ju olemas
täiesti töötav, meie meelest lahendus välja mõeldud
ja välja pakutud ka siis naaberriigile, kes tol ajal oli
veel suhteliselt sõbralik naaberriik suunaks mingi osa
näiteks 15 protsenti umbes Narva jõe veest sellesse kuivaks
tehtud jõesängi kuuskedele kärestikele ja see lahendaks juba
paljud probleemid, tekiks jälle kuudemisele võimalus
ja täiesti teine olukord. Muidugi, ega selle Narva veehoidla praegu midagi erilist
ilmselt reaalses elus ette võtta ei, ei saad jõuda,
sinna jääb ikka ja seda on ka Eestil vaja seda veehoidlad
praeguses seisus, kuna soojuselektrijaamad on sinna
projekteeritud nii, et nad kasutavad need vanemad vähemalt
kasutavad veehoidla vett enda töös hoidmiseks
ja ja nii ta seal, nii ta seal on, aga, aga jah,
lisaks siis sellele veel laskmisele võimalikule sinna kuiva jõesängi,
siis peab hoolitsema ka selle eest, et selle lahenduse osa
oleks ka see, mis lubab angerjal ülesvoolu rännata,
et et noh, tuleb teha väike angerja, angerja tee ka sinna juurde,
kui see lahendus kunagi jõuab kätte ja ma arvan,
et et võib-olla ühel ilusal päeval, kui Venemaa
kapitulatsiooniaktile alla kirjuta, et siis võiks sinna
kuidagi selle ära märkida, et kui ka Narva jõgi nii palju
korda kui, kui nendest sõltub Sest noh, lõppkokkuvõttes ükskõik, millised need suhted on,
oluline on see, et üks veekogu oleks terviklik,
hea tervisega. No muidugi, sest tegelikult ikkagi piiriveekogu ongi ju
selline asi, mis ei ole ainult meie oma ega ainult nende oma.
Selline suur piiriveekogu nagu Peipsi järv,
Narva jõgi, see süsteem, see on ju ka globaalses mõttes
ikkagi väga tähtis ja väärtuslik asi. Suur tänu nende selgituste eest kalateadlane Meelis Tambets. Kui siiani keskendusime pigem meie idapoolsele veepiirile
ja veekeskkonna teemadele, siis nüüd jätkame Piiriülese
loodused teemadega nüüd hoopis suurte imetajate
vaatevinklist ja ma olen nüüd Skype'i teel võtnud ühendust
Peep Männiliga, kes on keskkonnaagentuuri peaspetsialist
ja kelle teemaks on just suurulukid ja eriti suurkiskjad.
Tervist, Fep.
Tervitus. No kas ja kuidas siis loomad, eelkõige suurulukeid
üle riigipiiride, meile liiguvad? Noh, üsna aktiivselt noh, kui nüüd rääkida suur kisketest,
kellega ma rohkem tegelen ja, ja, ja kuna võib-olla need on
ka olulisemad kui, kui võib-olla mõned teised suurulukid
sõralised näiteks keda, kuna nende arvukus on üsna madal
ja niukseid pisikese riigi nagu Eesti jaoks võib-olla noh,
suletud süsteemina ei oleks see pikas perspektiivis nagu jätkusuutlik,
siis on oluline just nimelt nende nii-öelda piiriülene
liikumine ja me saamegi nende populatsioone vaadelda,
vaadelda piiriüleselt eeskätt muidugi lõuna suunas
ehk siis noh, Eesti ja Läti vahel ei ole üldse mingit piiri ja,
ja, ja nende loomade jaoks ei ole üldse,
maastikud on samasugused ühel pool ja teisel pool piiri,
nii et sealt nad käivad vabalt üle. Osad elavadki niimoodi, et et vahepeal on nad Eestis
ja vahepeal on teisel pool, et nende territoorium jääb nagu
kahe kahe riigi riigi piiresse ja, ja tõenäoliselt on seesama,
aga ka siis seal kagupiiril ehk siis Venemaaga piirnevate aladel,
kus, kui ei ole veel mingeid mingeid selgeid piiranguid ees.
Et üldiselt see Venemaaga on niikuinii meil maismaa piiri
suhteliselt vähe.
Pikim on siis Peipsi Peipsi-Lämmijärv ja
ja Narva jõgi. Peipsi järv on kindlasti väga oluline rändetakistus,
aga aga Narva jõgi rändetakistusena tõenäoliselt väga
oluline ei ole.
Et sealt ikka liiguvad noored isendid, üle aga aga niukseid isendeid,
kes elavad kahel pool, et osaliselt Venemaa ühel pool Narva
jõge ja osa ajast teisel pool, et niukseid kindlasti ei ole. Aga kui me räägime nüüd sellistest näiteks suur kisketest huntidest,
et kas, kas meie hundipopulatsioon on siis täiesti eesti oma
või on see kuidagi ka selle suure idapiiri Venemaa
populatsiooniga seotud? Jah, nii hunt, ilves kui ka karu tegelikult on,
on, on kõik, teda vaadeldakse Eestit, vaadeldakse ühena
nihukesest balti populatsioonist ja ühelt poolt läheb
ulatukse balti populatsioon siis lõuna suunas.
Hundi ja ilvese puhul on niuke püsiv asustusala kuni kuni
Poola põhjaosani välja sealt Poola Poola põhialadest,
siis lõuna poole ja seal tulevad juba suured
põllumajandusmaastikud ette, kus, kus siis Niukest niukseid
rohekoridore on suhteliselt vähe, seal juba lõuna pool,
juba eristatakse järgmiseid, Karpaatia populatsioon,
näiteks populatsioon, nüüd tulevad seal vastu. Aga Venemaa poole on täpselt samamoodi, et seal on niuksed
suurkiskjatele sobivat metsa elupaiku on palju ja,
ja vaatleme neid ühtsete populatsioonidena.
Kui nüüd asjaõiguslikult vaadata, näiteks kui me hakkame
hindama nende hundi seisundit, populatsiooni seisundit,
siis, siis sageli vaadatakse jäetakse see Venemaa osa kõrvale.
Vaadeldakse ainult nii-öelda Euroopa Liidu osa,
ehk siis eesti, läti, Leedu ja Poola põhjaosa,
nagu ma rääkisin. Ja noh, kui tahetakse hinnata näiteks näiteks populatsiooni elujõulisust,
siis võetakse Venemaa osa välja, mis ei ole bioloogilisest
seisukohast nagu õige.
Aga aga õiguslikust seisukohast on selle õigustatud,
sest sest meie ei saa või Euroopa liit direktiivid ei kehti
seal ja me ei saa kuidagi mõjutada seda,
et kuidas nende populatsioonide olukord seal noh,
ei saa suunata seda, ehk siis näiteks, kui seal huntidel
läheb väga kehvasti, siis Euroopa liit ei saa ütelda,
ei panna mingeid piiranguid peale. Aga kas võib öelda, et näiteks idapiiri taga,
kus on teistsugused olud või võitingimused loomadele,
ma ei tea, kui palju seal on see kohe seal piiri taga kas
see mõjutab kuidagi meie loomi, siis ka? Üldiselt siiamaani siiamaani ei ole mõjutanud,
sest ma ütlen, et need, need liikumisteed on suhteliselt
suhteliselt ikkagi avatud noh, niipalju kui need,
kui need seal on, nii üle Narva jõe kui ka kui ka
Kagu-Eestis ja kindlasti tuleb sealt sisse nii hunte,
Ilveseid kui ka karusid ja kindlasti läheb ka Eesti poolt
sinna välja nii hunti, Ilveseid kui ka karusid.
Nii et see liikumine on seal kindlasti mõlemasuunaline. Muidugi nagu ma aru saan, praegust olukorda silmas pidades
tõenäoliselt vaba liikumist, nagu oluliselt piiratakse
eelkõige just seal, kus meil maismaapiir No ma tahtsingi sinna jõuda, et, et kui meil räägitakse
sellisest piiri väljaehitamisest korraliku piiri väljaehitamisest,
kas on juba ka juhtumeid, kus loomad jäävad kinni
või on probleeme, siis piiriületamisega Ei, ei minuni ei ole jõudnud küll, kus, kus nüüd
konkreetselt mõni mõni suur kiskja oleks sinna sellesse
sellesse lõiketraatrõngasse kinni jäänud,
aga, aga võimalik, et neid juhtumeid on olnud,
tõenäoliselt on.
Aga, aga noh, see, see maapinna peale nende,
nende lõiketerade panek on niikuinii niuke hästi ajutine lahendus,
nagu ma aru saan, et kui ehitatakse ikkagi nagu püsitara,
siis, siis pigem see lõiketraat pannakse sinna kõrgemale
ja enamus enamus loomiselt, nagu sinna lõike teradini ei ulatu,
kes ei ole just tulla väga osavad ronijad. Aga kui me räägime sealt kirde kirdepiirist,
siis seal vist ei ole plaan väga suurt plaani kogu Narva jõe
ulatuses siis mingi suure tara ehitamiseks.
Vähemalt ma ei ole kuulnud seda ja sealt jääks siis ikkagi
ikkagi see liikumistrajektoor vabaks.
Muidugi, kui me räägime Eesti kontekstist ainult siis,
siis sellest on selgelt vähe, sellepärast et Läti
ja Eesti vahel ei ole, nagu ma ennem rääkisin,
loomadel ei ole mingit vahet, nad liiguvad siin vabalt,
onju, aga kui ka Läti ja Venemaa vahele,
kellel on väga pikk maismaapiir, kui sinna täies ulatuses
tara ehitatakse, et see mõjutab kindlasti kindlasti märksa
märksa rohkem. Meie neid ulukeid.
Aga ma ütlen veel kord, et isegi sellisel juhul,
kui, kui sealt Venemaa suunal ida suunal need ulukite,
loomade, liikumispiirangud või liikumisvõimalused jäävad
väga väheseks või sisuliselt kinni siis tegelikult nii nii hundi,
karu kui ka ilvese balti populatsioonid ilma täiesti
sõltumatult Venemaast on ikkagi hinnatud.
Kui kui soodsas seisundis olevaks, need on piisavalt suured ja,
ja see Nende, balti riikide vahel liikumine,
siis sellest piisab, et need elu elujõulistena säiliks. No kui me räägime ohtudest võib-olla potentsiaalsetest,
mis piiri taga varitsevad loomadega ju liiguvad kaasa ka haigused,
et kas ma tea marutaudi üle piiri tulemise juhuseid on ka
olnud või midagi sellist? Teadaolevalt ei ole, aga, aga see risk on kogu aeg olemas.
Tõsi küll, jah, et Eesti on ju marutaudivaba
ja seal ida idapiiri läheduses ka jätkuvalt neid
vaktsiinidoose alla visatakse.
Aga see on, see on täiesti võimalik, et noh,
näiteks mõni hunt, hunt on väga hea rändevõimega,
et värskelt nakatuda saanud hunt otsustab siis pikema
teekonna just võtta ja Eestisse tulla ja et see,
see, see oht on olemas kindlasti, ja. Me oleme rääkinud piiriülest koostööst veekogude
veekeskkonna teemadel, kas teil on olnud ka varasemalt
idapiiri osas või suurulukite osas sellist piiriülest koostööd,
milline see on olnud? Meil nagu naabritega ei ole, ehk siis nende Leningradi
ja Pihkva oblasti nii-öelda uurijatega aga laiemas mõistes
on küll, et, et meil on päris hea koostöö juba viimased
peaaegu paarkümmend aastat Karjala vabariigiuurijatega ja,
ja nemad on küll nagu selles mõttes selles mõttes nagu innovatiivsed,
et nad on õppinud inglise keele ära ja eriti tihedalt teevad
nad koostööd muidugi soomlastega, kes on nende naabrid
ja ja kellega jälle nemad omakorda jagavad siis siis nii hunt,
huntide, Ilvese kui ka karupopulatsioone
ja nendega koostöö, nad on hästi toredad inimesed,
aga aga kuna see Karjala instituut kuulub ka Venemaa
Teaduste Akadeemia alla ja Teaduste Akadeemia teatavasti on
toetanud Putini režiimi ja sõda, siis, siis paraku paraku
see töö, mida, mida need Vene uurijad seal aastakümnete
jooksul teinud on ja ühisühisuuringu projekte
ja avaldanud artikleid ja see kõik langeb paraku siin 30
aasta tagusesse aega, noh, sisuliselt nad on juba tagasi,
et see koostöö koostöö ju katkeb sisuliselt täielikult,
noh, eks ta isikute tasemel vast jääb, aga kindlasti enam
mitte institutsioonide tasemel. Kas lõpetuseks võib öelda, et tegelikult loodusele on ju
pigem kasulik, et meie idapiir on avatud,
et see on pigem selline inimeste probleem ja,
ja tegelikult oleks hea, kui, kui see koostöö jätkuks,
see oleks kasulik Aludusele. Absoluutselt igal juhul igal juhul jah, mida suuremad on
need populatsioonid noh, just jällegi rääkides suur kiskest,
kelle, kelle arvukus on suhteliselt madal võrreldes paljude
teiste liikidega, et mida, mida suuremad ja,
ja avatumad on need populatsioonid, seda,
seda noh, püsivam ja seda soodsam on nende nende seisund,
et igal juhul oleks hea, kui avatuks jääks
ja isegi kui, kui need piirid, kui piiritarad sinna ehitatakse,
et siis oleks tingimata vaja mõelda ikkagi mingite
läbikäikude peale, kus siis kus siis on,
on nendel noortel rändavatel isenditel võimalik võimalik
piiri ületada ja sellega säilib, säilib see nii-öelda geenivahetus,
sest loodus on piirideta. Loodus on piirideta ja loomad, loomad ei tea poliitikast
ega nendest riigi piiridest mitte midagi,
nende jaoks on ainult füüsilised tõkked. Suur aitäh minuga, rääkis Keskkonnaagentuuri peaspetsialist
Peep Männil.
Jaa, lõpetamegi tänase Reporteritunni tõdemusega,
et loodus on küll piirideta, kuid inimesed piiri erinevatel
pooltel peavad tahes-tahtmata tegema koostööd
sest sellest sõltub meie kõigi ühise looduse
ja elukeskkonna tervis.
Aitäh kõigile, saate külalistele ja kuulajatele. Helipuldis olid Anna-Maria korral ja maris Tombak.
Mina olen saatejuht Kristo Elias kuulmiseni. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie
koduleheküljelt vikerraadio poee.
