Hobuseraud on läänemaailmas üks tuntumaid õnnetoovaks peetud esemeid.
Ta on isegi nii tuntud, et võib jääda mulje,
et mis sellest siin üldse rääkida.
Aga siiski on mõned tavat usundilised taustamomendid.
Hobuseraua leiutamist omistatakse muistsetel Roomlastele
teistel andmetel nende eellaste leetruskidele.
Juba Vana-Roomast on andmeid ka uskumusest,
et hobuseraud peletab kurja hobuseraua kujunemist. Õnne sümboliks on seostatud semiidi hõimude ühe uskumisega
kaheksandast sajandist mille järgi hobuserauda seostati
selle visuaalse kuju tõttu poolkuuga ja sealt edasi kuu jumalustega,
kellelt loodeti abi kurja silma vastu.
Kreekast arvatakse pärinevat komme kinkida hobuseraud äsja
abiellunud televõi siis pulmas, et abielu oleks lasterikas.
Ka siin on taustaks poolkuu analoogia ehk siis kuule
omistada viljakus sümboolika mis on osalt üle kandunud hobuserauale. Laiemalt aga tuntakse hobuseraua kui õnnesümboliga seoses
ühte 10.-st sajandist pärit legendi mille järgi katoliku
pühak Tunstan, keda tuntakse seppade, kullasseppade
ja lukkseppade patroonina, tõmbas haneks vanakuradit.
Legendi järgi olevat kurat tulnud Unstani juurde oma hobust
Rautama kuid Tunstan oli hobuseraua hoopis kuradi enda kabja
alla löönud.
Ja kurat olevat siis suure valu käes, vaevelda
ja lubanud, et ta ei astu mitte kunagi enam üle ühegi läve,
mille sisse on löödud hobuserauanael või siis hobuseraud
kinnitatud hobuserauanaelaaugud muidugi lisavad siia oma nüansi,
et need moodustavad siis seitsme ehk siis maagilise numbri
ja see on siis samuti õnne sümboolikaga seotud. Hobuseraua maagilist kaitset on veel lisaks siis omistatud
ka arvamusega, et hobune ei tunne valu, kui talle raud alla lüüakse.
Õieti see ei olegi arvamus, vaid pigem fakt,
et üldjuhul kui seda oskuslikult teha, siis see tõesti nii on. Eestis levis komme kinnitada leitud hobuseraud õnnetoova
sümbolina aida või maja külge tõenäoliselt 19. sajandil.
Et märgitud on just, et leitud hobuseraudtee oli eriti õnnetoov,
sest siis sai inimene omale ka siis selle kaotaja õnne
või jõu. Valdavalt on pärimustekstides põhjenduseks toodud,
et miks see Rootsis õnne toob või kaitseb,
et see hoiab ära piksest tingitud ja muud tulekahjud samuti
haigused ja püüab kinni kurjad vaimolendid,
kes tahavad halba majja tuua. Ja siis maisemast maailmast on arvatud, et hobuseraud hoiab
eemal ka vargad.
Tänini vaieldakse nii Eestis kui ka kaugemal selle üle,
et kumba pidi siis on õige hobuserauda ukse kohale riputada.
Pärimusteadetes leiame teid mõlema kinnitusviisi kohta.
Näiteks on argumenteeritud, et kui harud on ülespoole et
siis püüab see hobuseraud nagu kauss õnne kinni,
ei lase seda enam ära minna ja on siis väidetud,
et allapoole hoidvad harud lasevad õnnel minema libiseda. Aga samas on ka väide see allapoole libisev.
Asi ei olegi mitte õnn, vaid hoopis ebaõnn,
et see peabki maasse libisema, et seega siis on kõik
kinnitamis viisid omamoodi ära seletatavad.
Kui tänapäeval näeme hobuserauda valdavalt ukse kohal,
siis vanemas pärimuses kirjeldatakse ka seda,
et see tuli kinnitada lävepaku külge.
Ehk siis see raua kaitsev mõju. Hobuseraua kuju ei lase kurjal olendil üle selle väeeseme astuda.
Ühe teksti järgi tuli hobuseraud susata ristimisele viidava
lapse mähkmete vahele, et vanapaganat eemal hoida.
Jääb vaid mõelda, et kui seda tõesti sooritati,
selline jahe suur ese lapsele mähkme vahele pandi,
võis lapsel olla võrdlemisi ebamugav.
Mitme ohvrikivi või allika puhul on samuti märgitud,
et sinna viidi hobuseraudu või hobuserauanaelu. Arvatavasti vajutati nendega eelnevalt haiget kohta
või asetati need haige koha pesemise vette.
Ja vahel viidi siis koos pesuveega püha kohta,
et haigus sinna maha jääks.
Teisalt võib aga seda metalleset käsitleda ka ohvrina kohavaimule.
Näiteks märgitakse ühes maalia kivi ehk siis maa-aluse
haiguse arstimise kivi tekstis.
Et kõigepealt tuli ennast kodus pesta, viia siis pesuvesi
sinna kivile ja samuti viidi hobuseraudu
ja vanu naelu sinna kivile. Vaat see on siis üks muhu tekst.
Mõnel korral ilmub eesti pärimuses hobuseraud ka seoses
peidetud varandusega.
Näiteks on ta siis vihje varanduse asukohale.
Et selle kohta siis üks selline tekst.
Suusaare õpetajale Jaanile öeldule unes.
Mine enne päeva sinna suurte pihlakate juure,
seal, kus hobuseraudmaas on, on rahaauk. Jaan läinudki nagu kästud, pihlakate juure.
Pihlaka juures olnud hirmus suur uss rõngas maas,
kuid hobuserauda pole olnud.
Jaan pistnud tulistjalu jooksma, et uss hakkab taga ajama
ja saanud hästi koju, kuid rahapojast jäi ilma.
See on siis Kolga-Jaanist 1931. aastal.
Kuna sellistes varanduse juttudes on sihti tegemist sümbolitega,
et siis jääb vaid mõelda, et võib-olla see lamavuss oma
rõngas ja kujuga. Tegelikult oligi see hobuseraua sümbol.
Kui jõuda tänapäeva, siis kohtame hobuserauda jätkuvalt õnne sümbolina.
Et leiame igasuguseid hoburaua talismane,
näiteks suveniiride või esoteerikapoodidest.
Samuti saab tellida hobuserauakujutisega kuldset õnnemünti,
ehk siis siin on juba mitu õnne sümbolit ühte liidetud.
Samuti leiab hobuserauaga mõne Eesti valla vapilt,
aga kõige arvukamalt on neid endiselt siiski maja teenuste kohal.
