Kepi või saua esinemist sümboolses tähenduses esineb juba
iidsetes arheoloogilistest leidudest, mis on pärit
oliitikumi algperioodist.
Kui vaadata vanakreeka mütoloogiat, et siis seal kujutati
jumalate käskjalane hirmest, tema atribuudi,
kas oli siis samuti eriline kepp selle kepi ümber olid
kiirdunud kaks madu jääd müüdi järgi oli siis sellel kepilt
niivõrd võimas vägi, et sellega sai elustada isegi surnuid. Hiljem kujunes sellest kepist siis laiemalt apteekrite ameti sümbol.
Lisaks jumalate keppidele on erilised saua tulnud juba
ammusest ajast ka maagide ja muude selle maailma vägevate abivahendiks.
Et siin on mitmeid näiteid ka piibli vanast testamendist,
näiteks teises Moosese raamatus räägitakse Aaroni
ja egiptuse võlurite jõukatsumisest, siis kõigepealt viskab
Aaron maha oma kepi ja see muutub maoks ja selle peale siis
vaarao kutsutud targad ja nõiad muudavad endagi kepid madudeks. Kuid Aaroni ülemvõim tuleb siis välja selle kaudu,
et tema kepp neelab teiste kepid alla.
Ja hiljem siis Aron kasutab sama keppi selleks,
et muuta jõevesi vereks ja taas teevad täpselt samaga
Egiptuse maagid.
Seevastu siis Moosese kepi liigutus suudab piibliteksti
järgi kaljust vee välja tuua ja ka mere kahte lehte paisata,
et rahvas saab sealt kuiva jalaga läbi kõndida. Vana-Rooma kroonik ja kõnemees ta kiitus räägib oma esimese
sajandi teoses Germaania, germaani hõimude ennustamise lembusest.
Ja muuhulgas siis sealgi on jutuks ruunikeppide abil liisuvõtmine.
Et see siis käib kirjelduse järgi nii, et kepid visatakse
kõigepealt õhku ja pärast nende maha kukkumist spetsiaalsed ruuni,
targad vaatavad nende keppide asendit ja seda,
millisesse püüan siis vastavalt süvistatud ruunid
ja mida need tähendavad. Tihedalt on kepid ja Saued seostunud võimuga.
Et ametis au kuulub tänini nii valitsejate kui vaimulike
varustusse ja näiteks siis piiskoppide puhul sümboliseerib
sau lisaks ametivõimule ka sellist sümboolset karjaseks
olemist püstia kujutud, too on keppide puhul nähtud ka
assotsiatsiooni vallusega ehk siis laiemas mõttes
kontsentreeritud elujõuga.
Ja kui siin vaadata just võrdlusena sellist Eesti
lastetusravi pärimust siin on räägitud just nimelt,
et abiks oli pihlakakepp, millega oli lisaks siis kunagi
rästik maha löödud, ehk siis siin see nii-öelda kepi valluse
sümboolika sai veelgi lisa siis mürkmao kokkupuutest
omandatud või sümboolikast. Ja kui vaadata niimoodi laiemalt levinud uskumusi,
siis peaaegu kogu Euroopas on tuntud sellist erilist
hargikujulist nõiavitsa, millega otsiti veesooni
ja peidetud varandusi, aga et siis sellistes maagi
piirkondades ka näiteks rauamaak.
Ja kui vaadata, et kuidas see järjepidevus on muutunud,
et siis kohati on tänini kaevumeistreid,
kes sellist vitsa kasutavad päris otseselt nõidumiseks
ja maagiliseks kaitseks mõeldud võlukepid on samuti kuulunud
erinevate ajastute võlurit, varustuse hulka. Ja tänapäevases töötluses ei ole need sugugi veel kadunud,
et leiab neid isegi multifilmides igasuguste
haldjakepikestega aga ka Harry Potteri filmidest.
Ja kui vaadata veel siin meie esimese vabariigiaegseid
raamatuid üksnes väga sellist furoori tekitanud teos oli
siis seitsme Moosese raamat, kes seal on sisse selline päris
üksikasjalik juhend selle kohta, kuidas nõiakepi abiga
saatanat vallutada ja temalt vajalikku teavet saada. Siin on siis see huvitav vastuolu, et kuigi selles
pöördumises kõnetatakse teda kui suurt valelikud
ja isa siis digioodatakse temalt sellist tõest informatsiooni.
Usundilistes pärimustekstides kirjeldatakse ka tuletarkasid,
kes suudavad oma oskustega kontrollida tuld
ja peatada tulekahjusid, nii et ka siin on siis tihtilugu justice,
mis suudab seda kustutamist tagada.
Et ka üks näitetekstis kirjutatud üles 1924. aastal. Ja see räägibki siis ühest Nigulast.
Kord elas kange mees nimeks Nigulas ja see oli nii vägev,
et keelanud tulekahju ära.
Kord põlenud tema naabruses maja Nigulas läinud ka sinna ei
hakanud aga tuld kustutama ega asju majast välja taluma ühti,
vaid tõmmanud kepiga joone ümber maja ise ütelnud,
siit tuli sa enam mööda ei lähe ja näe imet,
kõrvalised hooned jäänud kõik terveks. Eesti puhul tuleb alati huvitavalt välja see,
et on küll usundilised, sellised sümbolid
ja arusaamad, vaid tihti luu nelga, otsene selline
praktiline suunitlus ja see tuleb esile näiteks siis
karjasekepp pide puhul, mis ühelt poolt aitasid siis karja
koos hoida aga teisalt siis ka konkreetset kaitsta sisse,
taga maagiliselt ja siin taaskord eelkõige pihlakapuust,
karjasekepid. Et siis sellise nii-öelda mõttelise inimese käepikendusele
seda väge veel suurendati nõiamärkidega,
mida võiti sinna süüdistada ja mõnes kirjelduses on öeldud,
et, et selle karjasekepi sisse tihti ka selline väike unarusse,
millesse valati elavhõbedat, et see oli siis ka selline
maagiline aine, et siis kokkuvõtteks kepp pidi pakkuma
kaitset igasuguste halbade jõudude ja vaimude huntide,
aga samamoodi kurjade inimeste vastu. Mõne teksti puhul on siis veel eraldi tõstetud esile seda,
et ka kepivalmistamise aeg ei tohtinud olla suvaline,
vaid näiteks on siis öeldud ka, et suurel nädalal,
ehk siis kevadisel lihavõttepühaeelsel nädalal mõnel korral
on siis öeldud, et see oli selline peakarjane,
mitte iga karjane, vaid selline teadjamees,
kes valmistas need pihlakas, et kepid ja samuti on
pihlakakeppide kasu siis kirjeldatud ka muudes maistes
kontekstides näiteks on öeldud, et selle abiga sai head
viljasaaki või siis samuti oli võimalik ajada sellega minema,
täisid selle viljasaagi teksti puhul siis on lisatud,
et jällegi tuli tõmmata siis selle kepiga maa peale selline
vastav joon ja lausuda sealjuures, et too tulu vii kulu
ehk siis sellest mõttelisest piirist edasi siis tuli inimese
poole ainult sissetulu. Aga lõpetuseks võib siis öelda, et siin sai küll tuua
näiteid igasugustest erilistest keppidest.
Aga et kui me vaatame neid tänapäeval kasutatavaid võimu
ja kontrolliga seotud sauasid, et siis eelnev
ehk andis neilegi laiema tausta tähenduse kas
või mõeldes sellistele osistele objektidele nagu triibuline
miilitsasaun veel mõnekümne aasta eest või ka kohati
tänapäeval kasutatav kumminui.
