Seekord on teemaks hingelooma uskumused.
Kui vaadata 20. sajandi algupoole või veel varasemaid eesti
pärimustekste siis nendes nimetatakse hingeloomaks kõige
sagedamini putukaid, näiteks kärbest, liblikat
või mesilast, aga mõnikord ka hiiri või linde,
keda siis on peetud kas inimese hinge kehastuseks
või väljenduseks.
Lisaks võivad figureerida hingelooma tähenduses ka koduussid,
keda küll kujutatakse pigem laiemalt kodukaitse olenditena,
ehk siis sellise inimesega seotus on ainult üks osa nendest
aga just kujutelma sellisest putukakujulisest hingest on
uurijad pidanud usundis kõige vanemaks. Näiteks setu leinalaulus kutsub lesk oma surnud abikaasat
kodu külastama öeldes tule koju, kärbsena,
lenda koju liblikana.
Ehk siis sedamoodi peaks saama siis Kasjad teispoolsusest
veel tagasi koju tulla.
Uskumuse järgi võib hingeliblikas juba ka enne haige inimese
surma seal ruumis ringi laperdada ja vahel ka siis pärast
surma tulla oma kodu või sugulasi külastama. Hingelooma ei tohi muidugi tappa, sest muidu kaduvat ka
inimese hing.
Veel halvemaks on peetud ämblik kui, kui ühtlasi ka õnne
looma tapmist kuna siis kaoks koos hingega ka kogu selle
koduõnn laiemas mõttes.
Mõned uurijad on püüdnud heita pilku ka nende uskumuste kujunemisloole.
Näiteks usundiuurija.
Oskar Loorits on oletanud, et need hingeloomakujutelmad on
seotud kunagiste transi kogemustega. Ehk siis tema arvates on eestlaste kunagi iidsete rituaalide
käigus inimesed kehast väljas käinud ja see on siis
tekitanud arusaama sellisest eraldiseisvast hingest.
Loorits sõnul siis said hingelooma uskumused hiljem,
kui kristlus levis uue sellise karmima ja demoniseerituma vormi.
Vähehaaval hakati kujutama siis selliseid hinge putukaid
seoses pigem pahatahtlike inimestega, et nad siis käivad
kehast väljas näiteks tuulispasana või kratina halba tegemas. Isegi painaja saatmist on seostatud hingeloomaga,
ehk siis on nendes muistendite sarvatud,
et kuri inimene saab saata oma hinge või hingeosa seda
ohvrit tallama.
Toon ka ühe näiteteksti ühest vanamehest,
kes siis siin käib porikärbse na rabanduseks
ja tuule tormiks.
Ja see on siis selline lugu rabandis olnud sedasi,
et üks vanamees saatnud ikka rabandist ja tuulispaska metsas
või niisuguses kohas ikka magan nagu surnu,
kohe siis räägiti, et kiire niipea sinna,
kus perse siis jääb surnuks. Karjase tulnud lambakarjas pööranud ümber mehe tulnud
porikärbes otsinud suuauku ei leia.
No poisid pööranud tagasi, kui siis vanamees hüpanud üles
ja poistel kohe Nasuur valu sees, et pannud karjuma viimaks
vanamehest tulnud, löönud kumbagi poissi kolm korda jalaga,
siis kadunud valu.
Selline kullamaa tekst.
Kokkuvõtvalt saab siis öelda, et sellistes vanemates eesti
hingeloomamuistendite ei kujutata hingeloomi tavaliselt
inimesega aktiivselt suhtlevana ja et nad ei ole ka
selliseid selgepiirilised kaitseolendid vaid et nad on
lihtsalt selline hing, kes vahel väljub,
vahel tuleb tagasi ka, et see ei ole selline Aktiivne kaitsesuhe. Et siin on näha siis viimastel kümnenditel mõningaid
huvitavaid usundilise muutusi.
Alates kuskil 1990.-test aastatest, kui Eestisse hakkasid
järjest rohkem jõudma Ameerika põlisrahvaste kultuuriga
seotud õpetused hakkasin levima aga siis laiemalt kujutelmi
hingeloomast või siis ka väeloomast.
Ja just selles tähenduses.
Ta on kaitsja, abiline või vaimne teejuht. Pigem selline aktiivne suhe selle hingeloomaga.
Ja ajapikku on need arusaamad järjest rohkem levinud
sellisesse peavoolu meelelahutus suhtlusesse natuke näiteks
internetifoorumitesse või siis on sotsiaalmeedias näiteks
aeg-ajalt leitavad sellised testid, kus inimene saab mõne
lihtsa küsimusega välja selgitada, kes on tema hingeloom.
Ja ka õpilaspärimuses on siis räägitud juba hingeloomadest.
Jätkuvalt on kasutusel just see termini hingeloom
ja mõnigi inimene, kes siis rääkis seda oma kogemusega seoses,
leidis, et seal on seos just selle vana eesti folklooriga
aga rohkem oli siiski selliseid intervjueeritavat,
kes seostasid hinge ja väeloomakujutelmi ameerika
indiaanirahvaste kultuuriga. Ja hoopis vähem näiteks nähti siis Joost siberi šamanismis.
Tõenäoliselt sellise rõhuasetuse juures on jälle mänginud
see meedia oma rolli, kui vaadata neid tänapäevaste
hingeloomalugude Sušeesid, et siin enamasti kirjeldatakse
seda kohtumist hingeloomaga väga elumuutva teraapilise enam
ja see jätab siis sellised pikemaaegse turvatunded inimesele.
Enamikul juhtudel kirjeldatakse ühte hingelooma,
kes siis saadab inimest kogu tema elu jooksul,
aga vähestel juhtudel on jutuga siis rohkematest samaaegselt
tegutsevatest hingeloomadest või siis ka mainitakse,
et nad võivad aja jooksul vahelduda. Ja siis see ilmumine on siis kas füüsilisel kujul,
et nähaksegi näiteks reaalse metsloomana tuntakse,
et see ongi sellise hingelooma märguanne
või siis ka unenäos või kujutluses.
Ja kui niimoodi aktiivsemat suhtlemist püüelda,
et siis on märgitud ka kas palve või sellise loitsu kaudu
pöördumist hingelooma poole.
Huvitav on ka see, et nende loomaliikide hulk,
keda üldse hingeloomana kujutatakse, on suhteliselt piiratud,
et üle 75 protsendi juhtudest mainisid siis need eesti
vastajad hingeloomana hunti järgnesid karu,
hirv, hobune ja kotkas. Samas eksootilisi loomi oli üpris vähe, kuigi noh,
mõned siiski olid näiteks tiiger ja ühel juhul elevant
ja mõnikord siis kujutati hingelooma rollis ka enda kas
elavat või surnud lemmiklooma ja siis üsna vähestel juhtudel.
Aga et võimalik, et siin on siis selline mõjutatus eesti
vanemast pärimusest toodi välja hingeloomana liblikat.
