Koroonaajastul, kui meedia räägib meile surmajuhtumitest
igapäevaselt liigagi palju on hea sellest hetkeks välja
lülituda ja rääkida hoopis surematusest surematuse
ja pika eas.
Tapmise motiiv on mütoloogias väga sage üle maailma
ning see viitab ihalusele, saavutada kontroll oma elu
ja pikkuse, aga ka elujõumäära üle.
Ja kui võrrelda siin nüüd tänapäevaseid trende,
et siis võib öelda, et viimasel kümnendil on surematus üle
hakanud spekuleerima päris paljuga, moodsad meditsiiniteadlased,
aga mina keskendun siiski just sellele vanemale usundile. Kui vaadata üldse selliseid maailma religioone,
siis selline vaimu surematuse või siis välja valitud isikute
kehalise ülestõusmise teema on üks levinumaid motiive kõigis religioonides.
Ja samuti kohtab usundites igasuguseid ravi
ja maagia rituaale kassis hiljuti surnud inimese
ülesäratamiseks või siis tema teispoolsusest tagasitoomiseks
entideaal siht.
Ta on olnud ikkagi surematuse saavutamine juba käesolevas elus. Ja üks selline keskne sümbol, mis sellega haakub,
on eluvesi.
Näiteks Matthias Johann Eisen üldistab oma mütoloogia käsitluses,
et sellist müütilist eluvett tunnevad indoeuroopa rahvad.
Vanimad säilinud allikad, kust seda eluveemotiivi mainitakse,
on muuhulgas Kreeka ajaloolase Roodotuse kirjutised,
mis siis on viiendast sajandist enne Kristust.
Kui nüüd tuua võrdlus selliste veel tänapäevani tuntud
Euroopa rahvusvaheliste muinasjuttudega,
et siin räägitakse eluveest, millega saab surnuid ellu
äratada või siis igavest noorust saavutada. Aga jah, kui me vaatame muinasjuttude lõppu,
et siis seal jääb enamasti ikkagi pisut asi lahtiseks,
et öeldakse siiski sellises tingimusliku kõneviisis,
et kui nad ei ole veel ära surnud, siis elavad need
praeguseni õnnelikult taas usundis, kui vaatame elu v
selliseid väljundeid, et seal on ta jällegi maagiline sümbol,
kirjeldatakse mitmesuguste veevariantide kasutamist näiteks
pritsimise või pesemise või joomise teel. Ja et see võib-olla siis väga sellise laia eesmärgiga kas
viljakuse suurenemiseks või edendamiseks
või ka otseselt raviks.
Ja mõnikord soss.
Huvitaval kombel võib sellises eluvee rollis ka toimida
näiteks uriin.
Aga kui vaadata veel laiemalt, et lisaks eluveele,
siis usundites on ka mitmesuguseid muid püüdlusi pika eavy
lausa surematuse saavutamiseks. Ja kui vaadata siis neid kõige kaugemaid allikaid,
et siis näiteks juba Babüloonia pärit Gilgamaš eeposes.
On see surematus lausa kuningas Gilgameši kinnisidee,
ta püüab seda saavutada siis igasugusel moel sellise
meelekontrolli abil, et see seal on siis kirjeldatud sellise
hinge kinnipidamise harjutusi, aga ka siis merepõhja minnes
müütilist surematuse taime otsima.
Aga et selle eepose järgi siis tihtilugu plaanid ei lähe,
nii nagu plaanitud ilmub välja üks madu,
kes selle taime ise nahka pistab. Et siin on siis jällegi üks selline seosed,
ka madu on peetud kultuuridest selliseks pika
ja isegi surematuse sümboliks siis vana Indiast on säilinud
usundilised jutud põhja pool asuvast maast,
kus inimesed söövad jälle ühte teatud puu vilja,
mis tagab neile 1000 aasta pikkuse haigustevaba elu.
Siis ka sellises omaja meditsiinilises diskursuses,
vanakreeka arstide arusaamades oli siis seisukoht,
et pikaealisust sõltub inimese organismi niiskustasakaalust,
seda aitas siis nende arvates hoida see,
kui manustada kulda ja pärleid siis seespidiselt. Siis vanas Hiinas on Tauistlikud mungad kasutanud samuti
tehnikaid surematuse saavutamiseks.
Et siis selliseid füüsilisi harjutusi, aga ka siis otseseid
surematuse eliksiiri jääd siis on jälle huvitav,
et üks selliseid komponente nendes heliksiirides oli näiteks elavhõbe.
On räägitud ka Hiina esimese keisri kohta kolmandast
sajandist enne Kristust, et ka tema kasutas siis sellist
elavhõbedaeliksiiri surematuse saavutamiseks,
aga paraku siis siiski lõppes see asi ikkagi lõpuks surmaga. Aga et siis võib-olla natuke pikemalt, et miks elavhõbe
sinna mängu tuleb.
Elavhõbe ise on nagu sümbol.
Sellise oma liikuvuse poolest ta siis sümboliseerib
vitaalsust ja energiat.
Et kuna ta metallidest ainsana selline vedelakujuline metall,
et siis on kuidagi läbi aegade sellega seostanud selline
müstiline aura ja elavhõbeda sellisest rituaal kasutusest on
jälgi juba näiteks muistsest Mehhikost. Aga Egiptusest, kus seda leitud templitest
ja haudadest aga hiljem siis ka Euroopas,
Al keemikud püüdsid selle abildis kulda saada
ja muid selliseid protseduure teha.
Aga hiljem siis on ka see kuulunud mitmesuguste ilu
ja tervise salvide koostise hulka.
Ja Eestis, kui vaadata, et meil on üldiselt pigem elavhõbe
olnud kaitsemaagia selline kaitsemaagiline aine,
aga üksikutel juhtudel esineb siis ka ravirituaalides. Kui nüüd lõpetuseks vaadata natuke veel seda eesti usundist
pärimust võrdluses kõigi nende eelmainitud kõrge lennuliste
mütoloogiat ega võib öelda, et eesti pärimuses on surematuse
püüdlusest räägitud siiski suhteliselt harva mõningatele
ainetele on natuke rohkem tähelepanu pööratud neile
omistatud sellist pikka iga andvat omadust näiteks ka
jaaniöise kaste puhul on räägitud, siis seda tuli koguda
sega spetsiaalse sellise riidega, tõmmates üle selle
jaaniöise heinamaa. Ja et siis ühes pärimustekstis on ka selline detailne kirjeldus,
tuleb minna metsa, kus seal lage maa võtta
ja korjata siis selle riidega väänata nõu sisse
ja kui päev hakkab tõusma, siis tuleb ära tulla
ja kommenteerib sisse jutustajad, mina olen seda vett joonud
ja sellepärast olengi vist nii vanaks elanud.
Järgneb veel siis selle üleskirjutaja kommentaar,
et tõepoolest jutustajal on omalgi kaks pudelit sellist
korjatud kaste vet käibel. Ja see on siis jälle ligi 100 aasta tagune tekst.
Aga kui vaadata üldiselt, siis seda eesti usundist surematusemaastikku,
et siin on pigem olnud soovid selliseid ratsionalistlikumad
et mitte ei keskendute surematusele, vaid soovitakse pigem lihtsat,
pikka ja tervelt elatud õnnelikku elu.
Ja selle saavutamiseks ei olegi siin mingit väga keerulist maagiat,
kirjeldatud tuleb lihtsalt ennast hoida ja mitte vaenlasi koguda.
