Teadust kõigile tänapäeva elukeskkond on inimliigi jaoks
üsna uudne ja kohati ka ohtlik.
Põllult ja aiast jõuavad inimkehasse pestitsiidid.
Lapse taga on maast madalast digitaalselt andmestatud.
Nii nagu üha enam kogu ühiskondki
keskkonnatervishoiuteadlane Hans Zorro ja meediauurija Andra
Siibak neil teemadel täna saates räägivadki olen saatejuht
Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Igal hommikul, kui me interneti lahti teeme,
siis viimasel peaaegu kahel aastal oleme ikka teada saanud seda,
mis on toimumas koroonarindel.
Kuidas viirus levib ja, ja mida ta toimetab.
Aga tegelikult peale koroona on ju terviseohte maailmas muidki.
Näiteks kuidas oleks, kui iga hommikuselt saaksime ülevaate
hoopis sellest, et kui paljud inimesed on saanud enda
organismi viimase ööpäeva jooksul näiteks põllumajandusest
välja levinud taimekaitsevahendeid pestitsiide,
mille tervise toime ka ei ole, mitte alati leebe kuigi neid
ka piiratakse ja normitakse. Aga tuleb välja, et Eestis on nüüd nõuks võetud see asi ka
natukene rohkem käsile võtta.
Vähemalt on üks suurem uuring kavas, kus Eesti inimeste
organismis sisalduvaid taimekaitsevahendite jääke siis
otseselt on kavas mõõta.
Tuleb välja, et selliseid uuringuid varem vähemalt Eestis ei
olegi tehtud.
Ja vestluskaaslaseks on mul Hans Zorro, kes on Tartu
Ülikooli keskkonnatervishoiukaasprofessor
ja selle ettevõtmise eesotsas, mille taga tegelikult on nagu
arusaam ka maaeluministeerium? No kõigepealt hakkaks peale sellest, et kui me tahame siin
nüüd ülevaatlikult rääkida taimekaitsevahenditest nende tervisemõjust,
nende levikust keskkonnas, nende jõudmisest inimese
organismi siis tegelikult on see mõnes mõttes üks suur sigrimigri,
sest neid, neid aineid on ju mitu.
Toimeid on mitmeid aga kui nüüd püüda üldistavalt siiski öelda,
et, et, et mis on see probleem, millest me räägime? Et enne oli juttu, et kui teeme interneti lahti vaatab vastu
koroone uudiste tulv siis kui külmkapi lahti teeme,
siis on seal mitmed toiduained ja mitmeski nendes võib leida
neid pestitsiidi Sis jääke.
Teoorias peaks president toimima nii, et me kasutame neid,
nad lagunevad ära ja neid ei leidu meie toidus.
Aga tahes-tahtmata mingi kogus ikkagi, teinekord jääb neist
sinna toidu sisse. Võib-olla on neid raske ka tuvastada.
Et need kogused on teinekord ka isegi nanogrammidest väiksemad.
Aga nad on meie toidus ja, ja me sööme neid sisse.
Ja paljudel juhtudel nad võivad siis teatud toimed meie
organismis esile kutsuda. Teadlikult otse loomulikult keegi ei taha meid mürgitada
pestitsiididega ja kui avastatakse pestitsiidid,
on siis toksiline.
Et siis läheb lahti protsess, millega keelustatakse.
No näited on, DDD on ja millega siis vanemad inimesed kunagi
kokku puutusid?
Et ei ole meil enam sellised lubatud, tulid erinevad noh,
ta temaga kloor, orgaaniline, pestitsiide,
mitmed sellised püsivad pestitsiidid on nüüd aja jooksul
keelustatud ja tegelikult, et neid järjest ka keelustatakse. Et üks selline väga levinud pestitsiite midagi Eestis palju kasutatakse,
on glüfosaat.
Ja glüfosaadi puhul ilmnes, et temast veelgi kahjulikum on lisaained,
mis sinna pestitsiidisegusse lisatakse.
Et üks asi on seal pestitsiide, aga teine on kogu see kompott,
et mis selles nii-öelda pudelikeses on näiteks,
mis te poest ostate või noh, teie ei saagi nii häid kompott
kombot osta nagu näiteks siis professionaalsed kasutajad,
kutselised kasutajad, nemad saavad veelgi tugeva
toimelisemaid osta ja teinekord on leitud,
et seesama nagu glüfosaat ja kui sinna lisaained,
siis seesama kokteil on oluliselt halvem tervisele kui sisse
glüfosaat ise. Et kuidas need pestitsiidid siis toidus on reguleeritud?
Ta on antud, et kui palju neid võib toidus olla.
Ja sellest johtuvalt siis leitakse, kui palju sa sööd
tavaliselt seda toitu ja siis, kui palju sa kaalud.
Ja lõpuks selle alusel, kui palju näiteks sa võid tarbida
mingit toodet, on ju?
Ehk siis võin igapäevaselt süüa see lubatud piirides näiteks
kartuleid 200 grammi, tavaliselt on muidugi see rohkem seal
kilode seal ja ja, ja siis leitakse, kui palju lõpuks ta
pestitsiidi võib siis lisada. Ja iseenesest aasta jooksul, et mis on ka selline huvitav
fakt ja mille ma siis välja arvatud see,
mis võiks kohe kuulajale huvi pakkuda.
Et näiteks needsamad glüfosaadi preparaadid on poes,
ehituspoodides, no näiteks selline spray pudelis 0,7 liitrit.
Ja see ei ole eriti kange segu, et pigem selle lahjem segu
on ja mis kodutarbija tarbib.
Ja tegelikult võttes siis selle koguse minu kehakaalu siis
aasta jooksul ma võin selle pudeli ära tarbida,
ehk siis igapäevaselt natukene siis peale lastes toidule. Et, et see on täiesti siis lubatav, et tegelikult kohati on
päris suured kogused, mis seda pestitsiidi võib siis ikkagi
olla ja selles mõttes rahva tervisespetsialistid on ikkagi
natuke mures, et, et kas saame öelda nagu kindlat käsi südamel,
et et see ikkagi on ohutu. Et lubatud on siis nii-öelda väikeste lonksudena kaupa üks
üks pudel aastas ära juua, kui sa kuskilt mujalt ei saa,
seda. Jah, põhimõtteliselt küll iga päev natukene teelusika peale,
et, et, et, et see ei ole väga, no ongi,
et see segu ei ole väga kange, aga tegelikult see näitab,
et me saame ikkagi neid aasta jooksul päris palju.
Ja et seetõttu oleks ikkagi oluline vaadata,
et me puhast toitu sööksime. Kuidas selle glüfosaadi reguleerimisega praegu lood on?
Euroopa liit vist soovis seda keelustada
või piirata. Et jah, et praegu on nii, et teda on lubatud kindlalt
kasutada nüüd aasta lõpuni.
Aga mis siis saab?
On ebaselge, sest kindlasti läheb lahti lobitöö selle nimel,
et seda kasutusaega pikendada.
Sedasama glüfosaadi käive on siin ka ikkagi kümnetes,
isegi rohkemates miljardites eurodes ja nii headele tootjad
ikkagi tahavad, et seda jätkuvalt kasutatakse kus on kindlad,
tõestavad tema tervisemõjud on siis kutsujatel kasutajatel
et eeskätt need, kes siis käsipritsiga siis ringi käivad ja,
ja seal on leitud, et ta tekitab siis vähki teatavat tüüpi
verevähki eeskätt. Ja, ja seetõttu peaks kasutama kõiki isikukaitsevahendeid
ehk sai hingaks edasi sisse, ta imendub sul siis naha kaudu.
Kas ta põhjustab ka tervisemõjusid üldrahvastikus,
et selle kohta kindlad andmed puuduvad.
Et võib-olla noh, kindlasti ta ei ole selline nii-öelda
kiirelt toksiline ehk siis ei ole nii, et sa toiduga ta
saada on ja, ja siis sul tekivad sellest tõsise tervisemõjud.
Et on diskussioon selle üle, et kas võiks olla sellised
pikaajalised mõjud näiteks mis mõjutavad meie
hormonaalsüsteemi või on nähtud aja jooksul näiteks sperma
kvaliteet on langenud, inimestel aga ei ole ainult need
samad pestitsiidid, glüfosaadi. Vaidan karjuvat plastifikaatorid on ja meie toitumine on
teistsugune ja väga raske on siis öelda,
et nüüd see aine või siis teine aine, kolmas naine.
Et kui panna hiir kuhugi katselaborisse,
siis tõepoolest saab talle siis anda ainult seda glüfosaadi.
Aga kui meie puutume kokku väga paljude erinevate ainetega segudega,
siis on raske öelda, et mis täpsemalt siis ikkagi seda mõju
on siis avaldanud, et sellised väikesed mõjud noh,
ensüümide kudele metapool protsesside muutused,
et neid on nagu raske seostada siis pikaajaliste tervisemõjudega. Nii et seda mõju aitabki siis selgitada see,
kui me hakkame nüüd vaatama täpsemalt, et milliseid
taimekaitsevahendite jääke siis inimeste organismis
tegelikult ka on. Ja et, et kust see protsess alguse sai siin paar aastat tagasi,
riigikontroll juhtis tähelepanu sellele,
et me määrame neid küll toidus aga tegelikult meil puudub
igasugune teadmine, et kui palju siis neid pestitsiidi jääke
jõuab siis ka inimese organismi.
Ehk siis ainult toidu põhjal ei saa teha järeldusi selle kohta,
et kui palju inimesed siis ka kokku puutuvad
ja meil on veel erinevad, on ja rühmad needsamad kutselised
kasutajad või siis inimesed, kes elavad põldude lähedal,
on, jagus pritsitakse tihedasti tegelikult sealt tuulega,
see kandub majade juurde või siis on inimesed,
kes söövad tavalist toitu, söövad siis seda mahetoit on ju,
et ka näiteks mahetoidu tarbimine oleks väga kasulik tervisele,
et seal on teada, et neid ei tohiks olla. Ja noh, et see on jällegi selline ettevaatusprintsiip,
et sa sööd puhtamat asja. No teistes riikides on tehtud juba samasuguseid uuringuid,
sealt mingisuguseid eelteadmisi võime saada. Et sellesama nii-öelda eeluuringu raames on jah,
mis, mida siis maaelu ministeerium tellis?
Vaatasime tõepoolest ja ega väga palju need biomonitooringu
ta ei ole tehtud, et kui me räägime õhu kvaliteedist on
ja meil on seal kümned tuhanded uuringud on ju mürast,
on ka ikkagi tuhanded uuringud siis pestitsiidide biomonitooringu,
selline ikkagi 100 suurus, 100 uuringu suurusjärku jääb see
Euroopasse siis veelgi vähem. Et tegelikult ei ole Sa üldse väga levinud,
et seesama glüfosaadi kohta leidsime natuke üle 20 biomonitooringu.
Nii kutselised kasutajad, kuldrahvastik,
mis siis maailmas on tehtud.
Et seda teavet ei ole üldsegi nii palju. Huvitav, miks sa seda teavet siis vähevõitu,
kas on seal mingisugused huvid mängus kellelgi
või on see tehniliselt keerukas leida neid aineid? Jah, et tehniliselt on ka päris keerukas,
et me nüüd olemegi kontakteerunud otse laboritega,
kes siis neid suudaks analüüsida.
Et see on ka üks meie projekti veel ülesannetest
ja see merele lõppenud, sest et hetkel me ei ole leidnud
veel laborit, kes oleks nüüd kahel käel nõus siis Eesti
proove analüüsima.
Et, et tegelikult on mõned üksikud laborit,
kellel on juba välja töötatud metoodika Euroopas nende analüüsimiseks. Ja siis meie mõte on ka, et erinevad ka meediat siis et meedia,
mitte selles mõttes.
Raadio on ka meedia, aga meie, ütleme meedia näiteks juuste
kohta või uriini kohta enne ja, ja veri on ju erinevates inimeste,
sellistes organismi indikaator, meediat ütleme ka selle
kohta on võimalik seda määrata ja see näitab nagu natukene
ka erinevad kokkupuuted, näiteks kui sa määrat uriinis on
ja need pestitsiidi jääke, et see iseloomustab rohkem seda,
millega sa eile üleeile kokku puutusid. Et enamasti nad väljuvad organismist suhteliselt kiiresti.
Samas osad neist on ka pea, akumuleerivad on
ja no et kuskil rasvast meie neid ei saa kätte,
onju, et keegi ei ole nõus selliste protseduuridega,
et siis mida mõningad uued uuringut, mida näiteks
Luksemburgis ka tehtud on.
Et on võetud juuste proove, et ma arvan,
et keegi ei ole kurb, kui need paar juukse karvaldavat ära lõigatakse. Ja näiteks esimesed kolm sentimeetrit iseloomustab milliste
pestitsiididega sa siis viimase kolme kuu jooksul oled kokku puutunud,
et me saame ausalt nii-öelda pikema Sis perioodi.
Et kui me vereproovid võtaksime, et siis see näiteks
natukene pikemad, et saaks, saaksime mõned eelnevad päevad
on ju? A vereproov on jälle ebamugavaim inimese jaoks on jah,
et sa pead kuhugi haiglasse sõitma, on ju,
siis keegi võtab seda proovi, mõned inimesed kardavad,
et me püüame siis selliseid mitteinvasiivseid indikaator
meediat rohkem siis rakendada. Et seesama urine veri, et selle igapäevaselt on
ja me mõned juuksekarvad kukuvad ära, onju vetsus ka käime,
et sellest me ei ole kahju loobuda. Nii et jah, mitme nii-öelda meedia vahendusel jälgides saame,
saame parema pildi kindlasti ette.
Kas on ka võimalik see, et, et teha selline jälgimine püsivaks,
et ma saan aru, et see on praegu selline ühekordne uuring,
kus on kus on 200 inimest kavas nii-öelda läbi vaadata.
Aga mine tea, see võib ka päris kallis olla ja,
ja kes seda rahastab ja kuidas see väljavaade tundub? Jah, et ütleme meie praeguse eeluuringu,
seal see välja pakutud 200 inimest võiks olla selline,
mille jaoks võib-olla siis eesti riik leiaks siis raha,
noh, alati igasuguse uuringu juures me tahame ju järjest
rohkem inimesi, oleks sinna kaasatud, onju,
aga lõpuks on ka, et kui palju me oleme siis nõus maksma
selle eest, et me iga indiviidi puhul saame ikkagi siin rääkida,
vähemalt 1000-st eurost on ja siis mida rohkem me kaasame,
neid inimesi on ju seda kallimaks, need analüüsid lähevad,
et et need keemilised analüüsid pestitsiide puhul on ikkagi
väga kallid kus seda nii-öelda perioodiliselt tehakse,
on toiduseire. Et siis igal aastal, noh, ta nüüd varieerub,
aga kuskil kolme-neljasaja proovi vahel võetakse siis
pisteliselt erinevatest siis toiduainetest.
Ja iseenesest on öeldud ka, et, et see on ikkagi suhteliselt
väike proovide arv.
Et tegelikult igast sellest toiduainerühmast satub sinna
suhteliselt vähe.
Ehk siis meil on võib-olla viis tomatit on
ja kuusk kaalikat on ja sest me peame ju erinevad need
rühmad siis ära analüüsima. Ja, ja teistpidi on see suhteliselt, et suur osakaal seal on
mahetoodangut ehk siis me testime seda importtoodangut,
onju, et vaadata, mis siia Eestisse tuleb,
onju ja teistpidi testime ka näiteks seda mahetoodangut.
Et olla kindel, et see, mis mahedana müüakse,
et see on tõepoolest mahe, on ju, muidu inimene ostab
mahetoodangut ja siis ilmneb, et tegelikult on seal
pestitsiidijäägid siis sees. Ja importtoodangu puhul on ka see huvitav,
et kõik meie nii-öelda õunad näiteks ei tule ju siit Euroopa Liidust.
Euroopa liidus on veel ühed regulatsioonid,
tegelikult näiteks Lõuna-Ameerikas on teised
ja kui need Lõuna-Ameerikast tulevad õunad jõuavad siia
tegelikult nad võivad sisaldada pestitsiide,
mida Euroopa liidus ei ole lubatud kasutada.
Ehk siis me oleme siin keelanud, aga jällegi sellise
väljastpoolt tulevat toiduga võime saada ka neid,
mis on teada, et anna toksilisemad ja mis me oleme juba ära keelanud. Milline see Eesti elanikke pestitsiididega kokkupuutumise
seis praegu võib-olla nende uuringute põhjal,
mis, mis on tehtud, et kõige ohtlikumad on kindlasti ära keelatud.
Aga, aga see ei tähenda, et neid üldse ei oleks
ja oht puuduks, et sellepärast see uuring ju ju tulebki.
Millised on meil sellised, võib-olla kõige ohtlikumad
allikad või mille suhtes tuleks olla ettevaatlik?
Tavainimesel, kes mitte põllumajanduses ei tööta? Et no inimesena, et kui ma nüüd poodi läheme,
on ju et siis väga raske on üldse hinnata,
et kas, et see tavaline õun sisaldab rohkem
või see kaalikas võrreldes teise poe kaalika ka,
onju, et kas siin on rohkem või vähem et seda keegi meist
teha ei saa.
Et üks võimalus neid siis vältida on see,
et osta siis seda mahetoitu või siis ise kasvatada,
enne kui ise kasvatan. Ma olen ka kindel, et kui ma ei kasuta pestitsiide,
on ju, et siis need ei tohiks seal siis olla?
Nad võivad teoreetiliselt kõhuga lenduda,
onju, aga isegi kui nad on, siis on nad väga väikesed sisalduses.
Et muul juhul me peame ikkagi usaldama Need institutsioone,
kes siis tegelevad nende müügireguleerimisega on
ja toiduseirega ehk siis vaatavad, et need ei oleks siis
liiga palju, et sellega ju Eestis ka tegeldakse. Ja tegelikult on oluline, et see toimiks hästi. No jõulud said nüüd just mööda ja üks eesti rahva
traditsioonilisi jõulutoite on ju mandariinid mille puhul on
ka toodud esile Nende koor võib sisaldada
või vähemalt seal koore peal võib leiduda ka küllaltki
tervisele ohtlikke aineid.
On see põhjendatud? On näidatud, et mandariini keeles on aeg-ajalt leitud
jällegi mitte alati on ju, ei ole nii, et 100 protsenti igas mandariini,
see on vaid üks tootja on paremini kasvatanud mandariini kui
teine on ju poodi minnes vaatan peale aine,
et meil ei ole töövahendid, millega neid siis määrata.
Et siis kõhutunde järgi peab siis vaatama,
et kas need arvan, et on või ei ole, onju,
aga teistpidi, mida siis ka soovitatakse,
noh et tegelikult. Et üks osa, mis seal koores on naine.
Et siis tegelikult, et sa peaksid mandariinidel ära pesema,
on ju et ei tohiks nende väga palju võib-olla üldse kokku
puutuma nende mandariinide ka onju, ja siis sedasama käed,
mis on kokku puutunud, neid ei tohiks siis suhu pista
ja et sellised nii-öelda võimalusi nende vähendamiseks pluss
alati ka mõistlikkuse piires, onju et süüa nii vähe kui
võimalik ja nii palju kui vajalik, onju et noh,
et kindlasti nad mul endal ka maitsevad,
on ju, et see on samamoodi neid jõulude ajal,
onju, aga, aga võib-olla mitte siis ikkagi kilode kaupa. Kas me nüüd seda kõike kuulnuna peaksime siit tegema mingeid järeldusi,
et võib-olla peaksime kartma seda, mis meil külmkapiuksest
vastu vaatab.
Võib-olla peaksime üldse vähem sööma? Ja vähem söömine on kindlasti kasulik, et mitte ainult pestitsiidid,
vaid ka ülekaaluprobleemid on Eestis siin sagedasemad
ja tegelikult mida vähem sööme on ja seda vähem me
potentsiaalsed saamegi pestitsiide, sest noh,
väiksem kogus toit on ju väiksem kogus siis pestitsiide.
Aga ega loomulikult me ei tohiks ka üleliia neid pestitsiide karta.
Sellepärast et neid jälgitakse, neid koguseid toidus,
Euroopa toiduamet on välja töötanud piirnormid
ja Eesti maaeluministeerium ja tema allasutused ikkagi järgivad. Et need piirnorme siis ka täidetakse.
Et lihtsalt küsimus on teinekord, et kas meie praeguse
teadmise alusel on need piirnormid piisavad? Jaja vot sellised on siis lood pestitsiidide
ja nende levikuga põldudelt, inimeste toitu
ja ühest asjakohasest uuringust, mis praegu on veel
planeerimise järgus, aga kust me saame siis täpsemalt teada,
milliseid pestitsiidi jääke Eesti inimeste kehas võiks leiduda?
Sellest ajasin täna juttu, Hans. No need inimesed, kes tänapäeval oma lapsepõlve veedavad,
ei ole näinud sellist maailma, kus ei olnud sotsiaalmeediat
kus ei olnud suuri andmeid, suurandmeid ja nooremad lapsed
ei ole näinud ka seda aega, kus meie igapäevaelus ei oleks
omal kohal olnud näiteks kas või tehisintellekt.
Et need nähtused ümbritsevad meid ju ei tea kõike.
Täna ajan juttu just nimelt lapsepõlve andmestumise teemadel.
Androziibakuga, kes on Tartu Ülikooli meediauuringute
professor ja nüüd, et hiljuti koos kaasautor Johanna
maskeroniga avaldanud sel teemal raamat,
see on inglise keeles teite Fairchild, Hudson selle pealkiri
eesti keeles võibki siis öelda, et andmestunud lapsepõlved,
lapsepõlv on, on lapsepõlv ikka, olgu see maailm meie ümber
milline tahes. Kas me võime öelda, et nüüd tänapäeva lapsed on siiski
kuidagi erilisemas keskkonnas?
Nende lapsepõlv on andmess tunud erinevalt sellest,
mis kas või meil oli omal ajal mida see õigupoolest tähendab? Tõepoolest, tänapäeva lapsed elavad andmestunud maailmas
nagu me kõik ja ja me tahaksime ka öelda,
et tänapäeva lapsed on tänu sellele natuke teistsugusemad
ja ka lapsepõlved ilmselt on teist sugusemad,
kui need olid 10 20 või 50 aastat tagasi.
Ja muuhulgas on ju teistsugusem ka see kasvukeskkond,
kus need lapsed üles kasvavad kogu meie igapäevane linnaruum,
meie koolikeskkond, meie kodukeskkond, see on küllastunud
erinevatest uutest tehnoloogiatest ja kõik need uued
tehnoloogiad muuhulgas siis tõepoolest koguvad nende
inimeste kohta, kes nende tehnoloogiatega ümber käivad
erinevaid andmeid. Kas andmestumine ja meediastumile on ühe ühe nähtuse kaks külge,
sest seni on tihti räägitud ka meediastumisest,
aga nüüd siin raamatus on, on, on niisugune mõiste sees nagu andmestumine. Ja meediastumine on andmestumise selline,
kuidas ma ütlen, suur suur vend või õde,
et nad on tegelikult ühe protsessi nagu osapooled,
ehk me räägime nii-öelda meediastumisest juba väga,
väga pikalt meediastumise protsess saab alguse siis,
kui Gutenberg põhimõtteliselt oma trükipressiga välja tuli
ja muutus see, kuidas inimesed kommunikeerisid omavahel,
kuidas teated levisid. Ja, ja see andmestumine on nüüd selle meediastumise öeldakse
neljas laine praegu käibel olev laine siis enne seda toimus
selline tikitaliseerumine, kus tõesti tulidki siis
sotsiaalmeedia internet, nutitelefonid, kõik need said meie
elu osaks ja nüüd siis selle nii-öelda neljanda laine käigus
toimub selline massiivne andmestumine ja üks nähtus,
mis selle andmestumisega siis ka kaasas käib,
on näiteks siis GDPR, mis siis Euroopas vastu võeti
ja toimima hakkas aastast 2018, et et see,
see konkreetne dokument siis üritab neid andmestumise
protsesse natukene reguleerida ja nagu ohjes hoida Euroopa tasandil. Mis on andmestumise plussid ja miinused,
mis on tema head küljed ja ohud. No tõepoolest, see on selline hall, hall ala
ja tal on väga palju plusse ja ka teatavaid miinuseid
plussideks võiks kindlasti nimetada seda,
et et tänu uutele tehnoloogiatele on meil võimalik koguda
siis tõepoolest väga palju uut tüüpi andmeid,
mida me võib-olla varemalt ei saanud kuskilt kaudu kätte.
No see käib nii näiteks tavainimese üksikisiku kohta,
noh, kas või kui me mõtleme erinevatele rakendustele,
mida meil on võimalik enda telefoni alla tõmmata,
erinevad rakendused, mis võimaldavad meil saada infot selle kohta,
kui kvaliteetne on olnud minu uni. Kas ma olen teinud piisavalt palju samme selle päeva jooksul,
kui palju kaloreid ma olen tarbinud?
Mis mõõdavad seda, millises seisus on mu vaimne tervis et
kõik need olid sellised nähtused, mida me nagu kõhutunde
pealt varem hindasime, aga nüüd on meil justkui siis vahendid,
mis võimaldavad juskui nagu neutraalselt
ja objektiivselt mustvalgel esitada siis graafikuid
ja numbreid ja tabeleid selle kohta, kuidas päriselt asjad on. Ja ka biohäkkimine oleks nagu niisugune sõna,
mida, mida on kuulda olnud. Jaa, absoluutselt, et siia kuuluvad siis ka kõik sellised nähtused,
kus inimesed siis näiteks otsustavad endale lasta panna
mikrokiibi ja, ja mikrokiibi abil siis teevad oma
igapäevaseid toiminguid, näiteks ei pea enam kasutama
võtmeid saavad siis selle kiibi abil ukse lahti või,
või saavad mugavalt emailile oma täiendavaid dokumente saata
kuskilt tarkadel tahvlitelt või ka maksta näiteks mõnes kohvikus.
Et, et see on jah ka selline nii-öelda uute tehnoloogiatega
kaasa tulnud nähtus, mis jätab samamoodi siis erinevaid
andmejalajälgi maha. Kust ikkagi nüüd see oht sisse võib tulla?
Eriti just laste perspektiivist vaadates? Ohuks ongi siis ühest küljest see, et püütakse sele
admestumise protsessiga muuta nii indiviide kui siis
ühiskonda selgemini analüüsitavamaks ja ja,
ja nii-öelda mõtestatumaks, aga see aitab ära kaotada siis
just sellesama rikkaliku värvikirevuse ja,
ja sellise indiviidide paljusus ja me kõik üritame nagu need
nurgad maha lihvida, et inimene konkreetselt sinna kasti sobituks. Et inimene sobituks andmetega kokku nii-öelda Exceli
tabeliga läheks kuidagi paralleelselt need elujooned No enamvähem jah, et, et noh, mida me näeme eriti selgelt on,
on sellised trendid siis nagu suurkorporatsioonides kes siis näiteks,
kui me Netflixi kasutame või Spotify, meile soovitatakse
mingisugust sisu, mida inimesed nagu sina on ka tarbinud,
et see läheb sinnasamma alla, et inimesed nagu sina teevad
selliseid valikuid, siis järelikult ju sina võiksid
samasuguseid valikuid teha.
Kuigi tegelikult noh, teil ei pruukinud olla suurt midagi
ühist peale selle ühe konkreetse raamatu,
mida, mida te nagu mõlemad eelistasid lugeda või,
või see konkreetne film, mis teile mõlemale meeldis. Et need algoritmid püüavad siis ennustada,
milline inimene sa oled kuidas sa võiksid hakata tulevikus käituma,
mis asjad võiksid sulle meeldida, mis asjad võiksid sulle
sobida ja tegelikult, et need ennustused ei,
ei pruugi olla adekvaatsed ja ei pruugi minna kokku siis
selle päriseluga.
Ja kus me neid riske näeme, ongi eelkõige need inimesed,
kes on mingis mõttes ühiskonnas juba nagunii haavatavamas
seisus ja ja siia kuuluvad siis näiteks erinevad seksuaalvähemused,
siia kuuluvad siis vaesematest piirkondadest
või väiksema sissetulekuga inimesed, siia kuuluvad erineva
usutunnistusega inimesed, erineva nahavärviga inimesed. Kõiki neid võivad need andmestumise protsessid tabada siis
nagu valusamalt.
Sest need algoritmid näiteks võivad otsustada,
et vot siit vaesemast piirkonnast mustanahaline inimene,
tal on suurem tõenäosus uuesti sattuda näiteks
kuritegelikule teele, et Ameerikas näiteks kohtutes
kasutatakse selliseid ennustavaid algoritme,
mis siis siis hakkavad ennustama, kas inimene võiks uuesti
siia kohtusüsteemi jõuda ja erinevad uuringud on,
on siis näidanud, et proportsionaalselt siis just needsamad
mustanahalised vaesematest piirkondadest on,
on need, kes siis nii-öelda algoritmi otsusena pihta saavad. Samasuguseid näiteid võib tuua hästi palju ja,
ja me näeme neid noh, täiskasvanud näidetel ka hästi
põhjalikult juba lahti harutatuna teadlaste poolt
ja reaaleluliste näidetena laste puhul on selles mõttes nagu keerulisem,
et keegi teadlastest ei oska veel ennustada,
kuhu see protsess jõuab, mis, mismoodi tegelikult võivad
need Andmejalajälje mõjutama hakata ühe lapse elukäiku,
kes ongi nii-öelda juba sele enne sündi oma andmejalajälje
saanud ja mismoodi see kõik siis tema edasist elukäiku mõjutab. Küll me näeme seda, kuidas näiteks noore inimese
töölesaamisel võib olla probleeme sellest,
kui kui, kui siis algoritmid hakkavad otsustama,
millist inimest tegelikult tööandja võiks eelistada
või kui tööandjad vaatavad näiteks sotsiaalmeedia sisu põhjal,
millist inimest nende organisatsioon võiks vajada
ja millest kindlasti mitte. No siin sõltub ju paljuski sellest, et algoritme saab ju
kirjutada ja algoritmid on põhinevad ka tegelikult mõnikord
ka tehisintellektil mis on ka tegelikult ju mõnes mõttes saab,
saab seda niimoodi reguleerida, et see esindab kellelegi huvisid.
Et ilmselt on siin nüüd põhjus ka selles,
et vaata see üksikisik, kelle huvide vastu see algoritm on,
tema ei ole selle algoritmi tegija.
Ja, ja siis need jõud, kes on algoritmi teinud,
et algoritm on loomulikult rohkem nende huvides on siin
mingi niisugune mõttega ikka. Jaa, absoluutselt täpselt selline see mõttekäik on
ja näiteks Keit Crawford, kes on siis hästi palju just
kirjutanud tehisintellekti teemadel, ongi siis väitnud,
et tehisintellekti, see ei ole midagi tehislikku
ja temas ei ole ka mitte midagi intelligentset.
Kuna, kuna see tehisintellekt ongi loodud poolest inimeste
poolt ja see konkreetne algoritm, see konkreetne platvorm,
see ongi just oma loojate nägu ja väljendab nende väärtuseid,
nende arusaama sotsiaalsest õiglusest, nende arusaama
ühiskonnast üldse. Ja noh, kipub nii olema, et need inimesed,
kes neid suuri platvorme loovad, kes selliseid algoritme teevad,
on ka väga ühte tüüpi inimesed ja sageli on nad,
olgem ausad, sellised valgenahalised hea sissetulekuga,
haritud heteroseksuaalsed meesterahvad, kes ei suuda sageli
siis oma töös neid protsesse käivitades,
luues pannagi ennast nii-öelda teistsuguse inimese endast,
teistsuguse inimese jälgedesse ja mõelda siis natuke
kaugemale nii-öelda iseenda nabast ja, ja arvestada nende
teistsuguste inimeste huvidega. No seda on kuulda olnud, et, et üks neist inimestest,
kelle tüübile sa viitasid, võib-olla mõned teised ka,
aga mul tuleb praegu meid, Mark Zuckerberg meta metajuht,
kuuldavasti tema oma lastel piirab sotsiaalmeedia kasutamast,
et midagi ta siiski aimab, et selles asjas mingi oht võib
peituda mida ta siis nii-öelda oma järeltulijate jaoks
soovib vältida.
Kas, kas nendel kuuldustele on mingisugune tõepõhi ka all? Ei, no ma olen ka samamoodi kuulnud, et ta pigem piirab oma
laste internetikasutust ja ta ei ole kindlasti ainus.
Kipub olema nii, et mida rohkem inimene ise lapsevanemana
näiteks on kokku puutunud uute tehnoloogiatega
ja nende loomisega, sest ta kipub nagu eriti selliselt
kriitilise pilguga vaatama, et tema, tema lapsed ülemäära
palju aega nendes keskkondades ei veedaks.
No ma kujutan ette, marks Akenber samamoodi teab väga hästi
tegelikult mida, mida need mustad kastid sisaldavad kuidas
tema organisatsioon, kuidas need erinevad platvormid,
mis meta alla kuuluvad, toimivad ja kujutab ka väga selgelt ette,
kuidas nad võivad mõjutada ühe lapse elukäiku või,
või tavalisi kasutusharjumusi, kas me räägime siis noh,
näiteks ülemäärasest internetikasutusest või,
või, või sotsiaalmeediasõltuvusest või me räägime ka näiteks
jälle nendest samadest valeuudistest, kuidas meil on õnnelik
õnnestub üsna niimoodi erinevatesse filtri mullidesse kinni jääda. Kui me neid seal sotsiaalmeedias tarbime. Siiani on need ohud tunduvad kuidagi natukene nagu
sest pehmed rohud, et et võib-olla algoritm teeb
mingisuguseid soovitusi, mida sa võib-olla nii nii väga
tegelikult ei vaja.
Aga mis sellest siis ikka on?
Sellised karmimad ohud nagu selline jälgimisühiskond ja,
ja suure venna süsteem NASA metafoor, mis on pärit jorvenilt,
et kui tõenäoline, et midagi, midagi sellist väga
karmijatestopilist nüüd meid ähvardab. See on kindlasti ka sõltub sellest, kelle käest küsida et
see raamat, mis me Jovanemašeroniga koos kirjutasime,
seal me kindlasti esindame sellist kriitilist andmeuuringute suunda,
kes vaatab kogu andmestumise protsessile läbi sellise kerge
skepsis ja rõhutab seda, et noh, hästi oluline on ikkagi
silmas pidada nende konkreetsete andmesubjektide enda arvamusi,
enda arusaamu ja küsida nende nende käest,
nagu kui õnnelikud nad on selliste protsesside keskmes olles
ja et kõik sellised platvormid ja algoritmi loojad peaksid
siis lähtuma sellisest sotsiaalsest õiglusest ja,
ja eetikast ja nii edasi. Ja sellised on lood siis tänapäeva andmestatud lapse põlvedega.
Neil teemadel on raamatu kirjutanud Andra Siibak,
kellega juttu ajasingi. Tänases saates oli juttu pestitsiidide, st eestlaste kehas
ja andmestatud lapsepõlvedest.
Juttu ajasid Hansorru Andra Siibak ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
