Seekord on juttu Jüri tulest kuid üldisema tausta mõttes on
asjakohane mainida, et tulega seotud uskumused kui sellised
on maailma usundites väga rohkelt tuntud.
Et need on enamasti seotud ühtaegu nii tuleohtliku kui
kasuliku poolega.
Ja enamikus kultuurides tuntakse teatud tule,
jumalaid või muid tulega seotud vaimolendeid.
Näiteks eesti pärimuse puhul võib välja tuua lee haldja
või siis selliseid nimelise olendina lauritsa lauritsa
taustast nii palju, et Lääne-Euroopas on alates 10.-st
sajandist pühak Laurentiuse laialt tuntud kui tulepatroon
või Eestis on ta kokku sulanud kohalike selliste lokaalsete
tule olenditega. Ja siis on tema nimeks saanud Laurits lauritsa-le pühendatud
rituaalide kohta.
Näiteks on Eiseni huvitav märge juba kui 1634. aastal peetud
rituaali kohta mida siis kirjeldatakse kui suurt ebajumalateenistust.
Ja seal on siis nii-öelda pealtnägija kirjeldus,
seal roomavad põlveli ja ohverdavad ohvreid,
nagu pastor ise on näinud, kuhu kohver jäänud,
ei teada. Kuid sellistest suure osalejaskonnaga riitustest
tavapärasemad olid siiski väiksemad igapäevased ohverdamised,
et tulega häid suhteid hoida, näiteks veidi tulle visata
Palace leiba ja öelda tuli ole nüüd sellega rahul,
mis ise sulle annan. Ehk siis siis ei pidanud kartma tulekahju sihuke
kujutatisest tuld ennast nagu isikuna, ehk siis arvati,
et ta räägib, mõtleb ja vihastab, et seetõttu pidigi siis
temaga käituma nagu elusolendiga.
Suurte tulede põletamist, nagu ka muid kaitsemaagilisi
rituaale on eriti peetud oluliseks sellistel aasta ringi
maagilisematel perioodidel näiteks paganlike juurtega
pööripäeva tuledel mitmes Euroopa kultuuris siiamaani
jätkuvalt oma koht. Et nende Eesti paralleele, et siis jaanituli peaaegu iga
eestlase jaoks elementaarne ja vältimatu,
aga varem kuulus siis siia selline maagiline taust,
et nii kaugele, kui see tulekuma paistab,
on ka ümbrus kaitstud.
Aga isegi jõuluküünalde ja võib-olla ka tänapäevast
elektriliste jõulutulede puhul on taustana oma mõju avaldanud.
Seesama pöörib päevatulede põletamise komme. Kevadine ja sügisene pööripäev ei ole rahvakalendris nii
selgelt välja joonistunud kui talvine ja suvine.
Kuid tulesümboolika on siin samuti oluline.
Eelkõige on see siis seoses korjaja põllukaitsemaagiaga.
Alates 19. sajandi lõpust on karja väljalaskmise ajaliseks
tähiseks olnud valdavalt jüripäev.
Et see tulenes siis kalendri triivist, mis liigutas neid
tavapäraselt tähiseid veidi teise kohta,
et kunagi siis eraldi seisnud karjalaskepäev,
siis sulandus jüripäevaga ühte ja püha Jüri siis on saanud
sellise karjakaitse ja põlluhaldjafunktsiooni. Kuna kaitsvast kodus sfäärist eemale lastud kariloomade
turvalisuse pärast oli vaja muret tunda,
siis olidki just jüripäeval enamasti kombeks igasugused
kaitsed rituaalid, näiteks võiti siis teha seal väikseid ohverdusi,
püssi, lasta hõisata, vali heli, veidi kõike halba peletama
ja samuti suitsud igatahes ümber karjakäimine
ja siis suure tule ääres loomade suitsust läbiajamine.
Jüri tulekoht ongi siis mitmeski pärimustekstis kinnitatud,
et see pidi olema ikka arvestatavalt suur. Näiteks järgmises setu üleskirjutuses on öeldud vanasti deti
jüripäeva ütte mäe otsa Jürile suur tuli üles sinna lätsi,
sest me lähemalt see külarahva kokku jüripäeva pidama.
Seal süüdia juudi peeti suurt pühe ja palluldi,
ehk siis paluti, et Jüri suve õnnistasi ja lasesse kõrda minna.
Tulega samalaadset kaitsvat mõju omistati suitsutamisele.
Eriti veel, kui sealjuures kasutatud tee spetsiaalseid
nõiarohtusid ja ravimtaimi. Näiteks järgmine Raplamaa tekst annab juba üksikasjalikud juhised,
mida sinna suitsu sisse siis pidi lisama.
Ja tekst on siis selline.
Karjalaskmise päeval sai Lelles paljugi kombit pruugitud
peremees ja perenaine lätsivad lauton panivat mitmeid
suitsetamisrohtusid paja sisse ja suitsetasid iga elajat
kordamööda suitsetamise rohuks pruugiti metsast pöia Kõllad
ja riivis tüki. Ehk siis see on juudapuuvaik viirukit ja mürri,
üheksat sugu, suitsetamisrohtu ja nii edasi,
ehk siis polnudki veel kõik eelkõige Saaremaalt,
on ka üleskirjutusi, et selliseks tervise suitsuks kasutati
just kadakasuitsu ja sealt pidi läbi ajama siis nii
kariloomad kui lapsed, et nad oleksid kogu suve terved.
Tänapäeval on jüritulel ka poliitika ja rahvusidentiteediga
seotud tähendus. Et seda meenutatakse seoses Jüriöö ülestõusuga.
Ja siin kontekstis sümboliseerib see Jüri tuli vabadust.
Jooksvalt on lisandunud ka seos isiku nimega,
kui näiteks 2000 seitsmeteistkümnendal aastal süütas jüri tule,
Jüri Ratas 2018.-st aastast on tähistatud jüripäevaga
paidest algava eri suundades kulgeva märgutulede ketiga ent
jüritulel on veel üks tänapäevane väljund.
Vatt. Kuna Püha Jüri on ajaloolised peetud siis sellises
katoliku kultuuris ka sõdurite kaitsepühakuks,
siis on sellele daatumile paigutatud ka veteranipäev,
ehk siis seos taas sõduritega ja seda näiteks Pärnumaal
Toris tähistatud Mati Karmini skulptuuri Püha Jüri võitlus
lohega juures siis sellise eraldi sündmusena
ja jürituld on sealt viidud ka kaugemale langenud
missioonisõdurite kalmudele. Ehk siis siin on sümboolikat taas kohandatud.
Kuna ajalooliselt patroneeriv Püha Jüri eelkõige siiski
ristikäikudel paganluse võitjaid.
