Head raadiokuulajad on raamatukogude aasta
ja just nimelt raamatukogudest menüüd rääkima hakkamegi
täpsemalt uurime, milline on rahvaraamatukogude roll
ja milline ta võiks olla ja selleks on klassikaraadio
otse-eetris siin Tallinna stuudios külas.
Praxise analüütik Marleen Allemann.
Tere. Tere.
Väga meeldiv. Ja Tartus peaks meil olema stuudios samuti Praxise analüütik
Meeli Muraasov.
Tere. Tere.
Olen kuuldel.
Väga tore. Ja me saamegi nüüd hakata rääkima siis sellest
uuest uuringust, mille te olete hiljuti läbi viinud.
Miks te üldse neid rahvaraamatukogusid uurima hakkasite? Ja kõigepealt veel kord aitäh, et meil on võimalus siin oma
uuringut tutvustada.
Ja see küsimus, et miks uuring kõige ideaalsem oleks kindlasti,
kui sellele vastaksid poliitikakujundajad,
ehk siis selle uuringu tellijad.
Et selle uuringu telleteks on Riigikantselei õiguskultuuriministeeriumiga.
Aga nagu võib aimata, siis juba mõnda aega on
kultuuriministeeriumis käimas rahvaraamatukogu seaduse
uuendamise protsess. Ehk siis see on kindlasti väga oluline saada uuringust sisendit,
et selle seaduse uuendamise protsessile ja teine pool on
siis ka see, et väga mitmed Eesti riigi strateegilised
eesmärgid näiteks Eesti 2035 strateegiast.
Samamoodi on öeldud, et, et kohalikud avalikud teenused
võiksid olla inimesele lähedal kättesaadavad
ja kvaliteetselt kättesaadavad.
Samamoodi ka kultuuri arengukava 2030 näeb ette,
et raamatukogud on siis see koht, kus need erinevad
valdkonnad saavad kokku tulla, oma teenuseid pakkuda,
laiendada inimestele lähemale tuua. Ja, ja ka see, et raamatukogu ei ole ainult raamatute kodu
ja koht, kus minna raamatuid laenutama aga ka just selline
ühiskonna sidususe suurendaja.
Ehk siis kõik need eesmärgid, need strateegilised sihid.
Üks asi on neid seada, teine asi on neid ellu viia.
Et selles mõttes see selleks uuring ongi,
et siis vaadata, mida raamatukogud juba teevad,
mida ja kuidas võiksid nad veel rohkem teiste valdkondadega
koostöös teha ja, ja ka see, et kuidas siis täpselt,
et see valdkondadevahelise koostöö arendamine käia võiks. No enne kui me jõuame täpsemalt selle uuringu juurde
ja ma küsin, kuidas te seda kõike tegite siis meeli
ja Marleen, millal te ise viimati raamatukogus käisite,
mida te seal tegite ja millises raamatukogus te käisite,
Meeli? Mina käisin viimati raamatukogus selle nädala alguses,
aga see ei olnud mitte Te nüüd Tartu linnaraamatukogu,
vaid mina külastasin hoopis Tallinna keskraamatukogu ellu
e-raamatute laenutuskeskkonda.
Et, et tänapäeval raamatuid saab laenutada nii nii
raamatukokku kohale minnes kui ka siis läbi läbi läbi interneti.
Ja mina olen kuidagi viimasel ajal järjest rohkem hakanud
just e-raamatuid lugema. Et see tundub mulle selline mugav ja hea võimalus kogu aeg
lugemist endaga kaasas kanda.
Aga, aga füüsiliselt.
Me käisime selle uuringu raames nii eraldi kui ka koos
Marleeniga päris päris mitmes raamatukogus. Marleen, kuidas jaa? Tõsi, ta on, et ka mina olen ellu raamatute laenutaja aga
tegelikult päris viimane raamatukogu külastus.
Ma pean tunnistama, et oli mõned nädalad tagasi Helsingis.
Sellepärast et ma mõtlesin, et veedaks ühe puhkepäeva,
nii et külastaks Helsingit ja kuna mu teele jäi ka üks
kohalik Helsingi linnaraamatukogu harukogu siis nüüd mul on
tekkinud selline professionaalne kretinis
või huvi, et mis siis seal on. Ehk siis ma astusin lihtsalt sisse ja vaatasin,
et kuidas seal siis elu kulgeb, ühel teisipäevasel pärastlõunal,
kas on teistmoodi, mis on teistmoodi, et see oli selline natukene,
mitte klassikaline ja teistsugune külastus,
aga pean tunnistama, et on plaanis, et ma lähen pärast seda
raadiosaadetele raamatukokku, et suvel on ikka aega rohkem lugeda,
et midagi head endale koju. No väga põnev, teie töötate igapäevaselt mõttekojas Praxis
ja te peate seal läbi viima igasuguseid erinevaid uuringuid
igasugustel erinevatel aladel erinevates valdkondades.
No kui teile öeldi ühel päeval, et nüüd on vaja ette võtta rahvaraamatukogud,
millise näoga selle töö vastu võtsite? Tegelikult see on selline lugu, noh, otseselt ei öelda ette,
nüüd peate, eks ju, et kui mõni hange silma jääb,
mis huvi pakub, siis tuleb see arutelu, et kas võiks seda teha,
kas meil on selleks piisavalt huvitatud inimesi tiimis
ja nii edasi, et mina väga hästi mäletan,
et, et meeli oli see, kes, kellel silmad kohe särasid
ja mina olin natuke mis rahvaraamatukogud vette nagu,
kuigi ma olen alati olnud suur lugeja. Aga võib-olla ma ei osanud nagu kohe näha nagu selle teema
potentsiaali või nagu seda intriigi.
Aga siis me seda võtsime selle ette ja osutusin väga edukaks
pakkujaks ja ma arvan, et kokkuvõttes on see olnud üks väga,
väga, väga väga äge teekond seda uuringut teha. No aga asume siis selle potentsiaali intriigi juurde.
Millest te alustasite, kui te seda analüüsi tegema hakkasite? No igasugune uuring algabki ikkagi sellisest planeerimisplaneerimisest,
et et esiteks tuleb kindlasti võtta aluseks see,
mida siis uuringu tellija soovib saada, et mis on see tema
jaoks oluline tulemus, kuhu see uuring peaks?
Mitte tulemus vaid, vaid ütleme, et tellija püstitab
nii-öelda selle probleemi ja need uurimisküsimused,
millele ta soovib vastuseid siis läbi selle uuringu saada.
Ja meie asi on siis välja pakkuda, et kuidas,
kuidas siis need vastused leida ja selle uuringu puhul kaame,
tegelikult kasutasime väga-väga mitmekülgset sellist
metoodiliste lähenemist, et me tegime päris mitmeid intervjuusid,
rääkisime raamatukogujuhtidega, meil olid sellised valdkondlikud,
rühmaintervjuud erinevate siis valdkondade esindajad,
et ega et rääkisime näiteks elukestva õppe valt
konnateenuste eest, rääkisime tööturuteenustes tervisest
lõimumisest ja sellistel aruteludel olid meil siis kaasatud nii,
nii selle valdkonna arendamise eest vastutavad
ministeeriumid kui ka siis nende allasutused ja,
ja koostööpartnerid. Aga lisaks me siis viisime läbi kaks küsitlust.
Ühe siis kohalike omavalitsuste seas, kes siis on nii-öelda
raamatu rahvaraamatukogude omanikud ja pidajad.
Ja teine küsitlus oligi siis kõigi Eesti rahvaraamatukogude seas,
et kõik kõik sai kutse selles küsitluses osaleda.
Et kahjuks kahjuks küll kõik oma oma vastuseid ei saatnud,
aga, aga siiski meil on üle üle 200 rahvaraamatukogu arvamused,
et on olemas ja, ja väga põnev, põnev osa sellest uuringust olid,
mida me ise siis kutsusime, koosloome, töötubade,
eks, et mis olid siis sellised. Kuna oli koroona aeg, siis pidime korraldama need üritused virtuaalselt,
aga, aga sellised vahvad ühised arutelud,
kus olid sees nii raamatukogude inimesed kui ka siis need
valdkondade esindajad, kes siis said üheskoos välja mõelda,
et kuidas mingile konkreetsele valdkonna probleemile siis
raamatukogude toel abi ja leevendust leida.
Nii et selles mõttes oli see selline hästi hästi mitmekülgne
ja põnev, põneva lähenemisega uuring ka meie jaoks. Muide, kui me räägime sellisest mõistest nagu rahvaraamatukogu,
siis kas Eestis üldse on selliseid raamatukogusid,
mis ei ole rahvaraamatukogud?
On kindlasti. Et teadusraamatukogud ja akadeemilised raamatukogud,
eks ju koodi raamatukogud ja muidugi ka Rahvusraamatukogu on
siis täiesti teistsuguste ülesannetega, mida ainult nemad täidavad. Aga jah, et rahvaraamatukogu on siis see kõige,
kõige nii-öelda tavalise tavalisele inimesele kõige
lähedasem raamatukogu, et, et et mis ei ole seotud
konkreetselt ühegi haridusasutuse või teadusasutusega,
et rahvaraamatukogud ongi kõik siis küla linna raamatukogud
kuhu igaüks võib, võib vabalt sisse astuda ja,
ja seal olla. Klassikaraadios on selline tore saatesari nagu raamatuhoidja
ja selle raames oleme siin kahe suve jooksul käinud
erinevates raamatukogudes ja tõesti võib väita,
et raamatukogud ei ole ainult raamatute kodud,
nagu Marleen juba mainis, et seal eelmisel aastal
raamatukoguhoidjat väga truult trükkisid välja neid covidi
pass ja aitasid pangaülekandeid teha.
Et teie seda uuringut läbi viies, mida te võite öelda,
milliseid ülesandeid siis meie rahvaraamatukogud täidavad? Ja see pilt on tõesti väga, väga mitmekesine,
et meelisin, nimetas juba väga palju erinevaid tegevusi,
mida me selle uuringu jaoks tegime, tegelikult üks osa oli
ka nii-öelda dokumendianalüüs, vaatasime raamatukogude
kodulehti sotsiaalmeediat, et ka selle kaudu näha,
mida nad siis teevad, mis laadi üritusi pakuvad.
Ja tõsi ta on, et nagu sa just ütlesid, et see covid,
tõendite printimine, inimeste senine digitoimingutes aitamine,
see on muutunud järjest järjest olulisemaks infoühiskonna arenguga. Kõik inimesed ei saa alati iseseisvalt hakkama kõikide e-toimingutega,
et eriti eakamad inimesed, kes siis võivad saada seda abi raamatukogust.
Tõesti, ma ei tea mingitest e-piletite ostmisest kuni
tuludeklaratsiooni täitmiseni, et raamatukogud tegelikult
aitavad nii, kuidas nad vähegi oskavad.
Ja et see digipool on hästi oluline, aga lisaks sellele siis
näiteks keeleõppe toetamine, et on väga palju raamatukogusid,
kus toimuvad näiteks keelekohvikud, et kas siis meie enda
inimesed saavad näiteks Saksa keele oskajad tulla kokku
omavahel vestelda, hoida seda keeleoskust nii-öelda elus. Või siis ka see, et, et vähelõimunud inimesed,
vous, sisserändajad, et nemad saavad õppida eesti keelt
niimoodi ühiselt vesteldes.
Ja väga väga oluline osa on ka kriisiabisse panustamine
ja seda ka just.
Me nägime uuringu käigus, kui Ukraina sõda algas,
ja see põgenikekriis.
Et kuidas raamatukogud nagu panustasid ka seal oma jõu
ja nõuga, nii palju, kui nad oskasid, et kogusid annetusi politseipunkt,
kuhu need põgenikud võisid mõnes linnas või vallas kokku tulla,
aega veeta, internetti kasutada, teha oma toiminguid,
lapsed said seal mängida, et selles mõttes tõesti nagu see
tegevuste ampluaa ja need võimalused on hästi erinevaid
ja muidugi ka raamatukogud erinevad vastavalt nende võimalustele. Aga neid asju, mida tehakse, on, on väga palju
ja isegi ma arvan, et me ise ei kujutanud alguses ette,
et seda on nii palju ja nii mitmekesiselt Aga sageli töötab ühes raamatukogus üks raamatukoguhoidja.
Tema peamiseks ülesandeks on ikkagi tellida uusi teavikuid
ja laenutada neid oma lugejatele.
Hoida korda, seal raamatukogus, korraldada mõnikord
kohtumisi mõne kirjanikuga.
Et kas kõik see digiaitamine, kas see üldse peaks kuuluma
raamatukoguhoidja tööülesannete hulka? See on muidugi hea küsimus, et kas peaks,
praeguse on on nii kujunenud, et, et nendel inimestel,
kes, kes jäävad mingite digi digiteenuste kasutamisega jänni,
et neil väga tihti ei olegi teist kohta,
kuhu üleüldse pöörduda.
Et kust abi saada, et selles mõttes on, on,
on raamatukogu just see koht, kus, kus nemad abi saavad.
Et kindlasti on siin varasematel aegadel olnud ka eraldi
selliseid programme, aga väga juba siin vaata maailma
projektiaegadel ja nii edasi, kus kus ka raamatukogu töötajaid,
et selles osas koolitati, et, et nad suudaksid neid inimesi
juhendada ja nõustada ja ja tol ajal, kui,
kui veel internetti arvutit kodudes ei olnud,
ei olnud nii tavapärased, siis siis oli ka raamatukogu see koht,
kus siis oli võimalik arvutit kasutada, aga mingil määral
nii nagu Marleen ütles, et, et see teema on,
on endiselt, et päevakorras, et see tundub kohati võib-olla
nendele inimestele, kes igapäevaselt on,
on arvutis või oma nutiseadmes veidike isegi uskumatu. Et siin erinevate uuringute andmetel, et tegelikult
ligikaudu 10 protsenti Eesti inimestest ei ei kasuta üldse
üldse internetti ega, ega arvutit.
Et kui see panna nii-öelda nagu mõelda, et kui
või suur hulk inimesi see tegelikult on üle Eesti,
siis noh, me räägime ikkagi siin siin 100-st 1000-st inimesest,
et et see tegelikult inimeste hulga, see ei ole sugugi
sugugi väike arv ja, ja see Covid kriis ja samuti ka Ukraina kriis,
Need on tegelikult kuigi need on olnud väga sellised
ühiskondlikult tõsised tõsised olukorrad,
siis, siis raamatukogude roll nende kriiside leevendamisele
on olnud hästi-hästi oluline ja me nägime ka oma uuringus seda,
et ka see suhtumine raamatukogudes on mõnes mõttes tänu
nendele kriisidele muutunud, et võibki tekkida olukord,
kus sul, kus sul kohapeal ei olegi teist teist asutust,
kes, kes sellises olukorras saaks saaks nii operatiivselt
ja hästi appi tulla, kui see kohalik raamatukogu
ja tema töötajad Aga kuivõrd sellest uuringust selgus see,
et kui valmis on tegelikult meie rahvaraamatukogud oma
selliste tegevuste ampluaad laiendama Tegelikult tuli ka küsitluse vastustest välja,
et nende töötajate motivatsioon teha erinevaid tegevusi on
üsna kõrge ja samamoodi ka nende teiste poliitikavaldkondade,
nagu me siin enne nimetasime õppe edendamine,
tervise edendus, lõimumine nii edasi, et,
et ka see huvi nende poliitikavaldkondade poole pealt on
olemas seni lihtsalt ei ole või pole osatud näha raamatukogu
võimaliku koostööpartnerina. Ja tegelikult see valmisolek on mõlemalt poolelt olemas.
Aga mis ongi minek, kitsaskohad?
Ühelt poolt on see, et kas kohalikud omavalitsused kui
rahvaraamatukogude pidajad ise nagu ka aitavad sellele
protsessile kaasa hakkas, nad nagu ise mõistavad koha peal
oma kogukonnas seda raamatukogu potenud saali
ja kas neil on ka võimalusi sinna rohkem ressursse panustada.
Et see ressursside küsimus on, on, ma arvan,
kriitiline ja see tuli välja ka meie uuringust,
et hea tahe on muidugi väga oluline osa,
aga aga noh, kui me siin rääkisime, et sageli on üks töötaja,
eks ju siis siis tekib see küsimus, et, et mille arvelt siis
neid tegevusi laiendada või mida oleks juurde vaja,
et ei saa öelda, et tehke rohkem, aga samade vahenditega,
et see on ka ilmselge. Nii et tegelikult mõttekoht meie kohalikele omavalitsustele Jah, ja teiselt poolt ma arvaks, et ka, et ka riigile,
et kui me räägime siin näiteks raamatukogude digitarist uuendamisest,
et kõik raamatukogud tervikuna saaksid kaasaegsed arvutid,
neis läheks kiire internetiühendused, siis kui teha seda
ühtlaselt ja korraga mitte loota sellele,
et seda teevad Covid, mis võib põhjustada ebavõrdse olukorra
siis see oleks kindlasti nagu riigi poolt keskselt mingi
projekti või programmi või meetme raames tehtav. Üks väga huvitav peatükk teie uuringu juures on ka
tegelikult see, et milline on olukord teiste riikide
raamatukogudes kuhu Eesti rahvaraamatukogud sellel suurel
maailmakaardil asetsevad. Ma ei tea, kas ma siin päris maailmakaarti mastaabis
võrdlusi ja järeldusi julgen teha, et meie oma uuringus
vaatasime tegelikult nelja Euroopa riiki,
et kuidas nendel see rahvaraamatukogude süsteem on
korraldatud ja kuidas toimub sealse valdkondadevaheline
koostöö ja need riigid, mida me siis vaatasime,
olid Iirimaa, Soome, Holland ja Rumeenia.
Et ka geograafiliselt üsna üsna erinevad. Ja Ma arvan, et noh, selles mõttes raske on öelda,
et need on täiesti erinevad või täiesti sarnased,
et on, kõike, on nii sarnasusi kui erisusi ja,
ja ma arvaks, et, et seda on näha tegelikult igal pool
ja seda toob välja ka ka teaduskirjandus,
et rahvaraamatukogude roll on muutumises
ja seda, et et tuleb juurde uusi tegevusi teenusi lisaks
sellele teavikute laenutamise ja info kättesaadavaks tegemisele,
seda me näeme igal pool, aga lihtsalt, et kuivõrd nagu
jõudsalt ja kui hea kvaliteediga see protsess toimub,
on siis riigiti natukene erinev. Ja muidugi seda mõjutab siis see, kuidas see süsteem on
vastavas riigis täpselt korraldatud, et kust tuleb raha,
kui palju neid ressursse on ja nii edasi.
Aga ma ütleks, et nagu, Meil ei ole kindlasti midagi
väga-väga halvasti, aga ei saa öelda ka,
et et oleks võib-olla sellist vau-efekti,
et pigem ongi, mis oli ka näha meie uuringust ju,
et see pilt, Ta on hästi erinev ka ka Eesti endale,
Eikeset on väga selliseid uuendusmeelseid raamatukogusid
ja on neid, kes siis teevadki sellist nii-öelda klassikalist
raamatukogu tööd, et, et see pilt on hästi mitmekesine. Aga mis puudutab teisi riike, siis Soome poole
ja ma arvan, et tasub vaadata selles mõttes,
et nendel on need rahvaraamatukogude ühiskonnast nii
poliitik poliitilisel tasandil kui ka ühiskondlikul tasandil
tegelikult ikkagi väga kõrgelt väärtustatud.
Et neid näitajaid on muidugi erinevaid, et mis vanusegrupp
elanikkonnast täpselt vaadatakse ja nii edasi,
aga Soome puhul siis võib välja tuua, et 80 protsenti
elanikkonnast külastab raamatukogu nagu regulaarselt. Et Eesti puhul on see näitaja siis 15 pluss elanikkonnast
aastas külastab umbes pooled külastavad et noh,
ikkagi veidi madalam, eks ju, ja muidugi nagu see,
see on üsna-üsna hea keskmine, ma ütleks riikide võrdluses see,
mis meil on.
Aga me näeme, et Soomes tõesti see protsent on kõrge
ja on ka näha, et juba 90.-test alates tõesti nagu riik pani
sellesse valdkonda raha, uuendas seda digitaristut,
et see on nagu selles mõttes väärtustatud
ja Soome puhul on ka räägitud raamatukogu poliitika ekspordist. Et Soome raamatukogu valdkonna visioon on pakkunud teistele
riikidele huvi ja nii edasi, et ma arvan,
et selles mõttes põhjanaabrite poole tasub küll vaadata,
et õppida, aga samamoodi ka kõikide nende teiste riikide poole,
mida me oma uuringus käsitlesime, et Iirimaa näiteks väga
süsteemselt pakub raamatukogudes ka muude valdkondade teenuseid,
et näiteks sellist karjäärinõustamist või et sa saad ligi
e-õppe kursustele, et ennast arendada. Saad nõu, kuidas koostada CVd, minna tööintervjuule
ja nii edasi või ka selline tervise edenduse pool,
et raamatukogus on terviseteemalised loengud,
seminarid nii edasi.
Et selles mõttes tehakse väga erinevaid asju
ja Hollandis sama moodi, et nad paistavad silma selle poolest,
et et raamatukogud ei tegutse mitte ainult kultuuri
ja haridusvaldkonnas, vaid ka laiemalt, et tõesti nagu on
väga häid praktikaid, millest see nagu sisse vaadata
ja mõelda, et mida siis saaks nagu meie konteksti ümber kohandada. Aga mida meil on õppida näiteks Rumeeniast? Rumeenia on selles mõttes huvitav juhtum,
et ilmselgelt neil ei ole väga palju ressursse,
et nagu seda riigi või KOVi poolt panna raamatukogudesse sisse,
aga nad said 2000.-te aastate algul väga suure rahasüsti
raamatukogude valdkonda Bill ja Melinda Gatesi fondi kaudu.
Ja siis selle nii-öelda projektipõhise rahastuse kaudu nad
uuendasid neid digivahendeid üldse raamatukogud,
taristut, koolitati raamatukogu töötajaid,
et nad jällegi oskaksid ka seda diginõu pakkuda inimestele. Et minu meelest see on nagu hea märk sellest,
et kui nutikaid tegevusi ja lahendusi mõeldi välja,
kui oli tegelikult ressursse, olgugi et projektipõhiselt
ja osati leida nagu huvitavaid partnereid.
Et näiteks üks hästi huvitav asi, mis meile jäi ka nagu
silma ja millest me oma uuringus ka kirjutame,
on see, kuidas Rumeenias siis läbi selle,
et raamatukogud suutsid pakkuda neid digitoimingutes abi,
siis hakkasid farmerid oma neid põllumajandustoetusi
ehk siis meie kontekstis see, mida taodeldakse PRIAlt
hakkasite taotlema raamatukogudes koha peale,
siis nad ei pidanud sõitma sinna kuskile
põllumajandusametisse koha peale ja noh,
Rumeenias me räägime ju märksa suurematest vahemaadest ja,
ja väga sellistest nii-öelda maapiirkondadest,
kust võib-olla minek sinna suuremasse linna,
kus toetust taotleda võtab aega, võtab raha. Et seda hakati tegema raamatukogude abiga koha peal
e-toetuste kaudu ja sellega säästeti tohutul hulgal nende
farmerite töötunde ja transpordikulusid,
et selles mõttes väike asi, aga, aga nagu suure suur mõju
selles mõttes nii rahaliselt kui ajaliselt.
Ja see tõesti nagu aitas seda valdkonda edasi
ja see huvi oli uni raamatukogudel, et nad said endale nagu
täiesti uue nii-öelda sihtrühma, kes tuli raamatukokku
sellised põllumehed, kes võib-olla muidu sinna väga ei satu,
eks ju, raamatut laenutama. Aga et nad, nemad said külastajaid, põllumehed said abi,
said aega raha kokku hoida ja ka riik ja KOV ju tegelikult
olid ju huvitatud sellest, et, et need põllumehed neid
toetusi taotleksid ja et see valdkond areneks,
et see oli selles mõttes nagu selline igatpidi kasulik olukord. No hästi, aga kui meid kuulab praegu ühe Eesti väikese koha raamatukoguhoidja,
kes on ka võib-olla aastaid juba mõelnud,
et tal võiks olla seal õmblustuba, võib-olla mõni huviring
koos käia. Aga ressursse on vaevu selleks,
et tellida mõni uus raamat, et mida nad siis tegema peaksid? Noh, ongi väga keeruline olukord mõnes mõttes,
et et ega sellel töötajal väga palju muud üle ise ei jäägi,
kui käia siis raamatukogu omaniku ehk siis selle valla või,
või linnavalitsuse jutul või siis proovida ka erinevatest
taotlusvoorudest tegevusteks, siis raha juurde leida,
aga Eestis taotlusvoorud on üldiselt väga-väga väikese
väikese eelarvega, et suuri asju väga keeruline keeruline
selle raames ette võtta ja selle lõhel ühel inimesel tõenäoliselt,
et ongi, ongi väga keeruline sinna selliseid väga väga
laialdast teenuste palet juurde juurde luua küll aga saaks
seda teha võib-olla koostöös teiste kas siis sellega
konkreetse valla, teiste raamatukogudega
või ka siis näiteks maakonna keskraamatukogu abiga,
et neid võimalusi on, aga mida meiega läbi selle uuringu
kindlasti tahaksime, tahaksime siin kohalikele
omavalitsustele võib olla südamele panna. Et tegelikult raamatukogudel seda potentsiaali kohaliku
kogukonna kooshoidmisel nendeni infoviimisel,
et seda on, seda on väga palju ja et, et hästi oluline,
kas oleks seda rohkem ära kasutada.
Aga mida me oma raamatu kui oma uuringus ka tegelikult
raamatukogude käest küsisime, oli see, et et mida siis
inimesed kohapeal raamatukogust sooviksid.
Ja see oli selline huvitav küsimus, millele praktiliselt
veerand meie küsitluses osalejatest tegelikult ju väga hästi
vastata ei osanud, et nad ütlesid, et ei ole seda ise ise uurinud,
et, et keegi ei ole ka tulnud ütlema, et midagi võiks
teistmoodi olla. Et üks meie, meie uuringu sellistest soovitustest olekski,
et, et ka kohapeal, et siis kohaliku omavalitsuse
eestvedamisel või siis või siis selle valla valla kõige
suurema raamatukogu eestvedamisele tegelikult võiks,
võiks selliseid. Ma ei tea, siis koos arutelusid, talgusid korraldada,
et mõelda sellele, et mis on need asjad,
millest, millest seal piirkonnas tegelikult inimesed puudust tunnevad,
mis on see info, mida nad vajaksid ja mida nad ise võib olla
Ta ei saa, mis on need teenused, mis sinna koha peale
võib-olla ei jõua.
Et, et kui see on kaardistatud, siis on ka palju parem alus
selleks et läbi rääkida siis asutuste või ministeeriumitega,
et kuidas seda, seda infot inimesteni paremini viia,
sest sest väga paljudes valdkondades on tegelikult see info
jagamine või inimeste kuidagi ka hoiakute mõjutamine,
et need on väga olulised sellised eesmärgid,
et siin ükskõik, kas me räägime siin elukestvas õppes
osalemisest või, või terviseteadlik kui see-eest
või ka näiteks turvalisusest ja mingitest ennetus ennetustegevustest,
et, et selles osas kindlasti saaksid raamatukogud appi tulla
ka ka riigiasutustele. Ma võib-olla ka siis veel meelile täienduseks lisaksin,
et, et see on ka väga oluline aspekt, mida me ka oma uuringu
aruandes rõhutame, aga mida meile ütlesid ka intervjueeritud väliseksperdid,
eriti Soome ekspert, et kui te uuritagi koha peale,
mida kohalikud inimesed vajavad, missugust teenust,
et siis nagu vältida võib-olla seda olukorda küsida neilt,
kes juba raamatukogus käivad või kes on niikuinii need
aktiivsed külastajad kogukonna sellised aktivistid,
et püüda jõuda ka nende inimesteni, ma ei tea,
kas või supermarketis või kuskil kohalikul laadal
ja seal ka küsida, et võib-olla mitte seda,
et mida sa raamatukogust nagu tahaksid, mis teenust,
sest et siis inimene mõtleb automaatselt üsna kitsalt,
sest ta mõtleb raamatukogu peale, aga võib-olla pigem küsida,
et mis on need mured, mida sa tahaksid nagu lahendada,
kus sul oleks vaja tuge abinõu on ju? Et siis selles olukorras inimene mõtleb laiemalt,
vastab laiemalt ja siis saab juba ju tegelikult raamatukogu
ise mõelda, et et kas mõni nendest probleemidest
või murekohtadest on see, kus nemad öelda saavad ka appi
tulla ja käe ulatada, et mõelda nagu natukene võib-olla
teistpidi ja, ja nii-öelda ümber nurga, et võib-olla minteni
otse küsida.
Ja üks asi veel, mida võiks Väike-kohaliku raamatukogu
pidaja teha või silmas pidada, raamatukoguhoidja on mina,
arvan see, mis meie uuringus ka peedi nagu läbi käis,
et tegelikult raamatukogudel on võimalik kasutada
vabatahtlike abi. Ja, ja ma saan aru, et Eestis ei ole vabatahtlik töö,
võib olla ülipopulaarne, see ei ole nagu igapäevane teema,
et keskus vabatahtlikuks käib, aga oli väga vahvaid lugusid sellest,
kuidas ka suuremates linnades on inimesi,
kes on käinud raamatukogus abis aastaid ja miks mitte ka
väiksemates kohtades, et eakad juba pensionile jäänud
inimesed saavad lastele aidata, korraldada mingeid muinasjutuhommikuid,
ettelugemist, mis iganes, et tegelikult see annab
raamatukogule nagu seda inimressurssi natukene juurde
vabatahtliku töö näol, aga samas ka see vabatahtlik,
kui see inimene muidu selle aja võibolla veedaks kodus
ja üksinda ja võib-olla mõnes väikses kohas kogu aeg ei
toimu midagi. Et siis tegelikult see on ka talle võimalus tunda ennast
ühiskonnas vajalikku ja kasulikuna.
Et täiesti, miks mitte ja ma ikkagi.
Ma tahaks ka rõhutada, et see, et raamatukogust toimuks rohkem,
et seal oleks rohkem teenuseid, see ei ole ka ainult
raamatukoguhoidja teha, vaid ma ütleks, et see on meie kõigi
teha läbi selle, et me ise tekitaksime seda nõudlust,
et me läheksime raamatukokku, et me külastasime seda
ja samamoodi, et ma ei tea, kui on lastega pere
ja mõtled, mida nädalavahetusel teha, et sa ei lähe,
võib-olla suvel siis lastega kinno, vaid lähed raamatukokku,
lähed, uurid raamatuid, vaatad, mis seal toimub,
et väga paljudes raamatukogudes on ka mängunurgad
ja nii edasi, et et see on ka meie igavene asi,
tekitada seda nõudlust ja kui inimesi käib,
siis on ka raamatukogul endal nagu julgem tunne
ja rohkem alust öelda siis ka omavalitsusele,
et nii inimesed on huvitatud. Palun aidake meil nüüd seda kohta arendada. No siin kõlas nüüd väga mitmeid väga konkreetseid näiteid
tegelikult meile kõigile, aga ka kohalikule kogukonnale
ja raamatukoguhoidjatele.
Aga kuivõrd oluline on see, et tegelikult selle uuringu
tulemustega oleks kursis meie tulevane valitsus,
kelle nimed, kui mitte pole juba kuskil uudistes kõlanud,
siis varsti see peaks juhtuma. Ja kindlasti on oluline ja, ja me usume,
et kuivõrd nii riigikantselei kui kultuuriministeerium olid
selle uuringu tellijad ja oli ka näha, et nende poolt on
väga sügav huvi seda valdkonda arendada,
et siis võiks ju loota, et selle uuringu soovitused
ja ettepanekud nii-öelda lendavad kõrgelt
ja kaugele, me ise hoiame muidugi pöialt.
Aga oli tõesti, meil oli väga mitmeid soovitusi
ja ettepanekuid ka ka riigi tasandil, mitte ainult kommidele
või raamatukogudele endile. Et eelkõige, mis puudutab ka seda uue rahvaraamatukogu
seaduse väljatöötamist.
Et kas seal saab kindlasti selle uuringu järelduste
ja ettepanekutega arvestada, kui seda süsteemi ümber
korraldatakse ja ma ikkagi rõhutaks, et väga oluline on,
et sellel valdkonnal oleks selline valdkonnaülene riiklik
visioon ja ka seirataks seda, kas siis selle visiooniga
kaasneks tegevuskava ja seda ka seirataks,
kas neid tegevusi ellu viiakse, et vahel ei aita ju
või noh pigem ütleme, et peaaegu mitte kunagi ei aita ainult sellest,
et sa ütled, et eesmärgid on need nüüd hakkame minema,
et seal peavad olema ka konkreetsed sammud
ja nende sammude tegemist tuleks siis jälgida,
et see protsess läheks soovitud suunas. Nõuab päris lõpetuseks küsiksin veel selle kohta,
et kui te käisite nendes raamatukogudes koha peal selle
uuringu käigus siis kui mina olen käinud salvestamas saadet raamatuhoidja,
siis ma pean ütlema, et, et iga kord ma tulen sealt väga
rõõmsa tujuga tagasi.
Väikestes raamatukogudes on nii palju ootamatuid üllatusi,
mis teid võib-olla enim rõõmustas nende ringkäikude juures.
Mis teile seal rõõmu pakkus? Ma olen täiesti nõus sellega, et raamatukogud iseenesest on
hästi sellised positiivse, positiivse õhkkonnaga kohad,
et mulle ka väga meeldib seal riiulite vahel käia
ja unistada sellest ajast, kus, kus mul on aega lõpuks kõike kõiki,
neid huvitavaid ja ägedaid raamatuid.
Lõpuks lugeda ka, aga, aga võib-olla on jah,
meie drink käigud, kuna meie otsisime nii,
nii positiivsed kui ka pilk jäi siis peale sellele,
mis, mis nii hästi ei ole, et tegelikult ikkagi minule
näiteks jäi ühe külastuse puhul silma, et kui me räägime
tänapäeval ka kaugtöö ja, ja kaugtöö võimaluste eest,
et siis tegelikult ka nendes raamatukogudes,
mis võib-olla hiljuti on saanud värskema sellise sisustuse
ja on justkui renoveeritud, siis tegelikult sellele näiteks
ei ole, ei ole alati mõeldud, et seal oleksid sellised privaatsed,
privaatsed, ruumid, kus inimene saaks, saaks näiteks
kaugtööd teha. Et mõned sellised sellised tõrvatilgad ikkagi ikkagi jäid ka
silma ja, ja kui rääkida sellest, et Marleen korra juba
mainis seda, et teatud sellised suured, et meetmed
või hanked võiks olla ka selleks, et draamat koguda,
sellist tehnilist, infrastruktuuri kaasajastada,
sest me kuulsime oma uuringu raames tegelikult päris ka
selliseid nukraid, lugusid sellest, kuidas mõni raamatukogu
ootab seda, et kuskil asutuses kontakse arvutid või,
või mööbel maha, et siis nemad saaksid seda endale. Et noh, siis tekib ikkagi küsimus, et kas tõesti see
raamatukogu on selles kohalikus omavalitsuses nagunii vähe
väärt tõstetud, et ei tajuta seda, et et noh,
et ta ei peaks päris võib-olla sellises sellises seisus
seisus olema.
Et, et raamatukogud kindlasti väga-väga ootavad seda,
et, et ka nendeni jõuaksid siis näiteks eurorahad
ja ja et ka nemad saaksid näiteks sarnaselt
haridusasutustele siis oma oma sisustust
ja ja tehnikat tehnikat uuendada. Aga, aga töötajad eranditult igal pool on olnud väga-väga
meeldivad väga soojad ja toredad.
Et, et üks asi võib-olla mida, mida, mis tundub tänapäeval
ka natuke isegi ootamatu ja üllatav on see,
et kui vähe on ikkagi raamatukogudes selliseid ise
laenutamis võimalusi, et tegelikult ikkagi,
kui sa lähed raamatukokku, siis kuskil on see töötaja,
kes siis ootab seda, et, et tuleb inimene,
kes siis annab, annab oma loetud raamatut tagasi
ja võtab uued, et, et võib-olla seda tööd ikkagi võiks,
võiks teha mingi mingi masin ja raamatukogu tööd tulevikus
ikkagi rohkem võikski jääda jääda siis selliseks inimeste
abistajaks nõustajaks, nendega suhtlejaks,
et teha seda tööd, mida, mida masin teha ei suuda,
lihtsalt neid raamatut triipkoode skännida,
et noh, toidupoest saab igaüks sellega sellega hakkama,
et ma arvan, et raamatukogus võiks, võiks samamoodi seda
tööd näiteks inimene ise teha. Marleen võib-olla tahab täiendada tema, tema käis ka päris
mitmes raamatukogus. Ja ma tahaks öelda, et ma arvan, et see põhiline tõdemus
nendest käikudest ongi see, et nagu Meeli ütles,
nägime väga palju rõõmustavat, nägime ka neid tõrvatilku
meepotis aga, aga ongi nii, et olenemata sellest kui
kaasaegne on see tehnika seal raamatukogus
või kui heas või, või natuke kurvema seisus on need ruumid,
siis nendel töötajatel ikkagi üldiselt silm särab
ja süda on soe ja ma arvan, et see on nagu tegelikult kõige
kõige suurem väärtus, sest et ikkagi väga palju on neid inimesi,
kes lähevad raamatukokku ka selleks, et lihtsalt minna kuskile,
kus on teisi inimesi. Et see sotsiaalse sidususe küsimus on väga oluline,
aga ma tahaks ka öelda seda alati need muudatused,
kui need väikesed asjad, mida saab teha,
ei pea olema kallid ja ei pea olema suured,
et kui me siin enne rääkisime, et milline oli minu viimane
raamatukogu külastus ja ma ütlesin, et see oli Helsingis
siis mis mulje jäi silma, oli see, et seal oli raamatukogu
ees õues natukene aiamööblit ja wifi levis ka ka sinna
raamatukogu ukse taha õue sa said suvel õues varjus olla
ja see aiamööbel oli nii täiskasvanutele kui lastele. Ja lisaks seal oli koertele joogikausse,
et nagu kõigele oli mõeldud ja see oli, need olid nii
väiksed asjad, aga, aga see jäi nagu silma
ja tekitas selle tunde, et jah, kõik on oodatud
ja nagu väga mitmekesine seltskond, et, et see oli vahva. Siin on nüüd mõtteainet kõvasti.
Rahvaraamatukogude rollist Eestis, rääkisid Praxise
analüütikud Meeli Muraasov ja Marleen Allem on suur aitäh
teile klassikaraadiosse tulemast ja ma loodan südamest.
Sellel uuringul on nüüd rõõmsad tagajärjed
ja raamatukogude tulevik saab olema helge.
Aitäh teile. Aitäh kutsumast ja head raamatukogude ajast jätkuga kõigile.
