Väljendi abrakadabra laiem tähendus tuli päevakorrale minu
jaoks siis, kui minult küsiti seoses Harry Potteri sarjaga,
et kas need Potteri loitsud on ka kuidagi ajaloolise taustaga.
Ja siis võtsin kampaga hookuspookusi, sest need mõlemad on
huvitavalt kõlavad väljendid, mida kohtab tänapäeva
kultuuris üpris sageli.
Ja näiteks võib seda hookuspookust kohata Eesti,
aga muukeelses ajakirjandus tekstis aga samuti on seda
kasutatud näiteks filmi ja bändinimedes ja abrakadabra siis
samuti esineb filmi peal kirjadena bändi nime täna
või ka siis laulu nimedena. Tegelikult tuleb siin just välja seos aasia muusikaga kuid
nende väljendite juuri tuleks otsida pigem Euroopa kultuurist.
Vanim teadaolev dokumenteering abrakadabra kohta pärineb
teisest sajandist Vana-Roomast, kus siis keisri ihuarst
nimega Quintus, sireenus Monicus kirjeldas selle kasutamist.
Et seda siis tuli tema sõnul kirjutada pärgamendile
ja kanda Ohutisena kaelas ja seda, mida see vormel siis
tegelikult tähendab. On püütud tõlgendada päris mitmeti.
Näiteks on arvatud, et see on tuletis pühast jumala nimest
või siis muidu maagiliseks peetud sõnast Aperaksas.
Numeroloogiline summa on sellel sõnal 365
ehk siis võrdne päevade arvuga aastas.
Samuti on siis seda peetud kreeka tähestiku maagiliseks
imitatsiooniks või siis lausa omaette maagiliseks tähestikuks.
Kuid nähtud on ka seost siis heebreakeelsete sõnadega
kolmainsuse kohta ehk siis isa poja ja püha vaimu kohta. 19. sajandi autor Godfrey Higgins leiab,
et selle sõna tähendust tuleb hoopis otsida vana keldi keelest,
kus siis tema sõnul abra tähendab jumalat
ja kaad tähendab püha.
On ka oletatud, et see vormel võib pärit olla hoopis
kaugemalt iidsetest Babüloonia keelsetest väljenditest abada
kee Tabra ja tähendab haihtu nagu sõna.
Et sel juhul oleks siis loogiline ka see seos,
kuidas ta kirjutatakse ehk siis kolmnurga kujuliselt. Nii et igas järgmises reas üks täht nagu haihtuks.
Et see siis ühtlasi sümboliseeribki seda,
et ka see haigus või oht, millega seoses seda kasutatakse,
justkui järk-järgult haihtub sõltumatult sellest taustast
või päritolust on seda kasutatud sajandeid üpris agaralt
eelkõige nõiduse vastastel ammu lettidel kirjutatud näiteks
ka kaitseks hoonete seintele, aga veel rohkem,
võib-olla siis ravi eesmärgil kirjutatud paberile. Ja Eesti pärimusest on siis samuti seda enamasti kirjutatud
kahaneva kolmnurgana paberile ja kõige sagedamini siis
palavikuhaiguse vastu.
Näiteks halltõbe on mainitud, et see on siis teatavasti
samuti kõrge palavikuga kulgev haigus.
Ja see halltõve seos esineb ka siis laiemalt,
et näiteks ka Inglismaa ühe 16. sajandi allika reisikirja
järgi on see just tõhus olnud. Aga samas katku vastu juba peetakse selle mõju kahtlaseks.
Daniel Dow kirjeldab siis 1722. aastal ühes oma teoses selle
jätkuvat populaarsust kuid leiab, et katku vastu see siiski
ei aita. Kui rääkida aga siis varieerumisest,
et see tähekombinatsioon võib-olla mõnevõrra erinev võib
olla ka näiteks kirjutatud ahvaka taba või siis abrakulata
või Abravi laata.
Ja neile sarnaselt, siis kõlab ka see Harry Potteri raamatu
ja filmisaagast tuntud hävingu ja surmaloits Avadaki Tamra. Väidetavalt on see nii vääramatu, et seda suudab peatada
ainult kõikehõlmav armastus.
Ja veel üks selline suhteliselt uuemaaegne kasutusharu on
siis sõnakuju Abraham Tabra, mis ilmub 20. sajandi alguses
esoteerika müstikkujalister kruuli õpetustes seal siis see
tähistab sellist uut ajastut.
Kui nüüd siis minna hookuspookus see teema juurde,
et see päritolu on veelgi ebaselgem. Olgugi et iseendast on see väljend tuntud päris paljudes
Euroopa keeltes.
Et lisaks vene keeles siis ka kirjapildiga fookus,
pookus, oletused, hookuspookus, võib-olla moonutus kui
liturgias kasutatud väljendist Hokest korpus,
Meum ehk siis eesti keeles, see on minu ihu.
Et see oletus on dokumenteeritud seitsmeteistkümnendast sajandist,
kuid see väljend ise on üsna kindlasti juba varasem. Kui vaadata siis kirjanduslikke selliseid väljendusi,
siis raamatu pealkirjana ilmus hookuspookus esmakordselt
seitsmeteistkümnendal sajandil jällegi teoses hookuspookus
juunior mis kujutab endast ühte teatavat mustkunsti
ülevaadet ja selle autorlust, siis omistatakse ka ühele mustkunstnikule,
kelle artistinimeks oli samuti siis hookuspookus
või hukas pookas.
Võimalikuks on peetud ka selle sõna taustana siis seost
raamatuga ehk siis inglise keeles buck või alamsaksa keeles
puuk või siis kirjatähega. Et see siin on siis nähtud eeskujuna alamsaksakeelset Bookstafi,
mis siis on ka eestindatud Bookstavine tuntud.
Seega võib kokkuvõtteks öelda, et nii sõna-,
abrakadabra kui hookuspookus on maagilised sõnad,
et see, miks neid on hakatud pidama maagiliseks,
on seotud siis nii nende erilise rütmil põhineva,
müstilise kõlaga kui ka mõnevõrra tabamatuks
ja salapäraseks jääva tähendusega. Alles uuemal ajal on siis need sõnad hakanud pigem seostuma
millegi halvustava või negatiivsega tähendades pigem midagi
sellist silma, moonduse või kahtlase maagilise trikitaolist.
Või lõpetuseks tuua seos veel kirjandusklassikaga kurta tee
1990. aasta teoses mille pealkiri on samuti hookuspookus
võrdsustub see hookuspookus väljend umbluuga.
See on juba järgmine pikemat lahtiseletamist vääriv ütlus.
