Seekord on teemaks selline huvitav seisund nagu seestumine
tänapäeva õudusfilmides ja õudussarjades,
aga ka paljude rahvaste vanemas pärimuses kujutatakse seestumuse,
põhjustajana deemoneid.
Aga selleks siis esmalt peakski defineerima,
et kes on deemon, see sõna on tuletatud kreekakeelsest sõnast,
aiman, mis algselt tähendas jumalust või üleloomuliku vaimolendid.
Kes oli siis vahendaja jumala ja inimeste vahel
või siis jumalate ja inimeste vahel alles ristiusk tõi siis
sellise uue mõõtme ja tööjaotuse, vot siis jumalate
ja inimestevahelist suhtlemist vahendas,
vahendasid nüüd inglid. Aga seevastu deemonid, siis olid inimeste kiusajad nende alla,
siis kuulusid eelkõige mittekristlikud vaimolendid.
Jaga langenud ingel Lutsifer ehk siis saatan.
Teemani kujutelmi on püüdnud seletada aga psühholoogid
ja pärimuspsühholoogia uurijad.
Näiteks on nad pakkunud sellise lahti mõtestused.
Teemandid on inimtaju ja kogemuste, hirmude
ja lootuste ajastu ja kultuuriomased projektsioonid. Samuti on uurijad välja toonud, et deemonite ilmumine on
sageli seotud teisenenud meeleseisunditega mille tingib
näiteks purjusolek või Lausade Liirium.
Aga näiteks magamatus, hirm või ka tugev meeleheide.
Deemonite kohta on arvamust avaldanud ootuspäraselt Sigmund Freud,
kes leidis, et deemonid on inimese enda leiutis
ehk siis genereeritud tema enda peas.
Huvitaval kombel toetavad deemonid rahvajuttudes sageli ka
just sellel hetkel kultuuris kehtivaid moraalinorme. Näiteks ilmuvad nad eelkõige just siis, kui mängus on
inimese hämarad teod ning nendega seonduv süütunne
ja hirm. Mõistendites vaevavad kurjad vaimud ka neid,
kellel on mingi selge või selline kestev pahe näiteks
viinalembus või kergemeelsus aga ka kurjus,
ahnus. Mõnevõrra siis vähemal määral leidub siiski ikkagi ka
süütult kannatajaid, näiteks painaja võib peale tulla ka inimesele,
kes ei ole kuidagi patustanud või ei oma mingit halba harjumust. Aga sellisel juhul on siis moraaliks pigem meeldetuletus,
et pidevalt tuleb siiski valvel olla ja tunda üleloomuliku
maailma reegleid ja loogikat. Terminoloogia poolest peaks võib-olla veel märkima,
et eesti vanematest pärimustekstides otseselt teemani
nimetust ei kasutata aga kasutatakse siis teisi selliseid
rahvapäraseid ütlusi näiteks kurivaim või kurat
või ka mitu, muuseas kuradid, nii et see tegevus,
mida nad siis teevad, on näiteks et kuri vaim läks inimesele
sisse või siis vaevas inimest.
Ja nende funktsioon on ikka sama, et ta on siis kurjale
ahvatleja või siis mingisuguse sellise poolmütoloogilise
terviseprobleemi tekitaja näiteks vahetatud lapse
mõistendites muutub seni vagur laps äkitselt väga tujukaks
virilaks ei söö enam. Ja seega siis tajutakse, et tegemist on siis sellise kurivaimuga,
kes on teda mõjutanud ja need siis kirjeldused,
et mis seal lapsega juhtub, on tihti väga sarnased selliste
klassikaliste deemonliku seestumuse lugude omadega.
Ka painaja muistendites on kirjeldusi, mis on sageli väga
lähedased selliste Sistumuse sümptomitega kirjeldustega.
Kuid eesti pärimuses ei ole enamasti see paine tekitaja
mitte deemon või kurivaim, vaid pigem siis kurikaasinimene. Sageli esineb Eesti materjalis ka uskumus,
et surnud inimene võib langeda sellise deemonliku maailma mõjusfääri.
Et kuna temast on lahkunud elujõud ja ühtlasi ka siis
selline kaitsev vägi siis võivad tema keha enda võimusesse
võtta kurivaimud ja selle järel siis muutute juba Täiega
elavatele ohtlikuks ja pärimuse järgi, nagu ikka,
saab seda takistada kaitsemaagia, et näiteks ka siis
matusekombestikus erilised lisarituaalid,
et näiteks teelt üle sõitmised. Tihtilugu arvatakse, et see eksitab ära selle deemonliku olendi.
Ja siis nagu mainitud annetzeestumis lood sageli seotud ka
alkoholi tarvitamisega.
Näiteks on üks väga ilmekas kirjeldus sellest,
kuidas üks mees oli palju viina joonud ja alatasa kurjaga
kimpus olnud.
Ja siis oli tõesti niimoodi, et pealtvaatajad nägid,
kuidas teda nagu mingi tundmatu nähtamatu jõu poolt aina
maha maapinnale kisti ja peksti, aga et seda siis nägi
jäänud see joodik ise, et kesse peksja oli. Jäätis lõpebki sega sellise moraalimomendiga,
et teda ei lastud enam ka kirikusse minna,
et nähtamatud käed hoidsid teda kinni, et ta ei saanud
kiriku uksest siseneda.
Ja nagu siis arvata võib, et see lugu siis lõpeb lõpuks
selle vaeses seestunud mehe surmaga.
Et see lugu on siis üles kirjutatud 1890. aastal aga juba
nagu öeldud, et kunagi ei ole see inimene päris kaitsetu
kõige selle vastu, et alati on mingid vastumeetmed. Ja et see on ka näiteks mitmeid loitse, siis selle vastu,
kuidas ta kurja vaimu lahkuma sundida.
Ja näiteks enamasti öeldakse seal otsesõnu,
et ta peab taganema lahkuma, näiteks tagane,
ära sa kurivaim, anna maad pühale vaimule,
ehk siis asendada üks selline energia kvaliteet teisega.
Ja siis ka selline vannutamine, mina vallutan ära sinu kuri
roojane vaim, et sa pead taganema Jeesuse Kristuse nimel. Ja siis näiteks seesama loits, mille eest ma need fragmendid
praegu esitasin, et kuna see on otseselt maast saadud
nahahaiguse vastu, et siis siin järgmisena pöördutakse ka
sellise mütologiseeritud maa poole, Bay maake,
anna mu tervist tagasi.
See on siis üsna täpselt 100 aastat tagasi Puhjast üles
kirjutatud loitsu tekst.
Seestumise ja kurjast vaimust vaevatud lood ei ole ka
tänapäeva pärimusest kadunud. Aga et nüüd võib märgata siis selliste viimaste kümnendite
pärimuses rohkem sellist seost rahvusvaheliste
meediamõjuliste motiividega.
Ja kui vaadata, siis tänapäeva selliseid sensitiive tervendajaid,
nende selliste ampluaad, kurjade vaimude väljaajamise leiab
nii mõnegi nende sellisest varustusest.
Seega võib öelda, et need arhetüüp, seid hirmud,
mis on saatnud meid tuhandeid aastaid, ehk siis hirm,
et keegi kuri võib võtta kontrolli meie keha
ja meele üle ei ole kadunud ka tänapäeval. Aga et mõnevõrra muutuvad ajas siiski need kirjeldamise viisid.
