Reisisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere ja imekaunist pühapäeva hea ja kallis raadio kahe kuulaja.
Alustame rännusaadet, reispass, milles viime sind nagu ikka
kodust kaugele seitsme maa ja mere taha.
Ja tänases saates võiksime me sõita Dominikaani Vabariiki Boliivias,
Kolumbiasse, Ecuadori, ma ei tea, kuhu veel.
Aga keskendume esialgu peamiselt Guatemaalale.
Ning mul on saates külas kaks noort inimest.
Joosep Järs ja Mari-Liis Jukk. Kes on? No võiks öelda, muutnud oma elu päris kardinaalselt.
Selleks, et. Mitte joosta rotiratas üheksast viieni ja
ja pärast seda Ta ummikus koju paar tundi
ja siis käiama ja prügiämbrit välja viimas,
kui vihma sajab novembris altpoolt ülespoole,
vaid selle asemel vedeleda kusagil päikese käes hipikleit seljas.
Ja no vot seda hipielustiili ka kindlasti täna puudutame.
Mida see tähendab, mida see tähendab?
Kuidas on elu, kämper vannis ja, ja kõike,
mida veel, tere, tere tulemast saatesse. Tere. Enne kui ma natukene seda suurt pilti testisime,
hakkame joonistama, et, et miks ja kuidas
ja kui kauaks ja kuhu siis?
Traditsiooniliselt paluksin näki teil viia mind
ja kuulajat ükskõik millisesse ajahetke või punkti ükskõik
millisel reisil, ükskõik millises kohas,
kus iganes see on.
Ja proovida kirjeldada siis et kui ma panen silmad kinni
ja kõrvad lahti ja kõik muud määret ka. Et mida Ma tunnen, tajun, nuusutan. See on nii tore, et seda saadet niimoodi just alustame
ja reispassi saadet kuulates mulle alati endale meeldib ka
see hetk, kus sa saad sinna minna.
Ja ma arvan, et meil Mari-Liisiga on, on mõlemal see hetk
üpris sarnane ja ma hea meelega.
Seekord siis alustaksin sellest, et võtaksin oma telefoni
lahti Facebooki messengeri ja mängin ette ühe klipi,
mille ma saatsin Eestis oma parimale sõbrale. Ja siit ta nüüd tuleb. Milliseid tundeid tekitas? Mäletan seda hommikut ja minu esimene mõte oli,
et nonii, nüüd on Jurassic Park, et siin on mingi elukas,
kus ta on, kes ta on, ei olnud päris veendunud.
Ja kui ma, kui ma nägin kõrval Mari-Liisi silmi,
siis seal, kuigi me ei ole hommikuinimesed,
siis unest ei olnud enam juttugi. Ma ausalt öeldes arvasin, et keegi laseb seda meile
äratuseks nelja-viie ajal hommikul kuskilt kõlaritest,
seega ma noh, ma ärkasin üles, aga ma liiga häiritud ei olnud,
sest et ma Jurassic parki ei kahtlustanud.
Aga. See see juhtus siis Guatemala džunglis Chan põhja,
Katemaalas, Flores ja linnast umbes 100 150 kilomeetrit
lääne suunas.
Me olime parasjagu viiepäevasel džunglimatkal suurimasse
seni leitud maiade linna.
Väljas võis olla ehk juba 25 hommikul.
Õhuniiskus küll suur, ei olnud, aga just see Ritsikate laul
ja siis äkitselt kui me olime telgi ukse hiljem avanud,
saime aru, et tegu on nõira ahvidega. Et eksisteerib selline elukas ja loom, kes teeb sellist
kentsakad hääd ja see oli vali, see see oli kõikjal.
Ja just päiksetõusul ja päikseloojangul,
terve terve džunglimassiiv täitub karjatega. Esimest korda kuuldes natukene õõvastav,
eriti kui sa saad aru, et tegemist on päris loomaga.
Vähemalt minu jaoks, ma ei tea mürahvidest varem mitte midagi.
Väga lahedasti telgis. Me olime telgis ja et kuna, kuna meie reisi eelarve on
tavaliselt üpris väike, mida väiksem, seda parem,
siis, siis seal džunglis jah, majutused toimusid kõik,
kõik telkides. Ma oleks võib-olla pidanud sissejuhatuses mainima,
no vahet ei ole, et teil on ka oma, tähendab,
et kas võib-olla pärast küsin täpsemalt selle kohta alati
huvitav teada, millega keegi oma pikki rännakuid rahastab
ja teil on selline kontseptsioon või ma ei tea,
mis selle nimi on Youtube'i kanal, auto,
selle fänni peal on teil ka seesama silt wild viiking Viking Travels.
Ja te teete inglisekeelset Youtube'i kanalit. Täpselt nii ja panete sellega oma reisiraha kokku. See päris veel reisiraha kokku ei pane, et hetkel siiski
lõviosa reisirahast tuleb meie säästudest,
et oleme ka kunagi teinud päris tööd kaheksast viieni,
vahepeal veel rohkem. 24 tundi järjest vahel ka juhtunud. Aga aga üha rohkem liigume sinna suunas,
et tõesti elatise tooks lauale just videode loomine,
uute kultuuride näitamine, tutvustamine,
et me ise naudime väga reisimist ja see lihtsalt sobis nagu
rusikas silmaauku, et me, me saame näidata
ja kajastada seda, mida meie näeme ja kui see toob ka leiva lauale.
No mida veel elult loota? Mis päris tööli, mis te tegite, tegelikult ma tean,
aga öelge raadiokuulajale. Mina töötasin arstina Mullen arstikraad ja pärast lõpetamist
paar aastat selle haridusega sain panustada ühiskonda. Ja mina, kuigi ma õppisin kunagi juristiks,
siis oma reisiaastate jooksul ma olen proovinud kahtekümmend
viit erinevat tööd, et küll korjanud viinamarju sõitnud traktoreid,
laadureid, töötanud puuviljatehases et kõike on saanud
natuke ja, ja hiljem tuli arusaam, et tegelikult ei olnudki
asi töös, vaid vaid sellest, ma tahtsin endale midagi teha,
ma tahtsin ise luua, näha ja seepärast sai siis valitud see,
see praegune elukutse ja stiil. No arusaadav, sinul, Joosep on natuke lihtsam sellesse hipia
vänder Lifi kukkuda nagu sellise selliste ametite pealt,
aga kui sa juba paarilisi puhul võib-olla natukene vähem
tavapärane on sul palju tuttavaid kursusekaaslasi,
kes on sarnast pööret. Teinud mul on vist täpselt enam-vähem üks sõber,
kes on hetkel Ameerikat läbi sõitmas, aga selline unistus või,
või plaan, ma ütleks, et see oli pigem plaan,
oli neli-viis aastat enne lõpetamist, et Ma lähen reisima
ja ma kavatsen läbi reisida, ütleme esialgu oli see plaan,
et ma teen seda aasta ja, ja siis vaatan,
et mida ma eluga edasi tahan teha.
Aga see plaan küpses nii kaua aega ja siis tuli Covid peale,
et 2020 ei saanud seda teoks teha. Ja, ja siis paar aastat, mis mööda läks sellest hetkest.
See plaan küpses veel.
Ja, ja nüüd põhimõtteliselt ma ei olegi nagu tagasi minema hetkel,
et ma tundsin, et ma tahan veel jätkata,
et see ei ole.
Me ei ole veel saanud piisavalt reisida ja näha,
näha seda elu mujal. Kui nüüd selle selle rännaku juurde minna,
millal me pidime vähemalt alguse poole keskenduma,
polegi jõudnud sellest rääkida peale selle ühe ühe laheda
katke sealt telgist pool aastat seal kortermaja
või üldse Kesk-Ameerika või kesk-ja Lõuna-Ameerikas kukkuma. Me võime öelda, et Ladina-Ameerikas olin pool aastat,
et alustasime dominikaani, seda, et seda ei saa vist ei
keskele ega lõunasse panna, aga kokku tegime hea piis riik
poole aastaga kõigis jäi natuke aega väheks,
aga teiselt poolt see on juba selline mõnusalt mõnusat pikka aega,
et sa suudad kohaneda, sa suudad näha ja Me saime ka
hispaania keele endale endale nii palju suhu,
et saame aru, et mida restoranis tellime
ja ja kui keegi näitab suunda, siis ei pea ainult näppu vaatama,
vaid saab ka aru, et mis ta tegelikult ütleb. Pluss-miinus-pluss-miinus no aga miks Guatemala,
miks Guatemala ei lähe nii südamelähedaseks jäi,
sai? Mina olen Guatemalas käinud ka korra varem 2019 aasta
ja minu jaoks on, ta on ta väga sügavale-sügavale südamesse.
Minu jaoks on ta väga sügavale südamesse kirjutatud,
seepärast et ma tulin või läksin Guatemalas tegelikult kanadest,
kus ma olin töötanud albart Alberta õliväljadel
ja seal on kogu ühiskond, mõtleb rahast,
mõtleb sellest, et kuidas osta uut maja,
kuidas teha seda, kuidas teha järgmist ja kõik keerleb ümber
töötundide ja ümber seal teenitava raha. Ja lihtsalt see kontrast, mida ma nägin,
kui ma jõudsin Guatemalas saabusin Leic atite,
vabandust, saabusin Atitlani järve äärde San Marcuse külasse,
kus raha oli, oli järjekorras selline, viies kuues asi inimestele,
et jah, süüa tahaks.
Aga, aga elus oli nii palju muud tähtsamat ja,
ja sealt sündis ka minu lõputu armastus reisimise vastu,
et seal ma sain aru, et tegelikult ma tahaks seda teha veel
ja veel. No aga püsima seal Guatemalas siis natukene seal Atlan,
Atitlannatitlan, ma ei teagi, kuidas see õige rõhumärk seal käib,
vaatame pärast järgi.
Ja, ja seal oli ka džunglimatk, et ma ei tea,
iminud kuskile pigem kuskile Atlandi järve külla keset järve,
paadiga turule, kuhu iganes. Ma võib-olla võtaksin see siis kaasa oma üksi üksi tehtud
väikesele poolepäevasele reisile, kus Joosep koju tööd
tegema ja, ja mina rentisin endale SUP laua aerulaua
ja läksin siis üksisele järve peale, kus see järv on
meeletult suur, et ma vaevu-vaevu jõudsin kõrval külasse,
aga see, kui sa seal aerutada, ma selle paadikesega,
teised ütleme, suured, sellised mootoriga paadid sõidavad mööda,
kes inimesi veavad. Ja sa oled üksi, igal pool on lihtsalt vesi,
selline veider lainetus, sest et see järv on nii piisavalt suur,
siis vaatad ringi ja mõtled, et selline võib ka elu olla
selline meditatiivne tunne, et mina siin vaikselt oma
lauakesega sõuan, vaatan loodust, vaatan mööduvaid paate.
Elu on hea, elu on hea.
Kas sul on selline rahu sees kogu sellest tegevusest,
mida sa seal teed ja ja mõtetest, et on küll muresid,
aga elu kõik on lahendatav? Mari-Liis mainis ka neid neid paate, mis seal sõidavad
ja tegelikult üks asi, mis teeb just selle,
selle järve ja selle piirkonna eriliseks,
on see, et seal on kunagi olnud üks supervulkaan,
mis on siis õhku lennanud.
Ja nüüd on seal üks meeletult suur kraater,
milles asub see järv.
Aga kuna see ümbritsev maastik on samuti täis vulkaane,
siis seal tegelikult autoteid ei ole. Ja saabki ühest külast teise paadiga.
See on ainuke viis, viis seal ringi liikumiseks
ja samastaga eraldab need külad ära, et nad ei ole otseselt
ühendatud ja sealt võibki leida midagi igale maitsele.
Et ühes küla külas käib noor reisija, kes tahab õlut juua
ja pidutseda ja disko ja, ja pop teises külas käib selline
vabameelsem inimene, kes tahab hommikuti joogatada,
kellele meeldivad kakaotseremooniad. Kolmas on üldse kohalikele Turu linn, kus kus saab teha savinõusid,
kus saab osta kõike vajalikku.
Ja Ta ongi selline täiesti eraldatud keskkond,
et sul on sellised erinevad punktid ja paigad ja,
ja see teeb ta c teeb ta meeldejäävaks. Sellest hiphopi osast tegime siin aastaid tagasi Tom
Valsberg igaühe saatana titaani järvest,
kus on need kakaod, Särekad ja ja kõik see joogatamine
ja kõik see lugu, et, et kellel huvi, siis leiate neile
saate podcastist või, või raadio kahe kodulehelt. Kuulge, aga äkki on aeg sealmaal, et mängime ära ühe laulu
teeme nii ja kuulame natuke kohalikku muusikat,
kuulame ja, ja mis te siit välja olete valinud?
Manu Chaost midagi, mis me pidime mängima Klandes tiinuta. Ja see, see tuletab ja viib meid vähemalt alati alati sinna
sinna Guatemala tänavatele ja, ja paaridesse. No ja siis hetke pärast oleme tagasi, kallis,
kuule. Ja kuulge, jätkasime siin laulu ajal hakkasime rääkima
džunglist lähemegi, siit kohe sama hooga edasi,
et et ega meil siin mingisugust kindlat kava ju ei ole.
Haridus ütles, et Eestis on see rohi rohelisem rohi rohelisem,
kooma, soolasuse. Rohi rohi on rohelisem, puud on rohelisemad.
Lõhnad on tugevamad, sellised meeldivamalt tugevamad. Kõik ei läpa jaga mädane. See on midagi sellist, mida varem mina ausalt öeldes
niimoodi tähele ei olnud pannud.
Aga kuna me käisime päris mitmes erinevas vihmametsas,
siis üks vihmamets, kus me käisime, oli Guatemala põhjaosas
kus me läksime džunglimatkale, et näha suuri püramiide,
maiade püramiide. See see on täitsa vinge ja et kuidas sealsamas
Põhja-Guatemalas on olemas tikaali linn,
mis on üle maailma tuntud, täielikult välja kaevatud,
kuue uhke püramiidi ka aga mõnikümmend aastat tagasi keegi
siis sõit dishelikopteriga üle selle metsa
ja vaatasin, seal on mingid suured paganama mügarikud püsti.
Ja kui hakati asja lähemalt uurima, siis avastatigi,
et sealsamas, sealt umbes 150 kilomeetrit läände on linn
nimega Elmi radoon. Ja Ta on siis seni avastatud maiade maiade linnadest kõige
suurem tipu ajal arvati, et seal elas 100
ja 200000 elaniku ümber, siis inimesi ja seal käiku.
See on üpris huvitav, et kuna ta nii isoleeritud,
siis sinna matk võtab aega viis päeva, et kaks päeva siis
alguses minek läbi džungli siis ollakse päev koha peal,
vaadatakse neid varemeid ja ronitakse püramiidide otsa.
Üks vaielda selle üle natuke vaieldakse,
aga väidetavalt on seal maailma suurim püramiid. Maiade püramiidide ehitamisstiil oli natuke teistsugune,
et need alumised kihid olid suuremad, massiivsemat,
ta ei ole nii kõrge kui näiteks kiisa püramiid Egiptuses,
aga ta oli kas 71 meetrit ja selle massi poolest on ta
lihtsalt nii-nii suur. Täpselt nii eriline asi nende püramiidide puhul on see,
et kuna seal käib niivõrd niivõrd väiksed grupid käivad seal,
kuna see on kaugel ja see maksab palju raha siis nende
püramiidide otsa lubatakse ronida.
Ja, ja sealt nende püramiidide tippudest on näha teisi püramiide,
mis on võib-olla 20 30 kilomeetrit eemal
ja on ka näha välja kaevamata püramiidide mügarik
ja mis ebaloomulikult tulevad metsa sees niimoodi välja. Et see on hästi-hästi huvitav, seal. Ma arvan, et meile mõlemale selline väga ere
ja tore mälestus on see, kui me ühel öösel öösel ronisime
siis ühe püramiidi tippu, see oli üks, 55 60 meetrit kõrge.
Ta ülemine ots on küll ära lagunenud, aga sätan puud ära
lõigatud ja kui me nägime seda seda maastikku,
kuidas sadu kilomeetreid on täiesti lame.
Ja kui sa oled sellest metsast kõrgemal,
siis jõuab kohale see tõdemus, et miks tegelikult maiade
kalendrid olid nii täpsed, sest et iga päev sulanud taevas
selge ja sul on 180 kraadi kuppel, sa näed kõikjale
ja kõike ja siis on, on ka need tähtede liikumised
ja väiksed muudatused väga-väga selgesti mõistetavad,
et need tähekaardid on onju tänase päevani täpselt välja
arvutanud tänase päevani, kuidas asjad käivad,
kuna on varjutused. Ja seda nii lihtsalt vägev tunne, näha seal üleval seista,
kuulda kuulda selle öise džunglihääli ja,
ja näha näha nii selget taevast, kui meie ei ole oma elu
sees veel näinud. Just et Linnutee jookseb ilusti üle taeva ja,
ja sa näed tähti, mida sa pole varem kunagi näinud.
Sest nii selge Aga aga veel džungli kohta rääkides ma tean,
et Ivo, Ivo on käinud palju Amazonases, et teine kodu võib vist,
võib vist lausa seal seal asuda või öelda.
No peaaegu.
Aga meie jaoks tuli üllatusena, kui erinevad võivad siis
olla kaks vihmametsa, et me saime proovida nii Amazonase
džunglit kui siis seda Guatemala põhjaosas asetsevat aset
olevat metsa ja sinna me sattusime kuival hooajal. Keskpäeval oli seal natuke üle 30 kraadi,
õhuniiskus oli väga väike, et seal seal see palavus tuli
puhtalt päikesest ja tõesti iga samm, mis sa teed,
jalge all, krõbiseb skorpionid, jooksevad lehtede vahel ringi.
Mari-Liis tegi praegu suuri silmi, sest et meil juhtus seal
kuidagi niimoodi, et Eestist ostetud minu matkasussid tuleb välja,
et kui minna 30 kraadisesse kuuma, siis jalg natuke paisub ja,
ja mina pidin selle viima viiepäevase matka tegema,
tegema plätudes. Et natuke selline selline kõhe tunne oli küll,
kui õhtul vaatad, kas telgi vahel on skorpionid
ja kõiksugu elukad ja siis sina käid seal põhimõtteliselt paljajalu,
et okkad tulevad läbi.
See oli selline kõva kõva mürgeldamine. See oli väga huvitav juhtumine, jaagu Joosepil,
jalad kõik katki läksid pärast esimest päeva.
Siis teise päeva lõpuks läksid ta enda plätud katki
ja kolmandat päeva selle kõige suurema püramiidi otsa ronis
juba minu plätudega, mis oli ta kuus numbrit liiga väikesed
ja koos nende skorpionid ämblike ja muude elukatega,
kes seal ringi kuivanud lehtede vahel siis jooksid,
et. Mu jalad said väga hästi tundma seda, seda džungli põhja,
et tekkis selline, lõpuks oli juba kogemused
ja see talla või kannanahk, mis ulatas plätusid ülejäänud
viienda päeva lõpuks oli ikka paksem kui üle ülejäänud jalanahk.
Aga kui me juba rääkisime natuke Skorpionitest ja,
ja putukatest, siis teine asi seal metsas olid ahvid,
et me alustasime seda saadet möire ahvidega.
Aga samamoodi olid seal inglise keeles öeldakse spaidermancy
ehk ämblikahv. Ja nad olid sellised suured ja Seltsivad
ja nad pidevalt tulidki vaatama.
Kui sa neile ei meeldinud, siis nad võtsidki puu küljest
oksa ja nad viskasid sinna, tantsid sulle märku,
et sa oled nende territooriumil.
Aga ma tahtsin natuke rääkida meile võrreldes Amazonase ka,
et millised millised mõtted, tunded, lõhnad. Ja kui me läksime Amazonases see lõpuks,
siis seal oli täiesti vihmahooaeg, mis tähendas,
et osa sellest džunglist oli paar meetrit lihtsalt vee all
ja paadiga oli seal väga, väga meeldiv, väga meeldiv liigelda.
Muidugi liigirikkuse poolest on neil on neil ka vahe,
et Amazonases kindlasti liike on, on rohkem.
Ja, ja kui kui me vaatame neid, siis kõrvalt muidugi mitte
sama samadel hoo hooaegadel, et Guatemalas oli,
oli kuiv ja palju kuivanud lehti õhk oli,
kui väga kuum oli siis mina ütleks, et Amazonases oli loomi,
linde, kõike muud sellist liigirikkust, tegelikult oli nii
palju rohkem märgata. Ja minu jaoks ka see kõige suurem erinevus oligi just see,
see kliima, et ühel pool on niiske ja Lämmi
ja ja terve Amazonas minu jaoks on kergelt sellist
mädanemise lõhn täis, kuna pidevalt langeb puu otsast lehti
ja sinna maha, väga palju päikest ei jõua sinna tekib see,
see paks kiht nagu eestlase kompostihunnik maal.
Aga teiselt poolt Guatemalas oli just selline,
kui kuum ei oskakski arvata, et tegu on vihmametsaga
ja niimoodi niimoodi kuus kuud järjest seal. Maapind oli pruun.
Maapind ei ole roheline. See on siinsamas hoones, see oli mõlemas tegeleda. Mõlemas vahes vahel mulle tundub, et selline Kariibi
või troopiline, selline Kesk-Ameerika või Kariibi saarte
Vital nagu lopsaka, et võib-olla on värve rohkem,
inimesed tulevad oma saunast ainult pruun
ja mingi hall roheline on ju, eriti kui päike paistab tugevalt.
Ta ei jää kunagi pildile kaasvalgus niivõrd intensiivne on ju,
et, et selline ma ei kujutanud üldse metsa sellisena,
et on ju. Ja huvitav. On tõesti, et kui seda ei oskagi enne väärtustada,
kui, kui oled tulnud Eesti suvesse, et Eestis ikkagi lõhnad
on puhtad, õhk on värske, värve on palju.
Ja see on ka põhjus, miks me, miks me suved soovime alati
veeta veeta eestimaal päevad on pikad ja,
ja Eesti suvi on maailma parim. Ma vaatasin, mitte et ma tähti peaks närima,
aga aga lihtsalt mul tuli meelde ämblikahv eesti keeles,
ämma lahv, öeldakse ka.
Ja kuskil doktor tuulitud, kui keegi on lugenud,
siis seal oli ämmalahvi saarmad.
Ujus vee peal, pärast vist põhja lasti jaatit Land sätit.
Viimasel silbil. Ma ei tea, miks muidu ütleme see tähti närides oled siin
korra järgi.
Okei, kuule ühest vulkaanist, mul on mingi märksõna siin
pidime sellest vulkaanist. Ja siis me vist läheme tagasi Atid lani juurde.
Sinna saamine.
Meie reisimise juures me, me, ma juba mainisin korra,
et hoiame kulud madalana ja see tähendas meie jaoks kas
nelja erinevat bussi, eks erinevat passi
ja kõik nad autofännidele on samasugused,
sest et neil on mootorid samad ja kuju on sama.
Aga väljast nad näevad nii erinevad välja,
et need on need. Guatemala rahvabussid, pasliken Pascana kusse,
vanad koolibussile, täpselt et nad ostavad neid Ameerikast sisse,
seejärel saab üks kunstnik endale lihtsalt meeletult.
Suurel lõuendil käib ta 20 erivärviga üle
ja nad näevad tõeliselt ilusad välja.
Ja siis nad lähevad töösse, nad on nagu veresooned kottemaalasse,
et kogu rahvas sõidab nendega.
Nad on tunduvalt odavamad kui turisti liikumis liikumisstiil. Aga see, see nõuab ikka mürgeldamist, et neid leida
ja otsida ja, ja nendega siis käia.
Aga kui me ühel hetkel jõudsime, jõudsime selle vulkaani juurde.
Mis siis edasi sai? Joosep oli mõelnud aastaid, et see on üks asi,
mis Guatemalas on tegemata jääda, kindlasti kindlasti
kindlasti tahab seda teha.
Seega selleks hetkeks, kui riiki jõudsime,
siis Joosep oli need asjad juba välja vaadanud,
selle matka ära meile kinni kinni pannud,
et me sellel päeval läheme.
Ja tegemist on siis sellise kaksikvulkaani ka,
et on Fuega, mis n, aktiivne ja hakatenango,
mis on seal kõrval mis on siis absoluutselt täiesti paikne,
mitte midagi seal ei toimu, ronitakse selle mitteaktiivse
vulkaani otsa. Guatemala stiilis muidugi absoluutselt vaikne tähendab seda,
et ta viimati purskas kaheksandat aastat tagasi,
et kui Euroopas midagi sellist oleks, see tähendaks
väga-väga aktiivne vulkaan. Aga Phoega oli just nädal aega enne meie tulekut muutunud
veel aktiivsemaks, kui ta enne oli, et varem purskamiste
vahe oli 20 minutit, siis nüüd see oli liikunud viie kuni 10
minuti peale ja Google Maps ütles, et siin on aktiivne
vulkaan väga-väga vapustav.
Ja me siis tahtsime ronida ja seda asja näha.
Mõlemad need vulkaanid on peaaegu 4000 meetrit kõrged. Ja Eestis elades ega tegelikult ei taipa,
mida see kõrgus, kõrgus tegelikult teeb,
et kui me, kui me tulime meretasandilt ja pidime ronima 4000
meetri kõrgusele, siis see, see oli üks raskemaid asju.
Ma arvan, et mida, mida kumbki meist teinud on,
et ilma klimatiseerumata minna ronida umbes kahe poole peal,
sa hakkad aru saama, et nonii, et hingad küll,
aga, aga hapnikku väga palju väga palju juurde ei tule. Ja, ja Mari-Liis kirjeldas seda, seda minule,
et ma arvan, et niimoodi vist ongi, et kui kaheksakümneseks
saad et hingad ja rabeleda, aga no keha ei tule järgi. Päris ebameeldiv tunne, et tahaks, lihased jaksavad,
aga kops ja süda ei tule kaasa, no lihtsalt ei tule kaasa.
Puhkad ütleme minuti teed 20 sammu ja jälle õhku ei ole. Ega see maastik on seal samamoodi, et kuna Fuego purskab
tavaliselt nagu ma arvan, siis ütles 20 minuti tagant siis
koguse vulkaanipind on sellise tolmuse liivase,
et see vulkaanituhk ja kui sa astud, siis nagu rannas kõnniksid,
jalg ikka vajub sisse ja kui see on veel korraliku korraliku
nurga all mäest ülesse, siis see teekond teekond oli väsitav,
see võttis meid, võttis meid ikka korralikult läbi. Aga üles me jõudsime ja purskeid me nägime
ja kuulsime igasuguses vormis kogu selle õhtu
ja öö ja hommiku jooksul. Ja et kui, kui varem ei ole, ei ole vulkaani kõrval olnud
sellise purske ajal siis kergelt sürr tunne,
sest ta kõlab nagu kõue kärgatas nagu tugev äikesetorm,
käib selline suur pauk ja siis järgmise minuti jooksul
tulebki tuhka, kui, kui öösel vaadata vulkaaniküljed
muutuvad punaseks, need tükid ja tükid ja laava lihtsalt
valgub sinna.
Et see on pilt, ma arvan, mis meil kummalgi ei lähe kunagi
meelest ära. Väga-väga-väga ilus oli, oli väärt seda hetkeks
kaheksakümneseks saamist. Ja, ja ma arvan, minul minul seal oli, oli ka selle,
selle kuue kuulu vast kõige ohtlikum olukord äkki isegi et
meil juhtus niimoodi, et giid oli kaasa võtnud noore giidi,
kes oli üheksateistaastane Guatemala poiss,
kellel testosteroon vemmeldes.
Ja kui me olime jõudnud siis selle paaris vulkaani tippu,
siis on õhtul võimalus ka ronida poego enda otsa minna,
minna nendele pursetele palju lähemale. Ja noor poiss küsis, et kuulge, kas jaks on,
kas jookseb ja, ja siis me läksime läbisevale Guatemala öö niimoodi,
et me olime viiekesi paar tükki Itaaliast,
üks Hollandist.
Liisu ei käinud ja temal, temal oli mõistust piisavalt peas,
aga siis me seal kukkusime, jooksime, mürgeldasime,
jooksime teistest gruppidest mööda ja kui me jõudsime lõpuks
Fuego peale, siis ma arvan, see tuule kiirus võis seal olla üks,
60 meetrit sekundis küll. Et, ja see puhus seda, seda sama tuhka näkku.
Me olime pilve sees see selline tunne nagu keegi püüaks nägu
liivapaberiga lihtsalt siledamaks saada ja siis peitsimegi
ennast oma oma jopede sisse ära ja kükitasin,
me mõtlesime, et nüüd näeme, purskeid ei näinud.
Et ainus, mis me nägime, oli seesama pilv
ja see see siiralt agressiivne ilmastik,
mis, mis meid seal rõhus. Ja tagasi tulles siis sealt näed, me, me mõtteliselt
eksisime ära, et see, see ei ole väga hea tunne,
kui kui, kui sa oled aktiivse vulkaani peal sa eksid ära
sealses sealses tuhatormis.
Siis ma tõesti tundsin, et okei, mis nüüd juhtub,
kuidas nüüd juhtub.
Aga ma pean mütsi maha võtma selle noore giidi eest,
kes otsustas, et ta ei, ta ei ole kangelane,
helistas oma ülemusele, küsis, mida teha,
kuda teha siis ülemus, kes on seal aastakümneid käinud,
teadis täpselt, et mine tagasi sama teed,
leia õige tee üles ja noorel poisil oli,
oli seda külmameelt, et tõesti teha seda,
mis on õige. Ja siis te läksite ju üles esialgu tagasi üles
ja alles siis hakkasite allapoole tulema. Kõlab igal juhul koht, mis panna omale packet listi.
Absoluutselt.
Aga tead, ma vaatasin ühte teie videot, kus te olite
Guatemala turul kaitsesite seal erinevat noh,
kõike, mida maitsta sai, see turg oli see noh,
nagu ikka Ladina-Ameerika turumidest kõik Hassan bassil
ja keegi karjub ja röögib ja midagi mädaneb
ja haiseb kindlasti igas nurgas ja raisakullid
ja papagoid on kõik läbi, isegi kuskil laste nutuga
ja mida kõike? Et ma ei tea, ma räägiks sellest Youtube'i kanalist natukene veel,
see ei ole kõige tavapärasem vähemalt Eestis,
et keegi tõesti paneb omale reisiraha lauale
või vähemalt mingi osa sellega, et teeb inglisekeelset
Youtube'i kanalit.
Et ma tahakski detaile teada, kuidas see sündis,
kus ta nojah, Youtube'is hobi.
Aga et kuidas see sündis, paljudel jälgijaid on,
mille pealt seal üldse nagu raha peale tiksub
ja kui palju selline asi lihtsalt aega energiat võtab,
et ma tean küll, et see asi ei ole lihtsalt,
et räägin telefoni natuke lahedat juttu,
et see asi kõik kokku monteerida, see võtab aega. Siis sündimise lugu oligi, oligi tänu sellele,
et ma olin selleks hetkeks juba viis aastat üle maailma
rännanud ja nagu ma ennist ütlesin, et ma olin proovinud kahtekümmend,
viite töökohta ja sain aru, et asi tegelikult ei ole selles,
mida ma teen, vaid vaid see, et kelle jaoks ma teen
ja palju ma sellest ise tagasi saan.
Ja kuna mulle on alati meeldinud luua ja lugusid jutustada,
siis see tundus selline hea hea väljund,
et näidata ja tuua tuua inimesi endaga kaasa reisima. Kui me bussiga käime, siis me üritame hoida hoida juhi
kõrval ühte vaba kohta, et siis vaata ja vaataja saaks seal
meiega meiega ühes ühes käia.
Aga ta tõesti, ta ei ole selline meelakkumine,
et tänapäeval tundub peale vaadates, et sotsiaalmeedia
ja üldse seal läbilöömine on puhas õnn ja on,
on selline rohkem rohkem selline muidusööja töö,
kuidas makstakse selle eest, et sa paned pilte internetti,
videosid aga, aga tegelikult meie jaoks on see
põhimõtteliselt täiskohaga töö. Et kus iganes, Me käime, meil on kaasas kaamera,
me, me püüame otsida neid olukordi, neid seiklusi,
neid kohti, mis pakuvad meile endale huvi,
aga mis võiks ka vaataja kaasa viia, mis võiks,
võiks avada, avada selliseid selliseid paiku,
kuhu muidu ei läheks ja ehk ka ümber lükata stereotüüpe,
sest et see, mida me kuuleme tavameediast,
on tavaliselt ikkagi poliitilise poole pealt
ja me me just sellist poliitika teemat täiesti täiesti väldime,
et me tahaks näidata inimest, toitu, kultuuri,
aga mitte seda, et kuidas, kuidas riigil rahvusvaheliselt läheb. Ja üldiselt selle elukohta siis ongi, et kui me reisime,
meil on alati kaamera kaasas.
Aga, aga mis võib-olla jääb veel selliseks taustainfoks on see,
et ikkagi iga nädal üks või kaks päev olenevalt,
mitu filmime välja laseme on terve päev 12 tundi järjest
arvuti taga.
Istume Editi Me lõikame Et see tegelikult võtab, võtab oluliselt rohkem aega
ja vaeva, kui tegelikult väljaspoolt paistab,
et kuna mina, mina alustasin sellega oluliselt,
et hiljem siis see siis see nii-öelda töö,
mis sisse läheb ja see, kuidas see väljast paistab.
Need hetked olid minu jaoks hästi hästi lähedal.
Aga ma võib-olla puudutaks hetkeks seda teemat,
et mida, mida see tegelikult annab inimesele juurde,
kes seda teeb, et need Need oskused, mida Joosep mitme
aastaga tegelikult on kogunud esiteks ise filmides kokku
lõigates seal kaamera ees esinedes, et see,
see enesekindluse, lugude jutustamise oskus on tegelikult
nii väärtuslik. Et, et ei ole lihtsalt, et tulin siia, panin kaamera üles
ja midagi, ütlen ka.
Et kogu see asi ikkagi meie jaoks töö.
See võtab aega ja oskust. Aga aga see on see valik, mis me oleme, oleme teinud,
et see ongi võimalus ühendada siis seda hobi
ja soovi reisida ja käia ja näha ka siis võimalusega selle
sellega raha teenida.
Ja äkki me räägime natuke rahakotist ka,
et ikka on huvitav kuulata, kuidas kuidas teised inimesed käivad. Tahtsingi öelda, et tegelikult on täitsa aus detaili minna
ka siinkohal. Et hetkel peamine pea peamised tuluallikad,
kui sa tegeled sotsiaalmeedia ja eriti Youtube,
ega siis esmalt on Youtube'i enda enda reklaam.
Et need sahad, tüütud asjad, et iga kord,
kui see video käima tuled ja ootad, et nurgas Skipida saaks
need mõned sekundid siis iga kord, kui keegi seda reklaami vaatab,
kui see minu videol peal, siis minule makstakse selle eest summat.
Ja kui nüüd täitsa täpselt öelda, ma arvan,
et see mõnisada euri saame sellega praegu praegu kuus,
aga see on siis puhtalt selle pealt, mitut reklaami on
vaadatud ja, ja kui kaua inimene vaatab,
et kui Skipida ära, siis natuke, kui tahad,
30 sekundit on, siis on, siis on rohkem. Et see on selline üks kindel asi, mida. Nojah, ei sorry, et sina ise ei vali, milline reklaam sinna
peale läheb, see nagu sina, paned oma video ülesse Youtube'i,
paneb sinna reklaami ja sina lihtsalt vaata palju dineerot
peale viskab. Jah, on võimalus ka ise valida, aga, aga tänapäeval need
algoritmid on läinud minust tunduvalt täpsemaks.
Kuna publikum on nii erinev, siis, siis Youtube üritab
näidata inimesele seda reklaami, mis teda huvitab.
Kui sa oled, oled vaadanud Rammsteini pileteid piletilevist,
siis arvatavasti see tõenäosus, et sa näed piletilevil
ekraan kraami oma Youtube'is on tunduvalt suurem,
et ta vaatab seda, mis varem teinud ja selle järgi valib sinule. Aga kui sa mainisid, et mida me saame ise valida,
siis on ka teine, teine suur punkt, kuidas sotsiaalmeediaga töötavad,
inimesed teenivad.
Ja see on siis ise valitud reklaam, ehk siis sponsoreid
ja nendest nendest rääkimine.
Seda me oleme ka proovinud ühe korra siis oli selline
selline netilehekülg nagu skill šheer, kus saab siis õppida muusikat,
videode tegemist, kokkamist, kõike põhimõtteliselt,
mida ülikoolis ei saa, sellised pehmed oskused. Ja, ja seal ongi tavaliselt selline diil,
näeb välja selline, et sa pead ühes videos sisse siduma 45
kuni 90 sekundit juttu siis sellest firmast
ja nemad siis maksavad sulle selle selle ütlemise pealt.
Ja seal on samamoodi, et oleneb, kui palju inimesi näevad,
kui paljud liituvad, et see on selline koostöö,
koostöö pool. Ja ütlen siis veelkord, et selle Youtube'i kanali nimi on
wild viiking travel.
Palju teil seal neid püsivaatajaid on? Hetkel 14000. Ja et me praegu vist läheneme umbes 15-le 10-le 1000-le vaikselt.
Ja paganama hea tunne on küll, et, et sa tead,
et üle 10000 inimese maailmas tegelikult tahab sinuga koos käia,
tahab näha, neid huvitab, mida sa teed, et kui tekib selline
nukruse hetk õhtul, et mida ma teen, kas ma pean filmima olema,
siis saadki aru, et kellelegi sa tekitad rõõmu,
et see lugu, mis sa räägid, see paik, mis meeldib kellelegi päeva,
toob sellesse ära. Täpselt nii äge.
Mina olen küll jutuga täiesti kaasas Nendel turgudel
ja seal vulkaani otsas seal džunglis.
Kuulame nüüd ära veel ühe loo.
John John oli see, mida sa ütlesid, et seal Guatemalas ka
kogu aeg mängiti.
Ma olen seda vist bueno vista soul klubi versioonis mõnel
korral Kuubast rääkides siin saates mänginud. Aga tegelikult ei pea sealt väga kaugele minema,
ma mõtlesin, et panen veidi teise versiooni,
mida esitab Orichas, mis on samuti Kuuba siis selline
ühiskonnakriitiline hiphopgrupp.
Ja noh, kes sõnu mõistab siis seal on üksjagu sellist
sellist juttu, mille pealt võiks arvata,
et selles riigis bänd võiks ammu keelatud olla,
aga aga ma ei hakka seda siinkohal tõlkima. Ühesõnaga kallis kuulaja hetke pärast oleme Mari-Liisi
ja Joosepi ka taaskord tagasi teiega. Kallis raadio kahe kuulaja, Reispass hakkab vaikselt lõpetama.
Koos Joosep Pärsia, Mari-Liis Yukiga. Jaa, Oriisasega olime me siis Guatemala metsades mägede otsas,
liigume sealt natukene oleviku eestisse lähemale Euroopasse
ja viimastes saadetes on siin põgusalt juttu olnud mitmes
saates tundub, et on kasvav trend kämper LIFE.
Katsume siis teie versiooni kaera.
Kuidas? Eesti, kas sa ütlesid siin laulu alguses,
et et et siis üks üks arst puhaste linade vahelt järsku
mingi karvase hipi hipiotsasid midagi neljale ruutmeetrile maandus. See, see on huvitav, tegelikult ma tahaks seda lugu
Mariliselt kuulda küll, sest minu jaoks natuke uuem,
ma olen elanud erinevates sõidukites, siis neljas erinevas
maailmajaos proovinud autot, mikrobussi,
bussi ja nüüd nüüd ise ehitanud bussi, aga mis pagan sundis
sind tulema Tallinna kesklinnast, kus saab juua ainult
mulliga vett sinna kuueruutmeetri peale hipiga elama,
kuhugi raudkasti? Ma ütleks, et see oli ikkagi vabatahtlik valik
ja eks ikka sina ise.
Kui sina sind seal bussis ei oleks olnud,
ega ma ei oleks tulnudki. Aga aga kuidas, kuidas sa nagu võrdleks seda,
mida sa ootasid sellest bussist ja mis tegelikult on? Ma natuke muretsesin ikkagi sellepärast,
et kus sa saad vetsus käia, kus sa saad ennast pesta
ja kuus ruutmeetrit uue suhte jaoks võib-olla on natukene
selline liiga intiimne, väike ala.
Aga, aga lõppkokkuvõttes tegelikult need asjad lahenesid
üsna üsna lihtsalt, et tegelikult hügieeni oli seal rohkem,
kui ma oleksin oodanud, mis oli minu jaoks nagu üllatav,
et räpane, hipi oli tegelikult väga puhas hipi ja,
ja need muud muud muud teemat tegelikult ei olnud nii aktuaalsed,
et praegu ma ütleks, et minu jaoks kõige suurem häirivam asi
on see, et, et kuidas saada piisavalt füüsilist koormust. Kui sa oled bussis, kui sa liigud oma koduga ütleme kuskilt
metsast poodi ja poest tagasi sinna sööbit,
ehk siis tõenäoliselt loodetavasti metsa.
Et see tegelikult ei jaluta enam nii palju kui varem näiteks
läksid poodi 15 minutit jalutamist edasi-tagasi.
Et ja, ja pluss see, et ei taha oma bussiga igale poole jätta,
et, et selline nagu vahepeal tekib ärevus,
et kas ma siia tahan ennast parkida või tegelikult ei taha,
et liikuda. Mina isiklikult tahaksin rohkem, aga selle veoks peabki
teadlikult mõtlema selle peale, et.
Ma tahan liikuda. Ma täitsa nõustun, et seda füüsilist aktiivsust,
see sõltub kõvasti sellest ja et kus sa asud
ja kui palju see maailma usaldad, et kuhu sa jätad kogu oma
maise vara ja kas sa kardad, et keegi kellelegi jääb see
ette või ei ja äkki siitkohalt saaksimegi minna sinna,
et kuhu me siis järgmisena läheme, et kas me,
kas me usaldame seda maailma, et, et me ühe parajalt pöörase
seikluse ette võtame Marilist, tahad sa rääkida,
kuhu me, kuhu me nüüd kavatseme selle bussi bussi järgmisena sokutada? Me kavatsesime sõita mööda maad Jaapanisse lõuna poolt,
siis et kõigepealt Türgi Türgistidasi, Iraak,
Iraan, Pakistan, India ja nii edasi.
Aga, aga mina ütleksin küll, et ausalt öeldes islamiriik
ja bussijätmist.
Ma usaldan, ma olen varem käinud islamimaades
ja ja kui ma sain seal teada, et näiteks Marokos ühes ühes
linnakeses me jätsime auto uksed täiesti lahti,
muidugi need olid kohalikud, kellega ma koos reisisin
ja kogu mu maine vara oli seal autos. Siis ma sain ja nad ütlesid, et ei varastada,
sest et ei käi nii.
Siin on, on see nii suur patt, et Ma võin jätta auto uksed
lahti ja mitte keegi tegelikult ei tulegi.
Nii et ütleme, et Iraagi, Iraani selles osas ma usaldan. Väga pööraselt kõlab see igal juhul ja kindlasti saab
sellest fantastiline videolugu teie Youtube'i kanalil.
Millal see rännak alguse saab? Me Eestist Eestist lahkume 15. augustil. Aa, ma peangi siinkohal ütlema igaks juhuks,
et me salvestame seda saadet augusti alguses.
Et tõenäoliselt nüüd kallis kuulajagusse sinuni jõuab,
on Joosep Mari-Liis juba teel ja kui löödki sisse viiking
Travels siis siis kindlasti näed sealt juba kaasaegset videot,
mis on, mis on valesti läinud, kus, mis,
mis raju ei tea, kes seal ratast vahetab
ja palju kliendile peab altkäemaksu maksma
ja mida kõik asjad lähevad kindlasti. Ja see ongi ju see, mida, mida eluga tahaks teha,
et oleks huvitav, oleks põnev. Häppi äksid, ent nagu ütleb, ütles Anthony Borden et selleks
peab olema igal reisil ruumi.
No ja kuulge, aitäh teile, et tulite siia nüüd Tartust
niimoodi hopsti oma selle kämperiga siia spetsiaalselt kohale,
et reispassi kuulajale kuumal augustipäeval oma lugu jutustada.
Suur tänu, kallis kuulaja, loodan, et olid meiega
ja et sul oli põnev ja kaasahaarav.
Tuletan meelde, et kõik reispassirännakud on igal hetkel
poodcastina järelkuulatavad. Lõpulooks mõtlesin ise siis, kuna meil sõitsin korra ideed otsa,
et paneme ühe manu Chao loo veel selle nimi,
keedokontiigo. Natuke veidrad sõnad, kus ta laulab siis sellise
südantlõhestava loo, kuidas kui sa annad mulle valida enda
ja minu ideede või taeva või mingile kõige vahel oma ideed,
et ma ei ole mitte keegema, valin ikka sinust,
ma armastan sind, tahan olla kõrval.
Natukene selline pateetiline, siis ma ütleks,
aga noh, natuke mitte manu Chaolik, aga aga sellegipoolest
kuulirütmiga lugu. Aitäh veelkord.
Stuudios olid Joosep Järs ja Mariliis Jukk,
mina olen Ivadžeterkin, saadan reispass värske raadio kaks.
Ja muudkui kauni, kohtumiseni.
Järgmisel pühapäeval.
