10. august on rahvakalendri järgi lauritsapäev
ja sellega seoses on sobiv rääkida tulega seotud uskumustest.
Kui me vaatame laiemalt, siis arvatavasti kõigis kultuurides
on tuntud nii tulekahjustava kui ka kasuliku poolega seotud
uskumused ja samamoodi siis erinevas kategoorias tulehaldjad
või lausa jumalad.
Eesti pärimuses ehk ei saa rääkida lausa tule jumalast,
aga sarnaste funktsioonidega on meil Laurits,
teisi nimekujusid on kasutatud ka nagu Laarits
või Loorits või ka labrits. Lauritsa taustaks niipalju, et Lääne-Euroopas on pühak
Laurentiuse tuntud alates 10. sajandi lõpust just tule
patrooni tähenduses.
Ja tema nimepäevaga on seotud mitmesuguseid tule maagiat
mitte ainult Eestis, vaid ka laiemalt.
Euroopas. Näiteks on siis sellesama 10. augustiga seoses
olnud tuletegemise keeld ja selle eesmärk on ära hoida
tulekahjud või ka äikesekahju kogu aasta jooksul. Sel Laurits iseendast on selline natuke vastuoluline kuju,
ühtepidi siis legendi järgi see Laurentiuse suri ise
kolmandal sajandil tulesurma, ehk siis põletati ära
raudristi peal.
Aga teistpidi on temast saanud tule üle valitseja,
see on selline üsnagi ootuspärane usundis.
Et need loogikat, mille järgi see tulesurma surija saab tule
üle valitsejaks, et need ei tarvitse olla tänapäeva
inimesele tingimata väga selged siinpuhul,
siis võib arvata, et tõenäoliselt olid juba meil olemas
sellised oma piirkondlikud tule, haldja,
uskumused selle baasil, siis kandusid need üle sellele pühakule. Samad tulega seotud uskumused.
Aga ka see lauritsa või Laurentiuse tulesurmalegend on
Eestist saanud oma kohaliku koloriidi.
Seda seostatakse ühe konkreetse kiviga Kuusalu kihelkonnas.
Ja selle kohta siis narhiivist.
Selline kirjeldus Kuusalu kiriku lähedal heinamaal asetseb kivi,
millele on raiutud sisse rist ja käärid.
Väga vanal ajal olevat paganad seal võtnud kinni Roomast
tuleva Püha Laurentsiuse paganad, lõiganud teda kääridega
puruks ja siis sellel kivil ära põletanud. Laurentsiuse luud ja riided aga olevat kristlased müürinud
Kuusalu kiriku alus müürisse.
Kuusalu kirikus pühitsetakse tänapäevani sele mälestuseks
lauritsapäeva iga aasta 10. augustil.
See lugu siis on veel suhteliselt hilisel ajal 1966. aastal
kirja pandud.
On ka selliseid muistendi versioone, mille järgi sisse
hukatu seal kivi peal hukatud Laur või Laurits oli Kuusalu
kiriku ehitaja, ehk siis ei ole seda pühaku tausta. Ja kuna sellel kivil siis tõesti on sellised risti
ja kääride kujutised, siis on see aidanud ka seda legendi
või rahvajuttu säilida.
Aga et lisaks sellele on seal näha ka sellised lohud
ja arheoloogid on arvanud, et tegemist on kultuskiviga,
mida on kasutatud juba rohkem kui 1000 aastat tagasi.
See taust on palju pikem.
Mattias Johann Eisen kirjeldab seda lauritsakultust oma arhiivimärkmetes. Siin ta siis räägib 1634. aastal toimunud sündmustest.
Ehk siis sellel 1634. aasta Laurentiuse päeval oli suuri
ebajumalateenistus Kauksis.
Seal roomavad põlvili ja ohverdavad ohvrit,
nagu pastor ise on näinud, kuhu ohver jäänud ei teada.
Ja ka Eisen siis oletab, et oma tulehaldjas oli eestlastel
olemas juba paganluse ajal ehk siis palju varem,
kui pühaku seotud kultus üldse Eestisse kanduda jõudis. Mina lisaks, et siin neid tulehaldjaid võis pigem olla isegi mitu.
Et näiteks ka koldehaldjas on eraldi maja kaitsja rollis
pärimustekstides kirjeldatud.
Ja ka tuli ise on kohati kirjeldatud sellise isikustatud
käituva olendina, arvatakse, et tuli kas räägib
ja mõtleb või kuuleb, mida inimesed räägivad.
Vahel ka vihastav.
Ja selle pahameele ennetamiseks tulebki suhtuda tules austavalt. Näiteks ei olnud sobilik tule ääres teisi inimesi taga rääkida.
Ja muidugi siis igasuguste igapäeva toimetuste juures olid
omal kohal ka sellised tule meelespidamised väikeste ohvritega.
Näiteks on öeldud, et leiba ahju pannes tuleb visata esimese
leiva küljest raasuke koldesse ja öelda,
et tuli ei ole sellega rahul, mis ise sulle annan.
Tulemuseks see tuli, ei kõrveta, leibasid ahjus ära,
ta on juba oma osa saanud. Kui vaadata meie põhilist pärimuskorpust,
mis on kogutud 19. 20. sajandi jooksul on jätkuvalt kirjeldatud,
et lauritsapäeval oli tavaks vett visata katusele,
et siis ennetada neid tulekahjusid järgida,
töö keeldusid aga ka näiteks sauna viia valmis saunaviht
ja saunavesi.
Laurits saaks seal siis omakorda vihtlemas käia.
Ja on ka eraldi loitsu tüüp, kus pöördutakse lauritsa poole. See võib kõlada näiteks tasa, Laurits, tasa,
Laurits kivikõva, vesi, vana, tihtilugu lisatakse lõppu veel
siis aamen.
See on siis nagu tule käsutamise loits.
Aga et see loits võib esineda pikemates rahvajuttudes,
kus siis selle kasutajaks võivad olla näiteks pühamehed
Jeesus ja Peetrus, kes tule abil reht peksavad,
kui siis inimesed püüavad sama järgi teha,
nende käest muidugi ei õnnestu, sest nemad ei valda kõike
neid loitsu, sõnaside oskusi. Ja siin tuleb huvitavalt välja ka selline vastuolu kirgliku
suhtumise ja rahvapärase suhtumise vahel,
19. sajandi keskpaigas on siis üles kirjutatud ka selline hoiatuslugu,
kus Kuusalu kirikuõpetaja oli rahvausu pilkamiseks
lauritsapäeval nimme kööki suure tule teinud.
Ja varsti pärast seda oli tõusnud pikse pilv
ja välk löönud kiriku torni sisse.
Kirik läks põlema. Siin siis jällegi selline moraliseeriv taust
ja see, see karistus on just siis pikselöök.
Ei ole ka üllatav, et kui vaadata laiemalt neid tule kultuseid,
paljudel juhtudel on see pikse ja päiksekultus seotud ka
tulehaldjate ja tulejumalatega.
Veel selle tule tajumine, sellise mõtleva elusolendina on
pannud inimesi ka märkama tule tekitavaid helisid.
Ja siis tajuma seda teatava kõne või märguandena ka tuleviku kohta. Näiteks tuleb raksumist on vahel peetud peatse külalise
saabumise märgiks.
Tule vingumist ja ulgumist on seostatud mitut moodi.
Tihtilugu on see assotsiatsioon nutuga nagu sihuke nuuksu hääl.
Et on päris mitukümmend pärimusteadet selle kohta,
et tule vingumine ennustab, et tuleb juurde vaeslapsi.
Aga et nagu muudegi ennustuste puhul, see ei ole tingimata
ainus tõlgendus. Ja et seda tule ulguvat või lõõtsuvad häält on seostatud ka
tuule või tormi tekkega, aga ka lapse sünniga,
et siin on sisse hoopis nagu selle vastsündinu nutuimitatsioon.
Lõpetuseks paar sõna veel selle kohta, kuidas on suhtutud
tulega seotud elukutsetesse.
Näiteks sepp on väga austusväärne elukutse,
kuna tema, siis nagu selline tule käsutaja
ja selle käigus ka raualooja teda on võrreldud mitmeski
kultuuris sellise maagival keemikuga. Et raud ise juba sellise metallina on väga tugeva
kaitsemaagilise toimega, siis pärimuses maagilise kaitse sümbol.
Kui vaadata selliseid klassikalisi tule jumalaid näiteks
kreeka tule, jumala paistus ja Rooma vulkaanus on olnud
samaaegseid ise nagu sepad aga ka siis on neid kujutatud
seppade ja tule jumalatena.
Eesti pärimuses väärib eraldi esiletõstmist veel Rehepapp,
kes on ka üks selline eristaatusega tulega ümber käiv isik. Kuna tema küttis rehiahje ja enamasti toimus siis öösel
või väga vara hommikul siis sellise öö vallas tegutsenud on
kirjeldatud ta tihtilugu pidi kokku puutub,
aga kuradite või muude selliste öiste vaimolenditega,
aga et ta siis pärimuse järgi peaaegu alati suudab nad üle kavaldada.
Teisalt siis see samane öine tegutsemine
ja siis tule tahmasus on omakorda mõjunud nii,
et see Rehepapp on mõnevõrra nagu võrreldav
või sarnane kuradiga. Ja et selle tõttu on teda siis kohati ka pisut nagu peljatud.
Ja et kui vaadata, siis muid eesti pärimuses kirjeldatud
tule Tarkasid, kes tundsid tulesõnu või tegelesid tule
vaigistamise või suunamisega siis rehepapi puhul tuleb
mitmelgi korral mänguga hoopis omakasu.
Siit on siis tulnud ka tänapäevalgi kasutatav väljend
Rehepapp plus.
