Täna tuleb juttu kaitseinglist.
Ingli mõiste on pärit judaismi vanemast kihistusest
ja esineb ka piibli varasemates tekstides.
Kuid paralleelset kajastub segarahvausundites.
Paljudes kultuurides kehastab Ingel heasoovlikkus kaitset,
olgugi et ta võib esineda ka õiglase kättemaksjana.
Inglisõna ise tuleb kreekakeelsest sõnast,
Angelus tähendab sõnumitoojat. Piibli ilmutusraamatus kujutatakse inglit maailmalõpu
saabudes hingedele viimse kohtuotsuse edastajana.
Selle teadmise meelespidamiseks on ajalooliselt Jeruusalemma
pühasse linna jõudnud palverändurid lasknud endale isegi
nahale tätoveerida ingli, kes hoiab käes õigluse vaekausse.
See tava on kestnud juba ristisõdades peale kohati kuni
tänini välja.
Lisaks võisid sellisel tätoveeringul olla ka kaitsefunktsioonid,
kuna palverändurid ähvardasid võõraid paiku,
läbides mitmedki ohud ja katsumused. Kuigi inglid ja sealhulgas ka kaitseinglid eksisteerivad ka islamis,
on inglikujutelma Eesti ja laiemalt Euroopa
kultuurikonteksti algset jõudnud eelkõige piibli
ja ristiusu vahendusel, näiteks kas või kirikujutluste kaudu.
Ainuüksi uues testamendis mainitakse ingleid 150 korda.
Reformaator Martin Luteri küll leidis, et
ega inglitel mingit erilist tähtsust usu seisukohalt ei ole,
sest määraman ikkagi otse suhe Jeesus Kristusega. Aga sellegipoolest on eelkõige just kaitseingli kujutelm
püsinud nii katoliiklastel kui ka luterlastel.
Eesti vanemas rahvapärimuses on inglitel oma kindel koht.
Näiteks on mitmetegi pärimustekstide järgi igal inimesel oma kaitseingel,
kes saadab teda sünnist surmani.
Samas ei ole ingleid käsitlevate rahvajuttude üleskirjutusi
siiski väga arvukalt.
Osalt võib see olla tingitud ka sellest,
et nende rahvaluule suurkogumise aegadel pöörati tähelepanu
eelkõige sellele, mida peeti eesti vanaks usuks,
aga et inglid ei tundunud selle vana usu alla kuuluvat. Võib arvata, et suur osa eesti vanemaid,
ingli nägemisi ja nende jutu vormis kirjeldusi jäigi pigem
kitsamate usuringkondade traditsiooni näiteks mainitakse
neid sageli hirnhuutlaste liikumist kajastavatest,
dokumentides või ka näiteks kirjeldatakse neid
külaprohvetite visioonide juhtustustes.
Visuaalse toena on rahvapärasele ingli kujutelmale toitu
andnud ka selle kujutise kasutamine arhitektuuris
ja kirikukunstis. Ja muidugi hilisemast ajast ka juba näiteks ajakirjanduses
või jõulukaartidel, et mis eelkõige siis said populaarseks
20. sajandil või selle alguses eesti pärimustekstides pole
alati selgelt eristatud, kas inimese kaitse on ingel
või kaitsevaim.
Ja omakorda on need isikukaitsevaimud kohati ühte sulanud
laiemalt kodukaitsevaimudega.
Aga see kaitsefunktsioon ise on siiski ühene eesmärk on siis
kaitsta õnnetuste eest, hoiatada ohu korral
või anda endast muul moel märku, ehk siis teavitada. Päris sageli kohtab inglite mainimist või appikutsumist raviloitsudes.
Näiteks on ühe Saaremaa loitsu juurde kuuluv selline juhis.
Ja see on siis seotud silmaallikaga, et kui lähed silmaallikale,
kui päike on poolest saadik üleval, siis pese õhtu silmi
ja ütle püha jumal ja ingel, võta mu haigus
ja anna mu tervis.
Vot siis Karja kihelkonnast kirjutatud üles selline,
eks. Ühes teises pärimus üleskirjutuses kutsutakse kõrvuti
appi issanda inglit ja püha pikset, ehk siis siin on siis
kõrvuti nii kristlikku usuruumi kui paganliku
maailmakäsitluse vägevad olendid. Mõnes pärimustekstis kirjeldatakse, kuidas kaitseingel elab
ennast märku inimese nime hüüdes.
Näiteks on siin üks pikem tekst, mis räägib sellest tuttava
inimese näitel et alguseks siis selline kokkuvõte,
et rahval on üldiselt uskumine, et igal inimesel on oma kaitsevaim,
kes teda hoiab ja kaitseb ja juhib.
Mõni nimetab seda kaitseingliks, et see kaitsevaim inimest
avalikult tema enda teadmisel hoiatab või juhib. Seda ei ole ma mujalt kuulnud kui Rudolf Volevilt,
kes tõendas mitmel korral.
Kui minu kaitsevaim minule märku annab, siis pean ma kohe
seda tegema, mis mulle esimesena mõttesse tuleb,
siis läheb hästi.
Kui aga ma seda ei tee, siis läheb halvasti.
Märguandmine on see, et minu nime hüütakse,
kuulen seda selgesti. Ehk siis see oli tormast pärit tekst 1939.-st aastast.
Siis mõnes üleskirjutuses ilmub kaitsevaim ka linnuna,
ehk siis siin võib näha ka seost vanemast kihistusest pärit
hingelinnu kujutelm, aga ja jällegi on ühegi kindla isikuga
seoses öeldud, et kui meie Aleksander käis Soomes,
siis oli üks lind temaga ikka kaasas ja nemad arvasid,
et see on tema kaitsja.
Et vahel on siis selline kaitselind ka häälitsustega
märguandeid andnud. Piibli ja rahvausundi taustalt lähtuvad ka tänapäeva usundi inglikujutelmad.
Siiski võib nüüdisaegses inglikäsitluses kohata teatavaid
edasiarendusi näiteks kogetakse inglit lisaks sellisele
klassikalisele tiibadega ilmumiskujule ka lihtsalt tunde
või sümbolina.
Ja kui mingi ettevõtmine õnnestub, järeldatakse,
et see on võimalik inglite abiga.
Samas on aga ingliseos kristliku religiooniga
või jumalaga üpris teisejärguline või vahel puudub hoopis. Ja mõnikord võivad tänapäevased sellised inglite uskumused
olla traditsioonilistest kristlikest väärtustest juba üsna kaugel.
Näiteks arvatakse, et inglid aitavad ka rikastumisel
või siis vastassoo võrgutamisele.
Ja samuti on siis lisandunud see, et ingel võib aidata
vaimsel täiustumisel, et anda selliseid müstilisi kogemusi,
mis aitavad ennast vaimselt arendada.
Ja kui niimoodi laiemalt üldistada, et siis viimase,
ütleme tosina aasta jooksul on kogu Euroopas räägitud
suurest inglilainest, ehk siis seda inglite esiletõusu
võrreldes muu religiooniga on täheldatud nii mitmelgi pool
ja et lisaks siis sellistele uskumustele
ja kohati ka kursustele või õpetustele raamatutele võib seda
väga visuaalselt kohata ka igasuguste toodete puhul. See on netitarbeesemete peal igasuguste kosmeetikasarjade peal,
et Eestiski on olemas inglipai nimeline kosmeetikasari.
Seega ilmselt on ka praegu selle suure valikuvabaduse
ja tihtilugu väga kiirete muutuste ajastul inimestel
endiselt igatsust sellise üleloomuliku kaitsja
ja päästja järele, kes aitaks imeväel elu õigele rajale suunata.
