Me räägime suveduris täna sellest, miks veix suvisel ajal
mööda Eestimaad sõites külastada väike muuseumeid
ja hea meel on klassikaraadio stuudios tervitada Marin
hektermanni kes on projekti Kunstnikud, kogudes üks eestvedajatest tere tulemast tervist kunstnikud,
kogudes kutsupist hellitavalt ennast Kukox
ja te olete öelnud, et te olete tõelised väike muuseumite
fännid mis on väiksemates muuseumites nende võluvad,
et võib-olla seal inimene veedab hoopis vähem aega
ja seal teinekord on ainult üks ruum, kus esimese pilguga on
justkui hoobilt kõik juba ära nähtud. Seletaksid seda võlu ja see projekt kunstnikud kogudes
tegelikult on nüüd tuuritanud Eesti eri paikades juba üsna
mitu aastat, et see sai alguse 2018 koos EV 100 sellise
juubeliprogrammiga ja mina ja mu kolleeg Mary-Ann Talvistu,
kes me seda veame, töötasime tollel hetkel mõlemad kumu kunstimuuseumis,
nägime väga hästi sellist suure rahvusvahelise massiivsed
produktsioonidega muuseumi elu köögipoolt,
aga samal ajal meil on mõlemal võib olla ka kuidagi
perekonna poolt ja lapsepõlvest kaasa tulnud harjumus
külastada just neid väikemuuseumeid, et käia Eesti peal
erinevates kultuuriloolistes paikades, et sellised
väljasõidud kuidagi KUMUs tutvusime, avastasime Meie mõlema
sellist lapsepõlve nooruse lahutamatud osad
ja nähes siis seda muuseumimaastiku päris mitme aasta
jooksul kuidagi kõrval tunduski, et, et on toimumas suured muutused,
et on ju avatud, lennusadam kumu samuti Eesti Rahva muuseum,
et sellised mastaapsed nii-öelda tegijad muuseumimaastikul,
kes tegelikult kogu see muutuse laine mõjutab nii-öelda kogu
pärandkultuuri väga palju, et meil ongi ühelt poolt sellised
võimsad mammutid ja siis teiselt poolt, et on ikkagi kuskil
veel täiesti olemas need kogukonnakeskused,
kohaliku ajaloo mingi teema, muuseumid ja nii edasi. Nii et ühesõnaga, kui see EV 100. enne ideede konkursikutse tuli,
siis meile tundus, et, et tegutsedes korraga kahel väljal
ühel pool muuseumitega, aga teiselt poolt ka siis kaasaegse
kunsti valdkonnas kuraatorite kriitikutena,
nii edasi, et tundus, et tegelikult võiks kuidagi olla
huvitav neid asju kokku panna ja pöörata see tähelepanu just
nendele väiksematel muuseumitele, et ma arvan,
et see küsimus on tegelikult, et mis on selle väikese
muuseumi eluõigus tänapäeval, kui tal ei ole selliseid mastaapseid,
europrojekte ruumi, kujundusi, midagi vilgu-välgu,
sähvi ja nii edasi, et need on täiesti erinevad maailmad,
võib-olla, et aga samas sa küsisid, et mis on selles
väikemuuseumis nii võluvat vaid miks sinna siis minna,
et ma arvan, et see on just see isikupära,
et sa näed just seda inimese kätt seal taga,
et tihtipeale need väikemuuseumid olles nüüd tõesti neid
mitme aasta jooksul päris järjepidevalt külastanud,
läbi kamminud, et tihtipeale on alguse saanud ühest
või kahest säde inimesest ja paljud neist on tekkinud
näiteks nõuka ajal ja paljud on ka loomulikult väga palju
pikema ajalooga, eriti talurahvamuuseumid
ja nii edasi, aga näiteks mingi teema muuseumide tihti ongi
olnud üks fanaatik, kes korjab neid asju kokku läbi sellise nõelasilma,
pressib selle muuseumi kuskilt, et hoone välja mingi väikese
toetuse välja ja lihtsalt korjab ja korjab
ja korjab. Ja päris paljud nendest väike muuseumites täna
osad on muidugi teinud läbi ütleme üheksakümnendatel
ja ka hiljem sellise renoveerimisprotsessi oma ekspositsioonis,
aga, aga võib-olla et täiesti tasub ka hinnata just neid,
kus siis aeg ongi seisma jäänud. Et aga sa näed seal seda inimlikku käekirja
ja kuidas siis keegi on nagu sättinud neid esemeid seal,
milliseid lugusid tegelikult see püsiekspositsioon jutustab,
sest et tegelikult eriti näiteks Talurahva muuseumites on ju
need adrad ja kapad ja, ja erinevad talu tööriistad,
eks nad ühel hetkel hakka korduma minema sassi küll,
aga just see, et sa tajud, et siia on see kogukond ka taha
tulnud mis üritusi seal tehakse, mis on ikkagi selle
regioonispetsiifiliste ja nii edasi, nii et et tihtipeale sa
saad sealt päris intensiivse ja väga sellisega intiimse
kogemuse ja, ja see on sissevaade, siis ongi täpselt ringi
reisides siis selle piirkonna lähemasse ja kaugemasse ajalukku. Aga jah, et võib-olla just sellised isiklikud versioonid,
mis on siis püsiekspositsioonides väljas,
et kuidas seda paikkonna ajalugu siis jutustada
ja mis seal teha? No kui te 2018. aastal projekti alustasite,
siis oled sa teinud mingi nimekirja ka, et kui palju neid
muuseumeid nende aastate jooksul siis läbi olete sõitnud? Ja 2018 tegime kohe sellise turboga, et me tegime 10 projekti,
mis siis päädisid nii-öelda näitusega või sündmustega
ja nüüd edasi oleme jätkanud natuke rahulikuma tempoga,
aga jah, et nendele lisaks see taustatöö,
et me nüüd näiteks üks selline suurem kammimine oli paar
aastat tagasi, kus me käisime ühe suve jooksul põhiliselt Viljandimaa,
Pärnumaa ja Läänemaa muuseumites ja seal meil tuli ikkagi
kokku kuskil ligi 30 35 muuseumit ja siis sul juba tekib
selline väga hea pilt, et me otsisimegi oma järgmisteks
projektideks kohti ja väga nagu seda piirkonda ise ei tundnud. Võib-olla mina olen küll Haapsalust pärit,
teda Läänemaa kanti, mina teadsin Tartust,
et kuidagi need infoväljad ka ühtlustada,
et aga ma arvan, et kokku, eks, eks ta ikka sinna kuhugi ütleme,
60 70 muuseumi kant jääb, aga Eestis tegutseb tegelikult ju
ma ei tea, 250 pluss väikest muuseumit väikeste suurt muuseumit,
et et eks seda tööpõldu selle koha pealt ole tegelikult üsna lõputult. Kui paindlikud muuseumi inimesed on oma ekspositsiooni
muutmisel või mingite uute ideedega kaasa tulemisel,
et kas neid on lihtne veenda näiteks sinna ruumi millegi
hoopis nagu kontrastsema loomisel või toomisel. Küsimus, sest et see koostöömuuseumitega on ülioluline,
kuidas see projekt niimoodi jooksma saada,
et me ei oleks ainult külalised, kes tihti kutsuvad ennast
ise külla, tihti meie teeme ettepaneku muuseumitele,
et meil on selline formaat, Me tahaksime tulla
ja nii edasi, aga see väga palju sõltuda ka sellest,
et kui isiklikult selles mõttes seda muuseumit võetakse,
kui ta ongi selline sädeinimese muuseum,
siis tema täpselt teab, kuidas seal asjad on ikkagi
ja et mis on olulised eksponaadid, millele tuleks tähelepanu pöörata,
mis on võib-olla vähem olulised ja nii edasi. Et võib-olla need muuseumit, kus on natuke suurem kollektiiv,
natuke rohkem kogusid, et see ei ole enam nagunii intiimne
kokkupuude nendega, et seal rohkem tegutsemisvabadust,
aga need läbirääkimised on alati päris pikalt,
sest et see projekt algab juba niimoodi,
et et me tutvustame seda ideed muuseumile,
siis me pakume välja tavaliselt juba kunstnik kokku käima
kunstniku koha peal tutvume üksteisega ja nii edasi,
et aga mis tulema hakkab, seda ju teada ei ole,
nii et tegelikult, et see on nagu olnud suur õnn,
et muuseumid on võtnud sellised kutsumata külalised lihtsalt,
et vastu ja andnud selle tegevusvabaduse kunstnikule,
sest meie üks eeltingimus ongi see, et see ei ole nii-öelda
tavapärane kunstinäitus, mis seal sünnib,
et ei ole nii, et me tuleme oma piltidega,
paneme need välja ajutiste näitustesaali
või kureerime nende kunstikogu põhjal midagi,
et see ongi täiesti uus ristikohaspetsiifiline,
me ei tea, mida kunstnik seal leiab, kuidas üldse hargnema hakkab,
see kõik on tohutult segane ja ebamäärane. Aga siis loodetavasti nagu üllatuslik, et selles mõttes jah,
see muuseumite valmis ja meil on ka tunne nende aastate jooksul,
et päris tihti võib-olla avamisel, nad saavad aru,
mis see on, et ja siis tulevad inimesed,
siis tuleb võib-olla meedia, et siis on selline nagu tunne,
et a, need kes meil siin niimoodi sisse-välja on käinud
näiteks mingi aasta poole aasta jooksul,
et et ta, kuhu see laiemalt nagu asetub või mis asi,
see on, need tihti meile tundub, et peale ava,
mis oleks hea hakata nagu mingit järgmist faasi arendama,
et siis on nagu selge, et ah et see on nüüd see
ja tihti ei ole juba lihtne kunst, mida nii-öelda seal tehakse,
et see on üsna abstraktne kohaspetsiifiline edasi. Aga on ka muuseumi, kes on kohutavalt entusiastlikult meid
vastu võtnud ja just näevadki selles võimalust kuidagi teha
midagi enda programmi mõttes ebatavalist,
kuidagi saada uusi kontakte, uusi tutvuseid,
et on ka väga ludinal läinud asju. Kas keegi on kategooriliselt ära öelnud? Meil Covidiga seoses oli küll sellist olukorda,
et muuseum tundis, et nad ei taha näiteks võtta praegu
võõrast inimest residentuuri ja et nad võib-olla tõmbasid
oma publiku tegevusi päris palju.
Aga päris niimoodi, et kui on nagu sellised normaalsed ajad,
et ei saaks jutule, seda vist ei ole olnud
ja kunstnike poole pealt teiselt poolt ka,
on ikkagi. Ega me neilt küsima ka, et sellist mine sinna tee,
ei tea mida ja nii edasi, et, et ka nemad on kaasa tulnud,
et seal on ka meil üsna vähe liikumisi olnud tegelikult,
et et võib-olla ka meie enda mõlema varasem kogemus nii
muuseumi kui, kui kunstivallas, et on ka loonud sellist
võib-olla hea teele häälestust, et asjad saavad ikkagi
tehtud ja, ja kõik artefaktid jäävad terveks
ja mingeid pühadusi rüvetatud. Kas sellise projekti puhul on kuidagi määravaks ka aeg
või või see ajaline mõtlemine, et kas näiteks talvine aeg on
parem mõtete kogumiseks ideede genereerimiseks,
et suvel siis avada? Ja eks ta niimoodi on välja kukkunud küll,
et et võib-olla nii kunstnikel kui muuseumitele on
tegelikult talviti rohkem aega või ütleme siin,
eks need sügise kevadele kõige kiirema perioodid,
aga võib-olla see talve süda, et meil on olnud päris
toredaid residentuure, algabki siis kunstniku residentuuri
käes on tavaliselt selline kaks nädalat ütleme nagu rohkem paigalolekut,
seda võib teha ka nädal ja nädal ja siis nad hiljem nagu
hakkavad käima nii-öelda juba täpsustamisi
ja mingeid järelküsimisi ja produktsiooni
ja nii edasi. Aga et jah, et seal residentuuri osa on umbes selline kaks
nädalat meil tegelikult on nagu vähe.
Aga kuna me oleme töötanud ka kunstnikega,
kellel läheb nagu erialane karjäär ka päris hästi tempokalt,
et siis me lihtsalt ei suutnud pressida rohkem neile nende kalendrit,
sest see nagu vahele, et aga nad on just välja toonud ka
võib-olla kuskil talvel, hilissügisel või varakevadel kuskil
Eesti väikelinnas Väike-asulas ollagi seal selles
üürikorteris või kus iganes nad majutatud saavad,
et on päris selline hea sisse vaatamise kogemus
ja lapata siis neid riiuleid seal läbi vaadata,
kogudesse, rääkida inimestega. Me oleme tahtnud tehasest üsna aeglast formaati
või sellist, et sa korraks ikkagi nagu lähed ära,
muidu käiakse resident uurides kuskil mujal enamasti,
aga selline eestisisene residentuur võiks olla palju rohkem
tegelikult kasutusele.
Ega paljud meist on pärit väikekohtadest,
aga, aga ikkagi Casa eesti tundmine võiks alati olla nagu
kuidagi läbi naha veel parem või kuidagi veel isiklikum
kogemuse baasilt. Nii et on selline hilissügis Talv, kevad on jah,
sellised populaarsemad residentuuri ajad
ja siis tavaliselt eks suvel näituste lahtiolek,
et nad on niimoodi välja kukkunud enamasti,
aga see tuleb ka sellest, et ega väike muuseumi paljud on ka
ju talvel kinni, näiteks et nad ongi hooajalised,
et siis suveks ikkagi just see siseturistidest tuurijanuline
ringi reisija Eesti peale, et tema siis kuidagi leiaks need
asjaka ülesse. Nii et me oleme ennast kuigi sobitanud nii muuseumite rütmi
kui ka siis sinna selle konkreetse kunstniku aasta plaani,
kuhu mahume. Nii et praegu suvel on täpselt õige aeg,
et ringi liikuda ja neid pärleid Eestimaa pealt üles otsida. Ja mõni nädal tagasi sai Viljandi muuseumis avatud skulptor
Edit Karlssoni näitus pealkirjaga. Lemmikud võib-olla avad natukene seda tausta,
kuidas Edit Karlssoni näituse see algidee idanema hakkas,
kas see residentuur tähendas täpselt sama asja,
et pidi nagu ennast Viljandi linna sulgema
ja ja kõik muud tööd kuidagi kõrvale panema?
Selleks hetkeks? See on muidugi see ideaal, millele see päris elu oma meilide
ja kõigi muude asjadega sisse sõidab, aga,
aga põhimõtteliselt me siiski suutsime sama mudelit seekord
ka jälgida, et tegelikult editegi oma residentuuri ära juba
eelmisel suvel, aga siis see idee, mis talle esimese raksuga tuli,
hõlmas tegelikult muuseumi keldrit, et ma arvan,
et see on ka asi, mis seal Viljandi muuseumit külastades
välja ei paista, et seal on tegelikult väga suur
ja uhke kelder, võlvitud kelder ja algselt oli tee siis
tehase ekspositsioon sinna, aga selle kelder ei ole
nii-öelda veel ametlik, kui avalik ruum ja igasuguste lubade taotlemine,
plussis ka igasuguse covidi piirangud, muud detailid,
et tundus, et me peame selle asja nagu täiesti ümber mõtlema
ja siis ka EDIT, et nii-öelda tegi väikese tagasikäigu
ja mõtles seda asja teise nurga alt. Aga tegelikult see, et Viljandi muuseum,
see on ka üks meie nendest, et selle suurema välitööde ringi leidudest,
et ka Viljandi muuseum on maakonna muuseumitest üks
suuremaid oma kogude poolest, neil on üle 150000 säiliku,
mis on tegelikult väga hoomamatu kogus.
Sest tihti on meie, kui me oleme käinud nendes väike muuseumites,
nagu sa ütlesid, et ongi see üks ruum ja tegelikult
võib-olla kogusid alati väga ei olegi, et kõik ongi väljas,
mis seal üldse on, aga Viljandi muuseumil oli see nii-öelda
probleem vastupidine ja ma arvan, et nii palju,
kui Editi muljetest residentuuri vältel aru sain,
siis oli ka just see kogemus, et sa uputasin ära lihtsalt,
et tegelikult, et võib-olla, kui sul on neid vähem esemeid
ja vähem lugusid, on kunstnikuna lihtsam peale lennata kui see,
et sul on tõesti seal on vist ma ei tea,
üheksa ala, kogu väga kompetentse koguhoidjad,
palju selles mõttes teadmist, et ma sain aru,
et, et seal oli päris raske kuidagi välja ujuda tegelikult
ja mida ta siis tegi, oligi et Telegeeris selle valiku
tegemise koguhoidjatele? Ta mängis selle protsessi nii-öelda ümber,
et kuu suunas üldse minema hakata, et oleks võinud ju mitut pidi,
et kas võtta näiteks ainult mingi arhiivikogu
või ma tean, et kuna edit on tegelenud palju ka,
eks ole oma loomingus mai tea loomadega lindudega ka sellist
võtnud vorme ja nii edasi, siis teda väga huvitas ikka netis arheoloogiakogus,
erinevad kivistised ja säilikud ja nii edasi,
nii edasi, et kõikides suundades oleks võinud minna,
aga, ja et lõpptulemusena ta Telegeeris selle oma hääle
nii-öelda koguhoidjatele siis tingimusi selline koguhoidjad
valivad välja oma kogudest siis ühe eseme,
mis on neile kuidagi oluline või huvitav. Ja salvestasid selle kohta Ta tutvustusem Käisi meditiga
Viljandis seda salvestust läbi viimas.
Ja tingimus oli see, et nad kohe ütle välja,
millega tegemist on, ja siis edit läks stuudiosse
ja hakkas kuulama neid.
Ja eks mõnikord sa saad aru, millest seal kohe jutt on
ja mõnikord tegelikult kohe ei saa aru.
Ja siis selle baasilt siis ta hakkas mõtlema,
kuhu suunas minna, aga selge oli ka, et need lood peavad
saama ka külastajate. Nii, sest et need koguhoidja, et tekstid olid nii mahlakad,
nad lugesid need nii mõnusalt ja tõelise,
sellise nagu oma teadmisega oma kogemusega,
et ja ongi seal näitusel väljas siis, või ongi kuulda
tegelikult siis need koguhoidjate kirjeldused
ja tutvustused Selline dialoog kunstniku ja muuseumitöötajate vahel vist
pigem on erakordne või haruldane. Ja seda Eestis ei ole väga palju tehtud,
muidu see formaat maailmas on olnud maimu muuseumites üsna
populaarne just olles seotud sellise asjaga nagu muuseumite
tee koloniseerimine, kus siis nii-öelda vaadatakse
kriitiliselt üle eriti suurte koloniaalriikide pärandite,
kuidas nad on kogunud seda, kuidas nad on,
eks ole rebinud näiteks ka sellise pühadusega seotud esemeid
oma algkontekstist välja, need on lihtsalt topitud niimoodi
kunstvalguse alla eraldatuna oma sellest
originaalkontekstist tähendusest, et et päris palju on
tehtud kunstnikega selliseid projekte, et nad justkui siis
uurivad neid kriitiliselt, neid kogusid ja arhiive
tegelikult laiemalt. Ja, ja võib-olla siis loovad neid erinevaid ajalugusid ja,
ja erinevaid.
Ja siis varju jäänud hääli või varju jäänud kontekste toovad esile.
Ja ma arvan, et Eestis on ka ikkagi neid selliseid sisse
vaatamise lugemise projekt olnud, aga, aga võib-olla jah,
et sellisel kujul, et et tuua seda koguhoidja häält rohkem esile,
siis kuidagi tõlgendada seda, et see on praegu jah,
see suund, kuhu ta võttis, seda võib-olla ei ole ammu kohanud. Ja kuhu siis jääb kuraatori roll, kuhu kuraator asetub
selles mängus? Kuhugi sinna vahele, et eks ta ongi nii ühes isikus,
nii projektijuht kui kuraator, et, et ühelt poolt sa mõtled
sisuliselt kunstnikuga kaasa, aga tegelikult ta ei ole
selline tüüpiline kurat, suuri projekte,
et ikkagi see sõnaõigus on kunstniku käes,
et meie oleme meeriga rohkem sellised vahendajad,
et kuna meie mõlema taust on ka hariduses
ja haridustöös ja, ja publikuga tegelemises,
et siis võib-olla meie alati lisame sellega publiku ringi sinna,
kuidas tehase publikule kättesaadavaks, arusaadavaks,
mis siin tehtud on ja ma arvan Viljandis ka,
et et üks on siis need räägitud lood, aga editegi neile
sellised hoopiski minu jaoks üllatuslikult sellised
abstraktsed valged pesad ja pesad mulle meenutavad,
justkui neil oleks mingi monumentaalskulptuuri kavand
või midagi sellist tohutult suur või samas need võivad olla
ka mingid maid, raku struktuurid justkui
või midagi on kokku volditud. Aga jah, et, et selliseid tema loomingust võib-olla seni
töötavaid koerasid ja, ja inimesi ja madusid
ja dinosauruseid seal ei kohta, et see on võib-olla ka Editi
loomingu austajatele üsna üllatuslik näitus,
kuigi tal neid valgeid palakaid on ju varem,
et me räägime siin raadiomajas ja tegelikult siin esimesel
korrusel on ju raadiomaja protsendikunstitöö koos Jass
Kaselaane ega mis on selline ka siuke raske valge rippuv
eesriiet midagi samas vaimus nüüd minu meelest pärast pikki
aastaid on ta nüüd jälle teinud Viljandi muuseumis,
et ja publiku mõttes on ka oluline võtta see voldikalt. Ja seal on siis kirjase, kes millist lugu loeb
ja kus sa ekspositsioonis selle originaali üles leiad,
et näiteks minu jaoks oli üks kõige toredam asi,
mida mina kohtasin mammuti hammas ja ma kogu aeg sai aru,
et ja et siin räägitakse mammutihambast ja hammas
ja nii edasi.
Jeditil on ka väike hammas seal oma selle pesa keskel,
aga siis ma läksin seda hammast sinna püsikasse otsima
ja siis ja see on nii suur ja see on nii mastaapne
ja kui ma ei teaks, et see on hammas, ma arvaks,
et see on kivi või noh, et ühesõnaga kuidagi mul olid need
mammuti mastaabid oma peas kuidagi täiesti ära kadunud,
aga nüüd sa näed ühte hammast ja siis mõtled selle looma
sinna juurde, et selles mõttes on pöörane. Mida kõike seal muuseumis on selles mõttes. Chris Johns laulis siin ja see väike muusika katkenud oli
tagasivaade skulptor Heidit Karlssoni näituse lemmikud
avamispäevale Viljandi muuseumis.
See on sündinud projekti kunstnikud, kogudes raames.
Klassikaraadio stuudios jätkame vestlust projekti ühe
eestvedaja maa rinnektermanniga. Muide, kas selle projekti juures on oluline ka see,
et ühel või teisel kunstnikul oleks konkreetse paigaga mingi side,
on seal kohamälu silmas peetud. Kuna me oleme teinud seda projekti natuke ka erinevalt nende
aastate jooksul, et tegelikult see esimene ring,
mis oli siis EV 100 raames, seal me kutsusime kunstnikud,
kes valisid endale muuseumi, et seal me reageerisime oma
hääle jälle kunstnikele, et ja seal nad valisid küll.
Neid paiku, mis on neile kuidagi kas lapsepõlvest tuttavad
või munad, on alati tahtnud minna näiteks looga seal rooli
Pärnus Koidula muuseumis, et ta on seal muuseumi kõrval üles kasvanud,
lapsena käinud kooliekskursioonidega pärast ei ole sattunud. Või Jaanus Samma oli Liivi muuseumis, kuna tal oli see
Kodavere kiriku kunagise välikäimla, mille seinad olid
kaetud igasuguste kirjadega, selle uurimine juba käsil,
et siis oligi väga hea olla seal edasi residentuuris,
rääkida inimestega ja tuua see nii-öelda restaureeritud
välikäimla siis uuesti muuseumi teksti.
Jass, Kaselaane olid Saaremaa Muuseumis näiteks tööl
sugulased ja ta oli seal ka käinud palju perekondlikel asjaoludel. Nii et see on nagu üks võimalus seda teha.
Aga nüüd sealt edasi minnes me tahtsimegi proovida seda,
kui meie paneme kokku, neb paarikud, et käime
ja vaatame, mis meile muuseumitest silma jääb.
Ja niimoodi tekkisid näiteks eelmisel suvel tehtud Sindi
muuseum ja üldsegi kultuuriloolane ajaloolane Aro,
Velmet ja Järva-Jaani koduloomuuseum, kus oli üks väga lahe
traktoristide õppeklass säilinud pöördlava
ja mootorite ja kõige sellega ja sinna mäe lähetasime hoopis
Andrus Laansalu, kes on selline tegelane kirjanduse
ja kunsti ja ma ei tea helipiirimail. Ja nüüd editan sellest samast komplektist,
et me tegime mõlemale osapoolele siis kuidagi ettepanekuga,
nüüd tuli välja, et eriti on ka tegelikult vanaema Viljandis,
kes käis ka meil avamisel ilusti, nii et.
Tal on Viljandiga seos, mida meie üldse ei teadnud. Ja lõpuks ikka jõuab oma juurte juurde tagasi
ja mis nendest residentuuri raames sündinud täiestest
töödest edasi saab, kas need jäävad sinna muuseumi
ekspositsiooni ja, ja kogudesse jällegi. Nii ja naa on olnud variante näiteks Margem onko,
kes tegi vana Võromaa kultuurikojas, mis on siis Võrumaa muuseum,
tegi sellise püsiekspositsiooni.
Täiendused lisas püsiekspositsiooni seni 20.-te 30.-te
kultuurielu kosmopoliitse aspekti, et muidu see
püsiekspositsioon räägib just väga sellisest kohalikust
rahvuslikust patriootlikust Võrumaa aastaga,
Marge tõi välja seal arhiivide põhjal siis kohvikukultuuri,
viimased soengutrendid, džässi levikut tantsusaalides
ja nii edasi, et et näiteks see minu meelest peaks siiamaani
olema väljas nagu püsiekspositsioonitoana
ja näiteks laura põllul Kunda tsemendimuuseumis jäigani
mõningaid objekte, mis kuidagi orgaaniliselt sulandusid
sinna eksposse sisse. Aga paljud on teinuka, sellised täiesti eraldi Toad või,
või eraldi selliseid ajutise pinnad, et näiteks Jevgeni
Zolotko aitas Sillamäe muuseumisse täiesti sellise nagu
puugi sinna maja külge, mis oligi nagu konteiner Viseni ruum,
kus ta mõtiskles siis seal naabruses asuva Viivikonna asula üle,
mis on selline kummituslinnad natuke või kummitusküla,
et see jäänud alles, et tagauks pandi jälle kinni,
mis sinna konteinerisse viis ja oligi kõik. Ja eriti puhul mulle tundub, et need vist võib-olla jääksid
natuke jalgu seal, kui nad sinna ekspositsiooni keskel
praegu need pesad seal laiutama ja lugusid kuuldavale tooma jääksid,
et, et ilmselt need Hediti asjad liiguvad sealt ka ära,
aga samas jäävad alles need audiofailid.
Võib-olla muuseum on huvitatud mõne objekti endale kogusse
jätmisest või et seda me alles praegu me saime nagu suure
hurraaga ära avatud, et aga kuna see näitus on päris pikalt lahti,
siis ma usun, et nii muuseum nüüd mõtleb
ja setitab ja, ja ma arvan, et ka skulptor ise,
et näiteks eelmise aasta Aro Velmeti sisse loetud selline
Sindi vabriku linnade audiotuur on meie kodulehel täiesti
olemas veel mingid osad sellest, nagu jäävad Sindi muuseum,
ma tean, mõtles teha ümber oma püsiekspositsiooni,
võib-olla ka ja kuidas neid lugusid sinna sisse integreerida,
nii et tegelikult need kontaktid jäävad muuseumitele alles ja,
ja soovi korral siis saab alati ka läbi rääkida nende
esemete edasine saatus. Võib-olla tasub mainida, et kui kauaks Edit.
Karlssoni näitus lemmikud Viljandi muuseumis avatuks. Ja see jääb nüüd avatuks septembri lõpuni,
24. September on viimane päev, siis me ilmselt ise teeme
seal kohapeal ka väikse näituse lõpetuse ürituse teeme
ekskursioone ja võib-olla, kui nüüd suvel ei satu sinna,
siis üks päev, kus.
Meil on plaanis vestluskunstniku ja kriitiku
ja kuraatori Gregor Tauliga on üheksas september,
et siis võib-olla selline varasügis. Viljandis tasub ka täitsa avastamist, aga Viljandis on ju
nii tohutult palju teha ja avastada ja see on nii mõnus,
selline linnapuhkuse ja väljasõidusihtkoht,
nii et me lihtsalt loodame lisada sinna selleks suveks siis
ühe sellise ampsu veel juurde. Ja mulle tundub, et aeg on ka üks neid mõisteid,
mis isegi muuseumit külastades on oluline,
mis sa arvad, kui palju peaks aega varuma,
et rahulikult see kõik läbi vaadata ja kuulata? No kõigepealt tuleb ikkagi alustada sellest muuseumi enda püsiekspositsioonist,
mis asub kahel korrusel ja algab see ilusti looduslodu,
aga seal on väiksematele külastajatele pakuvad alati pinget põdrad,
piisa hunditopis ja kõik selline korralik loodusloo,
EXPO ja siis edasi kõik arheoloogilised leiud võimsast
Viljandi maakonnast ja nii edasi, et seal seda avastamist
ja nagu neid teematubasid on päris paljud on tõesti väga
sümpaatselt kokku pandud ekspositsioon, et ta ei kurna sind ära. Aga samas on ta päris põhjalik ja teisel korrusel,
kus siis ka Editi objektid on erinevates tubades,
et et seal on siis Eesti, ütleme Viljandimaaeluolu siin
kuskil 20. sajandi alguses ja EXPO lõpebki kuskil esimese
Eesti vabariigi lõpuga kuskil natuke nõuka aega ka veel otsa,
aga sealt edasi ta ei lähe.
Aga kui see kõik nüüd läbi seedida, läbi töötada,
kuulata ära need lood, et ma arvan, et niisugune
tund-poolteist ikka peaks endale varuma. Aga muuseum asub väga mugavasti Viljandi kesklinnas ja,
ja sinna tee leidnud on vanas apteekrimajas.
Maja ise on juba väga lahe leid seal Viljandi kesklinnas,
nii et aega peab varuma, aga, aga tõesti ta ütleme annab
seda kombineerida, ma ei tea, erinevatele vanustele on seal
erinevad asjad, nii et julgen küll soovitada. Mõnus suvine soovitus, aga siit edasi ma olin,
mis sa ise arvad, et mis selle projekti kunstnikud kogudes
järgmised arenguetapid võiksid olla, et kuidas veel saaks
kunstnikke ja muuseumeid omavahel kokku sobitada
või on sellega juba kõik tehtud? Ma tahaks veel edasi teha kindlasti, võib-olla ka mingeid piirkondi,
näiteks Kesk-Eestis oleme võib-olla vähem käinud,
et me oleme kokku teinud 15 praegu sellist episoodi,
aga tõesti tahaks nagu lihtsalt veel.
Aga teine asi, mis me oleme mõelnud, huvitav võiks olla
kunstnike istutamine mitte ainult muuseumitesse,
vaid teistesse kogukonna elu sõlmpunktidesse,
milline võiks välja näha kunstniku residentuur näiteks
saekaatris ja selle tagajärjel sündiv ka ei tea,
kas näitus, installatsioon, sündmus või midagi sellist. Et võib-olla näiteks kunstnikud residentuuris,
kohalike lauluseltside juures ja nii edasi
ja nii edasi, et natuke neid mõtteid.
No mina tunnistan, kunstnikud residentuuris spaas,
et spaad on nii tohutult oluline koht meie kaasaegses Eesti elus,
kõik muudkui käivad spaades, neid on nii palju tekkinud
ja nii edasi, et see on selline nagu väike lõõgastus ja,
ja luksus, et mida kunstnik näeks seal, kui ta jälgib seda eluolu,
et ja mida ta sellest teeks omakorda siis tagasi vaadata
vana või sellise peegeldusena. Ja teiselt poolt muuseumite suuna pealt ei pea üldse olema
ainult kunstnikud, resident, uurides, et mida teeksid
näiteks tantsijat muuseumis, mida teeksid heliloojad
ja nii edasi, et tegelikult see pärandi tõlgendamine,
et seal on nii palju erinevaid viise, meid just ka huvitab
see milliseid lugusid saab selle põhjal jutustada,
et okei, muuseum jutustab mingi oma loo,
oma versiooni, aga kõik need sellised külalised
ja kõrvaltvaataja pilgud, mida nemad näevad,
et tegelikult võiks seda seda poolt veel niipidi laiendada,
et et ei pea üldse piirduma, nagu meie oleme võtnud siin
kujutava kunsti valdkonnast enamasti väikeste eranditega,
aga, aga kuidagi see põhiosa on sealt tulnud,
aga jah, et et siin on seda mänguruumi tegelikult lõputult. Aga lõpetuseks, kui sa mõtled tagasi nendele viimastele projektidele,
kas kaasaegsetel kunstnikel on ka mingisugune temaatiline
ühisnimetaja seal midagi, millega nad püüavad publikut
ühtviisi või kasutavad samu teemasid või vorme
või on seal mingisugune meie ajale omane ühisnimetaja?
Praegu? Seda on võib-olla raske välja tuua, sest et need kunstnikud
on väga erineva loomingulise käekirjaga,
et me oleme võib-olla valinud kunstnikke rohkem sellisest
oma põlvkonnast, siin sellised juba mõnda aega tegutsenud
aga mitte klassikud, et, et võib-olla, eks,
ja huvitav ka põlvkondade osas seda pilti veidike rohkem
sassi ajada.
Aga meil on olnud tegelikult tõesti nii erinevaid,
et paljud töötavad nagu materjaliga, et just see
materjalitundlikus näiteks edit ise. Jass Kaselaan, eks ole, nii edasi, aga paljudel on olnud ka
selline uuriva kunstniku lähenemine, sain arhiivitöötaja
lähenemine juba mainitud Margemonkoga ja Jevgeni Zolotko
uurimus viivikonnast ja nii edasi, aga kunstnikud alati
lisavad sinna oma sellise poeetilise ja võib-olla mitmeti
mõistetava aspekti, et nad ei ole ikkagi kunagi lihtsalt
sellised laiali laotatud raamatud, mida oleks võib-olla
parem kuidagi kogeda teises formaadis, et seal on alati
mingi materiaalne pärand, mitte mingi materiaalne nüansse
ja nii edasi, et et see, kuidas nemad tõlgendavad neid arhiive,
kas nad loovad siis uusi teoseid või nad pigem nagu
korraldavad ümber olemasolevaid, et, et minu meelest see
alati on nagu endale ka üllatus vaadata,
et mis sellest välja veel annab pigistada nendest võib-olla
mõtlekijat on tuntud need esemed, aga see,
kuidas neid kokkukomponeeritakse ja millise nurga alt esitletakse,
et. Aitäh Marin hektermann rääkisime täna projektist kunstnikud,
kogudes ja pikemalt ka Viljandi muuseumis.
Nädalapäevad tagasi avatud skulptor Edit Karlssoni näitusest.
Lemmikud. Siit kindlasti kõigile soovitus suvisel ajal mööda
Eestimaad sõita ja päike muuseumit külastada.
Aita.
