Et olen siin pühavaimu kiriku hoovis Hea koht. Ja. Ma olen hästi palju mõelnud elu jooksul,  esitan endale küsimuse elu kohta, miks ja miks  ja miks ja püüda mõelda, vastused leida,  lugeda, aga iga aastaga enam hakkab mulle. Kõnetame üks lugu ja see on üks industriaalugu,  mis, mis jutustab jumala suhet oma loodusse  ja see ütleb, et et jumal tantsib oma loodus,  see tähendab, et jumal on tantsija ja, ja,  ja, ja loodus loodu on, on tema tants, kaasa arvatud inimene. Ja kui, kui püüda seda Seda peatada siis ei, siis siis tegelikult peatub  ka tants ei saa seda tantsu endaga kaasa võtta. Ja seeläbi võime näha, et see tants on sellest tantsijas  samal ajal lahutamata. Ja samas võib öelda, et on meie enda enda meeltega,  et kui, kui me mõtleme, näiteks ma võin öelda,  et, et ma olen see, kes ma olen, igaüks meist võib  selle öelda siis ka see ütlemine ise või see,  et ma vaatan, ütlen seda on samal ajal see tants. Selle kohta öeldaksegi niimoodi, et, et me võime vaadata  puud või midagi ja kui me seda ükspuha mis,  millist osa loodusest Ja aga me ei pruugi seda puud näha. Kui me oleme seda puud tõeliselt näinud näiteks siis,  siis ei ole mingit vahet, kuidas me seda nimetame. Sellepärast mulle tundub, et see vaatluse ise on olulisem  kui see nimetamine või sõnastamine.
