M. Mina olen Romet Vaino matkajuht hobifotograaf  ja väga suur rabades hulkuja. Ja täna olen ma siin Agusalu kandis kriivade peal. Kriivad on siis Eesti ainsad sisemaaluited  ja neid on siin ligi 200. Kui vaadata mõnda ortofotot või kaarti, siis on näha  ka selline omapära, et nad on kirdeloodesuunalised sellised  pikalt välja venitatud ja kergelt kõvera kujuga. Ja lisaks sellele avaldab vähemalt mulle isiklikult muljet  ka nende suurus, et suurimad neist on kuskil kolm  kilomeetrit pikad ja, ja ligi 18 meetrit kõrged. Ja see võimendus tegelikult tuleb ka sealt,  et kui sa liigud mööda tasast seda sootasandiku siin  ümberringi on väga palju soid. Ja see, kuidas need luited sealt tasandikult kerkivad  kuidagi võimendab nende kõrgust vaataja jaoks nagu veelgi,  nii et Eesti mõistes tunnen küll, et ega meil ühtegi teist  ligilähedaselt sarnast kohta, et seda nagu ikkagi ette  näidata ei ole. See sõnakriiva võib tunduda esialgu inimesele võõras,  tundub, et selle juured ulatuvad välja siis vene keelde,  see võib siis tähistada sõna kõver. Aga tegelikult on lisaks sellele toodud veel välja erinevaid  selliseid tõlgendusviise üks on ka selline sõna,  mis ütleme siis, mis tähistab lakka või,  või harja mingit kõrgemat osa maastikust,  kus siis saab kuiva jalaga üle. Minu jaoks on see kriivadel käimine just selles mõttes hästi  eriline kogemus, et kui ma just liigun siin sooaladel  ka näiteks märja lajal ja tõesti mul on räätsad jalas  siis suur kergendus on see, et kui ma lõpuks jõuan  selle riiva alguseni ja, ja siis sealt moodi vaikselt tõuseb,  siis selle luite harja peale ja kuidagi see tunne,  et sa, sa tuled sellest madalast ja niiskest soost  ja lähed justkui nagu mööda sellist looduslikku treppi üles ja,  ja sealt kõrgelt vaatad, kuidas sulle mõlemale küljele  jäävad suured sootasandikud, et see on kuidagi hästi selline  teistsugune tunne, mida, mida ma ütleks,  et paljudes kohtades Eestis mujal nagu väga kogeda ei saa. Et, et minu jaoks muudab see selle koha siin hästi nagu ainulaadseks. Kas. Mulle eriti meeldib siin käia sügiseti ja talviti,  et see on selline vaikne aeg, see avarus  ja see vaikus pakub minu arust mulle sellist inimlikku kogemust,  mille kohta ma julgeks öelda, et, et mujalt maailmast on see  suures osas nagu kadumas, et, et sellist tühja  ja vaikset ruumi, kuhu inimene ei ole veel mingisugust oma  taristut rajanud, et et seda meil jääb järjest vähemaks. Me.
