Seekord tuleb juttu üldiselt pigem tabuliseks peetud
valdkonnast ehk sõimust ja vandumisest kuna nendelgi on
tähelepanu vääriv kui sundiline mõõde.
Viimastel aastatel on ühiskonnas teravalt esile tõusnud
vihakõne problemaatika ning seekordne usundi kommentaar
ehk aitab näha sedagi, et sõnakasutuse tähendus
ja funktsioon võivad suurel määral sõltuda konkreetsest kasutus.
Tekstist. Väärib tähelepanu, et juba ainuüksi sõna vanduma
ise on mitmetähenduslik et võib tähendada risti vastupidise
tähendusega asju. Juba üsna kaugest minevikust on teada selle sõnakasutus
juriidiliselt siduva vande kontekstis.
Nimelt on tõenäoliselt vanimad säilinud eestikeelsed
juriidilised tekstid üks 16. sajandi algupoolest pärit
sõduri vanne, milles kasutatakse väljendit vanduma lubaduse
andmise tähenduses ning teine selline tekst on üks umbes
1600.-st aastast dateeritud mingi teine.
Selline tekst on umbes 1600 endasse aastasse dateeritud kohtuvanne,
milles Vandu ja lubab rääkida puhast tõtt. Tänini on keeleliselt võimalik tõtt või valet vanduda
või siis mingit ütlust vande all kinnitada
või ka armsamale truudust vanduda.
Koitsiga sellise karmima poole pealt saab ka vanduda näiteks
kurja või kuradi või siis vaenlast maa põhja vanduda.
Selles viimati mainitud väljundist tuleb esile juba
maagiline mõõde.
Ehk siis, kui sooviti kellestki ohtlikust
või tüütust vabaneda või tema veelduga kahjustav mõju ära nullida,
tuli ta sellises pärimust sidusas keelekasutuses vanduda
võimalikult kaugele või keerulisse kohta. Näiteks saata põrgusse kuu peale või sirtsu sohu
või siis väga levinud oli siis ka saatmine kuhugi
sündsusetusse paika.
Seega toimivad siin halva tõrjeks kasutatud vandesõnad
teatud mikroloitsu täna, kui vaadata seda sellise
usundiuurija seisukohalt, tihti kasutatakse sõna vanduma ka
sellise ühendväljendina need maja vanduma.
Ehk siis siin on ka vihje siis ajatamisele
ja sajatamine on siis selline akt, mida ajaloos on peetud
nagu väga kardetavaks ja samas ka tõenäoliselt üsna
aktiivselt kasutatud. Ja seetõttu on siis selle kaitseks ka kujunenud terve võtete arsenal,
mis kohad see on, ka selline sõnaline maagia,
näiteks võis sellise ülemäärase kiitmise võis ajatamise
või ka kurja silma kahjulikku mõju nullida rituaalse sõimuga.
Lisaks verbaalsetele roppustele arvati, et kaitse tagab ka see,
kui näiteks salaja tagumikku sügada või siis paljastatud
taguotsa näidata.
Ehk siis see on jällegi seos selliste nii-öelda väekohtadega. Ja see viimatine rituaalne tegevus arvati isegi tavat
ohtlikke ilmastikunähtusi.
Näiteks on siin kirjeldus selle kohta, kuidas tuulepöörises
saadi jagu.
Tekst on siis selline, kes tuulispaska või tuulepöörist
tahab kinni panna peab.
Kui ta, meesterahvas on püksid ruttu jalast maha laskma
ja tuulispasale paljast peed näitama, siis on ta jõudu otsas
ja kadunud. Pärimuse lühivorme uurinud folkloristid on Eestis hõimu
eripärasid vaadeldes tõdenud, et kuhugi saatmist sisaldavad
sõimuväljendid saadavadki siis kaasinimesi lisaks juba
eelöeldutele ka näiteks teeksisteerivatesse kohtadesse nagu
pipramaale või siis kaost või sellist stiihia tähistavatesse kohtadesse.
Viimastel kümnenditel on rituaalse sõimukultuurilisi tahke
vaadelnud lisaks folkloristide lega näiteks sotsioloogid,
keeleteadlased ja psühholoogid. Kuigi viimased on pigem siis keskendunud nüüdisaegsetele
suhtlus momentidele.
Küll aga on ka siin täheldatud sama, mida võib märgata
vanema pärimuse puhul.
Et selline sõimu väljendit ja kasutamine võib anda sellise
tõhusa efekti seebi ebameeldivate tunnete väljendamisel
või väljaelamisel ja üldse oma hoiakute näitamisel.
Ja paari uurimuse järgi võib siis vandumine isegi vähendada
füüsilist valu. Sellise verbaalse väljaelamise kaudu aitab siis tähelepanu
suunata selliselt valu tekitavalt kohalt kuhugi mujale.
Kui vaadata veel selliseid mütoloogilise kallakuga terviseohte,
et siis näiteks on pärimustekstides mainitud ka seda,
et sõimata tuli näiteks luupainajat ja halltõbe et nendest
siis vabaneda.
Ja jällegi, kui tuua siia selline psühholoogiline tõlgendus,
et siis võib siingi näha seda, et, et sellise enese
sisendusena välja öeldud sellise sõimuvormeliga pigem
inimene siis sisendas endale, et sellest haigusest on
võimalik üldse üle olla või teda eemale peletada. Valdur Mikita on märkinud vägisõnade puhul,
et need võivad nii jõudu võtta kui ka anda
ja nimetanud siis vägisõnu märgi dopinguks.
Pärimustekstid kirjeldavad, et kuidas või
konfliktiolukordades ehk siis sellised ärritunud.
Pingelises olukorras tuli halvas soovijale öelda,
et oma sõnade ära sööks.
Või siis soovitati tal lausa sitta suhu. Ehk siis justkui nagu pareeritise halb ütlus ära.
Mitme pärimusteksti järgi ei olnud aga kurja silma
või kurja sõnaga inimesed üldse alati tingimata pahatahtlikud.
Et nad olid isegi teadlikud, et nende sõna
või silm võib niimoodi kahjustavat mõjuda
ja seetõttu siis pärimustekstide järgi on nad vahel ise
soovitanud inimestel et kui ma tulen, et siis sõimake mind
kasvõi salaja, et siis mõju läheb ära. Ja näiteks siin ühes tekstis tulebki siis esile sama põhimõte.
Vana rikkeri isa ütelnud oma teenijatele,
et kui ma lauta tulen, siis sõimake mind salaja,
nagu te vähe veel oskate.
Ka siis, kui ma olen juba ära läinud laudast temal olnud
sihuke halb silm, et iga kord, kui ta laudas käinud
ja loomasid, vaadanud jäänud loomad haigeks kui teised,
siis pärast teda salaja sõimanud, kudaga isi vähegi mõistnud,
siis pole haigeks jäänud. Mõnevõrra erandlik on veel sõimuroll pulmakombestikus
pulmalauludes nimelt oli lausa eeldatav vastastikune
solvangute vahetamine kui lauljad võisid pruuti
ja peigmeest vastastikku kohati lausa üsna ropult sõimata,
orgas, rumalaks, lohakaks, laisaks, inetuks
või muud taolist.
Kuid siin ei olnud kindlasti eesmärgiks solvamine,
vaid pigem vastastikune rituaalne mõõduvõtmine. Või sõna- ja reaktsiooniosavuse proovilepanek.
Samuti ehk kolisin, määr on mõnevõrra ka selline jällegi
maagiline põhimõte, et kui halvad omadused sõnades läbi mängida,
et selle kaudu siis ehk noorpaari tegelikus elus õnnestub
need eemale hoida.
Niisiis märkas vanarahvas, et vahel võisid vandumine
ja sõim tuua kergendust ja aidata keerulisest olukorrast üle olla.
Kuid teistega arvestav inimene kasutab rituaalset sõimu
siiski pigem vaikselt ja omaette.
