Vikerraadio. Kirikuelu. Head kuulajad tänases kirikuelu saates räägime märkidest
ja sümbolitest.
Meil inimestele on omane abstraktne mõtlemine
ja oleme igapäevaselt töö ka praegusel ajal märkide
ja sümbolite veega ümbritsetud.
Kuidas on aga märgid muutunud ajas ja kui palju on
niinimetatud universaalseid märg erinevates usundites?
Seda on uurinud põhjalikult ja pikalt Reet Hiiemäe
ning valminud on ka temalt raamat, pärimuslikud,
märgid ja sümbolid Eestis ning see on ka tänase jutuajamise
ajendiks ning veel melomaan Hannes Hermaküla tutvustab meile
täna kolmest mustanahalist koosnevat ansamblit,
kus üks liige on lausa piiskop ja kannab see bänd nime siis
rääns Allen grupp. Minu nimi on Krista taim.
Helirežissöör on maris Tombak ja soovime teile head kuulamist. Märke meie ümber on üksjagu palju ja kõigil neil paraku ei
ole just sümboli värk Lootust.
Kuid märkidest ja sümbolitest täna räägime,
sest valmis on saanud üks panev raamat, pärimusliku märgid
ja sümbolid Eestis ning autoriks son folklorist
ja usundiuurija Reet Hiiemäe.
Buy kaua aega võttis kogu see töö, et kokku koguda,
siis need märgid ja sümbolid, mis on Eestis iseloomulikud,
aga mitte ainult Eestis. Ma arvan, et kõige lühemalt öeldes kogu elu laps hakkab
märkama selliseid erilisi tähendusi ikkagi väga vara,
ma arvan, et enam-vähem siis, kui ta rääkima õpib aga teadlikumalt,
ma arvan, et ikkagi on see ka kestnud pigem aastakümneid,
kui ma märkan neid mingit korduvusi pärimuses
ja üldse laiemalt ühiskonnas ja ka teiste skulptuurides. Selles raamatus on nüüd koos kui palju märke
ja sümboleid täpselt ja kas mõne teed ka välja? Jah, on üle 100 ja kriteerium, miks just need oligi see,
et nad oleksid sellised noh, rohkem esil,
et need tõesti kohtab niimoodi pärimustekste lugedes jälle
ja jälle ja jälle seda, et see ei ole ammendav,
olen ma seal raamatus öelnud ja ütlen ka üle,
et minu arvates seda maailma ei saagi ammendada.
Ja kindlasti ei ole selles raamatus ka ammendatud kõik need tähenduskihid,
mille seal võiks välja tuua, et mõnest sümbolist võiks
tõesti täitsa eraldi raamatu kirjutada. Aga miks on nii, miks on inimestele olnud vaja märke
ja sümboleid miks nad on üldse välja kujunenud või,
või miks mõned on saanud tähenduse. No jällegi võib, kõige lühemalt öeldes on see,
et üldse mõtestada, mis maailmas toimub,
miks me oleme siin miks on maailm just selline,
nagu ta on ja need sümbolid kannavad mingeid selliseid väärtusi.
Et kui ta on korra sellise tähenduse omandanud,
et siis vähehaaval teadmisi edasi andes ka järgmistele
põlvkondadele mingites sõnade kaudu on neid lihtsam edastada. No Eesti on tihedalt seotud kristlusega olnud läbi ajaloo.
Kui palju on selliseid märke, mis siiamaani töötavad,
nad on kristlusest alguse saanud, võib-olla üht-teist meie
juurest veel juurde saanud.
Lisaks mingeid kihistusi, et kui palju selliseid Kui nüüd konkreetselt statistikat teha, siis ma täitsa
vaatasin selle silmaga, et raamatus olen ma maininud sõna
kristlik üle 70 korra ja sõna piibel üle 60 korra.
Aga see on alles nii-öelda statistiline elu lihtsus,
kui hakata nüanssidesse minema, et siis kindlasti ei saa
siin tuua välja selliseid üheseid liikumistrajektoore,
et nüüd läks kristlusest rahvausundis või vastupidi vaid
need on ikkagi sellised hästi mitmetahulised sümbioosi
moodustamise ja kuidagi paralleel toimimise. Noh, liigid, et seal on tõesti väga mitmel moel näha seda,
kuidas mingisugune selline tuum tähendus kordub.
No ma ütleks, et jah, rahvausundis piiblis,
aga veel vaatad kaugemale igasugustes pagandlikest teistes
usundites või islamis.
Et mõned on ikkagi hästi laiade selliste feno haarmetega. Aga kui me võtaksime need näiteks kõige levinuma sümboli
märgi näiteks risti siis, kui palju on, sellel on erinevaid
tähendusi või kihte mida on võimalik tuvastada. Kui võtta rist siin juba selles eesti pärimuslikus sümboli kirjelduses,
on need riste terve rodu juba meile rohkem võib-olla sellise
karmima taustaga teada haakrist, et olnud siis usundis
selline täitsa süütu jõudu ja väge andev kaitse sümbol.
Aga siis ka sellised noh, nagu võrdhaarne rist
või selline Pikema sellise teljega rist,
et siin on tõesti neid terve rida igalühel omad nüansid,
aga et mis neid kõiki ühendab, on veelgi ürgse
või selline veelgi universaalsem, selline sümbol printsiip,
keskme tunnetus, et on olemas sellised perifeerijad
ja on mingi kese ja risti puhul see kese,
no ilmselgelt see nii-öelda kontsentreerib seda mõtet sõna väge. Siis nagu keskme tunnetus näiteks ka seostatud ilmakaartega,
et samamoodi siis kui vaadata põhi, lõuna,
ida, lääs, jällegi selline neljatine jaotus,
aga nende keskel justkui on mingi selline selline miski
kontsentratsioon et kristluses ei tulnud ilmselget tühja
koha pealt.
Ja ma arvan, et see keskme taju on, on üks baas kui vaadata
sellistest kristlusest kaugele jäävates sellistesse
hõimukultuurides näiteks ka kuskil India perifeerias
või Aafrikas ikkagi me näe, ornamentikas
või ka sellises noh, siis žestina kasutatavat risti kuju,
et ei olegi tingimata seda kristlikku kihti,
aga ometigi on tunnetatud, et selles on tähendus. Aga rõngasrist rõngast ristis on jällegi mitu tähendust,
siis justkui peale kutti, et see ring noh,
iseenesest jälle hästi sümboolne, hästi tähendus rohkem.
Aga noh, võib-olla kõige rohkem siis päiksega seotud
rõngasristi puhul, siis ma arvan, et jah,
et see päike on üks märksõna.
Aga üldse ring kui selline tsüklilisuse märgistaja,
et ringil ei ole lõppu ja ka elul ei ole lõppu maailma toimimisele,
puu. Et see on minu arvates ka kristluse sugu väga oluline,
et kui ka tuleb surm, siis on võimalik ülestõusmine
ja igavene elu. Et siin on jälle midagi sellist hästi universaalset. Paluks teil tuua veel kristlusest mõningaid näiteid lisaks ristile,
et mis on ka jõudnud raamatusse, millega te olete tegelenud,
millel on sellised huvitavad allhoovused veel. Näiteks, mis mulle endale pakkus põnevust,
on juuste teema jällegi sugugi mitte ainult eesti
rahvausundis juuksed seostuvad nagu väega,
et pikad juuksed siis on kuidagi see väe kontsentratsioon on
suurem ristiusu kontekstis, ma arvan, et see juust,
et teema on, võib-olla seostub patukahetsusega rohkem,
et juuste mahaajamine näiteks patukahetsuse sooviga,
kui veel vaadata, siis tänapäevani välja,
et millises olukorras aetakse juukseid maha,
et see on mingi transformatsiooniga seoses kas
või sõjaväkke minnes või ka siis mõningatel juhtudel vangidel,
et see on väga suur, selline muutus elus,
teistpidi võiks olla ka seotud patukahetsusega jällegi
mingisugune märg on, seal on mingi vägi on tajutud,
et nende juustega seoses midagi sellist erilist toimub,
et on siis tähendused, nii selline Kristlikum
argumentatsioon kui ka siis teistsugused,
nii ilmalikud kui siis rahvausundilised. Kui vaadata jälle seda rahvausundis esile toodud selliste
väge või vitaalsust, et see jõuab nagu ringiga välja juba
sellise isegi seksuaalsuseni.
Ja et ka tänapäeval nii-öelda ilusad juuksed,
nad on ikkagi seksuaalsuse sümbol, aga et kui vaadata jälle
neid kristlikke tähendusi, et seal on mingid liini pidi
võimalik seostada seda hoopis noh, nii-öelda süütuse sümboolikaga,
aga veel kristliku tähendusega sümbolitest,
no näiteks kala, kui vaadata meie eesti rahvausundit,
et siin on kalakuningad ja on sellised eriline
kalapüügimaagia ja see kalakuningas võib-olla üks nendest kaladest,
kes ujub teiste seas, aga ta on äratuntav sellise,
kas erakordse suuruse poolest või on ta selline tark,
kuidagi käitub teistmoodi. Aga et kui nüüd vaadata seda kristlikku kala kui päris
varakristluses minna, et seal on tael hoopis nagu
mingisugused kalakuningad seal ilmselgelt ei ole.
Et see on pigem nagu see vastandumine, et ta nagu
salamärgina või grupisisese märgina, et tunda teisi
kristlasi ära, et noh, ilmselgelt oli siis tegemist olukorraga,
kus kristlane olla oli ohtlik.
Ehk siis see kala on siis see vihje, et kuulge,
et siin on kristlaste näiteks matmiskohad
või valvetamis kohad ja see sisu siis endast juba jõuab
päris kaugele kreekakeelse väljendi nii välja. Et see on siis Jeesus Kristus, jumala poeg
ja lunastaja.
Et siis kreekakeelne väljend siis esitähtedest annab kokku
kreekakeelse kalanimed.
Aga kui veel, et kus need kalad veel on,
ilmselgelt siis ka seostub sellise hästi vaba liikumisega
ja noh, vesi ise on seotud sellise vaba voogamisega,
et näiteks siis hinduismi budismis seostub juba sellega see
nii-öelda vabanemine maistest köidikutest ja,
ja ma arvan, et siin jällegi võib-olla tähenduselt tuleb
jälle jõuab see asi päris lähedale ka sellisele kristlikule
tähendusele välja. Et siingi on eesmärk tõusta sellest maisest kõrgemale.
Kristluses on ka üks oluline sümboltall.
Ma arvan, et siin võib-olla noh, nagu esiplaanil on isegi
see karjase roll jälle nii mitme kihiliselt piiblis jällegi,
et Jeesus on hea karjane või kui vaatame kas
või tänapäeva kõne kasutuses kasutatakse ka pastori kohta
ütlust hingekarjane ja siis kogudus justkui on seemned,
talled, lambukesed ka, et kui vaadata, siis noh,
nagu meie enda usundi tähendusi karjan ilmselgelt on siis
või noh, sellise juhtija rollis, aga et sealt,
kuna ta nagu sellise looduse stiihia ja tsiviliseeritud
maailma natuke piiri peale kuuluv, et siis temal on nagu
kuulunud ka selline natuke tabudega seotud tähendus teatud
tähtpäevadel aasta ringis pidi temaga eriliselt käituma,
talle erilist toitu pakkuma, et karjasele on siis omistatud
ka selliseid erilisi, maagilisi teadmisi
ja võimeid ja jällegi ringiga tundub, et see sarnasus moment
on nagu olemas, et ka see hingekarjane ju nii-öelda nende
teadmiste jagaja ja, või selgitama ja siis sellises
kristliku õpetuse kontekstis nagu näha, et need sümbolid ei
eksisteeri peaaegu kunagi niimoodi eraldiseisvalt,
et on ainult kristlik sümbol ja tal ühtegi sellist noh,
laiemat kõlapinda ei ole. Et enamasti on neid põimumis hästi palju
ja omavahel sümbolitel erinevate sümbolite vahel,
et see nagu minu arvates just tervikuna loobki selle tähenduse,
et ei ole midagi niimoodi eraldi ja üksi,
vaid et kõik siin maailmas on põimunud ja siin ma jõuan juba
järgmise sümbolina, milleks on võrk jällegi et kõik on võrgustunud,
et kõik on justkui võrgutaoline informatsioon maailmas.
Jätka võrk, siis on üks selline sümbol, mis objektina ta on
nagu ühtlasi justkui laseb läbi ja ei lase ka paistab läbi
ja ometigi on selline materjal või asi, millest ei saa
niisama läbi. Et see mitmetähenduslikkus on diska sümboli tasandil jõudnud
nii kristluses kui ka siis jah, pärimusse võrguga siis nooda vedamine,
jällegi piiblis leidub neid ütlusi, kus siis Jeesus jüngrid
on nii-öelda noodavedajad. Üks hästi huvitav aspekt sellest, kuidas on toimunud
segunemine on minu arvates seoses ülestõusmispühadega millel
nimeks ka kevadpühad, munadepühad, kus on ühelt poolt on
kristlik sümboolika ja siis on muna. Ja muna on midagi niivõrd üheselt sünni või sellise eluga seotud,
et see on kuidagi nii loomulik, et see ulatubki sümbolina
seinast seina igale poole ja et see viljakus
või puhkemine, elu jätkumine, sellise tähendusega.
Ta on tõesti igal pool asjakohane, aga et kristluses
võib-olla rohkem veel on siis noh, seos on siis sellise
lootuse ja ka noh, Jeesuse ülestõusmisega.
Seega nagu mitte lihtsalt elu jätkumine,
vaid selline imetabane elu jätkumine Aga kas see on ka näide siis sellest, et meie pärimusliku
märgid siis või vanemad märgid on ennast kenasti sättinud ka
teiste märkide kõrvale ja joon sedasi tähendusi pisut nagu
muutnud ja kohandanud. No minu meelest on see kuidagi pärimus nagu sisse kirjutatud,
et ta ei vastandu ega jätnud nii-öelda ei asenda ühte teisega,
vaid pigem nagu moodustab ikkagi sümbioos.
Ja kui veel sellest muna teemast jätkata,
et juba arvatavasti ikkagi tuhandete aastate taha ulatuvad
meie siuksed mütoloogilised arusaamad, et kuidas maailm on
loodud sellest ürgmunast või linnumunast,
kes läks siis oma mune pillutama ja sellest siis saidki taevakehad. Et see on jällegi selline müütiline maailm,
hiljem juba selline kristlik kiht, et kuidagi need munad
lihtsalt peavad olema. Kas on selliseid pühi veel, kus on põimunud erinevad
uskumused ja tavad, kus siis ütleme, meie vanem usk
ja kristlus näiteks on kokku saanud? No üks selline väga korduvkujund või sümbol on sisse valguse
ja pimeduse võitlus mis niisiis vanas rahvapärimuses kui ka
kristluses seostub siis pöördeaegadega aastas,
et näiteks jõulusümboolika on ta ka justkui siiski pimeduse noh,
äravõtmine ka siis kristlikus tähenduses aga selles vana
pööripäeva tähenduses samamoodi, et pärast seda pimedat
külma aega on võimalik siis ka taas uuenemine saabub uuesti
valgus võib-olla siis ka inimene on kuidagi uuenenud,
parem läheb siis kevadele vastu ja neid valguse
võidutähtpäev iseendast on ju ka rahvakalendris rohkem terve
kevadtalv niimoodi ridamisi täis, et kasvõi küünlapäevaga
seoses siin juba jälle lisanduvad need mitu sümboliteetse
küünal ise on ju jällegi väga mitmetahuline ühtepidi nagu valguskandja,
aga teistpidi ka vaimuvalgusekandja ja küünlapäeva tähenduse tõlgendamisel,
et ühtepidi siis rahvausundis oli ta selline päev,
kus siis valati küünlaid ja tehti aga jälle head sööki
ja joodi puna ja noh, eriti just naistel võis olla vaba päev
või siis vähemalt kergem päev ja punaoli selleks et
põseeetika punetaksid ja jätkuks tervist
ja jõudu. Aga et küünlad laiemalt seal selles küünlapäeva pärimuses,
et ta jõuab ikkagi sinna selle kristliku tähenduseniga välja. Sümbolitel oli kindlasti ju ka omamoodi kaitse tähendus,
et üks asi on teada teda, aga teine asi,
et kasutada teda kuidagi justkui enda kaitsmiseks
või millegiga toimetulekuks.
Kuidas sellega lood? No kui vaadata sümboleid niimoodi massina nagu üldse,
et millised on esileküündivad tähendused,
siis ma arvan, et see kaitse tähendus on kõige läbivam.
Kui praegusel ajal on kuidagi ühiskonnas vaenu sümbolitel,
siis mina ütlen selle kohta, et selle vaenulikkuse paneb
sümbolist ikkagi see vaenulik isik, kes seda kasutab.
Kui vaadata, et jah, tõesti selliseid iidseid sümboleid,
et see põhifookus on ikkagi kaitse ja et elu saaks edasi
kesta ja lisaks siis nagu kaitsele tihti on sinna
kombineerunud kassis tervendamise soov, et kui enam nagu
ennetamisest ei piisa, et siis samade märkidega tihtilugu on
püütud ka ravida, aga näiteks seesama viisnurk,
mida me võib-olla esimese assotsiatsiooniga seostame,
siis nõukogude sümboolikaga iseendast on ju väga iidne
sümbol ja eesti usundis eelkõige just kaitsetähendusega. Ja noh, mitte ainult Eesti, aga et kui rääkida eesti usundi
kontekstist kui näiteks 100 aastat tagasi oleks võimalik
ennast niimoodi tõsta aega 100 aastat tagasi kõndida ringi
kuskil seal külas et siis oleks võinud vabalt juhtuda,
et kuskil aida ukse peal näed viisnurka või siis sellise
vilja vaka peal või isegi leivapätsi peal
ehk siis see nokuid vaadata seda viisnurgakuju temas on ju
selline teatav harmoonia ja tsüklilisus või sihukene nurgakombinatsioon,
mis on harmooniliselt üles ehitatud, et see noh,
jällegi keskme taju, et seal keskel on nii-öelda selline
kontsentreeritud justkui vägi. Et see siis pidigi. Siis ma, millest on tulnud see, et leivapätsile samamoodi
tehti ju ristimärk küll peale. Leib ise muidugi on ju juba võib käsitleda seda sümboolses
tähenduses ja kindlasti mitte ainult Eesti kontekstis,
vaid noh, jällegi kui võtta piiblist, siis piiblis võrdleb
Jeesus ennast iluleivaga.
Ehk siis see on jällegi see tähtis toiduaine
ja tema siis toob nii-öelda vaimses mõttes selle leiva aga
üldse leivamurdmine või ühine leiva söömine,
see on paljudes kultuurides selline väga keskne,
väga sümboolne tegevus, see hirm, et kui leivavili ikaldus
võileivaga midagi juhtub, võileivajätk lõpeb. Et noh, see olekski tähendanud nii-öelda justkui maise elu
lõppu või siis väga ränka takistust, ehk seal on jälle see
ennetus ja kui me kaitseme seda omal leiba juba siis taigna,
et midagi halba sinna ligi ei saa, et leiva jätkumine saab
olla samamoodi ka järgmisel ja järgnevatel aastatel,
et noh, see on selle mõtte ja et kas see on siis rist
või viisnurk või veel mõni märk ka rõngast risti olen näinud,
et see on, sõltub parasjagu siis selle inimese isiklikust
uskumuste eelistusest. Aga kas saab välja tuua, et millised on vanimad kaitsemärgid,
mida inimesed on kasutanud siin eesti aladel? Võib-olla sellist pingerida ei olekski väga mõtet teha,
rist on kindlasti üks vanimaid, aga ma pigem räägiksin siin
sellistest sümbolprintsiipidest või kaitseprintsiipidest,
et üleüldse inimene jagab siis seda maailma ohtlikuks
ja ohutuks, et see on ju nagu igasuguse elu eeldus,
et juba enne seda, kui inimene mõtlema nii-öelda suudab hakata,
ta tajub seda.
Üks olukord on ohtlik, üks on ohutu ja sellest ohtliku
ja ohutu baasid, nagu siis tõukubki suur osa nendest märkidest. Et ka seesama leiva peale märgi tegemine,
see kaitsemärgi tegemine, et ei tekiks ohtu,
et seda ennetada. Kas nende märkide sümbolite hulka kuuluvad ka talis manit,
koska tehti midagi taolist, tikiti riidele kuhugile midagi peale? Siin on väga huvitav võrrelda seda praeguse ajakasutust,
et kui me vaatame kas või ükskõik mis suveniiripoodi või,
või esoteerikapoodi, siis seal neid talisman on ikka hästi
suurtes kogustes ja vahel on sealjuures isegi täpselt,
et millises olukorras nüüd paremini kaitseb.
Aga kui vaadata tagasi nüüd no siis võib-olla 100 mõnesaja
aasta taha Eestis üks selline huvitav jällegi kristlusega
haakuv talismani kvaliteediga ese, on näiteks piibel. Huvitaval kombel tajuti, et seal on need sellised väga
vägevad sõnad ja järelikult peab siis raamat ise ka olema
nagu talismani väärtusega.
Ja näiteks kui uude kohta et siis mitte vahel võidi lugeda
ka meieisapalve sisse astudes, aga vahel võid iga viia siis
lihtsalt see piibel sinna sisse, et las ta nüüd hakkab juba
kaitsma ja ajab need eelmiste elanike kõik pahandused
ja tülid ja pahad asjad välja. Ja pärast seda siis kolime oma kraamiga sisse,
ehk siis jah, et piibel võib olla täiesti talismani tähenduses,
isegi ilma, et seda loeti. Taks kas siia kuuluvad ka ikoonid või on see juba mõni teine
jutt ja teine teema. Koonid kuuluvad ikka siia, et see on ju sama selline taju
või tajumus, et kui see ikoon on seal nurgas
ja teda peetakse meeles ja inimene ka ise üleneb selle ikooniga,
siis nii-öelda suheldes palve kaudu, et siis on inimene
parem ja on ka selle toa õhustik parem.
Ehk siis see loogika on ikkagi see, et minus endas on
tasakaal ja minu ümbruses on tasakaal.
Ja et ma olen meeles pidanud seda, mis on sellisest maisest
saginast kõrgem. Aga nende jutud, mis te olete kogunud või võtnud,
kui palju seal on sellised asjad, mis nagu kinnitab seda,
et nii ongi olnud. Et kaitse on tõesti toiminud just noh, need lood on vael
lausa sellist põnevusvärinat tekitavad, et kui võrd nagu
sisendusjõuliselt kirjeldatakse seda, et jah,
see tõesti aitas ja paraku praegugi siin selliste
sõjauudiste taustal on võib-olla paslik tuua mõned näited sellest,
kuidas kaitsekirjasid on kasutatud.
Ehk siis samamoodi, et kui kirjutada kas palve
või mingisugune selline püha tekst paberile,
siis seda on tajutud juba sellise talismani kvaliteediga
esimesena ja et just naised siis õmblesid näiteks selliseid
kaitsekirjasid sõtta minevate meeste kas kuhugi kuue voodri
vahele või mütsi sisse ja siis on tõesti väga sellised
ilmekad lood sellest, et kuidas mees siis läks. Vahel ta isegi ei teadnud, et see kaitsekirju tal seal
kuuevoodri sees läksin lahingusse ümberringi nagu käis
tohutu tulemöll ja tulistamine ja temal oli lihtsalt särgi
peal võib-olla paar augukest, aga ise oli täiesti terve,
siin tuleb küll muidugi natukene nukralt öelda.
Need, kellele kaitsekiri ei suutnud kaitset pakkuda,
kui tulnud tagasi, ei rääkinud neid lugusid,
aga et need lood, mis on säilinud, need on tõesti sellised
helged See raamat ei ole praktiline käsiraamat,
et need võtaks ette ja hakkaks endale märke vorpima. Mina leian, et ta on mingis mõttes ka vägagi praktiline just sellepärast,
et kasvõi näed sellist mingit diskussiooni ühiskonnas
või mingit märki, mis millegipärast meeldib,
et väga huvitav ja väga informatiivne oleks uurida siis tausta,
et kuidas seda on veel kasutatud.
Just see mitme kihilisus, et minu arvates see tõdemus,
et, et niivõrd palju erinevaid tähendusi saab seostuda ühe märgiga,
tihtilugu nad kuidagi sellised näilise erinevuse juures
ometigi omavad mingit ühisosa, et sellised asjad,
ma arvan, et infona on isegi võimalik nimetada täitsa
praktiliseks teadmiseks. Aga kuidas te usundi uurijana suhtute sellesse,
et mõned märgid inimeste poolt rikutakse ära,
neile antakse kuri ja kole tähendus, olgu seesama kas
või aagrist Zorro märk nüüd ja nii edasi
ja nii edasi. No siin leian jälle, et on kaks asja, et see sümbol
iseendast noh, ei ole ju kuri, et see on pigem see tähendus,
mis talle omistatakse ja keerulistel aegadel.
Tal tekib vajadus välja kuidagi elada oma agressiooni
või vaenu viha ja siis noh, ei saa nagu päris tühja koha
pealt seda ehk teha, et enamasti leitakse siis mingisugune märk,
mis on juba olemas või sümbol ja kasutatakse teda siis uues kontekstis.
No kui see piirduks ainult sellega, et ma väljendan oma viha
sümboli kaudu, ei olekski vast midagi hullu. Aga et kui see hakkab mõjutama inimese käitumist
ja tõesti suurendama neid selliseid vaenulikke kokkupõrkeid
nudis siis on asi ka hulluks läinud. Kas on nii, et ka märkidele ja esemetele annab inimene oma
tähenduse ise, et näiteks kas või tee pealt korjatud mõni
kivik täiesti tavaline võib saada järsku tähenduse
ja sümboli väärtuse? Täpselt nii.
Ja siin võib isegi võib-olla üldistada, et kui on puhta
südametunnistusega ja hea inimene, siis ta suurema
tõenäosusega leiab, et kivike on näiteks singli kujuga
või mingi selline hästi positiivse tähendusega,
aga et kui sinu siiski mingi selline vaen
või viha, siis on tõenäolisem, et sa näed igas asjas ka midagi,
mis just seda nii-öelda väge toetab. Ma väga tänan selle väikese intervjuu ülevaate eest
folklorist ja usunditeadlane Reet Hiiemäe
ning valmis on siis põnev lugemine, pärimusliku märgid
ja sümbolid Eestis.
Hea on nett vaadata, ennast harida.
Niisugused olid siis lood märkide ja sümbolitega,
mis on meie ümber ja hea on teada nende tähendust.
Nüüd aga läheme edasi muusikaga ja Hannes Hermaküla räägib bändist. Ränts Allan grupp. Rändsällen grupp oli Ameerika gospelgrupp,
kelle moodustasid kolm venda.
Ränts daam ja Steve.
Poisid olid pärit perekonnast, kus oli kokku 12 last.
See bänd on parim näide sellest, kuidas lähedased,
peresuhted, talent ja eesmärk võivad luua pärandi,
mis jääb kauaks püsima.
Grupi looja ja solist rändsellel on meenutanud. Me kasvasime üles peres, kus käidi kirikus igal õhtul.
Et meil igav ei hakkaks, ostis vanaema meile komisjonipoest pillid,
trummid ja võimendi.
See on ka põhjuseks, miks Alleni poistest sai gospelgrupp.
Kui sa kuuled mingit muusikat seitse päeva nädalas,
siis see jääb lihtsalt sule külge.
Franz hakkas laulma viie aastaselt õppis kuulmise järgi
pilli mängima. Tema muusikaliseks eeskujudeks olid Ray Charles,
Chuck Berry.
Üheksa aastaselt käis Toivo jutlustamas.
12 aastaselt anti talle ametlik jutluste tunnistus.
1968. aastal lõi Norents oma vendadega bändi.
Esimestel tegutsemisaastatel.
Äratasid on mitmete tuntud plaadikompaniide tähelepanu,
kuid keegi ei kippunud nende plaate välja andma. Laulude religioosse sisu tõttu.
71. aastal võideti Detroidis talendishow auhind.
Neid juhtus kuulamas täks rekordkompanii produtsent.
Esimesed albumid ilmusidki selle plaadikompanii alt.
Plaadikompanii president oli nende muusikast nii vaimustuses,
et lõi firma alla uue produktsiooni.
The Caspar Chief ehk evangeeliumi tõde, et levitada,
räägi muusikat. Samal ajal olid nad kontsertturneel soojendusbändi teks
aisak HS-ile ja Pervivaidile.
Franz ütleb, et tema eesmärgiks on lavale minnes alati olnud
puudutada inimeste südant ja muuta nende mõtteviisi.
Kaheksakümnendatel hakkas seal on rohkem tähelepanu pöörama vaimulikutööle.
1985. aastal rajasid uue koguduse.
Lisaks jutlustaja tööle reisis Ellen järgnevatel aastatel
palju evangilistina ringi. Koguduse pastorina tegutses ta kuni 2020. aastani,
mil ta meie hulgast 71 aastasena lahkus.
Konverentsilt küsiti, millisena ta sooviks,
et teda mäletataks, vastas ta.
Mulle meeldiks, kui inimesed ütleksid, et rääns armastas jumalat,
armastas muusikat ja armastas inimesi.
Friends oli oma naisega abielus 50 aastat.
Paaril lapsi ei olnud, kuid tänu oma suurele pühendumisele
olid nad vaimulikuks mentoriks paljudele oma koguduses. Legendaarne gospel trio tegutses rohkem kui 50 aastat.
Neid on nimetatud seitsmekümnendatel tegutsenud kõrb Frankliniks.
Nende vaimulik sekulaarne soulmuusika koos oma rikka
harmoonia lüürilise ususõnumiga ja nüansi erakordselt laia
hääleulatusega on võitnud kaasaegses kristlikus muusikas
väga väärika positsiooni.
Nad olid ühed esimesed, kes tõid gospel muusikasse aariumpiir,
rütmid, souli ja funki, džässi ja disko,
millega kaasnesid eranditult alati vaimulikud tekstid
sekulaarsele Ameerika publikule, nagu nad ise seda kirjeldavad. Sel ajal välja antud albumitele tehti koostööd paljude väga
tuntud muusikutega.
Nad olid kaasaegse kristliku muusika pioneerid,
kes rajasid teed hiljem tegutsenud jaga sekulaarses
muusikamaailmas tunnustatud artistidele nagu android,
Crouch ja immigrant.
Gruppi on tunnustatud mitmete auhindadega
ja sealhulgas nomineeritud korduvalt Grammyle. Oma pika tegutsemisaja jooksul on bänd välja andnud 27 albumit.
Nad on olnud inspiratsiooniks ja eeskujuks paljudele
tänapäeval tuntud mustanahalistele artistidele,
nagu näiteks meie saates juba tutvustatud Yolanda Adamsi Lea
Georg Franklini.
Kui bänd on tegutsenud 50 aastat, siis lauluvalik on keeruline.
Läksin tagasi nende algusaegadesse, sest pesuehtsat diskot,
kusjuures kristliku 70.-te diskot pole meie saates veel kõlanud. Laul on nende 77. aasta albumilt sei my friend.
Ja kannab pealkirja Katri Pirveli ehk peab valmis olema.
Ja nagu laulu pealkiri ütleb, nii ka laulusõnad kutsuvad
üles valmis olema selleks hetkeks, kui Jeesus tagasi tuleb.
Mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma võidab,
aga kaotab oma hinge?
Homne pole garanteeritud ja kui sa lahkud,
siis oma kulda kaasa võtta ei saa. Pariman elada nii, nagu tema ütles, pidada tema käske.
Üks asi, mis ma öelda tahan ja ma loodan,
et sa saad aru.
Sa pead valmis olema valmis olema, kui tema tagasi tuleb.
Peatu, pööra ümber ja alusta uuesti.
Sa pead valmis olema.
Nüanssellen grupia, Katibi veni. Selline sai tänane saade.
Helirežissöör Maristomba, minul on Krista taim,
soovime teile kena pühapäeva ja kuulmiseni taas.
