Kui tänapäeva kontekstist rääkida puhumisest,
siis mõeldakse võib-olla esimese asjana politseireide
puhuvad mille eesmärk on siis kontrollida,
kas autojuhid on ikka kained.
Aga täna tuleb juttu buumisest hoopis usundilise tähenduses.
Kuna sellele on selline päris mitmekülgne usundiline sümboolika.
Paljudes usundites seostatakse inimeses olevat eluvaimu
hingeõhuga ja puhumine, siis kujutab sellist sümboolset
hinge või hingeväeülekannet. Juba piiblis kirjeldatakse, kuidas Jehoova puhub inimese
sisse nina kaudu õhku, mille peale siis inimene elustub.
Euroopa rahvameditsiinis, aga ka näiteks mõningates šamaanirituaalides,
Siberis ja mujal on buumine üpris universaalselt tuntud ravivõttena.
Siin on siis samuti nähtav selline teatav elujõu üle kanda
või muutmise taotlus.
Ja näiteks üks rahvajutt, mis mul siin on,
kirjeldab siis ühte sellist ravijat, kes kasutab puhumist,
et teda on siis nimetatud ilma rohtudeta,
ravivaks, arstiks. Ja siis tekst on järgmine.
Või külas oli küll üks mees, kes arsti silma rohtudeta
arstist sõnadega.
Või mardi Joen puhus ja rääkis oma sõrmede peale,
ajas sõrmed suu ja siis Muris ja hõõrus seda haiget.
Võttis ise viina, pakkus mulle ka siis kirjutas paberi peale
ja ajas paberipudelisuust sisse ja käskis võtta sealt
pudelist mul iga päev ussihammustuse vastu. Ehk siis muhust ligi 100 aastat tagasi üles kirjutatud kirjeldus.
Kui vaadata nüüd paralleele tänapäevaga,
siis sellisel keele tasandil näeme seda puhumise maagilist
tausta tänapäevani.
Näiteks väljend soolapuhuja on õigupoolest samamoodi seotud
võltsis puhumisega, mida kunagi on kasutatud ennustamisel
ja ravimisel.
Tänapäeval siis on see soolapuhujad väljend mõnevõrra saanud
juba selliseid negatiivsema all tooni. Samuti tunneme tänini kujundlikku ütlust hambasse puhuma,
ehk selle all mõeldakse valetamist.
Et siin on ka siis näha selline väike maagiline mõõde,
et see jutu rääkimine on siis käsitatav nagu teatav hingus,
millega on võimalik teist inimest nagu oma võimu alla saada.
Ja kui võrrelda, siis nüüd soome keelega,
seal on rääkimise sõna üsna sarnaneb meie puhumisega
ehk siis puhumine. Ja kui vaadata siis Eesti väljendeid veel,
et siis näiteks meil on ka tuntud ütlus juttu puhuma,
et siin jällegi sama seos.
Kui nüüd veel mõelda mõningatele muistenditele,
et siis on päris palju selliseid kirjeldusi,
kus räägid, takse Ed puhumise kaudu saab kontakti
teispoolsuse olendiga.
Näiteks kui minna puhuda eriti just jõulu öösel,
aga mõnel teisel öösel ka kirikulukuaugust sisse,
et on arvatud, et siis on võimalik näha teispoolsus olendeid
või kuidagi muul moel nendega kontakti võtta. Mõned lood on ka siis sellest, kuidas haigusvaimud kasutavad puhumist,
selleks, et inimest surmata näiteks ühes katku muistendist,
siis on just öösel ringi liikunud katku naine,
kes siis magajate peale puhub.
Ehk siis siin on jälle seosed, magaja on justkui nõrgenenud
seisundis ärkvelolijad, kes siis suudavad rohkem oma jõudu mobiliseerida,
et need jäävad ellu, aga magajad ei pääse.
Siis puhumine seostub kahtlemata, aga tänapäevases
kõnepruugis tuulega. Räägime jätkuvalt, et tuul puhub, et see ütlus juba ise viitab,
et tuult on kujutatud sellise isikustatud hingestatud olendina,
kes tegutseb tahtliku puhujana.
Ühes regilaulus on pöördutud tuule poole,
paludes tal kalameeste juurde puhuda kalasaaki.
Siin on siis huvitav, et tuult nimetatakse paralleelselt ka
jumalaks talle siis öeldakse, et tule idast,
tuulekene längu läänest jumala põrutele põhja,
sest ta selline paralleelne nimetamine ja tuule puhul tuleb
siis samuti esile seos hingega. Näiteks on kohati nimetatud tuult hingetuuleks
ja muuhulgas on arvatud, et näiteks marutuult tekitab see,
kui kusagil mõni vägev nõid ära sureb, tema hinge ei saa
siis muidu välja minna või hirmsa Maruna.
Ja veel üks huvitav selline puhumisega seotud väljendusviis
on vilistamine, mida on samuti siis teatud moel sellise
hingeülekandega seostatud.
Et kui vaadata isegi, kus me tänapäeval vilistame näiteks
spordivõistlustel või kontsertidel, et näidata poolehoidu
või siis vahel ka näiteks välja vilistamise näol ka siin tundub,
et taustaks on seesama sellise hinge ja puhumise sümboolika
usundilises kontekstis, vilistamist kasutatud suhtlemisel
üleloomulike olenditega. Näiteks Oskar Loorits kirjeldab ühte setu kalameest,
kes enne kalaleminekut pühaku ikooni ees vahaküünalt põletab
ja vilistab eesmärgiga selle rituaali kaudu palju kalu saada.
Jälle kord on siis kohal need üleloomulikud olendid ristteel vilistada,
siis saabub vanapagan.
Ja sama seos on siis ka sellele, et tänini paljudes kohtades öeldakse,
et toas ei tohi vilistada.
Tõenäoliselt on siin gaasissessioosselise kuradi
ja põrgutulega, et vot siis öeldud, et toas vilistamisest
võib tuba põlema minna, et enamasti seda põrgutule
assotsiatsiooni seal enam välja ei tooda. Aga samas on ka slaavi kultuurides tuntud seal toas
vilistamise keeld, aga siin on see mõnevõrra teistmoodi põhjendatud,
et siin on arvatud, et vilistaja puhub toast,
siis mõtteliselt rikkuse minema, et seetõttu ei tohi vilistada,
siis võib vaeseks jääda. Ja kui veel vaadata laiemalt vilistamise tausta,
mõnel pool Euroopas on siis just usutud,
et vilistada ei tohiks naised ei toas ega õues.
Et siin on jällegi siis seos selle ebapuhta
ja sellise ohtliku poolusega, mis või kes siis naist,
kui eluandjat rohkem kahjustada.
Veel tunneb eesti pärimus siis igasugust vilistamist
meremeeste või kalameeste kasutuses, et kutsuda välja
sobivas koguses tuult. Aga et kui veel lõpetada, siis sellise tänapäeva nüansiga ka see,
kui mehed vilistavad vahel järele sümpaatselt naisele.
Siin näen ma teatavat maagilist mõõdet patsiendist.
Taas demonstreerib see vilistaja mõtteliselt oma tugevat
elujõudu ja kasutab vilets kontakti loomiseks justkui enda
tellise pikendusena.
