Sõna umbluu on kuulnud arvatavasti iga inimene,
aga täna räägin siis natuke pikemalt lahti ka selle
usundilise tausta, kui mõtleme üldse, et mida me umbluust
teame tõenäoliselt kõige levinum katke on pärit Oskar Lutsu kevadest,
seal teatavasti pakub Tootsi imelikule ühte luud müügiks
ja seletab, et mis sellega teha saab.
Ja siis selgitus on tal selline, et mine uue kuu esimese
neljapäeva öösel kella 12 ajal rudi vere
ja paunvere risttee peale. Pane ta sinna maha, küll sa siis näed, kui ta ta sipleb
mõlemast otsast verist vahtu välja ajab ja umbluu karjub.
Tootsi jutust ei selgu, miks pärast see luu siis karjub.
Kuid enamik arhiivis leiduvaid pärimustekste annab ära ka
selle seletuse.
Tegemist on siis inimesega, kes on surnud nii-öelda
anomaalselt surma ehk siis kas vägivaldset
või muidu ebaloomulikku surma jäänud kombe kohaselt matmata. Seetõttu siis ei saa tema hing rahu ja ta annab endast
öösiti märku kas siis oigamise või ümisemise
või pupsumisega, nagu ta on samuti tekstides öeldud.
Aga ühes jututekstis siis luu lausub lausa sõnaselgelt vägivald,
vägivald, ehk siis vihjab otseselt sellele loo päritolule.
Aga seda, mida selle raud umbluuga teha,
seda selgitavad samuti pärimustekstid.
Ja üks neist on näiteks selline, kui kuskil umbluu on,
mis vahtu välja ajab ning oigab siis see tuleb surnuaeda
maha matta ning issameie ning matmise sõnad peale lugeda. Umbluu pole muud midagi kui üks inimese säärekont,
et see inimene pole mitte õiget surma surnud
ning ristiinimese kombe järgi maha maetud.
Ehk siis selline tekst 1947.-st aastast.
Mõned rahvajututekstid seostavad seda umbluu teket ka
sellise eriti suuremahulise vägivallaga.
Näiteks ühes neist räägitakse lausa, kuidas see on koht,
kus siis seitse kihelkonda on korraga siis surmatut saanud. Räägitakse siis taas sõja ajast, millest tihtilugu
pärimusest juttu tuleb, et kuidas siis üks Viljandimaa
piirkond oli kokku kogunenud kogu seitsme kihelkonna rahvas
ja läinud sõjapakku.
Aga üks vanatüdruk oli nad välja andnud ja öelnud nendele jälitajatele,
et kus need inimesed on.
Ja siis lakooniliselt öeldakse, et paraku siis tapeti,
et kõik need inimesed maha kõik seitse kihelkonda järjest. Seal peab olema siis luu otsmaa seest väljas vahupull otsas
ja ajama ühte lugu, umbluu ja umbluu.
Ja siin on siis jutukogu ja küsinud ka, et mikspärast ta
siis seda umbluud teeb ja jutustaja vastab selle peale
lihtsalt lühidalt, et sellepärast, et ta inimese kont on
üpris ootuspäraselt esineb mõnikord rahvajuttudes siis ka
ridamisi mitu sellist anomaalselt nähtust,
näiteks siis üks tekst on selline, buss tuuakse siis lisaks
umbluulemänguga vanapagana tegevus, väidetakse Tarvastu
piirkonnas arunda talu lähedal, põletab vanapagan igal
keskööl raha ja et sealis paistab puude vahelt selline tule
vilkumine vaatama, ei julge keegi minna. Ja sealsamas kuusikussis kostvat ka taaskord seda umbluu oigamist.
Ja siin on siis see seos, et see luupidi siis olema
vanapagana märgusignaaliks tema seal olemisest.
See on 1939. aastal üles kirjutatud jutt,
on ka päris huvitavaid psühholoogilisi tõlgendusi.
Päris läbinägelikult seostatakse seda umbluu käitumist
inimreaktsiooniga näiteks märkides, et mida rohkem kardeti,
seda rohkem seda ümisemist või undamist kostis. Ja siis ühes tekstis siis on jällegi lugu sellest,
kuidas surnuaeda maeti ära seitse katku surnud,
aga ilma jumalateenistuse ja hingekellata.
Ja selle peale ilmus sinna verine kont, mis hüüdis Apuh,
Apuh. Ja siin on siis osutus, et mida rohkem inimesed kartsid,
seda rohkem seda häält kostis.
Ehk siis teisisõnu selline loogiline psühholoogiline reaktsioon,
et kui juba hakatakse mingile asjale tähelepanu pöörama,
siis leidub üha enam ka selle tunnistajaid
ja edasi rääkijaid. Ja mõned tekstid ongi selle kohta, et kuidas siis inimestel,
kes sellisesse piirkonda satub, mille kohta need jutud käivad,
on nii tugev, selline hirmusegane lootus,
et vahel inimene läheb sellest lausa hulluks.
Siiski on ka vanemas pärimuses juba seletusi selle kohta,
kuidas need helid ei olegi tegelikult mingi üleloomulik nähtus,
täiesti ratsionaalne, selline elunähtus või loodusnähtus.
Ja näiteks on arvatud, et see heli, mis kõlab vahel justkui
maa alt kostva ümisemisena või siis vahel käsilise rütmilise vups-vups,
Elina et selle kuuldavale toojaks on hoopis hüüp,
ehk siis teatav lind, kes enamasti elab roostikus
ja eelkõige siis just hilisel õhtutunnil öösel häälitseb
ja teises loosis pakub jutustaja välja, et selle häälitsuse
tekitaja on hoopis rabakana. Kas see lugu ise on selline dramaatiline
ja veidi moraliseeriv ja et lugu on siis toapoisi naisest,
kes oli suur joodik, käis ühtelugu kõrtsis purjutamas et ühe
korra siis teomehed olid hakanud teda harjutama.
Et küll sa viimaks siis viinasurma sured,
kui sa ei lõpeta ja naine selle peal olevat ohanud
ja kahetsenud ja sellest peale kadunuks jäänud.
Ja siis 20 aasta pärast me 22 aasta pärast oli turbalõikajad
leidnud lõpuks rabast inimese kondid arvatud,
et see oligi siis selle toapoisina ise surmakoht. Ja et seal samamoodi siis kostis oigamine,
me siis seekord on kõlanud vaevaeva nähtud ka verist konti.
Aga siis jutustaja kokkuvõte on, et mina arvan,
et see soigu ja oli rabakana sõltumatult sellest,
kuidas seda teket seletatakse, on rahvajuttudes enamasti
ikka lõpetuseks mingi lahendus.
Et mingi tasakaalu jaluleseadmise moodus nende umbluujuttude
puhul on selleks siis enamasti näiteks kirikuõpetaja,
kes õnnistab ära selle paiga aga märkimisväärselt sageli
siis toob rahu sellesse kohta näiteks ka naisterahvas,
kes loeb palve. Mõnikord see on just sõnaselgelt öeldud,
et vanatüdruk ja et selle eest, siis tinglikult saab ta kas
üldse õnnelikuks, saab mingisuguse õnneliku sündmuse
osaliseks või siis leiab peidetud varanduse.
Kui nüüd otsi kokku tõmmates jõuda selleni,
et mis sellest umbluust tänapäeval on saanud
või mis on muutunud muutunud on näiteks sõnarõhk,
kui vanemas pärimuses on tegemist näiteks ummi luuga
või umbluuga siis ajapikku see rõhk on läinud pigem sõna lõpule. Elavast traditsioonist on need klassikalised rahutu
surnulood üldiselt taandunud.
Enam ei aja umbluu välja verist vahtu, vaid umbluu all
mõeldakse pigem petujuttu või segast juttu,
mida ajab suust välja keegi elav inimene.
Näiteks tuntakse tänini sellist väljendit nagu umbluud kokku valetama.
Kui vaadata nende vanemate ütluste andmebaasi kõnekäänd andmebaasi,
seesama tähendus on paralleelselt olnud ka vanemas pärimuses
olemas näiteks umbluud ajama, tähendab siis mingit tõele
mitte vastavat juttu rääkima kui tänapäeval on tõusnud
selline üpris terav diskussioon tõenduspõhise teaduse üle. Ta on hakatud seda umbluu sõna seostama teatud uskumustega,
näiteks on mõningaid esoteerilisi või muid alternatiiv
lähenemisi halvustavalt nimetatud umbluuteaduseks.
Skeptikute liikumine on andnud päris mitme aasta jooksul
välja ka umbluupreemiat, mis siis nende sõnul ongi mõeldud
isikute või ettevõtete tunnustamiseks, kes on usinasti
kündnud uhuu põldu ehk siis umbluu ja ohoo eksis edendanud valdkondi,
mida skeptikud peavad pseudoteaduseks. Siin on siis paralleel ka Soome skeptikute liikumisega,
kes on oma preemia nimetanud Huhhaa nimeliseks auhinnaks.
Ja ka meie oma minister Kiik on rääkinud näiteks uhuu teadusest.
Ehk siis tänapäeval on aina enam tõusnud esiplaanile selle
sõna retooriline kasutus.
