Seekord on teemaks kadedus.
Pärimustekstid viitavad ikka ja jälle, et väga võimsaid
emotsioone on inimestevahelistes suhetes peetud taunitavamaks.
Neid kirjeldatakse keha ja vaimu kurnavana nagu haigust.
Ehk siis mõistetakse, et need tekitavad nende tundjale
stressi ja pingeid.
Soovimatuks on peetud mitmesuguseid reaktsiooniliike,
mis mõjuvad halvasti kas inimsuhetele või siis inimese enda
hingelisele tasakaalule näiteks ahnust, kõrkust,
julmust, kurjust, keevalisuses, tänamatust
või siis eriti hull asi on vimma pidamine. Aga ka liiga vägev kirelõõm on taunitav.
Tekstidest tuleb välja ka moraal, et isegi kui sellised
reaktsioonid võivad lühemas perspektiivis mingit efekti anda,
siis pikemas perspektiivis need ära ei tasu.
Üks enimkäsitletud negatiivseid emotsioone ongi kadedus.
Ja seda vaatangi, nüüd siis lähemalt.
Näiteks on hulgaliselt vihjeid kadeduse halvale mõjule vanasõnades,
mida osalt tunneme tänini rahvusvaheliselt viha võtab
viljamaast kadedus, kalad merest või siis kadeda,
kari ei kasva. Aga kadeduse olemuse uurimine ulatub juba väga kaugesse
minevikku tuhandete aastate taha.
Näiteks antiikaja luuletaja Oviidius kirjeldas esimesel
sajandil enne Kristust kadedust isikustatud olendina kellel
on mädanenud hambad ja mürgiga kaetud keel.
Kristlikes moraaliõpetustes on kadedust mainitud ühena
seitsmest surmapatust ja see haakub seal tihti siis kahe
teise surmapatuga ehk siis ahnuse vihaga. Ja pärimustekstides tulevad need siis reaktsiooni viisid
mitmelgi korral kõrvuti esile.
Näiteks öeldakse, et kadedus tekitab viha siis viha omakorda
paneb tegema selliseid kahjustavaid tegevusi,
samuti vastandatakse kadedust, selgelt armastusele
ja kohati ongi siis need täiesti 11 välistavad.
Näiteks sellises laulu tekstis, kus siis öeldakse,
et mis te, vennad, viha peate kadedusi kannate,
vihadil võtab vilja põllult, kadedus, teil kalad merest. Ja siis on järgmine siis vastandus armastusele,
armastusega tagab õnne põllule ja mullale
ja siis järgneb terve loetelu, et kuidas see armastus siis
on loov jõud, mis aitab luua nii välimist kui sisemist
rikkust ja edenemist.
Või siis on ka näiteks selline aforismi laadne salm
talletatud kus on jällegi need kadedus, armastus,
niimodi vastand positsioonis. Arm ei salli ilma kära, kadedust ei kannata vaikuse,
ta valib ära õite hulgas ilmub ta ja kui vaadata jälle
lähemalt neid pikemaid pärimustekste, siis kadedus ei ole
mitte ainult ebameeldiv, vaid selle suhtes on tuntud ka
otseselt hirmu, kuna seda seostati siis nii mõnegi maagilise
kahjustamis viisiga näiteks kurja silmaga
või kaetamisega või siis ka kahjustava sõnaga mille tekitas
silmakirjalik kiitmine. Kõigi nende puhul on pärimuses välja toodud sellised
füüsilised sümptomid, mis ohvril avalduvad.
Näiteks võib selline kadedus tingida kurnatust,
söögiisu kadumist, väikelastel ka näiteks kõhulahtisust
või rohket nutmist.
Kuna seda on siis tajutud sellise reaalse ohuna,
siis on muidugi ka rohkelt kaitsemaagiat,
et selle mõju ennetada. Näiteks sellised lihtsad võtted, et kui kadedega kokku satud,
siis ei kriips tema ja enda vahele.
Et see on siis selline selge piiri tõmbamine.
Või siis teine ütlus, et vanasti pandi jaani öösel mehele
naisterahvasärk selga ja nii käinud ta särgi väel ümber karja,
et kurja silmakarjast eemal hoida.
Ehk siis jällegi kadedusest seotud kuri silm,
see on ennetavalt siis nagu eemale tõrjutud. Ja samuti siis tunneb pärimusnippe, et mida teha,
kui see kadedus, kurjus või viha hakkab selle tundjat ennast vaevama.
Samuti on siis sellised maagilised sekkumisviisid et saab
tunnet endast väljapoole suunata, mingisuguse muu objekti
peale saata.
Et näiteks on ka üks ilmekas kirjeldus sellest,
kuidas siis üks mees näeb ilusat mullikat
ja siis on veel koguni teel kirikusse, läheb naisega kirikus
ja ütleb, et nii ilus mullikas. Ma lähen raban selle ära.
Ja naine keelab sära, mis sa sest rabad,
et lähme ise ju kirikusse ja mullikas jääks siia vaevlema.
Ja mees vastu ma ei saa, ma ei saa, et ma pean selle endast
välja saatma.
Ja naine lõpuks ütleb, et saada siis kivi sisse,
et kivi sisse siis saadetud, see viha ja kadedus on nii vägev,
et kivist jäävad tükid järele. Ja lõpuks ongi siis moraal, et ei tea, mis siis veel sellest
mullikast oleks järele jäänud.
See on siis sadakond aastat tagasi üles kirjutatud lugu.
Nüüd, kui tulla tänapäeva uurimusteni, on tehtud ka
huvitavaid uurimusi psühholoogia ajuteaduse vallast.
Ja tõdetud, et emotsioonidel ongi tihti just selline väga
tugev kultuuriline aspekt, need näiteks ka kadedus,
armukadedus on tugevalt kultuuriliselt määratud
ehk siis osalt seotud ka sellega, mida korrutavad needsamad
vastava kultuuri pärimustekstid. Aga siiski mängivad oma rolli siis ka indiviidi enda geenid.
Ja samuti on võrdluseksperimendid näidanud,
et inimesed tunnevad oluliselt suurema tõenäosusega kadedust
kellelegi sellise suhtes, kes nende sarnane
või kellega seetõttu suudetakse rohkem samastuda,
kuid kes siis mingi konkreetse aspekti poolest on siiski
kadestajast veidi parem.
Seega siis kadestame suurema tõenäosusega oma lähemat naabrit,
mitte aga näiteks multimiljonäri, kelle kohta oleme lihtsalt
kuskilt ajakirjandusest lugenud. Ja ka pärimuses siis juba vanemates tekstides on kadedus
suurema tõenäosusega või sagedusega seotud sama külaelanikuga,
mitte näiteks kuninga või mõisnikuga.
Või näiteks käib siis talupoeg painajaks suurema
tõenäosusega oma naabril keda ta kadestas
või kadestab, ihaldab Mitjaga mõisnikul,
kuigi viimane võis olla siis oma võimupositsiooni poolest
hoopis ebaõiglasem. Samuti kardeti kurja või kadeda silmaga vaatamist,
pigem siis oma külaelaniku poolt.
Kuigi mõningad juhtumid on siis kus siis see on ka siis
mõisnikuga seostatud.
Aga samas näiteks krati võidi siiski saata mõnuga mõisniku
liha pütide kallale.
