Mesi on väga iidne toiduaine, mille kogumist
ja kasutamist on kujutatud juba 8000 aasta vanustel
kaljujoonistel ehk siis need on leitud Hispaania aladelt.
Vana-Egiptuses kasutati mett muumiate momefitseerimisel,
jaga hauapanusena ja kui vaadata seda taustal olevat sümboolikat,
et siis mesi on olnud ülekaalukalt surematuse sümbol
ja seega siis mitte ainult Euroopa kultuuriruumis,
vaid ka näiteks india veedades nimetatakse seda elu
ja surematuse allikaks keldi kultuuris, samuti on peetud
meiega magustatud mõdu surematuse joogiks. Ja kust see surematuse teema siis tuleb,
et osalt on see arvatavasti seotud ka mesilaste eluviisiga
pärast talveunest ärkamist, kui nad jälle ringlendusid alustasid,
siis usundilised tõlgendati seda uuesti sünnina.
Aga ka meie enda pikk säilimisvõime on lisanud sellise
surematusega seotud tähenduskihi.
Ja kui vaatame veel ühte väljendit, mis tänapäevani on päris
laialt tuntud, ehk siis mesinädalad ka, see seostub sellise
vana kombega kunagi siis germaani vast abiellunud pidid
pärast pulmi kuu aega meemõdu jooma ja just sellepärast,
et siis eesmärgiks on saada püsiv ja õnnelik abieluliit. Kui nüüd vaadata sellist Kristlikumad tähendus poolt,
et siis näiteks keskajakirjanduses ja kunstis sai mesilane
sellise olulise tähenduse Kristuse ja Kristuse teenimise
võrdkujuna see mesilaste kokku kantud Mesi sümboliseeris
Kristuse leebust ja halastust, aga mesilase nõelamine siis
omakorda seda viimset kohtupäeva, mis paratamatut
ja vääramatult tuleb neid, kes on patused olnud siis tõesti
valusalt tabab. Samas nii piiblis kui ka koraanis on juttu tõotatud maast,
kus voolab piima ja mett, ehk siis selles kontekstis on need
ained külluse ja heaolu kehastus.
Ja samuti kordub siis paljudes allikates paralleel mee
ja meelelisuse vahel näiteks ka piibli ülemlaulus on
sellised ülistavad read, Su huuled tilguvad kärjemett,
mu pruut, sul on keele all mesi ja piim,
ehk siis jälle see mesi ja piim siin kahekesi koos. Kujundine olemas ja ka Eesti pärimustekstides võrreldakse
meelelist armastust selle magusust siis just nimelt meega.
Aga hea säilivuse tõttu on mesi sümboliseerinud ka
puhastumist ja täiuslikkust ja mõningates müstika
traditsioonides ka üldse täiuslikku tarkust
ja vaimsust ja teadlikkust.
Kui vaadata veel kord sellist praktilisemat kasutust,
siis eesti pärimuses ka rahvaravis on ta laialt kasutusel
ilmselgelt tänini. Külmetushaiguste puhul kasutatakse mett kurguvalu
leevendamiseks aga et varem on siis teda mainitud ka
korduvalt sellise haava ja paise ravivahendina.
Ja siin see, mis ma enne juba mainisin, meelelisuse
ja meeseosed näiteks üks pärimustekst on selle kohta,
kuidas siis, kui tütarlaps sündis perre,
et siis see tüdruk vastsündinuna topiti mesilinnupuust läbi
ehk siis kujutad ette, kuidas see siis füüsiliselt välja
pidi nägema. Aga et eesmärk oli siis, et poisid-tüdrukud nii armastama
hakkaksid kui mesilased oma mesipuud, selline üpriski vana
üleskirjutus 1889.-st aastast ja teine seos on siis jällegi
samas kontekstis, aga juba siis natuke suuremat neidude puhul,
et kui leeriaeg oli käes, et siis enne kiriku minemist pani
ema-tütre särgi õueväravale ja ütles sinna juurde siis
loitsu tule mesimeeste meelest ja piimapudi poiste meelest
ehk siis ka siin siis mesi ja piim jällegi
Vasotsivatsioonina koos olemas. Kui aga vaadata debatti veel edasi, et usundilised
sümboolikas on kohati meest isegi olulisem saadus vaha,
nii religioonis kui rahvapärimuses on mesilasvaha seostunud
kestvuse ja hinnalisusega, sest ta oli tõepoolest nagu väga
kallis põhjus oli osalt siis see, et ta ei lähe ajaga halvaks,
et teda on korduvalt võimalik üles sulatada
ja ümber valada.
Ja siis oma seos on siin arvatavasti ka siis mesilaskärje
sellises laitmatult korrapärase struktuuriga,
et selles struktuuris Sist ajuti ka nagu teatavat kosmilise
korra kehastust. Ja jällegi vahakasutus juba väga iidne leitud seda nii
Egiptuse vaaraode haudadest aga ka näiteks Vana-Rooma linna varemetest.
Et siin tihtilugu on siis see kontekst on nagu seotud pühadusega.
Mesilasvaha on siiani eelistatud materjal ka katoliku
kirikus kasutatavate küünalde puhul.
Siin on nähtud jällegi selliseid seoseid Kristuse ihu
ja hingega.
Kuigi sõltumatult sellest on siis vaha juba varasematel
aegadel kasutatud ka paganliku ohvriannina
ja paganlike jumalakujude materjalina ehk siis mitmetahuline pühadus,
taju. Ja näiteks, kui vaadata siis meie enda Eesti näiteid,
et siis jälle dias Johann Eisen kirjeldab Peko kultust. Et enamasti tehti Peko kuju, siis vahast aga et kuna siis
mitmekirjelduse järgi võis see kuju olla isegi kolmeaastase
lapse suurune, siis nii suurt hulka vaha ei olnud kerge
kokku saada ja seetõttu ei olnud niimoodi igal talul seda
oma Pekot. Pigem valmistati näiteks ühe küla peale üks kuju
ja mõnes piirkonnas on siis andmeid ka kodukaitsevaimu Tõnni kujudest,
mis võisid samuti olla tehtud vahast.
Ja mõnes teates on siis kirjeldatud, et Tõnnina austati ka
riietatud vahaküünalt. Üks väike pärimustekst ka selle kohta, et kuidas austamine käis.
Et siin on siis Jäärjast üks näide, kus ühe talu õues püha
kase otsas olid nõiavahad ja kotid, ehk siis puu ise oli püha,
et siis lisati sinna veelgi neid pühaesemeid,
mis pidid seda nagu rõhutama.
Sinna viidi osa igast viljast, sügisel looma tapmisel tükk liha,
lamba niitimisel, villu ja nii edasi.
Aga et nüüd on peremees kõik hävitanud, ehk siis tihtilugu
sellised tekstid, nagu see siin on 1914. aasta paiku,
täpselt ei ole teada. Üles kirjutatud märgivad juba sellised usundilised muutust,
et uuem põlvkond juba suhtub sellesse vanasse kombes
halvakspanevalt ja ka vaha on siis mõnel korral kasutatud rahvaravis.
Et samuti näiteks haavade kinnipanemisel.
Aga lõpetuseks veel üks kujundlik väljend,
mida osalt kasutatakse tänini, ehk siis mäng,
mis ei vääri küünlaid, et ka selle taust on siis seotud vahaga.
Algselt on siis seletatud seda niimoodi,
et kui kaardimäng on niivõrd kehv, et sellest saadud tulu ei
ole isegi seda väärt, mis kulutad selle valguse saamiseks
põletatud küünalde maksumuseks.
