Tere, mina olen liide Riisberg, Eesti keele instituudist.
Räägin sõnadest pea ja peaaegu pea, pea,
pea, pea püsti ei pea pea pea pea püsti või pea pea pea pea püsti.
Sellise lause mõtles välja keelemees Johannes Aavik,
kui ta püüdis pea sajand tagasi tõestada,
et sõnab, pea ei tohiks kasutada tähenduses,
peaaegu. Muidu võib arusaamisraskusi tekkida.
Aga keelekasutuses sellist lauset moodustate
sest suhtluseesmärk on ennast teistele selgeks teha. Ja Aaviku lausest ei saaks mitte keegi aru.
Kunstlik on see lausega Aaviku pakutud tõlkes peapäev varsti
peaaegu püsti.
Kas said sellest lausest aru?
Pea varsti peaaegu püsti.
Iseenesest ju tore lause, äärmiselt luuleline.
Ent loomulikus keelekasutuses nii pööraseid lauseid ei moodusta,
et tänapäeva eesti keele korpusest on näha,
et sõnad pea ja peaaegu on osalt sünonüümid
ja osalt ei ole lauses kahepoolne teip, mida pea iga
supermarket müüb, saaks olla ka sõna peaaegu. Selles lauses on võimalik kasutada mõlemat sõna.
Pikemat varianti peaaegu kiputakse kasutama seal,
kus lühem pea jääb mitmemõtteliseks nagu lauses,
siis sai auto peaaegu valmis.
Emakeeletunnetus ütleb eestlasele, et lauset siis sai auto
pea valmis, ei mõistaks kuulaja kohe.
Vaita juurdleks, kas autol on ehk pea näiteks nina asemel?
Ümbritseva jutu sees oleks mõte küll arusaadavam,
aga pea segaks ehk natukene ikkagi. Siiski peaaegu sajandi jooksul ei ole pea pea aegugi kadunud
pea ikka vastu pea.
