Kui vaadata traditsioonilisi küla ühiskondi,
siis ilma usundilise taustata või vähemalt usundiliste
komponentideta pidusid oli väga vähe.
Enamasti oli üks peoosi vaimolendite tänamine selle eest,
et nad on abiks olnud ja ühtlasi palumine.
Et abi jätkuks ka edaspidi näiteks Eesti üleskirjutustes
leidub kirjeldusi, kuidas siis viimase vilja,
biode ja lõikaja põllul selle lõikuspeo käigus siis selle
Bio teie õhku tõstab ja tulevaseks taks põldu õnnistab,
öeldes tõuse, tõuse, põlluke, teisel aastal pikad odrad. Pidustused võisid joostud aga ühe konkreetse väe olendiga.
Näiteks Matthias Johann Eisen ja mõned teised autorid on
pikemalt kirjeldanud seto jumaluse Peko auks peetud pidustusi.
Tihti siis on mainitud, et just kaks korda olid sellised
olulisemad pidustused.
Vahel olid rituaalsed, toiminguid sisaldavad pidustused
seotud ka looduslike pühapaikadega.
Näiteks märgitakse ühes Hiiumaa 1938. aasta tekstis järgnevalt. Siin külas on ka suur ohvritamm neljapäeva õhtutel käidud
ohverdamas toidukraami toodud.
Seal oli siis ikka pidu, hüpati ja karati
ja tuli oli üleval.
Üldiselt on peo põhitunnuseid see, et tegemist on just
sotsiaalse ettevõtmisega kuigi eelkõige kirjandusklassika
kaudu on meil saanud tuntuks ka väljend,
et pidu või toimuda sinus eneses. Et muiste on kuulunud teo juurde ikka ja alati ka teiste
inimeste kohalolu.
Traditsioonilise elukorralduse puhul olid peod valdavalt
seotud aasta ringi või eluringi sõlmpunktidega.
Nii Eestis kui ka mujal koondusid koonduvad õigupoolest
tänapäevani suuremad aasta ringi bioodiost suvist
või talvist pööriaegade ümber.
Lisaks kujunes ajapikku komme mitmete kirikupühadega samal
ajal Laatu pidada ja need omakorda siis võisid lõppeda
suurema simmani või sellise tantsupeoga. Tihtilugu käis vanal rohke töö ajal ka töö juurde üks pidu.
Näiteks kui kambakesti käidi talgutel käsitööõhtutel,
siis ka selliseid käimisi kirjeldatakse vaatamata nende
suurele töömahule eelkõige samuti kui oodatud meelelahutust,
mis lõpuks kippus ikka saama biomõõtmeid.
Asja juurde kuulusid nalja viskamine, söömine,
osavusmängud, pillimäng ja muidugi siis ka tants.
Vahel nimetati selliseid töö ja biokombinatsioone otsesõnu
töö pulmadeks ja nende kulgemist kirjeldab taas kord
ilmekalt üks pärimustekst, mis on kirja pandud. 1948. aastal oli omal ajal nõndanimetatud lõpetuste tegemine
sõnnikuveoheinatöö ja lõikuse lõpul need biosarnased sööminguid.
Joomingut tehti rammusat kulude peale, vaatamata ausast
ja suure päraliselt.
Eriti siis, kui ka kutsumata isikud olid tulnud tööd lõpetama.
Niisugustel puhkudel söödi, joodi, jutustati,
heideti nalja, lauldi ja mängiti.
Selliseid koosviibimisi nimetati meie pool 70 80 aastat
tagasi tööpulmadeks. Töö pulma kutsuti kaaskülalisteks küla nimekamad mehed
ja naised, kuigi nemad tingimata tööd ei olnud abistanud,
teha. Niisugused töö, pulmad peeti palju paremas meeleolus
kui noore paari pulmad sest viimane pakkus noortele ainult lõbu.
Kuna aga tööpull pakkus erilist rõõmu, sest töö oli tehtud
ja vaeva nähtud, ehk siis selline kirjeldus.
Üks olulisi rituaalseid tähendusi kandvaid
ja ühtlasi ka meeltele mitmesuguseid emotsioone pakkuvaid
toiminguid on enamikul pidudel siiamaani söömine. Usundilise mõttes tähendas ka rikkalik pidulaud ise
ja rohke kinnitamine sellise tegevusena.
Sellist teatavat rituaali analoogiast lähtuvalt loodeti,
et samasugune külluslik olukord kandub üle ka tulevastesse aegadesse.
Ja siis ohjeldamatu söömine väldib puuduse teket
ja tagab pikemaks ajaks füüsilise jaksu.
Näiteks ühes humoorikas, 1946. aastal kirja pandud
pulmakäskude kirjelduses märgitakse järgmist. Pidulauas peab aurama verivorsti viirakas kureherneleem,
küpset sibulad ja palju muid purikaitsmis kõhtu püüavad purustada.
Kuna tegemist on vahetu sõjajärgse ajaga,
siis on mõistetav, et loetletud roogade loetelu on siin
üpris lihtne ja magustoitude.
Nii see ei jõuagi.
Aga laiemalt vaadates on paljude tähtpäevade toiduvalik
olnud sihtotstarbelise maagilise kallakuga et vastavalt mida
oli võimalik lauale panna, aga ikkagi nende hulgast. Ta valiti see, mis haakus vastava päeva tähendusega.
Näiteks maarjapäeval olid omal kohal suured pannkoogid,
kuna nende küpsetamine pidi aitama kapsaste laiad lehed kasvatada.
Ei puudunud ka rituaalne joomine, mille puhul aukohal oli
ohvri joogi ning tervise ja jõu turgutajana tuntud õlu.
Samas on pärimuses ka selliseid viiteid,
mis ütlevad, et pidutsemisega ei tohi ikkagi ka liiale minna.
Näiteks üks vanasõna ütleb, et pikalt teelt naist ära võtta,
tiinet hobust võõra kätte, ranna ja tihti ära võõrus peol käia,
siis saad elus hästi läbi. Ehk siis, kui järgi mõelda, siis leiab siin oma loogika,
et miks neid tegevusi tuli niimoodi piiratud koguses teha.
Konkreetsete vabariikide, aastapäevade või Iseseisvuspäevade
tähistamine on maailmas suhteliselt hiline komme.
Enamikus maades hakati neid tähistama alles 20. sajandil,
väikeses osas ka 19. sajandil.
Eriti just väiksemate riikide puhul oli siin pahatihti
põhjuseks lihtne tõsiasi, et neil lihtsalt ei õnnestunud,
kui ajaloos varem omaette vabaks riik saada
või pikema aja vältel sellist positsiooni hoida. Järgmisena kerkis üles daatumi küsimus näiteks esimese Eesti
vabariigi ajal tõusetus vahepeal isegi küsimus,
kas poleks mõistlikum vabariigi aastapäeva mõnusama ilmaga
suvisele ajale nihutada.
Võrdlusena, näiteks Prantsusmaal on üks piirkond,
mis peabki sealset vabariigi aastapäeva tavapärasest 14.-st
juulist paar kuud hiljem kuna leiti, et muidu takistatakse pidu,
kibekiired heinaaega. Ja seetõttu on siis juba 19. sajandi lõpu poolest seal jõus
vastav dekreet, mis lubab neil hilisema tähistamise.
