Operatsioon musttoonekure poegade päästmine Inimese tulek on neile kindlasti vastusulge. Püüdsid kedagi? No siin on üks erakmesilane Tolmeldajate käekäigust sõltub looduse ja inimeste tuleviku. Kui ainult kimalaste arvukuse järgi vaadata,  siis tegelikult Eesti on imeline paradiis. Salutihastel aitab talve üle elada uudishimu  ja kokkuhoidmine. On juulikuu keskpaik. Kell on saanud juba 11 läbi õhtul. Taevas on peaaegu et kott pime ja me oleme jõudnud must  hoonekurepesa puu alla kus kasvavad musthoonekurepojad. Linnuuurija Urmas Sellis ronib Karula rahvuspargis  musthoonekure pesapuu otsa. Siin ja veidi kaugemal asuvas musthoonekure pesas kasvavad  lisaks oma järglastele ka kaks kasulast kellest said sel  kevadel väikest viisi kuulsused. Nende pere jälgisid veebikaamera vahendusel loodusesõbra  nii meil kui mujal maailmas. Jõgevamaal pesitsenud musthoonekure vanemad said hakkama  teadaoleva Eesti rekordiga. Neil koorus kokku kuus poega. See oli linnuvanematele erakordne, aga kahtlemata  ka keeruline olukord. Suurpere kasvatamine oli täies hoos, kui ühtäkki tabas  pesakonda traagika. Juhtus niisugune halb asi, et isalind kadus lihtsalt. Esimesel juunil ära käis viimast korda oma pesas poegi  söötmas ja enne seda oli seda teinud väga viisakalt  ja korralikult. Ja ühel momendil, kus oli pesas, kus siis kuus poega oli  emalinnu nii-öelda soojendada ja isalind sealt sinna enam ei tulnud,  mis temaga juhtus? Ei no selles mõttes me võime oletada või spekuleerida,  ainult, sest me ei ole, mida mitte mingisuguseid tõendeid  temast leidnud ega kus, kus või mis temaga juhtus,  aga no kuna me teame, mis nendega enamasti toimub,  mis probleemid on, et need on elektriliinid mingisugused  võrgud kuskil veekogudes, eriti mingisugust salavõrgud,  mis on jäetud sinna, võib sinna takerduda jäädagi sinna kinni. Lõpuks võis ka mingi suurem keskjada maha murda näiteks ilves,  aga kõige tõenäolisem ilmselt mingi elektriliin siiski kui  senini meie põhimõte oli see, et me ei sekku nagu loodus loodusesse. Aga mõnikord võib, tuleb oma põhimõtteid nagu muuta ja,  ja seekord me ikkagi vaatasime ära, kuidas  siis kolm poega nagu ära kadusid sealt või ära surid  erinevate erineval põhjusel. Siis kolm tükki ikkagi tõime ära, sest oli näha,  et ema lind üksi selle. Pesakonna toitmisega soojendamisega korraga hakkama ei saa,  oli näha, et pojad olid loiuks, jäid hommikuks. Et oli näha, et nad on maha jahtunud ja siis me madisega  siis arutasime, et mis me nüüd teeme, et et kas me sekkume  ja siis me ikkagi otsustasime, et me lähme,  lähme, sekkume, toome ära nüüd peatselt. Ja nii nad siis sattusidki loomakliinikusse maaülikooli  ja sealt juba toimetas Madis nendega edasi. Musttoonekure laste üleskasvatamine võeti ette,  et anda ohustatud liigi järglastele vähemalt teoreetiline  võimalus suureks saada. Paraku ei suuda ükski inimene ja tehiskeskkond asendada  metsloomavanemaid ning täisväärtuslikku elu looduses. Tõesti, selliste loomalaste üleskasvatamine,  eriti kui nad on sellises väga varajases nooruses,  võib olla üpriski keeruline, et neid mitte ära rikkuda  inimesega liige liigselt ära harjutada. Tehistingimused on alati tehistingimused,  et me ei saa kunagi samaväärseid tingimusi,  kui kuskil ilusas loodusmaastikus on need hääled. Mida iganes on ja nendel loomalastel oli plastikust  mustakure emalind, kes pesa juures, aga ja  kellega nad vägagi suhtlesid. Küll nokastasid ja, ja aga see, et tuleb ikkagi päris liikuv  lind lennates on ju. See on ikkagi natuke teine. Ennekõike nad võiks inimest peljata, nad peaks olema kasvama normaalselt,  saama muidugi täisväärtusliku liigi omast toitu. Ühest küljest ka nii-öelda see on oluline selles mõttes,  et nad tunneksid ära pärast, kui nad loodusesse lähevad  ja jalutavad mööda ojakest, et näe, kalake  või konnake, et see on nagu minu toit. Peagi sai selgeks, et loomakliinikus kurepoegade kasvatamine  Pole parim lahendus. Linnud olid küll pideva jälgimise all ja hästi toidetud kuid  nende areng hakkas looduses elavatest liigikaaslastest maha jääma. Nii sündis otsus viia orvud tagasi loodusesse  ja jaotada sobivate kasuvanemate pesadesse. Kas on tõenäosus, et nendest musttoonekure lastest saab asja,  neid tuleb, neist tulevad täiskasvanud linnud musttoonekure,  poegade. Vähemalt 80 protsenti hukkuvad, enne, kui nad üldse jõuavad talvitusaladele. Ehk siis olenemata sellest, kas ta on kasupoeg  või päris poeg, seal pesas ei ole väga suur tõenäosus,  et neist midagi saab, aga ega ette ei tea midagi. Urmas ronib kurepessa, sest pojad on vaja kaaluda  ja mõõta ning neist kaks saavad selga ka lindude tegevuse  ja rände jälgimiseks mõeldud GPS saatjad. Tundub nii, et Urmas on noorkurgedele küll tuttav mees aga  see ei tähenda üldse, et ta neile meeldiks. See on iseenesestmõistetav. Inimese tulek on neile kindlasti vastusulge. Saadan koti üles või. See GPS seade, see jälgimisseade läheb siis talle kurele  selga nagu väike seljakotikene või isegi võiks öelda väiksem,  kui seljakott tema jaoks. 30 grammiste saatjatega ehk siis ma ei tea tikutops,  võib-olla võib-olla suuruse poolest küll  ja võib-olla isegi massi poolest võib isegi tipp tikutops  olla natukene raskem. Ja see läheb siis nende defrompaelteka seda ilusti kure  selga nagu seljakott. Ja, ja, ja ja siis, ega siin ei olegi midagi,  et. Sellega ta lendab ringi, siin peal on päikesepaneel,  mis järgemööda laeb seda ja, ja ja järjest võtab  siis erinevaid andmeid mitte ainult nii-öelda koordinaat. Koordinaati, kus see lind liigub, vaid ka tegelikult. Määrab ta kolmeteljeliselt. Selle GPSi nii-öelda asendit, ja kuna ta on ilusti selja peal,  siis tegelikult me saame öelda, et kas lind lamab,  on ühel küljel või on hoopis selili. Täpsed asju lisaks veel temperatuuri, valgussensor on siin  sees ja ja hunnik veel igasuguseid asju,  nii et selle järgi tegelikult on võimalik  ka natukene Öelda, et mitte, et kus ta on,  vaid ka näiteks, et mis jah, seda kindlasti. Ja kas, kas mida ta võib-olla teeb, et kas ta  siis on mingisuguses puhkeasendis või istub ta ilusasti  ja haudub, on see on ka väga ilusasti näha  ja nii et selles mõttes asju, mida see GPS tegelikult meile  võib anda, lisaks sellele elupaigakasutusele on on rohkemgi  veel ehk siis et tegemist ei ole ainult nii-öelda asukoha Infoga ja ega vanemad ju jätavad nad üksi  ja siis nad tihtipeale pesast lahkuvadki nälja peale,  mitte selle peale, et nüüd ilgelt tore oleks ära minna vaid. Mingi hetk vanemad jätavad toitmise järgi ja,  ja nälg on see, mis nad pesast välja ajavad  ja ja ega siis ei olegi, et nemad enam perena edasi ei toimeta. Igatahes, ma ei tea, kas sa oled kure tüdruk  või kure poiss, aga ma loodan, et sul läheb siiski väga  hästi ja ole hea, anna siis oma seljakott saatjaga meile  teada ka, kuidas sul läheb. Et hoiame sulle pöidlaid, eks, kui midagi juhtub? Siis on see võimalus, et me saame, leiame ta üles  ja saame selgeks teha. Võib-olla mille pärast halvasti läks, või on hoopis tore,  et mõned aasta pärast pöördub ta tagasi Eestisse  ja ja leiab endale baarilise ja pesa ja,  ja saame külastada tema järglasi. Aga ärme ärme siin sõna. Ärme liiga suur eksooti. Et loodame, et ikkagi läheb hästi. Viimase teabe järgi alustasid raadiosaatjatega noorkured  rännet talvituspaika augustis. Seni tundub nende teekond sujuvat ja reis Aafrikasse jätkub. Siin Saaremaa kadakastel karjamaadel uurivad Eesti  maaülikooli teadlased, millised putukad siin õielt õiele  lendavad ja milline on nende elupaiga kvaliteet. Püüdsid kedagi? Siin on üks erakmesilane Ta elab üksinda, ta ei tee pere. Tal on õietolm nüüd siin kõhu all. Kollane. Ja praegu on tema selline tippaeg, sest õisi on hästi palju. Nad on lühikese elu eaga erakmesilased elavad no lendavad  umbes kaks-kolm-neli nädalat, sõltub liigist  ja teevad omale pesa, kas siis maa sisse,  urgudesse, õõnsatesse, kõrtesse, ma ei tea mingitesse  tugevamatesse kõrtesse. Puu puukoore alla, kändude sisse uuristavad,  sõltub liigist. Kuna ta on mu kolmas loom, siis selle sellelt raja lõigult  siis ta saab sildi. Esimene raja esimene rajalõik, kolmas loom. Ja siia panen ka kirja. Ta on pisike erak. Teda oli üks tükk ja ta oli. Sellesama mailase peal vist oli jah. Miks see oluline on? Siis saab teada, kui laia valikut toidutaimi erineva rühma  mesilased või muud putukad külastavad sellised putukad,  kes on seotud mõne noh, väga kitsa toidutaimede valikuga. Nad on ka oluliselt rohkem ohustatud kuna teatud taimeliigi  hävides või kui me hakkaksime siin niitma püsivalt,  kaoks see tulikas ära ja toidu kättesaadavus väheneb. Noh, ta sõltub sellest inimtegevusest, palju rohkem. Tehtav töö on osa suurest rahvusvahelisest uuringust,  mille eesmärgiks ongi tolmeldajate seisundi kindlakstegemine  kõikjal üle Euroopa. Eestis on uuringu teravik suunatud just kadakastele karjamaadele,  mille tolmeldajaid hinnatakse kokku 30-l uurimisalal. Kuigi iga riik valib uuringute täpsed fookused vastavalt  kohalikele oludele, käib putukate mitmekesisuse uurimine  rangelt ühtse metoodikaga. Et andmed oleksid pärast võrreldavad. 98 meetrit olen läbinud ja ehk mul on teine lõikesil  ja nüüd siit selle pikk raja pikkuse järgi ma  siis ütlen, et nüüd 80 meetrit on mul üks lõik,  et need on järgmine lõik, keegi lendas. Üldiselt tuleb nüüd siia ülemisse nurka ajada. Sest putukatel on komme lennata ülespidi. See on mingi päeva liblikas igal juhul. Ja selle, ma püüan topsi ja panen kirja. Kui mul on ta juba olemas, siis, siis ta lendab,  siis ma lasen ta lahti, keda te ikkagi lõpuks püüate,  et te valite? Tegelikult ma pean ikkagi juhuslikult püüdma nii,  nii nagu mu raja peale satuvad. Mul on raja peale ette antud aeg, et 80 meetri läbimiseks  peaks kuluma viis minutit. Et kui, kui me püüame teha võimalikult ühtemoodi kõik igaüks  saab aru, mis on viis minutit, igaüks teab,  mis on 80 meetrit ja siis siis me saame neid andmeid  võrrelda üle kõikide riikide. Mis seis teistel maadel üldse on tolmendajatega? Sõltub kui kitsalt või laialt me vaatame,  kui me vaatame ainult meemesilast, mis on nagu kõige tuntum  tolmeldajatest siis meemesilase arvukus tegelikult Euroopas  ei muutu. Kimalaste osas on Inglismaal Hollandist, Belgiast, Saksamaalt, Prantsusmaalt paljudest  riikidest siiski täheldatud täiesti märgatavat liikide kadu  ja arvukuse langust. Isegi kui arvukus otseselt ei lange, on järgi jäänud selline  kõige levinum grupp, et liigi mitmekesisus igal juhul väheneb. Erakmesilaste osas on on väga raske öelda,  sellepärast et enamike riikide puhul puuduvad adekvaatsed  võrreldavad seireandmed. Ja sama ka Eestis, et me ei oska midagi tegelikult öelda,  kuidas meie erakmesilastel läheb, me teame,  kes meil on, me võime neid leida, aga kas populatsioonid on  vähenenud või kasvanud, meil pole õrna aimugi. Nii, mis siin on, te olete midagi peitnud? Siia puu alla me oleme peitnud. Seemneplaadid. Teostus ääretult lihtne, jupikene kaheksakümnese tekstuuriga  liivapaberit üks konkreetne, vähe haisev liimi,  liimitüüp, mille lasime värske liimi liivapaberile  ja loendasime siia 40 seemet, miks te nii täpselt  siis loendasite, neid me loendasime sellepärast et kolme  päeva pärast tagasi tulla ja võtta need plaadid kaasa  ja lugeda uuesti üle ja, ja siis me saame teada,  kui palju seemnetoidulisi Huvilisi on siin käinud, et kas keegi on mõned seemned ära  ka söönud. See meetod on vajalik selleks,  et hinnata, kas erinevad elupaigad. Erinevad seemnesööjate arvukuse ja aktiivsuse poolest  ja tundub, et praegu on juba nad on eile õhtul siia pandud,  et vähem kui 24 tundi olnud? No ma ei tea, ma märgatavat vähenemist ei näe. Siia te olete midagi eriti huvitavat püsti seadnud nagu  ussikesed jah? Jah, siin on kunstussikesed, kes on tehtud plastiliinist. Tal on, et meil on nagu ette antud mõõt ja sellega ta  imiteerib liblikaröövikut või vaksikut, sellist  pehmekehalist maitsvat nätsuvat suutäit,  mõnele. Lihatoidulisele loomale on samamoodi. Nöda tuvastama, kas keegi tahab tuvastamaks,  kas siin on sellist? Lihatoiduliste loomade aktiivsust kühmu peal on üks,  üks jäljekene ja, ja täiesti selline konkreetne torge. Et võib-olla keegi tuli ja sai aru, et ma loodan,  et see talle ei maitse. Ta jätab ta rahule ja saab tulla järgmine peibutatud olema. Sina Egle, oled keskendunud täna liblikatele,  mida sa oled leidnud? Ma olen täna leidnud Siin on igasuguseid tegelasi, tundub, et alt  ja ülevalt väike. Ja see kolm ja see on siin on nagu vaata eraldi ülakülg  jalakülg siis ma pean vaatama, kas kõhu poolt  või selja poolt. Jah, ja siis ma võrdlengi neid niimoodi,  et noh, need on õnneks üsna sellised elusuurused ka,  et siis on hea võrrelda ja siis mul on veel siin Neid pisikesi, need kolm on ilmselt üks liik. Aga ma püüdsin kinni, et olla kindel. Ja siis samamoodi ma vaatan nende, ma võin sinu kätt anda,  ma lappan raamatu. Et kas sa saad aru, et on samad tüübid. Ma hakkan raamatuid. Ta on sellised hallid, siit altpoolt mingisuguse Ma arvan, et see on pisisinitiib noh, isaseid meil siin  leiame rohkem ja siis ma vaatan selle täpirea järgi,  sest neil on hästi palju neid sinitiibu siin on see,  et ma vaatan seda, et tal on täpp, selline silmamoodi täpp,  siis ma võtan siit silmikud lahti ja mul on tunne,  et see on jälle see, sest noh, pealt oli ta üleni oranž  ja siis ma vaatan, et see pool on tal selline Kollakas aasa silmik. Pärast neid välitöid võib öelda, et sa oled kadakaste  karjamaade liblikaekspert juba amatöörekspert. No väga tore Miks just need tolmendajad ja, ja putukad  ja ja liblikad ja miks need just on nagu olulised sellised näitajad? Esiteks sellepärast, et enamik inimeste toidust hea  maitselisest toidust tuleneb tänu tolmeldamisele,  seega selleks, et taimestik püsiks. Selleks, et meie toidulaud püsiks, on meil vaja,  et oleks looduses hästi palju mitmesuguseid tolmeldajaid  ja kuna taimed on hästi erinevad erineva kujuga võitjaga  erineva suurusega, erineva vajadusega siis peavad  ka tolmeldajad olema võimalikult mitmekesise kehakuju  suuruse ja käitumisviisidega. Nonii üks kimalane tuli, see on üks suur emane põldkimalane. Küll Eestis on ju hästi palju sellistest  ja kimala kimalasi meil jagub ja kui ainult kimalaste  arvukuse järgi vaadata, siis tegelikult Eesti on imeline paradiis. Meile üks Belgia kolleeg Kenti ülikoolist ütleb,  et, et Eesti on mesilaste paradiis. Sest paljudes Lääne-Euroopa maades ei ole lihtsalt enam,  neil on ainult kasutatud maa ja väga kujundatud maa. Et, et neil sellist Niisugust võpsikut ei ole ja, ja, ja seetõttu. Ja kuna meil on ka jõgesid, järvi, soid ja rabasid  nii palju, et Eesti lõppkokkuvõttes paistabki selline  lapiline väikselapiline õigem seal öelda liigendatud,  siis seetõttu Eestis jagub elupaiku, jagub kraavikaldaid,  kus pesitseda ja jagub, künkanõlvasid kuiva  ja märga erinevaid taimi, kasvab, et meil siiski on hea seisukord. Küsimus on, kuidas seda hoida, et kui me tooksime siia heina niitmise,  mis me kolm korda suve jooksul heina niidaksime  või silo püüaksime teha, siis. Siis kaoks see elukesk elu kui selline, mitte elu tervikuna,  aga mitmekesine elu kaoks kiiresti. Hiliskevadel mööda jõe äärset salu liikudes hakkas kõrvu  leppades kostuv toidumangumine. Lähemalt uurides märkasin, et pehkinud ja õõnsustega  leppasid olid maikuu viimastel päevadel pesapaigana kasutamas. Nii rasvatihased, põhjatihased kui ka nende naabruses  toimetavad salutihased. Salutihase vanematel olid käes kibekiired päevad,  sest pojad nõudsid mahlaseid palasid ja mida päev edasi,  seda häälekamalt. Iga mõne minuti tagant kandsid salutihased poegadele  toomingalehtede keskelt nopitud rohelisi röövikuid. Kui jätta kõrvale toitu manguvad pojad On salutihased  pesitsemise ajal ning mõned kuud pärast seda vaiksed linnud  ja isegi kui nad peaks sõna võtma kaovad nende kutseud  ülejäänud suleliste laulukeskele. Kogu suve vältel jäävad salutihased teiste lindude varju  ja enam hakkavad nad silma ja kõrva taas sügisel ve. Lehtede värvumise ajaks on noored salutihased saanud hulga  teadmisi ja oskusi juurde ning paljud neist sõlmivad just  sügisel liidu teiste tihastega. Sügisest kevade hakuni toimivas segasalgas võib silmata  nii rasva kui musttihaseid, tutttihaseid,  borre, puukoristajaid, pöialpoisse ja ka põhjatihaseid. Välimuse poolest on salutihased kõige sarnasemad just  põhjatihastega hämaras metsas, vilkalt askeldavaid,  hallika sulerüüga tihaseid on mõnikord pea võimatu eristada. Mõned tunnused eristamiseks siiski on. Salutihase must pealagi paistab läike kuid põhjatihasel näib  see tuhmilt must. Põhjatihase põsk on laiemalt valge ja tiibadel võib märgata  heledaid pikivööte. Salutihase pisike must kurgulaik on teravalt välja joonistunud,  aga põhjatehasel paistab laik ähmasena. Salutihase nokal võib ka märgata aimatavat valget tähni  mida põhjatihasel enamasti pole. Märksa kindlam on eristada halle tihaseid hääle järgi. Salutihase iseloomulik hüüd on kõlalt hele  ja reibas. Põhjatihasele on iseloomulik aga venitatud  ja tänitav kutsehüüd. Tääde. Eesti asub salutihase levila põhjapiiril. Nad ei võta ette suuri rändeid ja kuni paarsada 1000  salutihast läheb igal aastal vastu siinsetele eriilmelistele. Sügise talveilmadele. Et heitlike ilmade üleelamine oleks pisut muretum,  koguvad salutihased heal ajal sambla, samblike  ja puukoore alla ning oksaharude vahele ka varusid. Ja kogutud toidu osas on neil suurepärane mälu. Talvises metsas liikudes olen ikka märganud,  kuidas salutihased ilmuvad päevalilleseemnetega lagedale,  et need lahti muukida. Kuigi ümbruskonnas pole sel hetkel ühegi toidumaja pakkumisest,  seemneid. Peamiselt seemneid ja lülialgseid varuvad nad headel aegadel  kohe mitme linnu tarvis sest et oma osa võtavad sellest  kindlasti uudishimulikud rasvatihased, kes erinevalt  salutihastest nii traagikat pole. Lähenevad kahealgsed salutihased väga ei pelga  ja toimetavad toidu otsimisega rahulikult edasi. Erinevalt näiteks tutttihastest ja põhjatihastest,  kes hoiavad ka karmil ajal pigem metsa ligi. Põikavad uudishimulikud salutihased sageli koduaedadesse,  kus tervitavad eriti hea meelega talvised lindude toidumaju. Uudishimulikus kokkuhoidmine ettenägelikus aitavad seal  väikesel linnul talvekuud üle elada.
