Suvetuuri saade on jõudnud suurgildi hoonesse Tallinna vanalinnas,
kus on siis näitus seoses ansambli Hortus musicus 50.
sünnipäevaga ja meil on ka näituse kuraator Jaanika Juhanson siin.
Ja kui siia sisse astuda, siis me näeme kõigepealt erinevaid plakateid. Just, ja kõigepealt tõepoolest võtab külastajaid vastu
selline plakatisein, mis väljendab ka seda mitmekülgsust,
mis Hortus muusikuse puhul on olemas, et alates kõige päris
kõige esimesest plakatist muidugi need on koopiad,
kus ei ole isegi mitte Hortus Musicus nime peal,
kuni siis erinevate ajastute, ükskõik, kas me vaatame siin
erinevate kooslustega, näiteks Kuno arengu
või või Ants Üleojaga tehtud koostöid või
või siis samamoodi näiteks siin on kõrvuti kahed kostüümikomplektid,
üks on selline Me barokiajastu ja teine on siis nagu selline
rohkem päris alguse aja keskaja kombinatsioon,
aga muidugi tegelikult siin on oluline lisaks ka näiteks
Arvo Pärdiga seotud erinevad ükskõik kas kasvõi siinse välja
tuua selle esimesed tintinnabuli kontserdid,
mis, mis siis tegelikult Hortus Musicus esitas
või siis kas või kõikvõimalikud ka ajastu
ja žanri piirid, mis on sellel seinal esitletud tõepoolest,
alates erinevatest välisreisidest, nii nõukogude maa suures
avarusest kui, kui ka siis üle üle piiri toonases Lääne-Euroopas,
praeguses Lääne-Euroopas, Iisraelis või hoopiski üle žanripiiride,
näiteks siin barokkrokk kus kohtuvad erinevad ajastud
või siis hoopiski siin ka sellised idamaised mõjud pigem et juudi,
Türgi, Süüria, Egiptuse muusikaadete või hoopistükkis siia
kõrvuti väga suured klassikalise muusika suurteosed,
ükskõik kas me räägime siis Bachi, Haydni
või Beethoveni teostest, et tõepoolest, see küllus on
hämmastav ja see, see variatiivsus on tõesti hämmastav,
mis selle 50 aasta jooksul siis Hortuse poolte on esitletud
ja mida, mida ma arvan, et ka selline üks väga-väga väike
osa kõikidest plakatitest, mis üldse on,
on meil olemas, singa esitleb. Nii et, et see on siis algus nii alates maist
ja see maikuu lõpust ja on kuni järgmise aasta
ehk siis 2023. aasta jaanuarikuu lõpuni.
Niisiis siseneme nüüd praegu põhisaali et,
et esiteks võib-olla muidugi see koht juba,
et ka miks, miks see koht, et tegelikult see saal on ühest
küljest olnud selline muusikavaramu muusikaga seotud koht
juba läbi aastasadade, eks ole, suurgildi saal on olnud siis
nii kontserdisaal kui ka pidudel nii-öelda taustamuusika,
aga loomulikult ka ka teatrikeskus ja veel isegi suurgild on
olnud ka üks esimesi kinosid, nii et et võib-olla see
kultuurikiht on selles ruumis eriti küllane,
aga muidugi ka päriselt Hortus musicus, ega nad on siin
selles saalis salvestunud päris palju enda erinevaid heliteosed,
et esimest korda, kui kui me hakkasimegi Mustoneniga rääkima
siis ta seda saali ma tean küll, et see on see,
kus me ju tegime loodusteni eelist ja ja et väga-väga mõnusa
vaibiga saal. Aga sellest näitusest isenesest võib-olla selline täiesti
tehniline pool, võib-olla on lisaks ka siia juurde see,
et see näitus on muuseumimaastikul võib-olla selles mõttes
on huvitav näitus, et ta on taaskasutusnäitus tegelikult
kõik kõik siin elemendid, millega me siin kohtume ükskõik,
kas need on erinevad triinid, kuplid erinevad väiksemad
objektid on siis nagu taaskasutusprojekt pandud uude
konteksti uue, uue kujundusega. Selle ruumikujunduse on loonud siis kunstnik Johannes Valdma
ja noh, rääkimata sellest, et näiteks meil on siin pingid
väga oluline osa näituse juures mis on Kadrioru pargist
kaugemal tagapool, on puu, mis on hoopistükkis Ugala teater,
tri üks dekoratsioon, mida, mille nad lubasid ja,
ja samas samas vaimus edasi, et tegelikult see kiht on see,
et uuest sünnib järjepidev või vanas sünnib järjepidev,
uus, et see hoiame ja taaskasutama kõike. Aga kui nüüd rääkida selle näituse enda kihtidest siise
võib-olla sellised ilmselt kõige pilkupüüdva omad on
kõigepealt need 15 sammast nii-öelda kus igal sambal välja arvatud,
siis kaks erandit on siis üks inimene ja loomulikult oli
kohutavalt raske välja valida tegelikult sellest 50-st
aastast neid, keda siis samba peale nii-öelda panna.
Et, et noh, loomulikult mõned olid loomulikud valikud,
et need, kes on olnud siiamaani, kes on alustanud Hortusega,
jõudnud siiamaani välja. Aga teiste puhul süda tilkus verd, kes jäid välja,
aga ega see nende tähendust tegelikult ei vähenda.
Siiski siiski, et need sambad või inimesed
või puud, mis on siin selles näitusel, sellepärast et see
meie näitus kannab ka spetsiaalselt nime muusikaaed,
mis on täiesti loogiline, eks ole, Hortus Musicus,
mis siis esindabki sedasama rõõmu ja ilu meile tegelikult
edasikandjad ongi, on inimesed ja need inimesed,
kes on just Hortusega seotud et siin nendele sammastele on
üsna uued, ehk siis nüüd päris hiljutised tehtud fotod
sellest näitusest ja need fotod on tehtud Toomas Volkmani poolt,
kes samuti minevikus oli ühe perioodi tegelikult tuses
kontratenorit laulev. Ja tegelikult me natuke jagasime ka Saale Fischer ikka,
kellel tuleku raamat Fortusest välja sedasama sama materjali,
aga siis need minu valikud olid siis teistsugused kui siis
saale valikud.
Aga osadel nendest sammastest on ka liikuv pilt
ehk siise muusikute käed, mida me tegelikult püüdsime ka
veel välja tuua, just täpselt seda nii-öelda interpreedi
või selle muusiku mängimise poolt sammaste puhul on
tegelikult on tegemist nii-öelda Mentriinidega sissepoole
minnes avanevad nendest sammastes tegelikult pillide galerii,
mis on seotud selle konkreetse inimesega. Et näiteks kui me seisame siin praegu Andres Mustoneni
vitriini juures, siis teisel pool on lohk minu ühed lemmikud,
vioola, ta moorum siis teatri- ja muusikamuuseumi kogust,
samas kõrval ka eesti pillim meistri Feliks Villak,
kui üks esimesi kampasid ja need on omavahel sellises seoses,
et tegelikult Feliks Villak, kellel ei olnud teadmist kambast,
ta ei olnudki kordagi kambad isegi käes hoidnud,
võeti siis sellesama muuseumi Viola Tamuri eeskujuks enda
pillide loomisel ja sama samavõrra kõik need teised teised pillid,
samamoodi siis lisaks pillidele, neid on sellises
külluslikus koguses, et mult on küsitud,
et millel see Hortus nüüd praegu mängib,
aga tõesti ka see näitab seda, et osad nendest pillidest
olid seisid päris hulk aega, osad muusikud leidsid,
et hea küll, pool aastat me saame ilma nendeta hakkama
ja osad on pärit teatri- ja muusikamuuseumi kogudest. Sellepärast see on selline huvitav siduv fakt,
et päris alguses ehk siis tõepoolest, kui see ansambel alustas,
siis nad olid üliõpilased tõepoolest, et,
et Andres Mustonen ise alles 18 aastat sai esimesel
septembril ja sise Nad käisid erinevates kohtades küsimas,
prooviruume, aga teatri- ja muusikamuuseumis.
Kuidagi leidsid nad sellise ühise keele,
et nad hakkasid tegema muuseumis proov otsese ekspositsiooni
keskel ja kui oli vaja, siis kuskil kartoteegikastide vahel
või kus iganes, aga vähe sellest, mis muidugi praegu võib
tõsta muuseumitöötaja sellised ihukarvad püsti,
et et nad tõepoolest ka neil lubati kasutada ka muuseumi
Pille mängimiseks ja nad viisid ka muuseumist väljundit. See tähendab, et nende jaoks oli ka kõik museaalid sellised
elusad mis on minu meelest väga-väga-väga põnev,
märkimisväärne ja lisaks pillidele on siin ka siis
helikandjat ehk siis vinüülplaatide ja siidiplaatide
ümbrised ja mis siis ka samamoodi räägivad nüüd ühte sellist
plaadistamise või salvestamise lugu.
Et päris põnev on vaadata sellist erinevate plaatide arengut
siis Eestis. Ja kui üldiselt nendele sammastele on küll tõepoolest need,
kes on praegu hetkel ka täie täie tervise juures ja,
ja elusis, tegelikult meil on mõned mälestusnurgad samamoodi
näiteks siin selles nurgakeses on Jaan Arder,
kes on juba küll lahkunud, aga kes näitusel täiesti kaasas.
Et noh, tõepoolest, et siin iga vitriini juures ma võiksin
rääkida külluslikult ja mul on selles mõttes ka hea meel,
et, et tegelikult, et neljapäeval, nüüd kohe on tulemas ka
kaks kuraatorituuri siin sellel näitusel
ja see jääb selle suve jooksul siis ainsateks tuurideks,
nii et kus ma hea meelega avan ka kõike ja kõiki neid teisi taustu,
mida siin saab rääkida. Kui see muusikaaed, siis kuidas te olete siin selle saali
aiaks muutnud, et siin on nagu tõstics puu siin näha,
siin? Võib-olla me jõuame selle puuni natukene hiljem,
sest ma tahan ka näidata üht-teist seal,
aga sellised, et aia või sellised lehtede kujutised,
mis, mis varjudena võlvidel mille siis me leidsime koos
kunstnikega kohased sellele kohale on olnud üks selline
läbiv läbiv teekond, sest see meie aed, see aed ei ole mitte illustreeriv,
ta ei ole see, mis on kuskil päriselt olemas,
vaid see aed on kuskil teispool kuskil igaviku aeg mälestusteaed,
et et midagi, mis on alati alati meil olemas. Et ja et tõepoolest, et see aia kujund on tegelikult lisaks
ka veel Rahu kujund või, või sellise koha kujund,
mis on helge, hea, kus on natukene tõused kõrgemal sellest
igapäevaelust ja, ja puhkad, et me võimegi liikuda siit
natukene edasi sellesama pingi juurde korraks.
Tegelikult üks väga oluline kiht, litsakad,
lisaks teistele, millest ma veel edasi räägin,
on need numbrid, mis on põrandal ehk siis audiorännak,
milles praegu on valmis eestikeelne, aga tegelikult on
salvestatud ka inglise ja venekeelne, mis siis sügisel
avanevad ka need, need võimalused, aga see audiorännak
tegelikult võtab Andres Mustoneni käe kõrvale külastaja,
see tähendab seda. Et ta ei ole selline tavapärane, võib-olla kuivavõitu,
informatiivne audiogiid, aitan üsna emotsionaalne
ja isiklik giid, milles Andres Mustonen räägib lugusid
kõikide nende inimeste kohtagi siin fotodena on
ja kõikide tegevuste ja situatsioonide kohta,
aga lisaks on siia sisse pikitud nagu näiteks siinsamas
pingi ees põrandal numbrikesed, kui saab kuulata muusikat.
Et need pingid on sellised natukene peidetud,
meil on siin kolm pinki, esimene keskpink,
teine on renessansipinki ja kolmas on barokipink. Et tõepoolest saab kuulata Hortuse väga erinevatest aegadest
üsna erineva lähenemisega, aga vastava ajastu muusikat.
Ja samamoodi tegelikult on siia mujalegi erinevatesse
kohtadesse paigutatud need lood, et tõepoolest,
et me ei unustaks seda muusikat ära või siis kasvõi see,
mida Me delikaatselt kuulame praegu taustal et need on
tegelikult selliste linnuhelidega läbi miksitud.
Helitaustad siidiplaadid, Mei Paul, mis on siis inglise
renessansiajastu muusikat ja just selline helgem
ja instrumentaalmuusika, et ta siis ei muutukski liiga peal tükkivaks,
vaid oleks just sama õhk, mis ümbritseb külastajat. Nii, aga ma veel näitakse mõningaid meelest toredamaid asju,
et siin on tõesti nagu see teekond, mis algab alates sellest
esimesest later nast või kuplist.
Et siin on 15 pöördelised fakti mis on olnud olulised
kujunemisloos just eelkõige alguse poolel,
kus tõepoolest need väga suured murdepunktid,
et ükskõik, kas see on esimene kontsert või siis esimene
välisreis või, või barokiajastu muusikaga tegelema hakkamine
ja nii edasi ja nii edasi ja siin kõigi kohta Andres räägib
sellise lisaloo natukene. Oluline kiht on tegelikult ka kostüümides,
kuna hort tus ise on tõepoolest nii teatraalne nähtus
ja tegelikult nad on nii läbi juba põimunud sellest samast
teatraalsusest ja vajadusest minna sellesse ajastusse
või võib-olla natukene rohkem sellised esinejad,
esitajad siis siin on nüüd valik.
Riina Vanhaneni ja üks ka Lembi arteri kostüüm,
mis on tõepoolest täiesti erinevatest kollektsioonidest pärit,
aga siin on juures ka selline hästi pisikene nagu jutukene
seal all, et et mis, mis on siis selle taust noh,
näiteks tõepoolest see, mis meie kõrval on üks,
on minu meelest üks toredamaid näiteid. Selline lipp, klapiline sinakates tükkidest koosnev kostüüm
oli tegelikult Riina Vanhaneni poolt esimene kostüümi kollektsioon,
mille ta lõi Hortursusele, kui ta ise veel tudeng
ja noh, näiteks see esindab sedasamast nupukust
ja vaimukust mis saadab hordust, sellepärast et tollel ajal
ei olnud vot midagi saada sisuliselt ja siis seesama see
tudengineiu läks lõpuks Marati tekstiilivabrikusse,
kus talle siis eraldati kangajäägid ja siis nagu täpselt
nende samade kangajääkidega mängides näiteks seesama kostüüm
on tõepoolest selline kollaaž kõigest. Et on siis keskajast inspireeritud kostüümid,
mis ei ole kunagi sellel eesmärgil, et püüda nüüd ajaloolist
täpsust vaid vaata sealt inspiratsiooni,
aga teisest küljest ka luua selline visuaalne tervik,
tervest ansamblist kesise esineb.
Et see kostüümide teema on siis üks ja siin tegelikult meie
kõrval on näiteks Siimaskopi maal kus on need samade
kostüümide tegelikult sellisesse Eesti armastatud
lastekirjanduse illustraatori poolt joonistatud
ja tõepoolest, Hortus on siin nagu natukene selline muinasjututegelane. Siin tulebki öelda, et ma tegelikult viisin väravatornis,
kus Ortus pesitseb ära üsna palju selliseid asju,
mis on seal olnud omadele kättesaadavad,
aga nüüd on sellel näitusel võimalik vaadata ka ka neid kõigile,
et võib-olla selline natuke nagu kate kergitab mõne
või saladuste kergitamine.
Mis see oli, hästi tore oli see, et Hortus lased ise
hakkasid ka nii kaasa elama sellele näitusele,
et tõepoolest, et see on olnud selline hästi hea koostöö,
kus nad hakkasid ühel hetkel tõesti Pille tooma
ja kaasa mõtlema auto, mida ma võiksin ikkagi veel sinna
panna ja kuidas veel teha ja noh, rääkimata muidugi sellest abist,
mis Andres Mustoneni poolt oli nagu see toetus
ja entusiasm, mis sealtpoolt kaasa tuli ja näiteks kas
või Peeter Klaas, kes on aidanud kõikide üsna paljude nende
pillide kokkukorjamise läbida rääkimistega
ja kõige kõigega iganes, et, et see tegelikult inimhulk
või see omavaheline sidusus on olnud üsna üsna suur. Aga kui ma paljusid ei saa asjadest nagu ei jõua praegu
hetkel rääkida, siis näiteks kasvõi see mõõk,
mis siin Riho ritegi vitriinis on näitab jällegi,
sellist nupukust on pärit liturgilise straamast loodusteni eelis.
Ja see mõõk on tahutud kelgu jalasest.
Nii et, et sellised toredad väikesed faktid.
Aga siin on nüüd ka selle madalamat Umbadetsee vitriin on
siis pühendatud Helle Mustoneni-le ja siin on samamoodi,
saab kuulata nii temast Andrese mälestust kui,
kui ka tema häält, kui ka talle pühendatud heliteoseid. Selliseid vitriine või tumbasid on meil siin kolm
ja siin on ka tegelikult need, millele saab sisse sisse vaadata,
noh näiteks need sukapüksid, lillad sukapüksid koos kummiga
on tegelikult Hortuse kõige kõige esimesest kostüümist,
mis on ainus, mis nendest kostüümidest järgi jäänud.
Võib-olla läheme siia nüüd kardinate taha. Ahah, lihtsalt et siin on nüüd kõige esimene Hortus
muusikuse film ETV-s, mille režissööriks on Tiina Mägi.
Et noh, tõepoolest, et nad olid kõik.
Ma väga-väga noored aastast 74 ainult kaks aastat olid
tegutsenud ja lisaks on siin selline vitriin siis selja taga
erinevate kingitustega, aga see on üks väike osa sellest
nendest kingitustest, mida Ortusel siis erinevatelt
reisidelt kontserditelt kaasa toonud, et mõned on päris
humoorikad ka selles mõttes, et nagu näitavad seda ajastu
konteksti päris päris hästi. Ja näiteks tulema selle selle tumba juurde,
see on nüüd selline 360 kraadi video igatepidi,
kui me paneme selle mängima, siis me siseneme koos Andres
Mustoneniga väravatorni.
Aga mul kuidagi ei õnnestu, ise scrollimine väga hästi,
aga me saame lisaks sellele Andrest vaadata,
saame vaadata, kuhu me liigume, et me saame liigutada seda
videot tõesti nagu ümber ja üles üles ja alla,
et kuidas me tahame või panna seisma. Siin saab kuulata, mida ta tegelikult räägib.
Ja siin on nii-öelda hakkab üks proov ja inimesed kogunevad
selleks prooviks ja siis päris lõpus on väga pisikene kontsert,
samamoodi siis nagu väravatornisaalis, kus on kaks pikemat lugu,
selles sahtlis on sedakorda väravatorniga seotud just teemad.
Et need on siis kunagist Poola restauraatorid,
kes selle väravatorni korda tegid sildid,
mis, mis selliseid massiivsete suured, mille ma siis
nii-öelda päästsin ära juttumärkis sügavalt keldrist,
ehk siis ma tõepoolest olen näinud selle näituse puhul väga
sügavale sisse keldrisse välja. Et jaa, aga heli-valgus- ja videolahendused on siis pärit
Taavi farmilt.
Johannes Valdma, Taavi Warm oligi just sellises kunstilises
mõttes minu jaoks kõige sellised olulisemad kaastöölised
ja siin suurgildi keskaegne muusikute rõdu,
mis tegelikult oligi mõeldud siis muidugi siin oli selline
puidust laiendused, mis olidki mõeldud muusikutele,
kes mängisid pidustuste ajal siis siia me oleme pannud
mängima Hortuslased nüüd siis nende esimesest värvi filmist,
et aga ka tõesti algusaastatel Mäpitud sinna mis veel tegelikult. On sellised kohvrid mõelda, et need on siis nagu need kohvrid,
mida siis kannavad Hortus kogu aeg kaasas.
On erinevaid eesti heliloojad, just need eesti heliloojad
ja kellega on Hortus teinud pikemat koostööd
ja me alustame siit kohe Arvo Pärdiga, kus on siis kaks fotot,
millest üks on tõepoolest nende sõpruse algusaegadest
ja siis teine on kõige viimase maid, kui nad on kokku saanud,
nii et sellised infolisaga siis ka selline heliloojate kiht
läheme kasvõi siia, siin on tegelikult ka selles näituses
sellised kolm klaasvitriini, mis on siis natuke veel näitus
näituse sees, mille on kokku pannud ajaloomuuseumi
teadusdirektor Krista Sarv, mis annavad muusikale sellise
ajaloolise konteksti, ehk siis siin on meie
arheoloogiakogust välja toodud sellised esemed,
mis seostuvad ühel või teisel moel muusikaga keskmes on just
eelkõige selline keskaegne vara, keskaegne,
uus keskaegne. Et me ei räägi mitte ainult Hortusest, vaid nii läbi
pillilugude kui ka läbi sellise konteksti,
et tõmbame selle selle maailma üsna avaraks.
Et samamoodi noh, näiteks sellised värvikad eksponaadid
mille puhul siin näiteks meil on klavessiini tõmmitsad
ja siin on ka Ivo Sillamaa, kelle puhul on täiesti erakordne
see nett, klavessiinitõmmised ka ise valmistab,
teeb neid varesesulgedest mida ta ise kogub,
et siin on ka selline rida, et me näeme varese sulgi nugasid
ja siis neidsamu tõmmitsaid, mis lõpuks valmis saavad. Aga et kõikide pillide juures on tegelikult mitte räägitud
ainult sellest, mis ta Hortusega seotud on,
vaid ka pilliajaloost, et sellises natuke üsna Lokoonilises,
kuigi sellises lihtsas laiendis populaarses võtmes.
Ma olen siis püüdnud sellist pilliajalugu üsna palju siia
siia näitusele sisse kirjutada, et et see kõik on alati nagu
suurem kui ainult Hortus.
Rääkimata sellest, et siin on erinevates kohtades muude
erinevad esemed, olgu see muusikaauhindade auhind
või väga väike kogus. Kavalehti, mille ma välja panin, just peamiselt viimastest.
Sest või siis noh, näiteks siin on tegelikult jällegi Lepo
Sumera Pärdi puhul on teistmoodi, aga kõikide teiste
heliloojate puhul on alati kõrval ka teine number audiorännakul.
Lisaks sellele, millest, mida Andres räägib,
sellest me saame kuulda ka seda muusikat,
et ma olen välja valinud siis sellised, mõned mõned teosed,
mida saab kuulata. Ja nüüd me jõuame Pärdi teemaga väga sujuvalt edasi.
Kui eelmistele akendel oli selline suured pannoo tsise
kortuslastest üsna noorena, ehk siis 80.-te alguses,
siis siin on meil koopia nii-öelda Mašomissast teadaolev lugu,
et kui Arvo Pärdi oli selline periood, kus ta otsis enda
uuenemist ja kus ta mitu aastat ei kirjutanud vähemalt mitte
nagu selliseid suuremaid teoseid siis tegelikult see oli ka aeg,
kus ta oli väga lähedane just Hortusega selle nendesamade
noorte muusikutega, nagu näiteks kui kui Pärt käis siis
venemaale erinevates raamatukogudes ja arhiivides kirjutamas
maha nootidest katkeid just mingisuguseid väikeseid,
et tõepoolest fragmente, mis, mis talle tundusid sellel
hetkel huvitavad või siis näiteks ta kirjutas maha aga
Mošomissa noodi ja need Orisi seotud Hortusega nõnnamoodi ta
Eestisse tulles kohe tegelikult läks nende noorte juurde,
kes mängisid talle maha, ta tahtis kuulda,
kuidas need kõlavad. Et ka samamoodi Mašomissa hakkasid nad kohe ette valmistama
ja pusima, olles ise ka selles samas muusika sees,
et siin näitusel on väljas kaks.
Ma ei saa ütelda, et Pärdi käsikirja originaali vaid tõepoolest,
et Andres Mustoneni enda arhiivist pärit,
et selliseid maha kirjutasid Pärdi käega,
mis siis helilooja andis Hortusele.
Et seda nurgakest võime nimetada natuke selliseks jumalaema nurgakeses,
sellepärast et siin on ka tõepoolest endisesse püha korva
suurgildi saalis toodud siis ka meie ajalookogust
skulptuurid 18.-st 19.-st sajandist ja olles kõrvuti
või sellises kombinatsioonis sellesama jumalaema missa nootidega,
aga nüüd me oleme välja jõudnud sellesama puu juurde mille
puhul ma väga tahan tänada Ugala teatrit. Et see puu on tegelikult suure lavadekoratsioon lastelavastusest,
tuul kuu pealt ja pärast siis lavastuse elu lõppemist
õnnestus meil saada seda endale näituse tarbeks,
aga muidugi tegelikult lisaks sellele, et meil on tegemist aiaga,
sellel puul on natukene ka veel teine tähendus,
sellepärast et siin puu sees on Arvo Pärdi teose Arbos
koopia Harbossis ladina keeles puu mida saab ühtlasi
kõrvaklappidest kuulata. Et tõepoolest puu sees saab kuulata puud siin selle puu
ümber on sellised vaskpuhkpillid, mis nagu ei peaks kuidagi
Hortusega seostuma, sest nad on täiesti teine,
teine ajastu ja nii edasi, mis on ka muuseas saadud Tallinna
Ülikooli lõpetanud puhkpilliorkestrilt.
Aga tegelikult need pillid näitavad ka seda külge Hortusest
mis võimaldab väga suuri koosseise, mis võimaldab tõesti
selliseid väga suuri suurvorme ja kui sortuse esinemine on
laienenud läbi muusikaakadeemia, Hortus muusikuse akadeemia
pool muigamisi või siis täiesti tõsiselt akadeemiliseks orkestris. Nii et, et see, see külg on ka täiesti olemas.
Nüüd jälle suhteliselt siin lõpus puu all.
Me jõuame tumbani, kus on, kus on peal ekraan,
kus saab vaadata lõike ja kuulata muidugi ka Hortuse
erinevate aegade esinemistest, ehk siis tõepoolest,
ma olen siis välja valinud enda meelest sellised kõige
mingil põhjusel väga värvikad või väga esinduslik valiku,
mis näitab seda küllust. Küll oli raske teha.
Ma võin ütelda seda, et ERRi arhiivis on väga palju
huvitavat materjali ja sellest kõigest välja sorteerida midagi,
mida siis siin ikkagi suhteliselt lühikeses vormis siin
järel täis täispikkuses, vaid väljavalitud lõigud,
kuni siis väga toreda koostööni, kus me saime ka kõige viimase,
mis just alles hiljuti oli ETV-s esines sinuga väike
lõigukene sellest viimasest esinemisest,
et ma usun, et siin võiks saada sellise päris hea ülevaate
videote kujul kogu sellest teekonnast. Nii osad on ka päris nagu muigvalised, näiteks siin on
väljas meile Tõnis Kaumani sokid mille taustalugu on see,
et kui me arutasime, mida me siis välja paneme,
et siis tema puhul kõik peaaegu ühest suust ütlevad,
et ilmselt see peaks olema mingisugune tehniline vidin,
et tema on see nii-öelda tehnikaguru.
Aga kuna selgus, et kõik sellised üleliigsed tehnilised
vidinad olid juba Klaina pagulastele ära annetatud selleks
ajahetkeks siis teine asi, mis tuli kõigil meelde
või mis, mida kõik tõepoolest teavad, et Tõnis kannab kogu
aeg erinevaid värvi sokke ja siit need sokid siia siia liikusidki. Ja siin on selline heliloojate nurgakene,
et, et on ka erinevad heliloojad, kellega siis Eesti heliloojad,
et siin ei ole esitatud siis välisheliloojaid,
kellega on teinud Hortus koostööd ja siin saab ka kuulata
nende teoseid ja meie Rinkeid tegelikult jõuab üsna
loogiliselt välja lõpuks lavale.
Et see umbes järjekord, kuidas me praegu liikusime,
on ka sellesama audiorännaku järjekord, et kus siin siis
selline küll 20. sajandil valmistatud, aga,
aga väga põnev positiivorel, mille oreliviled on krõnksus
üksteise sisse käendunud või siis täpsemalt öelda kõige
esimene selline päris Enda klavessiin, millega Imbi Tarum on
mänginud ja pool maailma läbi sõitnud või siis ka meie enda
teatri- ja muusikamuuseumist pärit noodipult mille seos
tegelikult sai mul alles nagu selle sellel näituse tegemisel arusaadavaks,
mis ta seos on siis Hortusega, et jah, et selles mõttes,
et sellises kiirkäigul rääkisin läbi sellised erinevad kihid,
ehk siis olgu selleks nii audiovisuaalne külg kui ka need
erinevad faktid või punktide eluteel erinevad Hortuse,
Ortuse inimesed ja pillid, salvestused, kostüümid
ja muidugi muusika ja selle kõige seda kõike saatmas sama
Andres Mustoneni häälne audiorännak koos koos muusikapaladega,
et minu jaoks on see näitus muidugi isiklikus mõttes selles
mõttes huvitav ja eriline, et ma olen ju tegelikult oma
erialalt lavastaja et mitte mitte siis nii-öelda teadur,
et aga tõepoolest nii intensiivselt üsna lühikese aja
jooksul õnnestus siis üsna üsna sügavale süüvida,
et ma usun, et see, see näitus võiks olla selline
mitmekülgne veetmine koos Hortus muusikusega,
et tõepoolest see aeg selles aias
