Teadust kõigile rooma riigi laienedes tulid Euroopasse ka rotid.
Rooma taandudes taandusid rotidki.
Kuni alles mitusada aastat hiljem saabusid siia uued rotid,
kes on muide tänapäevaks juba asendunud veel uuema rottidega.
Selline on lühidalt kokku võttes eurooparutit,
teine lugu, aga natuke pikemalt jutustab seda lugu kohe
zooarheoloog Eve Rannamäe, kes on ka ise just asjakohases
uuringus osalenud. Tihased elavad tänapäeval nagu rotidki tihtilugu inimeste läheduses,
aga tuleb välja, et inimestega kaasnev müra eriti muide just
mootorsaemüra võib tihastele lausa eluohtlik olla.
Näiteks juhul, kui teiste tihaste kuuldavale toodud kulli
eest hoiatavad häälitsused sesse mürr sumbuvad.
Asja on uurinud ökoloog Vallot Ilgar.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teada. Need on sellised loomad, kes mõnedele inimestele meeldivad.
Mõnedele kohe üldse ei meeldi.
Ma arvan, et mõned jätavad isegi ka ükskõikseks,
aga see, et rotid olemas on, et nad meie keskel elavad kuigi
rohkem oma elu, see on fakt.
See on teaduslik fakt.
Aga no teadlased selle faktiga ei piirdu,
nad tahavad rottide kohta ikka rohkem fakte teada saada. Ja üks niisugune teadlane, kes on aidanud rottide kohta uusi
teadmisi koguda.
Ühe suurema töö väikese osana on Eve Rannamäe,
kes on Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogiainstituudi zooarheoloog.
Ja umbes kuu aega tagasi või nii ilmus ajakirjas Nietzsche
Communications artikkel selle kohta, kuidas,
kuidas Euroopas rottide käekäik on olnud aegade jooksul.
Tuleb välja, et mitte alati ei ole see Euroopa Ratlaskond
olnud olnud selline nagu täna et tal on oma omad tõusud
ja langused olnud. Aga mis uuring see täpsemalt oli, mida soovisite välja
selgitada ja mis lõpuks selgus? Rotid on tõepoolest põnevad loomad olnud
ja rotte on päris pikalt ju tegelikult ka uuritud
ja päris pikalt et rotid kajastavad vägagi palju ju
inimkonna inimühiskondade ajalugu, see, kuidas inimesed on
liikunud ja kuhu nad on liikunud ja millal nad on liikunud.
Rott on tõepoolest peetud väga inimkonna suurimaks
vaenlaseks üheks põlatuimaks loomaks, aga teisel tõesti väga
armastatud lemmikloomaks vähemalt meil tänapäevases ühiskonnas. Aga kuidas täpselt need rotipopulatsioonid kujunenud on?
Seda siis tahetigi just DNA uuringute abil välja selgitada.
Sest kui nüüd rottidest rääkida lähemalt,
siis on meil ju kaks liiki, kaks põhilist liiki.
Siin Euroopas on kodurott, rattus, rattus
ja rändrott, rattus Noroweegikus.
Ja nüüd see kodurott rattus, rattus on see,
kellest me praegu räägime, sest rändrott on alles hilisem sisserändaja. Ja on teada olnud, et nüüdse kodurottide populatsioon zoo
arheoloogilise materjali põhjal ehk siis nüüd needsamad luud,
mis maapinnast välja kaevatakse.
Praktiliselt kadus seal kusagil kuuenda,
seitsmenda kaheksanda sajandi paiku. Noh, umbes siis, kui keskaeg oli algamas Justkui keskaeg oli algamas ja, ja täpselt samamoodi on meil
Eestis ka sellest ajast on meil tegelikult üleüldse vähe
loomaluid ja ja selliseid tõendusmaterjali loomadest
ja rottidest.
Et see oli üks ajend, miks seda uurimisteha,
et mis selle rotipopulatsiooniga on siis Euroopas juhtunud,
miks nad vahepeal ära kadusid.
Ja teine ajend oligi see, et vaadata seda rottide levikut
nüüd enne seda pausi Euroopas ja pärast pausi. Ja kas need kaks populatsiooni enne ja pärast on olnud
omavahel seotud või mitte? Kuidas need Eesti rotid siin mängus olid,
et tegemist oli üleeuroopalise uuringuga? Ja see oli üle-euroopaline isegi tegelikult üle Euraasia
line ja ka Aafrikast oli proov, et see oli väga-väga lai
uurimus Yorki Oxfordi ja Saksamaa instituutidega eesotsas
ja lisaks siis veel paarikümnest riigist teadlaseid,
kes pakkusid oma oma kogudest luid ja oma teadmisi.
Ja Eesti proovidega oli siis samuti, et eestist küsiti,
pöörduti minu poole, et, et saada Roti luid
arheoloogilistest kontekstides. Ja tundub iseenesest lihtne palve olevat,
aga ega see nii lihtne ei olnudki, et on ju meil küll
kogudes on väikeseid väikeste imetajate või siis nende
pisiimetajate luid küll ja küll, aga millised neist nüüd
täpselt rotid on, millised neist võivad olla just kodurotid
ja kui vanad täpselt need luud võivad olla solvangut omaette küsimus.
Ja sinna York'i ülikooli oma heale kolleegile David ortonile.
Ma saatsingi tegelikult, et päris suure hulga neid eestist
pärit luid erinevatest arheoloogilistest objektidest. Ahah, et las ise vaatab, et mis ajastust
ja kas on rott. Jah, see ajastu informatsiooni loomulikult andsin mina kaasa.
Kuigi seal on loomulikult nende pisinäriliste
ja pisiimetajate luude puhul on väga suur küsitavused,
et kas nad nüüd ikkagi on sellest ajaperioodist,
kus me arvame, et nad on sellepärast et väikesed loomakesed
ju poevad igale poole urgu ja nad võivad olla elanud 20.
sajandi alguses, aga me leiame need keskaegsetest kontekstides.
Aga nii täpne või vähev täpne kui arheoloogiline
informatsioon on, loomulikult sai kaasa antud,
aga siis teine asi, nüüd see liikide määramine,
et see, seda tegid nad tõesti siis seal Yorgis,
et seal on spetsialistid sellel alal, kes suudavad siis nii
morfoloogia põhjal, eks selle luu väliskuju põhjal ära määrata,
kas tegemist on kodurotti või rändrotiga
või hoopis mõne muu visiimetajaga. Ja kui nemad ise ka seda ei osanud seal teha,
et oli näiteks luu oli fragmentaarne, ei olnud hästi säilinud,
ei olnud neid liigile omaseid tunnusmärke siis ka
molekulaarsel meetodil on võimalik neid kahte rotiliik
omavahel eristada. No mida siis David ootan ja tema lähemad kolleegid eesti
rottide kohta arvasid? Eesti proovid, mis nad kaasasid uuringusse
ja milles DNA eraldati, oli kaks rotti, luud kaks reieluud
Karksi ordulinnusest ja need olid nüüd küll väga heast
arheoloogilisest kontekstist väga täpne seal 13. sajandi
viimasest kolmandikust ja, ja kuna see oli selline prügivõi
või siis jäätmete kiht hästi orgaanika, rikas,
väga hästi säilinud näriliste ja üldse loomaluid,
oli seal väga palju. Rottide luid oli küll kull, mitte nüüd nii palju seal
paarikümne 30 ringis, mis, mis sai ära määratud.
Aga nendest kahest Sis DNAga eraldati, aga jah,
paraku oli seal seda DNAd säilinud liiga vähe,
et neid nendesse populatsioon geneetik ka analüüsidesse
lülitada sisse ei saanud.
Aga, aga see ei tähenda, et kunagi tulevikus ei võiks siis
proovida uuesti mõne teise eesti prooviga. Tuleb siis välja, et Eestis oli rott suhteliselt vähe ka
pärast seda, kui rott hakkas mujale Euroopasse juba juurde tulema,
et me ei saanud sellist kvaliteetset materjali,
et meil on nii palju valida. See on üks asi, aga teine asi on ka see,
et, et me seni ei ole lihtsalt teadlikud,
kui palju meil neid rotiluid kogudes on,
sest keegi ei ole neid süste maatiliselt uurinud.
Et meil ongi tihtipeale koguda kirjelduses kirjas,
et seal on pisiimetajad või närilised, aga me ei ole täpselt
kirja pannud, et mis, mis täpse liigiga tegemist on.
Aga need Karksi rotid, need ikkagi, ma arvan,
näitavad väga selgelt, et ott Ta oli kohapeal olemas meil
kindlasti 13. sajandil ja sealt edasi ka kindlasti. Karksi ordulinnuses elu käis. Just ja just, aga millal meile rott võis jõuda?
Meil on rotiluid ka varasematest kontekstides,
erinevatelt linnamägedelt, seal rauaaegsetest rauaajaperioodidest.
Aga kas, kui, kui täpselt me neid nüüd sinna perioodiga
siduda saame, see on siis omaette küsimus,
sest me ei ole neid dateerinud radiosüsiniku meetodil.
Nii et, et seda eesti rottide uurimist kindlasti peab veel
edasi tegema. No küllap see on nii ka, et mida vanem rott,
seda raskem on seda DNAd sealt väikesest luust kätte saada. Ja rotiluus on ju üsna pisikesed ja selleks,
et just seda DNAd sealt kätte saada, piisavas koguses üldse
seda luu pulbrilised piisavas koguses kätte saada
või et luu oleks piisavalt suur.
Et see on kindlasti omaette väljakutse.
Aga see, kuidas DNA seal säilinud on, see isegi ei pruugi
olla niivõrd seotud selle luu vanusega, et meil võib-olla
mõni keskaegne luu aga ei saa mingisugust DNAd kätte,
sest ta on lihtsalt nii ebasoodsates tingimustes olnud need
sajandid aga siis on selle vastu hoopis niisugune mitme 1000
aasta vanune luua, sealt on saadud DNA kätte. Aga teistes maades ikkagi oli roti DNAd piisavalt piisavalt
säilinud kogu sellest ajajärgust.
See ajastu hõlmas ka ju palju-palju sajandeid. Ja see oli seal, need proovid, milles oli DNA säilinud,
pärinesid esimesest seitsmeteistkümnenda sajandini,
nii et üsna pikk ajavahemik ja ka üsna geograafiline ala,
kus need proovid olid säilinud.
Aga nende proovide säilimise oli ka see,
et tegelikult ju proovistati seal pea 200 rotti,
luud erinevatest maailma paikadest.
Aga DNA saadi kätte vähem kui 100-st, et seal 60 70 ringis. Nii et allapoole No siis me ei pea oma eesti rottide pärast väga häbi tundma.
Juhtub igal pool, aga, aga saime pildid. Aitäh, kuidas maailma ja Euroopa rotid on siis täpsemalt elanud,
need üle 1000 Ast? Jah, rottide ajaloos nii palju, et tegelikult esimesed rotid
kodurit täpsemalt on ju pärit Lõuna-Aasiast,
nii et üsna kaugelt meist ja see, kuidas ta hakkas siia
lääne poole levima, arvatakse, et siis esialgu Mesopotaamias,
aga sellisel üsna varasel kolmanda, teise aasta 1000 paiku
enne meie aja arvamist, nii et sealt on sellised esimesed leiud,
arvatakse, et isegi sealt praeguse Türgi aladelt on isegi
veel vanemaid rotiluid, isegi võib-olla kuni 10000 aasta vanuseid. Aga need on väga suure kahtluse all, sest jällegi neid ei
ole radio süsinik, dateeritud ja leiukontekst võib olla keeruline.
Aga, aga see Mesopotaamia leiud, tundub,
et on enam-vähem kindel.
Aga nüüd peale seda Mesopotaamia, et paar 1000 aastat siis
hiljem oli just Rooma impeerium, tänu millele siis rotid
hakkasid levima seal Vahemere ümbruses ja tänu Rooma
impeeriumi enda levikule laienemisel, õigemini hakkasid
rotid läbima ja see on seotud sellega. Rooma impeeriumis käis tohutu kaubavahetus,
pettus ja inimeste liikumine, need tohutud viljalaevad nii
mööda maismaa kui v teid liikumised, et nii hakkasid ka
rotid liikuma. Selge sealt see esimene rotilaine siis Euroopasse jõudis
just kas Eestisse ka Rooma riik siia ise ei ulatanud? Meieni ja Rooma riik ei ulatunud ja see,
kas sellel ajal rotid Eestisse jõudsid, me ei tea,
meil ei ole tõendeid sellest ajast, aga nii palju,
kui on arvatud nüüd muude leiukohtade järgi,
et siis tõenäoliselt nad väga sealt roomab piiridest
ülespoole või põhja poole ei levinud.
Et need on väga üksikud leiud, mida on Rooma impeeriumist
väljapool leitud Jussis põhja suunas. Ja siis ka see uuring siis näitas seda, et siis,
kui Rooma riik langes ka rottide arvukus Euroopas langes
ja pärast siis, kui elu hakkasin jälle keema
ja taastuma, et siis siis ka rotid.
Kas see võib ollagi enam-vähem see seletus asjale. Jah, see tundub olevat väga tugev seos nende kahe asja vahel,
et noh, niimoodi mõeldes siis võibki öelda,
et rottide ajalugu on Rooma impeeriumi ajalugu
või vastupidi.
Aga, aga eks see kindlasti ei ole ka nii ühene see see tõlgendus.
Et see, et Rooma impeerium lagunes, kadus ära see tohutu kaubavahetus,
inimeste liikumine.
Et see oli üks asi, aga on siis arvatud,
et sinna võis ka muid tegureid, mis oma rolli mängisid,
muud tegurid võisid juures olla. Oli katku puhang, justin Jaanuse katk, mis oli kuuendal sajandil,
see võis rotipopulatsioone hävitada ja, ja ka kliima
jahenemine Euroopas väikese jääaja algus,
eks see mõjutas erinevaid piirkondi natuke erinevalt,
aga seda on peetud nii, et erinevad tegurid Ja mida näitasid lähemalt need geenid, mis õnnestus
rottidest kätte saada? Et geenid näitasidki, et see oli selline,
suuresti oligi populatsioonigeneetik, geneetiline analüüs
ja juurid antud niivõrd selliseid eraldi geene,
et milline või kuidas nüüd rott on olnud,
vaid just vaadati, millised rotipopulatsioonid on omavahel
olnud suguluses ja millised on olnud mitte suguluses.
Ja need geenigeneetika siis näitaski, et see populatsioon,
kes oli siin Rooma impeeriumi ajal oli üsna ühtne üsna ühte populatsioon,
siis need vahepeal kadusid ära geneetik ka geneetiliste
analüüside põhjal ei saa täpselt öelda, kas see populatsioon
nüüd täielikult kadus nendeks sajanditeks peale Rooma
impeeriumi langemist või siis jäid ikkagi siia sellised
jäänukpopulatsioonid just lõuna poole ja lääne pool Euroopasse. Aga kindlasti need rotid, kes nüüd või see populatsioon,
kes keskajal uuesti nii-öelda vallutas Euroopa,
et nendel oli siis natuke teistmoodi geneetilised näitajad,
aga ikkagi ühtne jällegi ühtne populatsioon.
Ja, ja arvatakse, et siis, et see keskaegne populatsioon,
mis nüüd uuesti tekkis kaheksanda, kuni 10. sajandi paiku
need uued rotid, kes levisid, et need tulid sealtsamast Lõuna-Aasiast,
kus esimenegi laine oli tulnud, aga et sellesse teise
populatsiooni andsid oma panuse siis ka need jäänukpopulatsioonid,
kes kusagil seal Lõuna-Euroopas veel pesitseda võisid. Aga aga üks, mida veel need geneetika analüüsid näitasid,
oli see, et kuidas need rotid levida võisid,
et tõenäoliselt tulid nad üle maismaa mitte üle mereteede
nagu varasemalt palju arvatud, et pigem sealt,
et üle praeguste türgialade Sis. Ja see kodurotipopulatsioon, kes siin Euroopas elas,
tema on nüüd ka laias laastus asendatud,
nüüd on tänapäevaks temagi kadunud. Jah, kahjuks küll, ja siin siin tõesti ütleks,
et kahjuks selle sellepärast, et alati, kui mõni selline
invasiivse liik võtab üle ühe pika ajalooga populatsiooni,
siis siis on alati väga suur suur näitaja keskkonna
ja ühiskonna arengu kohta ja nii edasi.
Et praegu on tõepoolest kodurotte jäänud üsna vähe Euroopas
alles ka meil Eestis on nad ju väga vähesel määral säilinud
ja enamuses vist Lõuna-Eestis just et üle võtnud on nüüd
just seesama rändrott, kes on võib-olla suurem,
agressiivsem ja saab paremini hakkama. Aga mis kodurott rändroti puhul on hea asi on see,
et nad asustavad või elavad natuke erinevates nii-öelda Mihhides.
Et rändrott on siis see, kes elab meil praegu pikem
keldrites ja, ja maa peal, aga kodurit armastab pööninguid
ja kõrgemaid kohti.
Nii et nad igapäevases elus võib olla 11,
ei, ei pruugi kohatagi ja saavad, saavad hakkama.
Aga võib-olla üks asi, mida veel lisada,
et mis on põnev teema? Ma ise ei ole katk uurinud, aga katk on alati selline teema,
mis köidab meie meel ja need suured pandeemia,
mis on maailmas toimunud pikkade sajandite taga juba on
inimühiskonnale olnud ju väga traagilised
ja rott, seesama kodurott on olnud selle loo peategelane
väga pikka aega ja eks see on üks põhjus,
miks Rotteni vägan vihatud ja põlatud aga viimased uurimused
uurimused on rohkem öelnud seda, et tegelikult sellel rotil
ei olnud nii suur roll sellel katku levikutel
ja katku pandeemiatel. Ja selleks üheks nii-öelda tõestuseks või argumendiks ongi seesama,
et kui justin Jaanuse katku puhang tekkis
ja ka siin Euroopas paar sajandit ringi möllas siis oli
seesama aeg, kus meil ei ole rottidest väga tõendusmaterjali,
nii et kui ei ole rotte, aga on katk, et kuidas siis need
rotid ikkagi neid katkubakterit levitada ütlesid ja,
ja ka muud uurimised uurimistööd on näidanud,
et, et pigem ei olnud rottidel nii suur roll,
vaid oli ikkagi inimeselt inimesele ja pigem siis see
kirpude ja täide kanda oli see Jerzyinjabestisega katku pater. Nüüd on rotid siis sellest süüst puhtaks. Eks nad päris puhtad ei ole, aga jah, puhtamaks. Vaat selline põnev on siis rottide ja ajalugu Euroopas
ja maailmas ja Eestis ka.
Ja uus geeniuuring andis sellele veel uue vaate
ja ajasin täna seda juttu, Eve Rannamäe. Tänapäeva maailmas on palju müra rohkem kui varem.
Ja inimtekkeline müra ei häiri mitte ainult inimesi endid
vaid häirib ka teisi olendeid, sealhulgas rasvatihaseid.
Ja minu tänane saatekülaline Vallo tilgar,
kes on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi
linnuökoloog on uurinud just seda, kuidas inimtekkeline müra
käib närvidele rasvatihastele või noh, täpsemini öeldes,
kuidas see väljendub rasvatihaste käitumises. Ja sellest on siis avaldatud ka ajakirjas. Veider üks artikkel, mis neid tehaseid siis häirib kõige
rohkem ja müra mõju tihastele üldse lindudele
ja metsloomadele on väga mitmetahuline.
Et esmalt müra põhjustab häirimist, nagu meiegi igapäevaelu
on häiritud, siis müra lihtsalt häirib lindude toidu otsimist,
enese sugemist, puhkamist, jaga sigimiskäitumist,
kuidas ta sugemist häirib, lihtsalt viib tähelepanu mujale.
No ilmselt peab leidma endale rahulikuma koha,
kuhu maha istuda ja siis puhata, selge. Ja, ja samuti selline häirimine takistab ka kiskja märkamist,
kuna see viib tähelepanu mujale ja kiskja eelis siis kuskil
lähedal varitseda ja võib-olla siis lint kätte saada.
Ja siis see teine aspekt lisaks häirimisele ongi nüüd
Infovahetuse mõjutamine, ehk siis suhtlemise aspekt,
et ka ema-isalind suhtlevad omavahel häälitsuste teel.
Samuti siis isalind signaliseerib oma elupaiga kvaliteedist
teiste isa lindudele laulmise teel ja, ja kolmas aspekt on
siis tõesti kiskja eest hoiatamine. Et kõik need sellise suhtlemisega seotud aspektid on müra
poolt mõjutatud ja meie eesmärgiks oligi siis teada saada,
kuidas siis erinevat tüüpi müra, mis on küll sama tugevusega,
kuid erinevate, ütleme müra selliste näitajatega mõjutavad
siis ärevus, häälitsuste kuulmist, naaberisendite puuet,
kes pesitsevad siis selle müraallika lähedal.
Ärevus häirib. Ärevus häälitsused tulevad kuuldavale siis,
kui kui tihane näeb, näeb kiskjat lähenemas röövlindu. Ja meie katsedisain oli üles ehitatud selliselt,
et osades pesades Me näitasime vanalindudele kiskjatopist
raudkulli topist, nad hakkasid siis ärevalt häälitsema.
Ja, ja samal ajal me siis hakkasime ette mängima erinevaid
müratüüpe koos siis selle viskenäitamisega.
Et need linnud, kes kiskjaid nägid, hävitasid ikkagi ärevalt edasi.
Aga nüüd samaaegselt.
Me panime kaamerad üles ka naaberpesadesse,
jälgisime, kas nüüd koos nende ärevus häälitsuste
esitamisega ka midagi muutus naabri isendite käitumises,
eelkõige siis poegade toitmiskäitumises. Ja kõigepealt, kui ainult näidati kiskjatopist,
siis naaberisendid kuulsid ärevus häälitsusi väga selgelt
ja samuti siis muutusid ärevaks ning vähendasid poegade toitmist,
nii et siis sellisel juhul siis tõi mänginud mingisugust
lisa müra kõrvale ja täpselt on ainult looduslik siis taustamüra,
et ühtegi sellist kunstlikku inimtekkelist müra sel hetkel
ei mänginud.
Ja nüüd teistes katsetingimustes mesise mängisime etega
erinevaid müratüüpe lisaks kulli näitamisele. Ja, ja selgus, et mõni müra mõjutab lindude käitumist,
ehk siis nad enam ei kuule nii hästi, ärevus häälitsusi
ja teised mürad jällegi ei mõjuta seda kuulmist.
Nii et miski peitub siis selle müraallika spetsiifilistest parameetrites,
mis ühel juhul takistab ärevusasutuste kuulmist
ja teisel juhul ei takista.
Ja oligi näha, et kui oli teatud müra, siis naaberpesa
linnud käitusid nii, nagu nende naabrite juures kiskjat ei olekski,
nad ei teadnud sellest midagi. Ja täpselt nii et ma siis läks veidi täpsemaks,
me mängisime ette kolme tüüpi müra, üks on siis mootorsaemüra,
teine liiklusmüra ja kolmas on muruniiduki müra
ja nad kõike mängiti ette sama valjusega,
see on siis 75 detsibelli valjusega selle pesa juures,
kus pulli näidati.
Nii et helitugevus oli täpselt sama.
Aga mis on siis huvitav? Huvitav on see, et et nüüd ärevus häälitsusi ei kuulnud
naaberlinnud siis kui see müra, heli, kõrguseksi sagedus
katusele ärevus häälitsuste sagedusega, see tähendab,
et helikõrgus varjestab ärevushäired Susi siis kõige paremini,
kui ta on täpselt sama helisagedusega kui sisalitsused.
Seda on isegi päris kerge uskuda, et see nii võib olla.
Ja, ja, ja näiteks värvulistel on kuulmissinna parem.
Kuulmise ulatus vahemikus kaks kuni kaheksa kilohertsi
ja need ärevushüüded, eksise Mobimis, käitumine,
Mobingu hüüded on vahemikus neli kuni viis kilohertsi. Seda on natukene isegi kummaline kuulda või mõelda,
et mootorsae hääl või liiklusmüra, et et see on samasugune
mõnes mõttes nagu, nagu linnu linnuhääl.
Ei, ta ei ole samasugune, vaid lihtsalt on müra,
mis on samal sagedusel, ta summutab siis häälitsuste
kuulmist siin ei, jah, ei ole üldse tähtis see,
et et kas see müra, ütleme, see Eli on Sharoni häälitsustele
tähtis on see, et on sama sagedusega. Et põhimõtteliselt, kui me ka püüame rääkida üks,
ühega, samal ajal kui käib tolmuimeja teises toas,
siis me kuule 11 ja see on seesama fenomen.
Ja sõltuvalt siis helikõrgusest, et kui see segav hääl on,
on sellest helist, mida linnud kuuldavale toovad,
madalam, et siis lihtsalt innud seda madalat heli ei kuule
nii hästi. Ja see kõrgem heli on, on kaugemalt ka hästi kuuldav.
Näiteks muruniiduki heli on siis sagedusega 0,5 kuni kuni
kaks kilohertsi ja see Mobinghüüa on umbes vahemikus neli
kuni viis kilohertsi seega siis muruniiduki elundi iga madal
lindude jaoks ja nad sagedusi hästi kuule,
nagu ei kuule ka väga madala sagedusega helisid,
mis on alla siis 20 hertsi või siis väga kõrgeid helisid,
mida teevad nahkhiired. Et siis tasub sellest kuumis piirkonnast väljaspool.
Aga nüüd liiklusmüra sagedus ulatub kuni nelja-viie kilo
Jeltsini ja temal sisevarjastab, ehk siis öeldakse,
maskeerib selle linnu häälitsust, kes siis kaugemal hakkab
häälitsema ja veel efektiivsem varjastajan mootorsaemüra.
Kuna sellel sagedused ulatuvad siis kuni 10 kilo hertsini.
Et kui nüüd naaber isend kuuleb, siis kuskil 100 meetri
kauguselt selle teise linnu Mobimis häälitsusi siis see müra
allikas umbes samasuguse tugevusega, nagu see Mobimine
Mobimine on ka üks huvitav sõna, mida paljud kuulajad vist
ei ole kuulnud. See, et Lyndon siis kahte tüüpi selliste ärevus häälitsusi,
ühed on siis, kui röövlind lendab üle nende peade,
ütleme et siis on see selline tõeline. Ehk siis alarmi hüüa, aga kui kull istub kuskil oksa peal
sisinud kulli, nii palju ei karda ja siis nad hakkavad selle
Pulimbel ümber ärevalt häälitsema jäljendama
ja sellisel juhul siis see häälitsus on veidi madalama
sagedusega ja see on siis Mobing häälitsus,
ehk siis tänitamine lihtsalt teadvustavad teatavad teistele lindudele,
et kull on läheduses, olge ettevaatlikud,
et ta võib meid rünnata, aga kuna see kull istub,
siis ta koheselt isane kuningad rünnata,
nad on natukene ütleme, julgemad ja võivad ka Kulile siis
täiesti läheneda mõne meetri kaugusele. Vot see tänitamine on ka päris eestikeelne termin,
mida on kasutatud. Aga siis me saame siit teha sellise järelduse,
et, et lindude poolest me võime muru niita küll,
kuigi naaber võib-olla saab pahaseks pühapäeva hommikul,
aga aga linnule sobib. Jah, muidugi meie uuringu tulemused kehtivad ainult väikeste
lindude kohta, kes häälitsevad üsna kõrge helisageduse vahemikus.
No oletame siis, et jah, alates neljast viiest hertsist
ja kuni siis kaheksa kilo heroiini.
Aga kui on tegemist suuremate lindudega varajaslase täiteks
või või siis tuvid või, või misiganes mingit kanalised
näiteks metsis, et selliste lindude häälitsus sagedus on
madalamal ka võib-olla seal kaks kuni kuni neli kilohertsi
ja selliste suuremate lindude puhul just madalama sagedusega
mürad mõjutavad rohkem. Sest sest lind kuuleb hästi just neid sagedusi
ja see sagedus kattub nende häälitsustega ja,
ja seetõttu siis jääb see info kätte saamata.
Ja no aga neid suuremaid linde tuleb veel täpsemalt eraldi uurida,
kuidas nendega täpselt on või on seda juba tehtud.
Ja seda on ka natukene uuritud, muidugi mitte nii palju kui
värvulisi ja üldse seda müra varjastavat mõju pole väga
palju uuritud lindude käitumisele. Aga siiski on neid uuringuid tehtud välismaal,
kus näiteks osad linnud pesitsevad kuskil lennuväljade
läheduses või on siis mingisugused sellised suured
tehasekompleksid ja mis tekitavad samuti selliste madalama
sagedusega helisid ja näidatud, ent need tõepoolest üsna
efektiivselt sisse varjastavad näiteks puju,
püüde häälitsusi. No tegelikult võib arvata, et see varjastamine on,
on lindudele ka ohtlik.
Ega ega need hüüded siis ilmaasjata ei kõla. Ja üks selle töö järeldusi ongi see, et müra ühelt poolt
takistab siis röövlinnu märkamist.
Ja teiselt poolt takistab siis hoiatus hüüdude kuulmist ja,
ja kui see kiskus oht tegelikult on olemas,
aga lind seda ei taju siis on suur oht, et see kiskja saab
kiskja jahtimise tukkus suureneb ja see linn teebki rösti
sattuda saagiks.
Nii et sellises sobivate müraallikatega keskkonnas võib siis
röövlintsada eelise. Tal on lihtsam oma saakloomi varitseda ja neid rünnata.
Nii et tema saab eelis, teda, see müra selles
varitsustegevuseks nii palju häiri.
Jah, muidugi, siin on ka see aspekt, et müra häirib ka röövlinde.
Et seda me veel täpselt ei tea, kuidas müra
keskkonnataustamüra mõjutab röövlindude elupaiga valikut.
Üld üldjuhul röövlinud väldivad ikkagi linnade läheduses pesitsemist,
aga, aga siiski on nähtud ka näiteks Tartu linnas kanakull
raudkulli ja teisi kuulilisi kesin võivad jahti pidada ja,
ja siis on ka üsna tõenäoline, et kui ta seal puu otsas oma
saaki varitseb näiteks kanakull, siis ta võib saada eelise,
sest meil on see teedevõrgustik ju ja see liiklusmüra on
väga tugev. No see, mida nüüd ette võtta olukorra parandamiseks on ühest
küljest lihtne.
Vähendame müra, teisest küljest on see aga keeruline,
sest me oleme ju kõikide nende tegevustega harjunud vikatiga,
nii ta enam keegi muru või mootorsaag on ikka tõhusam kui,
kui käsisaag.
Kas teil on mingeid Soovitusi ka üheks soovituseks.
Mis puudutab nüüd näiteks metsandustegevust ja,
ja harvesterid tööd ja mootorsaagade tööd,
siis ikkagi võiks vähendada seda mürakoormust ka metsadesse
sigimise ajal linnade puhul, kui on siis tihe liiklus,
liiklusmüra, muruniiduki müra ja tööstusseadmete müra,
et siin vaevalt annab midagi teha, et linnud teatud määral
müra suhtes igat-ga kohaneda. Näiteks väga tiheda liiklusega piirkondades,
nad hakkavad hommikuti varem laulma ja tegutsema,
et saaks siis suhelda, sel ajal, kui autosid on vähem
ja samuti nad natuke on siis suutelised oma helikõrgust
muutma laulavad natukene kõrgemal sagedusel,
ehk siis need madalama sagedusega tehislikud mürad erinevad
nende omavahelist suhtlust vähem.
Nii et, et linnud siiski ilmselt suudavadki edaspidi
linnades pesitseda. Aga loomulikult peame leppima sellega, et nende
sigimisedukus võib-olla natukene väiksem kui tavatingimustes.
Ja üldiselt ongi linnades lindude sigimisedukus on väiksem
kui näiteks metsades ja veel täpselt ei teata,
mis on selle põhjus, et seal on väga palju erinevaid tegureid.
Aga võib arvata, et ka näiteks mürareostus
ja ka valgusreostus annavad oma panuse sellele.
Linnud sisemunevad linnas vähemule ja kasvatavad vähem poegi üles. Sellised on siis lood müraga inimtekkelise müraga,
mis lindude elu segab.
Kuigi on ka vastupidi, tegelikult, et mõnikord lindude
tekitatud müra häirib inimesi eriti varahommikul kui tahaks magada. Jah, noh, müra on suhteline mõiste, müra on selline,
selline heli või, või, või hääl, mis, mis on meie jaoks
ebameeldiv ja kui ta on meeldiv muusika.
Ja kindlasti on sisel muusikal ka positiivseid omadusi
ja ma arvan, et enamik inimesigi tahab ärgata linnulauluga
kaasa arvatud mina ise, et mulle väga meeldib magada öösel
aken lahti ja kuulata ööbiku laksutamist just praegusel ajal. Ja seda, kuidas inimmüra mõjutab rasvatihaste vahelist suhtlust.
Röövlindude ligioleku korral on uurinud vallatilgad. Tänases saates oli juttu rottidest ja tehastest.
Juttu ajasid Eve Rannamäe, Pallo tilgar ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast.
Kuulmiseni taas.
