Teadust kõigile kehaline aktiivsus, tervist,
pikk paigal istumine pigem kahjustab kassaga inimese altisus
liikuda või paigal püsida tuleneb mingil viisil ka inimese
rakutuumadest sisalduvate geenide kombinatsioonidest.
Seda on rahvusvahelises uuringus aidanud täpsemalt välja
selgitada ka Eesti teadlased Nende seas reedik mägi,
kes on täna saates.
Eestis on tänavu registreeritud juba kolm looduslikku maavärinat. Neist viimane möödunud nädalal Aegviidu lähistel.
Meie värinad on maailma mõõtkavas enamasti küll tühised,
kuid kui andmeid nende kohta ikka juurde koguneb,
siis saame pikapeale oma maapõuest sügavamat teavet juurde.
Teeme sellest juttu.
Seismo loog, Heidi Soosaluga.
Olen saatejuht Priit Ennet.
Kes kuulab, saab teadust. Tänapäeva inimesed liiguvad vähem, kui nad liikusid minevikus.
See on tuntud tõsiasi ja põhjuseks on siin loomulikult
soodsad keskkonnategurid.
Muuhulgas ei ole enam nii palju füüsilist tööd inimestel
ja ka meie infoajastu taristu, Netflix ja,
ja kõik need muud mugavused.
Aga peale keskkonnategurite ka geenid mõjutavad,
kui palju inimene liigub? Kas ta teeb trenni või veedab õhtuti tunde tugitoolis.
Nüüd on teadlased välja selgitanud ka täpsemalt,
millised geenid seda inimese omadust liikuda
või paigal istuda mõjutavad.
Ja ajakirjas Nature Genetics on ilmunud suur rahvusvaheline
uuring ja selle uuringu üks autoreid.
Reedik mägi, kes on Tartu Ülikooli Genoomika Instituudi
bioinformaatika professor on üks neljast Eesti teadlasest,
kelle nimi ka seal artikli päises kirjas on. Mis oli Eesti teadlaste roll selles uuringus? Antud juhul siis on tegemist jälle taaskord väga suure
rahvusvahelise uuringuga mis hõlmas rohkem kui 700 tuhandet
inimest väga paljudest Kohortidest või biopankadest üle
maailma kokku üle 50 biopanga.
Ja ka olid siis esindatud paljude erinevate maailmajagude
inimesed seekord, et tegemist on siis ülemaailmse uuringuga,
kus siis inimesed ei ole kõik Euroopa päritolu,
vaid on erinevat päritolu. Geenivaramu antud juhul panustas sinna tegelikult juba üsna ammu.
Nii et seal me kasutasime seda esimest kogutud viitekümmend,
tuhandet inimest või ka nendes tegelikult ühte väiksemat osa
kes olid tolleks hetkeks genotibiseerituvusen tekkinud
tüübid olid määratud ja meie osa oligi ennekõike siis
panustada sellesse suurde suurde rahvusvahelisse töösse.
Eesti andmetega. Ja see oli vist siis ka vajalik, et ka Eestist kogutud
andmete puhul oli teada inimeste eluviis,
kas on liikuv või istuv.
See oli ka välja selgitatud. Jah, üks osa sellest küsimustikust, mis oli täidetud selle
esimese 50000 pealt, kes ühinesid geenivaramuga ajavahemikul
2001 kuni 2007, kui ma õigesti mäletan, siis seal
küsimustikus oli ka hulk küsimusi, mis on seotud siis
liikumisega nii sellega, et kas tegemist on,
on, ütleme, toolil istuva tööga või sellise aktiivse tööga
ning ka siis liikumisega peatööd, spordiharjumustega
ja muuga, mis siis oli vajalik selleks, et selles uuringus osaleda,
kus siis küsiti ennekõike füüsiliselt aktiivseid tegevusi
peale tööd. Et kas inimesed käivad jooksmas ujumas või käivad kuskil trennis.
Ning lisaks siis uuriti, kui palju inimesed vabal ajal
veedavad aega ekraanidega, kas siis lihtsalt telekat
vaadates või arvutimänge mängides näiteks.
Lisaks muidugi vaadata ka seda, et mida teevad töö ajal,
et kas need on pigem istuv töö või, või selline töö,
kus peab püsti seisma näiteks poemüüjale,
kellel on väga füüsilt nagu raske töö, kus enamik ajast
möödub jalgel olles ja sellisel juhul võib-olla siis õhtul
sa pigem tahadki rohkem istuda, sest et kas seal päevades
olnud püsti, siis ei ole väga arvata, et mugav diivan on see,
mida sa, millest sa kõige rohkem unistad õhtuks? Samuti siis uuriti seda, et kui palju veedavad inimesed aega
tööle sõites autos istudes et Eesti puhul distantsid üpris väikesed,
et meil seda töölesõiduaega enamikul inimestel on õnneks
üsna vähe aga paljudes muudes riikides võimu
ja elu ja töökoht olla 11 päris päris kaugele,
nii et sellele tööle sõitmise aeg võib-olla päris pikk,
kus inimene istub autos ja kulgeb ühest,
ühest punktist teise. Kas see ka mingisugust erinevust loob tulemustesse mismoodi
inimene seda istuvat eluviisi harrastab,
kas tööl või kodus või, või transpordis?
Jah, see kõik on tegelikult seotud erinevate geenidega. Mis on täpselt nii, nagu see põhjuslik seos on,
on vahel keeruline öelda.
Inimesed, kes käivad kauem koolis, on, on tihtilugu rohkem
tööl pärast kontoris ja istuval töökohal.
Inimesed, kes võib-olla jätavad kooli varem pooleli,
satuvad rohkem tööle õue ja teevad rohkem füüsilist tööd.
Samas on teiste geenidega seotud see, et,
et kui inimene istub kontoris, siis kas ta peale tööd läheb
koju ja, ja vaatab televiisorit või tähendab koju
ja ja käib võib-olla veel jooksmas õhtul,
et, et see on seotud omakorda teiste geenidega. Et see on väga põnev, et sellised seosed tulevad välja,
noh selliste suurte andmekogude hulgast nad siis
päevavalgele tulevadki ja väga paljud meie igapäeva
toimetused on, tuleb välja geenidega seotud,
kui hoolega vaadata.
Aga no võib arvata tegelikult, et ega geenid päris otseselt
ju ei ole niimoodi evolutsioonis arenenud,
et anname nüüd inimesele sellise omaduse,
et ta õhtul vaatab kaks tundi televiisorit,
seal on mingisugused vahe, vahetunnused. Jah, et ma ei räägikski üldse geenidest näiteks
rasvumisgeenist või diabeedigeenist ning sellistelt enamasti
geen teeb väga pisikest asja kuskil rakus
ja sellel on väga-väga kaudne mõju lõpuks sellele,
mis inimene tegema hakkab või kuidas ta käitub.
Et antud juhul ka need geenid, mis nagu leiti,
et kokku siis üle üle 104 geneetilise seose
ja erinevate geenidega siis jagunevad paljudesse
erinevatesse gruppidesse, et on osa geene,
mis on siis tõesti seotud võib-olla mingil määral
ja rasvumisega kehamassiindeksiga ennekõike siis õnneks
presseerunud ajus näiteks mis, võib-olla näita seda kastimine,
inimesed oma isu kontrollida. Samas oli seal palju muid huvitavaid seoseid,
näiteks geenid, mis on, eks presseerunud lihastes
ja lihasrakkudes inimesed, kellel on nii-öelda niuksed nagu
pika distantsi rakud, pigem niisugune, kes nagu sobivad
pigem niukseks, kestvaks pingutuseks.
Ja kellel võib-olla nii palju seda sihukest impulsiivset jõudu,
sellist kiiret jõudu.
Need inimesed on rohkem füüsised aktiivsed
ja üks võimalik seletus oleks see, et, et kui need lihasrakud,
mis nüüd võimaldavad sellist, mis ei ole võib-olla nagunii
võimelised nii tugevaks pingutuseks aga võimelisemad pikaks pingutuseks,
siis saavad ka vähem kahjustusi, et, et need inimesed
võib-olla tunneb peale sportimist ennast paremini,
neil ei ole võib-olla nagu väikseid lihaskahjustusi
või nad ei ole ülekere valusad peale seda,
kui nad on käinud väljas jooksmas. Loomulikult seos on, kõik on väga väikesed
ja need üldistused tehtud niimoodi, et nüüd on kasutatud
väga-väga paljude inimeste andmeid ja, ja need efektid on imepisikesed,
aga ometi me selliseid nii-öelda imepisikesi efekte suudame leida,
need inimesed suudame natukene eristada üksusest,
mis annab ka natukene, võib-olla meile aimdust,
sellest, miks inimesed käivad sport tegemisi,
miks mõned inimesed ei käi kaalisel geeni,
mis on seotud siis sellega, kuidas aju inimest premeerib
pingutuse eest, osadele meeldib trenn, sest et nad tunnevad
ennast prosteni hästi ja neil on hea olla,
kui nad on nagu füüsilised pingutanud ja teised on siis
jälle tas üle kere, valusad on jube halb olla ja,
ja siis see võib olla nagunii väga, ei pane neid jooksma
ja hüppama, kui nad teavad, et pärast on väga halb olla
ja nad ei saa sellest mingit preemiat siis siis nagu heade
hormoonide või, või mingil muul moel. No seda me teame ka, et et istuv eluviis on tervisele
kahjulik võrreldes võrreldes liikuva aktiivse eluviisiga ma
loen siit uuringust saadi, saadi sellele tõdemusele ka kinnitust,
kuidas see, see käis, et. Jah, see ongi üks selle töö kõige olulisemaid tulemusi.
Et kui me enamasti saame näha küll, et inimesed,
kes rohkem treenivad, on ka võib-olla rohkem terved
ja võib-olla vähem kardiovaskulaarhaigusi siis need on
nii-öelda korrelatsioonid, finantsseosed,
kus me ei näe põhjuslikust.
Nüüd üks huvitav asi, mis on siis geenianalüüsi juures,
on see, et sel juhul saab teha midagi sarnast siis
kliinilise uuringule, kus me jagame inimesed juhuslikest
gruppidesse ja üht gruppi näiteks Me mõjutame kuidagi,
anname neile mingit rohtu või nendega midagi tehtud. Ja teine grupp on kontrollgrupp ja siis me näeme,
et kas nende kahe grupi vahel tekib erinevus,
mitte enamasti inimeste uuringute puhul.
Selliseid gruppe nagu luua ei saa.
Kui me näiteks teeksime suitsetamise uuringu,
peaksime võtma 1000 inimest, kes oma uuringusse,
kellest siis 500 juhuslikult paneme suitsetama
ja 500 juhuslikult me ei pane suitsetama,
siis on, on asi, mida me teha ei saa, et see on nagu
inimeste tervise rikkumine ja ka nagu eetiliselt vastuvõetamatu. Tänu sellele me saame kasutada ainult juba olemasolevaid
andmeid selle kohta, kas inimeste juba suitsetavad
või nad ei suitseta näiteks või kas inimesed näiteks jood kohvi,
kas kohvi joomisel on mingi mõju muudele tunnustele
ja inimesed, kes joo kohvi, samas Mei tegelikult kui me küll
näha seost, aga ma ei tea, kas see seos on kausaalne
sellisel juhul, sest et kui nüüd inimestele valitud
juhuslikult siis inimesed, kes suitsetavad,
meil võib olla ka muid harjumusi, mis, mille poolest need
erinevad inimestest, kes ei suitseta, seetõttu me tegelikult
ei tea, kas suitsetamine ongi siis nüüd põhjuslikult seotud
või suitsetamine on näiteks kaasnähtus mingile muule käitumisele,
mis tegelikult mõjutab nii-öelda neid kardiovaskulaar haigus näiteks. Ja nüüd samamoodi, kui me vaatame siis seda,
kas inimeste füüsilist aktiivset, kas nad vaatavad rohkem
telekat õhtul siis me tegelikult puhtalt nähes,
et inimesed, kes telekat õhtul kauem vaatavad.
Me ei saa sellest järeldada, et, et kui need inimesed on
näiteks ongi rohkem haiged, neil on rohkem kordi valas
vaskulaarhaigusi rohkem rasvunud ei saa sellest järeldada,
et need on omavahel põhjuslikult seotud. Siis, kasutades geeniandmeid, on olemas ka meetod,
mida kutsutakse Mendeli randamisatsiooniks.
Mis on siis sarnane kliinilisel uuringule,
kus toimub inimeste juhuslik gruppidesse paigutamine aga
selleks kasutatakse siis geene või geneetilisi variante.
Et see juhusliku stamine toimub siis geneetilise tasemel me
antud juhul kasutamises geen ainult instrumendina.
Me analüüsi geeni ennast, vaid me kasutame neid selleks,
et näha kahe erineva tunnuse vahelist seost. Ja näiteks kui me võtamegi selle vabal ajal ekraani taga
veedetud aja ja Me vaatasime, kas sellel on põhjuslik mõju kehamassiindeksile,
siis selle uuringu põhjal tuli tegelikult välja,
et need põhjused on ka vastastikused.
Et vabal ajal ekraani taga veedetud aeg mõjub põhjuslikult
inimeste kõrgemale kehamassiindeksile.
Ent samal ajal ka kõrgem kehamassiindeks mõjutab tegelikult
ka põhjuslikult jällegi ekraani taga veedetud aega. Aga need seoste tugevus on erinevad, et kehamassiindeksi
mõju ekraani taha peidetud ajale on koordi nõrgem kui siis
ekraani taga veedetud aja mõju kehamassiindeksi
või samamoodi leiti siis põhjuslikke seoseid ka näiteks depressiooniga,
aktiivsus- ja tähelepanu häirega ning näiteks ka teist tüüpi diabeediga.
Aga Nende puhul võib ka kahtlustada, et nende seosed on küll
põhjusliku taga tulevad siiski läbi kehamassiindeksi,
et ekraani taga veedetud aeg või siis väiksem ütleme,
füüsiline aktiivsus peale tööd mõjutab kehamassiindeksit,
mis omakorda siis siis mõjutab erinevaid muid tunnuseid
ja haiguseid. Ahah, nii et kehamassiindeks on ikkagi paljuski kurja juur. Jah, või, või siis inimese rasvaprotsent
ja muud sellised indikaatorid kehamassiindeks loomulikult ei
ole ka ideaalne asi, sest et kehamassiindeks vahel võib-olla
kõrgega inimesel, kes on, on väga heas füüsilises vormis,
et aga üldjuhul see indikeerib jah, seda,
et inimesel on kõrgem kaardumata poolsete haiguste risk. No kui nüüd need põhjused on selgemaks saanud
ja kindlamaks saanud, nii ühte kui ka teistpidi,
mida me tulevikus võime selle teadmise alusel paremini teha
millist nõu anda näiteks inimestele?
Kui me kohe nõue ei anna siis siis mis laadi? No taas kord leiab kinnitust see, et isegi kui inimene istub
päev otsa kontoris, siis füüsiline aktiivsus pärast tööd
aitab kahjulikke ütleme, haigusi eemal hoida.
Mida veel saab järeldada, näiteks seos, mis tuleb siis
tõesti nende erinevate lihasrakutüüpidega
ja lihasrakkude kahjustustega võib näidata,
et inimesed oleksid võib-olla varmamad sportima juhul kui nendel,
ütleme nüüd lihaskahjustusi või lihase rakkude kahjustusi
tekib vähem juhul kui neil ei ole peale sportimist halb olla
ja kuskilt ei valuta. Mis võib ka tähendada seda, et kui me suudaksime seda enneta,
takusime, suudaksime leida neile näiteks sobivaid
treeningvõimalusi ja sobivaid spordialasid,
näiteks millega tegeleda peale tööd siis nad võib-olla
oleksid rohkem valmis peale tööd midagi tegema
ja tänu sellele siis me suudaksime ka neid hoida kauem
tervete ja tegusatena ka, mida siit sellest tööst leidub?
Ta on üks huvitav seos siis Alts taimeriga,
et kaatiat, neurodeklaratiivsed, haiguseid saab mingil
määral lükata edasi, olles füüsiliselt aktiivne. Ja see aitab siis ka püsida kauem terve ja tegus,
nii kordumatu poolsete haiguste kontekstis kui ka siis
mõnede vaimsete häirete kontekstis nagu depressioon
ja siis tõesti see aktiivsus ja tähelepanu häire.
Ning samuti siis ka näiteks Alzheimer või siis tõesti
selline neurodeklaratiivne nagu tagasiminek hilises eas,
kus siis inimesed jäävad mingi hetk järjest väetimaks,
et seda edasi lükata, siis maksaks teha rohkem sporti,
võib-olla nooruses. Nii et niisugune suur uuring on siis tehtud?
See on küll aega võtnud, nagu kuulsime.
Aga asja sai ja, ja nüüd on meil jälle paremini teada see,
kuidas on inimeste geenikombinatsioonid seotud sellega,
kas nad harrastavad rohkem istuvat või, või rohkem astuvat eluviisi.
Ja minu vestluskaaslaseks oli reedik, mägi. Eelmise nädala laupäeval, kolmandal septembril varahommikul
värises Eestis taas kord maa ja see oli Eestis juba sellel
aastal kolmas maavärin, mis registreeriti loodusliku maavärina.
Kas see tähendab seda, et Eestis on nüüd maa hakanud
sagedamini värisema või pigem seda, et meil on nüüd
seismojaamu Eestis rohkem?
Pigem vist seda teist.
Aga, aga mine tea. Meil on täna stuudios Heidi Soosalu, kes on Eesti
geoloogiateenistuse seisma loog ja Tallinna tehnikaülikooli õppejõud.
Ja kõigepealt võib-olla räägiks natuke lihtsalt sellest,
mis toimus kolmanda septembri hommikul Anija vallas
Aegviidust natukene mõni kilomeeter loodes. Ja jälle tõesti, käesoleval aastal 2022 on meil nüüd
nimekirjas juba kolm maavärinat, see Anija see sündmus oli
üpris pisike, magni tuuliks hindasime 1,1.
Et see on selline, et no ma ei tea, oleks huvitav teada,
et kui Aegviidu kandis keegi kolmanda septembri laupäeva
hommikul kell viis 36 varajased inimesed midagi märkasid,
võib-olla voodi, rappumist või mingit mürgistust,
aga põhimõtteliselt magnituudi 1,1 on selline,
et ta väga kergesti jääb inimestele kahe silma vahele
ja seda püüavad kinni seismojaamad. Ja siis, kui nüüd mõelda, et kas järsku Eestis on hakanud
maavärinat kõvasti sagenema, Need kolm tükki aastas,
et lugu kindlasti ei ole nii, see on lihtsalt see,
et me hakkame neid üha paremini ja paremini tuvastama
ja me tuvastame tõesti neid paremini, kui meil on jaamasid rohkem.
Ja see on selline huvitav paradoks, et kui me mõtleme
näiteks Eesti riiki, mis meil on õnn olla geoloogilisest
väga rahulikus piirkonnas, muidugi seismobioloogi jaoks on
see igav asi, et väga vähe toimub, aga sellest vähekesest
tahaks kõik välja pigistada. Ja kui meil on ainult mõned jaamad ja nad on üksteisest kaugel,
et kui juhtub mingi selline sündmus, nii nagu see praegune
Anija maavärin on väga kergesti, jääb ta kahe silma vahele.
Võib-olla, kui juhtub, et üks jaam on näiteks rivist väljas
teisest sõitis juustu mingi auto mööda, parajasti natuke
rikub andmeid ja kui signaali ja müra suhe on kehva siis on
no kõigepealt sündmust on raske üles leida.
Teiseks, tema iseloomu on raske selgitada,
et huvitaval kombel tegelikult maavärina
ja lõhkamise saab signaali järgi eristada,
kui signaali kvaliteet on piisavalt hea ja siis võib-olla
tema asukohta ka, kui andmed on kehvad, ei saa hästi määrata
ja siis meil jääbki selline hägune arusaam,
et midagi kusagil toimus. Jazzkihi laiba päris vedada ei saa.
Aga praegu nüüd, kui mõtleme Eesti olukorda,
et me tõesti Meil on ametlikud kolm alalist seismojaama,
aga me oleme hea koostööpartneri Helsingi Ülikooli
seesmioloogia instituudiga nüüd mitu aastat juba mõõdnud
tegelikult 10 jaamaga, et meil on lahendused,
see seitse seadmekomplekti ja see kohe näitab ära,
et me täpsemalt määrame, et kus toimus ja siis ka võime
kindlustundega öelda, mis toimus. Et kui näiteks mõtleme, et meil on lõhkamisi Eestis mitusada
aastas ja kui mõtlema, et selline üks väiksevõitu maavärin,
no ütleme see Aegviidu maavärin lähedal on meil kaitseväe
polügoonid või need harjutusalad Soodlas
ja kaitseväe keskpolügoon.
Et võib olla tehtigi mingi harjutus plahvatus
ja siis Logaliseering natuke läks mööda ja siis need võivad
kergesti segi minna. Mina võin ka, seekord ei läinud segi. Seekord ei läinud segi, et see oli ikkagi väga hästi määratud,
nüüd kuna meil palju jaamasid töötab siis oleme nagu saanud
selle sündmuse hästi paika ja siis hindasime talle
sügavuseks 2,5 kilomeetrit.
No muidugi keegi ei lõhka kahe ja poole kilomeetri sügavuses,
aga sügavuse määramine on selline omaette nagu keerulisem teema.
Aga no sisulised, nagu mõtleme, et ta on umbes sellisel sügavusel,
kus nüüd on kombeks Eestimaavärinate toimuda,
et maakoor nagu ülemistes mõne kilomeetri sügavuses Mis seal kahe ja poole kilomeetri sügavusel siis täpselt
võis toimuda, kas mõni koopa lagi varises sisse? No seal sügavustes, meil on ikka kristalne kivim ja,
ja see, mida, nagu seal sügavustes toimub,
no meil on tegelikult see kristalne kivim.
Eestis on hästi-hästi vana nagu juba selline aasta,
mil jätkaks vana, kuna umbes sellises mõõtkavas
ja tal on hästi kirju ajalugu ja seal on igasuguseid
sündmusi toimunud ja seal on kunagised IZ rikked
ja põhilised meie piirkonnas ongi nii et me oleme mõjutatud
globaalsest süsteemist, et kui globaalses mõõtkavas midagi toimub,
eks see pisike järelkaja tuleb ka siia meie rahulikku
geoloogilist piirkonda ja sisuliselt meie oleme mõjutatud
Atlandi ookeani keskahelikud tulevast tõukest
ja siis, kui on maakoores need kunagised rikked sõltudes
nendes positsioonist võib-olla see tõuge sealt atlandilt
ühes suunas, riik, et pigem surub rohkem kokku,
aga teises suunas riketta võiks nagu niimodi tahta nihutada
ja kui ühel hetkel, kui pinge kasvab suuremaks kui kivimi
vastupidavus või see rikutud koha vastupidavus,
siis ta peab natukese nihkuma. No maailma mastaabis maavärin magnituudiga 1,1 ei ole midagi haruldast,
vist igal aastal lausa miljoneid selliseid juhtumeid esineb. See on tühine suurus, tõesti tühine suurus,
et me võiksime mõelda, et pigem siin Vetaksime seda niimoodi,
et see on meil väga huvitav üks geoloogiline andmepunkt,
et ikka kuigi meil on siin väga rahulik,
et ikkagi maa on dünaamiline planeet et ikka midagi,
no saame selle tükikese võrra targemaks Eesti siseehitusest,
et seal on mingi koht, kus on mingi rike,
mis suudab nihkuda. Kas me, kas meile hakkab Eestimaavärinate,
seenebaassagedustase või nii-öelda meie maavärina rikkus
enam-vähem juba selgeks saama, et milline see meil on,
kuna meil on neid seirejaama juba juba 10? No seal on jälle see rahuliku piirkonna probleem,
et, et saada selgeks üldpilt, et mis toimub,
no võib-olla ma ütlen võrdluseks islamp,
mille seismilisust ma tunnen väga hästi,
kuna ma olen aastaid Islandi vulkaanide seitsmel kallal töötanud,
et võtame, ma ei tea, kuu aega või noh, vähemalt kui mõtleme
ühe aasta mõõdame maavärinad, Islandil seal on,
need on nii sagedased, et juba juba pilt kujuneb välja,
et juba nagu rivistuvad need maavärinat laamade piiride
ja nende peastruktuuride järgi. Aga kuna Eestis need maavärinad nii-öelda tilguvad,
et tegelikult, et saada selline üldpilt,
ma ei tea, meelsasti mõõdaksime selle tiheda võrguga kasvõi
100 aastat, siis hakkab juba välja kujunema. Ja Islandil, ma arvan, saab sellise kvaliteediga andmestikku
kätte mõne päevaga. No ma võin võrdluseks öelda, et tegime ükskord katsetuste
Islandi kõrgustiku vulkaani juures nimega Askija,
panime viis seismojaama mõõtma, kolmeks nädalaks korjasime
kokku 200 maavärinat.
Mõõtkava on väga teine, aga noh, see on ka omaette huvitav,
et miks meil on nagu ma maakeral on need aktiivsed
piirkonnad ja rahulikud piirkonnad. Aga Soomest oli siin juttu, meil on tegelikult Soomega ju
geoloogiline ehitus üsnagi erinev.
Et meil paljundavad hoopis teised kihid kui Soomes.
Kas maavärinatesse on ka see vahe tunda? No maavärinate mõõtmistes on kohe kindlasti tunda tegelikult
meil kui me võtame Crystause kivimi, selle kõva aluskorra,
see on meil üks ja sama, et on selline suur moodustis fennos
kandja kilp kuhu, nagu Soome ja nagu rootsi enamasti
kuuluvad ja see kilp on ürgvana selline väga stabiilne osa.
Ja see kilp ulatub tegelikult meie jalge all,
et Põhja-Eestis on see nagu mingi paarsada meetrit sügaval
ja Lõuna-Eestis juba kuus-seitsesada meetrit sügaval
ja see on meil üks ja sama ja ühine geoloogiliselt väga sarnane. Aga siis meil siin Eestis on tänu geoloogilisele ajaloole on,
on kuhjunud vahele siis settekivimid.
Et meil on need noh, mõnisada meetrit settekivimeid peal
ja seal tekib seismo loogil probleem, kuna seismo loog tahab
mõõta maavärinad nii, et tal on hästi hea kokkupuude maa
põuega ja hästi hea kokkupuutesaab sellega,
et paned kaljuse kivimi peale selle seismomeetri.
Soome kolleegid, teil on väga lihtne, nad lihtsalt käivad
ringi metsas ja leiavad mingi kalju ja kalju peale,
rajame seismojaama ja kohe ilusad signaalid. Aga Eestis seda kätte ei saa kohe nagu andmete kvaliteet on
pärsitud selle tõttu, et meil nüüd igasugu kirju iseenesest
huvitavad settekivimid ja setted peal. Ja see võib olla tähendab seda, et meil peaks seismojaamade
võrgustik tegelikult olema veelgi tihedam.
Kompenseerida. Ja täpselt ja siis üks lahendus on ka selline,
et neid seismojaamasid võib rajada puuraukudesse,
et tehakse tegelikult huvitaval kombel ma olen nende
seadmete tootja ka arutanud, et ma ise arvasin,
et kas ma siis puurin tõesti 150 meetrit sügava puuraugud,
ma saan selle graniidi või mis kaljune kivimisel kätte.
Aga mulle anti mõista, et, et tegelikult piisab sellest,
et panna mingi kümmekond meetrit või noh,
et lihtsalt, et saaks sügavustesse seismojaama,
nii et ta on nagu kõik kultuur, müra on nagu pärsitud ära
ja see kultuur müra. Muidugi kui meil on juba selline ebasoodne pinnas,
et kõik, mis mingisugust värisemist tekitab,
ta võimendab seda sellist müra, müra, signaali,
mitte signaali iseennast. Aga paekivikihi peale pannes, toetades seismojaama,
see on võib-olla juba parem, kui, kui lihtsalt tema maa peale. Tegelikult on huvitav meil need katse seismojaamad
või need ajutised jaamad meil on üks ongi otse paekivi peal,
siin siin, mitte Tallinnast väga kaugel,
siis üks on lihtsalt moreeni peal näiteks
ja üks on näiteks kunagise luiteliiva peal. Ja moreen on siis klibu. Ja moreen on selline igasugune segapuder,
kivi, mida, mida liustik sorteerimata lükkas ümberringi,
et selline, kui Morenis augu kaevata, siis seal on
igasuguseid kivikesi igas suunas, selline.
Tundub, et mitte väga hea materjal, aga no antud seismojaam
selle moreeniga on toomasoojaamas väga rahulikus kohas seal
Jõgevamaal kus muidu nagu segavaid tegureid ei ole,
kvaliteet on andmetel üllatavalt hea ja siis teiseks see
luiteliiva või kunagise ammuse võib olla väga trambitud
luiteliiva peale on meil nõval seismojaam,
millel on ilusad signaalid, aga see paekivi peal no natuke
annab soovida, aga seal ma arvan, et juba siin Tallinna
läheduses on juba igasugune inimmüra. Et kui see paekivi asuks kuskil sügavamal niimoodi,
et saaks selle inimtekkelise müra ära roogi välja roogitud,
siis võib-olla oleks nagu olukord parem. See Anija valla maavärin Aegviidu lähedal ei asu just päris seal,
kus Eestis nüüd kõige rohkem maavärinaid on täheldatud
ehk Loode-Eestis vaid üsna Kesk-Eestis. Ja minule endale oli väga huvitav, et oi,
mis asja, et kuskil Aegviidu lähedal maavärin kohe nagu no
mina küll aeg viidud ja maavärinaid omavahel ei seosta
ja siis hakkasin vaatama meie ajaloolist andmestikku
ja tõepoolest on meil üks mummukene ajaloolise seesmoloogia
kaardil seal noh, umbes mitte väga kaugel sellest praeguse
maavärina asukohas ja, ja siis muidugi on nagu huvitav,
sest ajalooliselt maavärinat on, nende juures on väga palju ämbreid,
kuhu astuda. Et see, kui mida keegi ütleme 200 aastat tagasi räägib maa
võnkumises tuima värisemisest.
No maa väristamist võivad väga paljud nähtused tekitada.
Ja, ja see, see, et mida sellele taheti öelda näiteks talvel
pakane võib lõhata järvejääd või jäätunud maapinda,
nii tekib põrutus.
Muidugi suvel äike jälle, aga oli aasta 1931 täheldati Anija vallas,
oli veel ööl vastu kaheteistkümnendat juulit. Tõuked äratasid inimesed unest ühes ühes
ja sul on mingi konkreetne maa-ala veel määratud
ja väga huvitaval kombel on sellest see dokumenteeritud
ajakirjas loodusevaatleja J koost kand aastal 1935 kirjutas,
ta oli varem kirjutanud looduse vaatlejas maavärinate eest
ja siis no tavaliselt ongi nii, et kui ajakirjanduses
Maverinditest juttu tuleb, siis inimesed hakkavad meenutama,
tea, tegelikult mina tundsin ka midagi või nad on tükk aega,
nad on nagu maavärinatundlikud, et kui järsku kui midagi toimub,
siis nad arvavad, see on sellega seoses ja siis temani
laekust informatsioon. No tegelikult oli, 35 sai ta teada, et 31 midagi toimus siis
seal see oli nagu huvitaval kombel räägiti tõugetest,
et võis olla need maavärinad juhtunud, mitte olnud üks
võib-olla paar tükki.
Et ja siis on kohe see andmekilt on nagu teises valguses.
No muidugi oli juuli, et see oleks hea kontrollida,
kas meil on ilmaandmed, järsku oligi äikeseilm,
võib olla või mis oli, aga kui nüüd ühes kohas hakkab
korduvalt midagi olema nagu ära märgitud,
siis no jätad meelde, et võib-olla tõepoolest,
et nüüd ma seda 1931 maavärinat nagu kuidagi usu,
natuke parem. Aga sealjuures on muideks selline huvitav asi,
et noh, rääkida sellest, kui hästi meie Eesti sees
mingisugust teame, et no väga paljut inimesed kindlasti
tundsid ja veel mäletavad, eredad oli oktoobris 1976 oli
meil Osmussaare maavärin magnituudiga 4,5,
mis väga avaldas mõju mitte ainult Eestis ka nagu naaberriikides.
Ja enne seda 1976 maavärinat eelmine andmepunkt meie
kataloogis ongi Anija maavärin 1931. Ja on absoluutselt võimatu, et mitu aastakümmet Eestis
ühtegi maavärinat ei toimunud, aga no kõik teavad ju,
mis vahepeal toimus näiteks teine maailmasõda igasugused,
no ühiskondlikud probleemid ja kui nüüd need muredest kõige väiksem,
et kas meil nüüd siin mingi maavärin natuke laelampi
võngutas või mitte või võis võngutada, aga see uppus kõik sinna.
Ja siis meil on kohe selline aastakümneid pole mingit infot
muidugi võib-olla välja kaevata, et kui kuskilt kaudselt
saab teada, et midagi kuskil täheldati, aga kuhu see info
pidama jäi? Aga see meie üleskutse jääb, jääb nüüd ikkagi õhku,
et kes, kes Aegviidu kandis möödunud laupäeva hommikul,
kolmandal septembril midagi tundis või arvas tundvat,
siis sellest tähelepanekust võib olla kasu. Ja oleks väga tore Eesti geoloogiateenistusele saata emaili
või võtta telefoni teel ühendust, et seismo loog on väga rõõmus,
kui on mingid nähtusi sellest, et kui keegi midagi märkas. Ja rääkisime siis maavärinate eest Eestis taas kord tõukudes,
nüüd möödunudnädalasest värinast Anija vallas
ja minu vestluskaaslaseks veidi soolale. Tänases saates oli juttu istuvast ja astuvast eluviisist
ning Eestimaavärina rikkusest.
Juttu ajasid reedik mägi Heidi Soosalu ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
