Fusioonireaktsioone. Teadust kõigile õietolm näitab, kus vanasti katk oli
ja Inglismaal saadi väikestest aatomitest palju energiat kätte.
Need on lühidalt tänased teemad.
Geoloog Siim Veski räägib rahvusvahelisest uuringust,
mille põhjal saame teada, kus täpselt jäid 14. sajandi suure
katku järel euroop pasa põllud sööti ja kus mitte.
Sellest saame järeldada, kui tugev katku puhang kuskil oli.
Füüsik Andi Hektor tutvustab tuumasünteesi
ehk fusioonialase läbimurde tagamaid. Teadlased said nimelt vesinikust heeliumi,
tehes kätt suurema energiaportsu kui eales varem.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Kaugel keskajal keskaja lõpupoole, mõni aasta pärast seda,
kui Eestis oli olnud Jüriöö ülestõus tabas tervet Euroopat
erakordselt suur ja laastav katku pandeemia.
Seda isegi mustaks surmaks nimetatud kui laastav see päris
tegelikult oli.
Ega, ega tagantjärele ei tea.
Aga tänu ühele uuele värskele teadusuuringule,
mille tulemused on avaldatud ajakirjas Nature kalasi and
Evolution ja mille üks autoreid, Siim Veski,
Tallinna tehnikaülikooli bioloogia professor on täna laboris
mu vestluskaaslane. Tänu sellele uuringule teame natukene täpsemalt kui laastav
või mitte laastav see must surm 14. sajandil oli.
Siin veski on, on teadlane, kes on uurinud palju õietolmu
mis seal settinud järvede põhjamudasse ja mis annab meile
infot möödunud aegade kohta.
Saanud muide selle eest ka tänavu riigi teadusaastapreemia
koos Anneli Poskaga samast asutusest.
Palju õnne selle puhul kõigepealt. Aga küsimus, mis siit nüüd võib õhku jääda,
on see, et kuidas siis õietolm, mis, mis on sajandeid
järvemudas talletunud oma mingisugust seost katkuga,
mis levib ju hoopis pisikute abil. Jah, see tegelikult on õigustatud küsimus,
et õietolm kajastab meie maastikku, iseloomu,
kas meil on siin metsad, põllud, heinamaad
või selline ja see on talletunud järvedes.
Ja kui me nüüd mõtleme musta surma peale
või katkuepideemia peale, kus on öeldud,
et, et umbes pool Euroopa rahvastikust suri
ehk siis tolleaegne Euroopa ühiskond, mis on umbes 90
protsendi ulatuses ju agraarühiskond kui pool sellest
agraarühiskonnas sureb, järelikult jäävad ka põllud sööti,
karjamaad nii-öelda metsastuvad. Ja tegelikult see kajastub õietolmuandmetes. Õietolm näitab, mis järvede ümber on kasvanud.
Mis taimestik seal on olnud, just see tolm,
sinna tuleb. Just ehk siis, kui meil on järvede ümber näiteks põllud siis
on seal järvedes väga palju erinevate kultuurtaimede
õietolmu ja kui me seda ühel hetkel ei ole näiteks
katkuepideemia tõttu, siis me võime tegelikult öelda,
et, et inimese tegevus järvede ümber lakkas
või kui näiteks karjamaad kasvab, vaateid metsastuvad,
eks ju. Et see, see annab meile nii-öelda pildi
ja mis meie uuringu puhul võib-olla on huvitavam,
on see, et et need uuringualad olid 300. kohas üle terve
Euroopa Lausaliselt. Et me saame tegelikult ühe ja sama meetodiga päris hea pildi,
kuidas ja mis juhtus siis katkuepideemia ajal,
mida me tegime, oli siis see, et me vaatasime olemasolevaid
õietolmu andmeid mis olid siis enne katku
ja peale katku, ja kui siis nüüd selle enne peale katku oli
mingisugune statistiline erinevus näiteks skulptuur taimedes,
heinamaades, metsastumises või, või teistes sellistes
andmestikust siis me saime öelda, et mingis kohas need
inimtegevus lakkas ja mingis kohas ei lakanud
või isegi suurenes. Ja sellest saab siis kaudselt ka teha järeldusi selle kohta,
et kas umbkaudne hinnang, et pool elanikkonnast kadus katku tagajärjel.
Et kui täpselt, seega ühes või teises paigas,
kas just tõele vastab, aga, aga nii-öelda sa oled
täpsustatud andmeid selle kohta. Tegelikult paleoökoloogid ei lähe nii kaugele,
et nad ütlevad, et mitu protsenti inimestest suri.
Et ma arvan, et meie uuringu tugevus on see,
et ühtse meetodiga igal pool üle Euroopa uuriti
ja need nii-öelda suremuse andmestikud on ju tegelikult
kuskil kirikuraamatutes kloostrites linnades teada.
Aga meie siis nii-öelda läksime maainimesele lähemale
ja saime siis teada, kas siis need kirikuraamatutes ja,
ja, ja mujal siis kajastatavad dokumendid,
kas need lähevad nüüd kokku meie ilmastikuga või,
või mitte ja suures plaanis tegelikult ta läheb kokku,
ehk kus on teada juba dokumentides suured katku nii-öelda laastamistööd,
seal me tegelikult leiame ka oma õietolmu almistikus sedasama. Aga Meie uuringu tugevuseks on veel see,
et Euroopas on ju eriti keskaegses Euroopas
või võtame siin näiteks Eesti.
Meil tegelikult puudub ju igasugune andmestik aastas 1000 347350?
Jah, et mida meil on, jah, me teame, et meil oli Jüriöö
ülestõus seda.
Me teame nooremast Liivimaa riim kroonikast.
Aga see riimkroonika tegelikult lõppeb enne katkuepideemiad
ja see kriim kroonika tegelikult ei kajastu tavalist
põllumehe elu ja selliseid sündmusi, et tegelikult meil ju
puudub igasugune andmestik ja seda nii teistes
Läänemeremaades ka Poolas, eks ju. Dokumente selle kohta on väga vähe ja nüüd meie siis uuring
tegelikult on nagu esimene märge üldse, kas midagi juhtus
või ei juhtunud? See on nüüd väga põnev koht, et nüüd me saame teada ka oma
ajaloo nii-öelda neid valgeid laike, eks ole,
kui, kui nii võib öelda, musta surmaajastul,
saame neid selgemaks.
Mis need tulemused siis näitavad meie Eesti
ja naabermaade kohta? Tulemused saab jagada põhimõtteliselt kolme gruppi,
on olemas piirkonnad, mis siis tegelikult dokumentide kaudu
on teada, et said kannatada ja seal ka õietolm näitab,
et inimtegevus lakkas või oli väiksem.
On olemas alati nagu Eesti, kus tegelikult suhteliselt mitte
midagi näha ei ole.
Me ei teadnud selle kohta enne midagi ja me nüüd näeme oma uurimusest.
Tegelikult midagi ka ei juhtunud. Võib küsida, miks.
Ja siin on nüüd kaks erinevat põhjust, üks on see,
et et katk jõudis tegelikult Eestisse või Eesti aladele üsna
hilja 1351 ehk umbes üks aasta enne oma kadumist.
Ilmselt nii-öelda see, see katk siis jõudis siia hilja,
ei jõudnud midagi teha.
Teine asi on see, et et katk levis meritsi
ja suurimaks vahatekitajaks oli tegelikult viljatransport. Aga kuna Euroopas siiapoole vilja ei tarnitud,
vaid tegelikult hansaliit vedas siitpoolt vilja
ja kaupa tegelikult Euroopasse siis võib olla ka seetõttu on
see nii-öelda Eesti selline pääsemine katkust ilmne,
eks ju. Kui siin nüüd liikuda natukene epitamioloogiasse siis
võib-olla saab tõmmata sellele Eestisse jõudnud
katkubakterile paralleeli, nii-öelda covidi omicron tüvega,
et meile jõudis siia seejärellainetus, see juba nõrgenenud tüvi.
See on puhas spekulatsioon, aga äkki nii oligi? Ja ei, ma selle kohta ei oska midagi öelda,
aga tegelikult selles uuringus me toome,
toome selliseid nii-öelda võrdlusi covidi pandeemiaga ka.
Ja eriti just selles, et, et nii nagu ka Covid epideemia oli,
oli väga laiguline ja väga eripalgeline eri maades,
siis sama võib öelda ka katkuepideemia kohta.
Näiteks räägitakse covid meetmetest.
Poola on tegelikult üks väga hea näide, kus Kazimirgolmas,
Poolas on muidugi ka katk jõudis hiljem. Kas meil kolmandas sulges linnad ja, ja dokumentides on näha,
et Poola kannatas üsna vähe?
Muidugi me peame ka aru saama, et Poolal tollel ajal
puudusid sadamad ja pääs merele.
Ehk ta oligi sisemaa ja kaubandusega kohale jõudnud
või kui jõudnud, siis nõrgemalt ja need meetmed,
mis võeti kasutusele tegelikult ka seda katku levimist pärssiv. Kas tuli veel midagi üllatavat või seni teadmatult välja,
et see, see meie ja naabermaade tulemus see oli siis uudne
ja tegelikult ju ka kooskõlas mõnes mõttes seni teada olnud,
et meil ei olnud mingisuguseid kirjapanekuid ega,
ega ka rahvapärimust suure katku kohta sellest ajast? Selle uuringu käigus tegelikult tuli mul hoopis teistsugune mõte,
et kuna Eestis ja siin Baltimaades midagi juhtunud,
siis mõtlesin ma, et, et kas siis meie andmestik nagu üldse
midagi ei näita.
Ja siis mõtlesin ma tegelikult sellise epideemia peale,
mis, mis olin veel natukene hiljem ehk 1600.-te aastate
lõpus näljahäda sellele järgnev põhjasõda
ja sellele järgnev katk, mis tegelikult on umbes 20 aasta pikkune,
selline noh, väga-väga raske periood, kus kohas räägitakse,
et inimesed Eestist ikkagi väga-väga suures ulatuses
nii-öelda surid välja. Ja kui me vaatame nüüd seda lõiku oma andmestikust,
siis me näeme tegelikult, et Eestis on, see kajastub järve
sätetes ja õietolmu üsna hästi.
Et nii-öelda selliseid Badeemiat tegelikult järvedes pale
ökoloogias kajastuvad.
Aga too must surm, mis oli, ilmselt oli,
jõudis siia liiga hilja ja see, see nii-öelda mõju Eestile oli,
oli väike. Ja oma andmestikku seda ei näe. Kuidas uuringu idee üldse tekkis, seda võib alati küsida,
et mispärast, et see üsnagi mastaapne uuring just nüüd ette võeti,
kas siin on taga mingisugused tehnilised põhjused?
Uurimistehnika on nüüd parem kui enne või on lihtsalt
andmeid kogunenud ajapikku nii palju. Mulle endale meeldib mõelda niimoodi, et et kuskil Max
Plancki instituudis kogunes Covidi ajal rida inimesi nagu
pokaadiodeegaameraanis nad olid nii-öelda covidi vangis nagu
pakatsialased olid siis katku vangis ja nad mõtlesid,
et mida me saame teha, et et me ei saa välitöid teha,
me ei saa liikuda, ei saa konverentsidel käia,
meil tegelikult on, on sarnane nii-öelda katkuepideemia ja,
ja me tahaksime teha midagi uurida midagi,
mis oleks siis selle sellele praegusele situatsioonile sarnane. Ja ma arvan, et, et see idee tegelikult tekkis sealt jah,
andmestikku on kogunenud.
Ja seal töötugevuses ongi see nii, nii paleoökoloogid,
geoloogid, ajaloolased, kultuur, ajaloolased tulid kõik kokku,
sest et artiklis on tegelikult üle 60 autori 20-st maast.
Et mina arvan, et see, see idee tekkis just nii-öelda
covidist lähtuvalt andmed olid olemas, pühendati ühele
nii-öelda Euroopa mastaapse emale epideemiale,
mis tappis, eks ju, 50 protsenti, ütleme eurooplastest
tegelikult on olemas ka viimasel ajal, näiteks eelmine aasta
ilmus raamat 1000 leheküljeline, kus öeldakse,
et lausa 65 protsenti rahvastikust suri. Et see on tegelikult ikkagi märkimisväärne rahvastiku
vähenemine ja see võiks olla nähtav vale Valmestikus. Kas see võiks, kas need tulemused võiks kuidagi aidata meil
paremini toime tulla ka tänapäevaste epideemiate
ja pandeemiate-ga? Geoloogia pole ökoloogia nagu võtmesõna on see,
et me ju me uurime asju, mis on toimunud loomulikult uurides asju,
mis on toimunud, saame me prognoosida asju,
mis on tulevikus.
Aga noh, lihtsam tänapäeval on loomulikult uurida neid protsesse,
mis, mis toimuvad praegu, eks.
Ma ei kujuta ette, et kui võtta mingisugused mudeli alad,
mis on olnud covidi poolest nagu erilised riigi,
kes ei hoidnud oma piire lahti või ikkagi oma piire lahti. Aga tegelikult noh, me tegelikult me ei saa sinna minna,
sellepärast et ega suremus Covidisse ei ole olnud niivõrd
massiline ja tänapäevane tervishoid ja garantiinid
ja eraldatus on, on ikkagi olnud märkimisväärselt edukad.
Ma arvan Aga ajaloolistele teadmistele me saime nüüd uut täiendust,
sellest uuringust kindlasti juurde me teame nüüd täpsemini
eriti just seda, kuidas maapiirkondades katku ajal olud olid. Ja ega see materjal, mis, mis pärineb, on ju kus kohas pandi asju,
kirg keskajal kirikud, kloostrid, maksuametnikud.
Et see, see on seda, kuskohast see pärineb laeva logiraamatut?
Noh, selline kirjalik materjal.
Aga see on kõik linnades ja, ja enamus inimesi elas maal.
Et lisaks linnadele me saame pildimaalt,
mis tegelikult ennem puudus.
Et kui me võtame selle katkulaine saabumist,
et ta saabus, eks ju, Krimmist mustast merelt. Läbi geenoa kaupmeestega, kes õitsalt vilja esimesena Kreekasse,
Itaaliasse, Põhja-Aafrikasse, sealt liikuste,
tegelikult meritsi ümber Hispaania, Prantsusmaa jõudis Skandinaaviasse,
eks ju. Et see tegelikult näitab, kuidas katk nii-öelda
liikus kuskohast, milliseid valasite tabas esimesena need alad,
mida ta tabas esimesena, olid rohkem mõjutatud
ja need alad, kus ta jõudis viimasena, olid vähem mõjutatud,
et selles mõttes on, on nagu see haiguse levikukaart ja,
ja siis nii-öelda inimühiskonna kahjustumise kaart üsna sarnased. Ja loomulikult ka need alad, mis olid väga selgelt sadamate
ümber ja seotud, said kahjustada rohkem ja mida rohkem sisemaale,
mida rohkem eraldatust, seda vähemalt need kajastused olid. Niisuguse senisest täpsema pildi saime siis ette
Neljateistkümnenda sajandi suurest katkupandeemiast,
mis Euroopat tabas.
Ja selle pildi kättesaamisel oli suureks abiks õietolm,
mis oli järvesetetesse ennast varjanud sajandeid.
Minu vestluskaaslaseks täna Siim Veski. Täna on üle mõne aja jälle põhjust rääkida lähemalt
tuumasünteesist Teislikust, tuumasünteesist,
sellest paljut ootavast energiaallikast,
millest tegelikult on aastakümneid juba juttu olnud
ja naljahambad on ka irvitanud, et see tuumasünteesi
energiajaama tulek, et see on konstantse kauguse taga alati
umbes 30 aastat.
Aga nüüd on Inglismaal saavutatud sellealastes uuringutes
uus ja tähtis rekord, mis purustab eelmise rekordi enam kui
kaks korda. Ja see rekord puudutab siis seda, kui palju energiat on
katseseadmest kätte saadud lühikese aja jooksul.
Eelmine rekord oli siis juba üle 20 aasta tagasi,
nii et see näitab ka natuke seda ajaskaalat.
Laboristuudios on füüsik Andi Hektor keemilise
ja bioloogilise füüsika instituudist, et natukene ka rohkem
sellist teaduslikumat tagamaad valgustada.
No alustame võib-olla ikkagi sellest, et kui me räägime
tuumasünteesialastest uuringutest, et see ei läheks segi
meie tavaliste tuumaelektrijaamadega, millega meil siis
õigupoolest tegu on? Jah, tihti nad ütleme fusiooni Fissioon lähevad natuke segamini,
aga seal on võib-olla üks hästi lihtne meetod,
kuidas meeles pidada, kumb on, kumb on kumb.
Et kui me räägime nendest tavalistest tuuma rektoritest,
siis seal suured aatomituumad nagu uraan lähevad
väiksemateks ja kui me räägime nüüd nendest uue tulevikusüsteemidest,
ehkki fusiooni reaktorites, siis seal lähvad kerged
aatomituumad kokku ehk vesinik ja kõik kerged elemendid
lähevad siis raskemateks. Aga nüüd me räägime siis jah, sellest nii-öelda fussioonist,
kus kergemad elemendid meie näitas siis vesinik läheb
raskemateks ehk heeliumiga.
Ja üks kõige tuntum katseseade, mis sellel alal toimetab,
on interLõuna-Prantsusmaal, aga seekordne uudis tuleb siis Inglismaalt.
Mis asutus seal Inglismaal sellega tegeleb
ja kuidas see siis nii on, et üle maailma mitmel pool see
uuring käib? Ja et nüüd võib-olla peabki natuke ajalukku hüppama,
et kui, kui Prantsusmaal seda suurt Hitlerit hakati ehitama,
siis tegelikult oligi juba ette nähtud, et tehakse üks
väiksem süsteem.
See on siis eesti keeles oleks selle lühend Sis Jet inglise
keeles jet.
Ja see oligi mõeldudki nagu nii-öelda katsesüsteemina selle
itter jaoks. Ja sai oluliselt kiiremini valmis, kui nad on väiksem
ja selle peale on tegelikult tehtud päris palju unikaalset,
et ütleme, teadustööd, arendustööd, seal on päris palju
paremini aru saadud, kuidas plasma käitub,
kuidas kuidas materjalid ser nendes niinimetatud fusiooni
reaktorites käituvad.
Nii et see on igati tubli, tubli väike süsteem olnud. Ja üheksandal veebruaril tehti siis avalikuks see saavutus,
mis tegelikult saavutati juba möödunud aasta lõpul detsembris.
Mis seal siis õigupoolest nii märkimisväärset sündis? Jah, et võib-olla jällegi, et seda ka selle sündmuse
tähtsust arusaadavaks teha, et kui oluline see on,
siis võib-olla peab natuke rääkima seda tausta,
et mis, mida sa üldse, mida see süsteem endast üldse kujutab.
Ja see süsteem on selline hiiglaslik, mõnes mõttes magnet
ja miks ta on magnet magnetada sellepärast et kui me tahame
neid kergeid aatomituumas kokku panna näiteks selles
süsteemis konkreetselt pannakse kokku Sist neuteeriumi
ja triitumi aatomituumad, mõlemad vesiniku isotoobid siis me
veel tuleb saavutada ülikõrge temperatuur,
nii kõrge temperatuur, miljonid kraadid,
mida me noh, kui kui nii kuum materjal millegagi kokku puutub,
siis noh, mis, mis juhtub, see materjal isegi mitte ei sula,
vaid aurustub hetkega. Ja teisest küljest see plasma jahtub kohe maha,
seega me peame selle ülikuuma.
Aine kutsutakse Splasmaks hoidma selle seadme,
selle reaktori seintest võimalikult eemal,
üks viis seda teha väga tõhusalt on tekitada väga tugev magnetväli,
mis hoiab nüüd selle kuuma plasma reaktori seintest eemal.
Ja noh, loomulikult see on, tehniliselt on see selline
hiigelsuur ja keeruline pusle ja põhiline probleem nendes
väikestes reaktorites ongi väikestes süsteemides ongi see,
et seda plasmat piisavalt kaua hoida seal sellest kambri
seintest eemal. Ja see rekord, mida nüüd, mille nüüd jett siis saavutas
eelmisel aastal see oligi selline, et ta suutis viis
sekundit hoida seda plasmat kambri seintest eemal,
samal ajal kogu selle viie sekundi jooksul umbes sellise 10
megavatti võimsusega, see tuumareaktsioon seal toimus siis
kus need teoteeriumi triitumi tuumad omavahel ühinesid.
Ja see on tõepoolest suur saavutus, sest enne seda rääkisime
ikka palju lähematest aegadest seal. Ja rekord seisneski siis ühest küljest selles,
et, et see energia tootmine kestis viis sekundit kauem kui
kunagi varem.
Aga mis veel eriti tähtis, et see energiahulk,
mis sealt välja tuli, selle aja jooksul on ka rekord
ja see ongi nüüd see suurus, mis on üle kahe korra suurem,
kui eelmine rekord, mis saavutati sealsamas jättis. Jah ja noh, võib-olla seal nende süsteemide võib-olla tuleb
rääkida sellest ka, et väga tore, me saime sealt nii palju
energiat kätte, aga miks. Ka selles süsteemis veel on niimoodi, et tegelikult seda,
et seda olukorda saavutada, me praegu veel paneme sinna
rohkem energiat sisse, kui me tegelikult sealt välja saame.
Ehk me kuulutame selle plasma üles, seal on erinevad tehnoloogiad,
kuidas seda plasmat kuumutada.
Tavaliselt kasutatakse mikrolaineid selleks,
nii et ka selles süsteemis, tegelikult paneme ikkagi rohkem
energiat sisse, kui me sealt välja saame. Aga hüpotas nüüd natuke tulevikku ehk Hitleri juurde,
siis inter saab olema selline esimene süsteem,
kus me siis tõesti saame palju rohkem energiat välja,
kui me selle sisse paneme. On see nüüd ikka kindel, et Hitlerist me hakkame rohkem
energiat välja saama, kui sisse paneme. Ja nüüd on üsna kindel juba, et noh, see oligi endaga kindel,
sest õnneks füüsikud ikkagi oskavad ütleme,
arvutitel seda plasmat nii hästi modelleerida
ja miks nad seda nii hästi oskavad, ongi jällegi tänu
sellele Jetile, sest ette oli esimene selline suurem süsteem
kus sai siis piisavalt suures ruumalas plasmas,
juba on jälgida, nii-öelda mõõta, kuidas ta käitub seal magnetväljas.
Plasma käitumine magnetväljas on väga keeruline protsess. See on natuke selline kaootiline protsess,
ehk see sarnaneb noh, sellisele toredale nähtusele nagu ilma muutumine,
mida, nagu me teame, üsna keeruline ennustada.
Sama voodi, plasma nii-öelda hoiustamine hoidmisel
magnetväljas on väga keeruline ülesanne.
Ja see Ta on meile väga palju õpetanud, kuidas seda paremini hoida.
Ja noh, seda me saamegi nüüd ära kasutada omakorda nendes modelleerimisprogrammides,
mida teadlased arvutitel jooksutavad ja omakorda siis no
sealt me saame juba modelleerida seda suurt intert süsteem
ja selle puhul on nüüd üsna kindel, et see töötab nii nagu
nagu Me ennustame Aga mis on ajaline ennustus, kas vähem kui 30 aastat juba? No nüüd on juba vähem kui 30 aastat jah,
et Twitteri intervjuu häda võib-olla ei olegi niivõrd see
tehnoloogia küsimus, vaid see, kuidas seda Teie korraldati,
et see on jagatud väga paljudeks pisikesteks tükkideks,
mida iga tüki eraldi riik.
Ja noh, see ka seal noh nagu ikka juhtub aeg-ajalt,
mõnes riigis saab teadusraha otsa ja siis on asjad seisma
jäänud ja siis tuleb jälle kas kellelegi teisele riigile
anda ja seal palju vaidlusi seal ja nii edasi,
nii edasi, et noh, et selline ütleme nii,
et see on hea näide, kuidas ei tohi selliseid projekte organiseerida. Aga, aga teisest küljest noh küll ta küll ta jõuab ükskord
ikkagi sinnamaani, et valmis saab.
Teisest küljest on jällegi on tulnud siit kõrvalt toredaid uudiseid,
et ka mõned ettevõtted arendavad seda tehnoloogiat küll
natuke teise nurga alt, aga noh, kui hästi läheb,
siis võib-olla suudavad isegi noh nii-öelda enne,
kui intervalmis saab teha natuke teist tüüpi plasmasüsteeme,
mis suudavad ka saavutada. No Ameerika ühendriikidest tuli eelmisel aastal selline uudis,
et nemad on vist natuke teise tehnoloogia abil saavutanud
tuumasünteesis selle sisse pandava ja, ja väljasaadava
kättesaadava energia suhterekordi 0,7 vist said nemad. Jah, see on just see on üks teine nii-öelda koolkond selles valdkonnas,
et kui, kui siin Me rääkisime plasmast ja magnetväljast
ehk mõni mõnikord kutsutakse neid süsteeme dokkamakideks
ja selles maailmas on veel üks süsteem, mille nimel Stella
raator ja noh, lisaks on veel veel veel lineaarseid süsteeme.
Aga hoopis teine koolkond või viis seda reaktsiooni tekitada niimoodi,
et võetakse, võetakse see näiteks väike kuulike,
väike tabletikene, mingit kerget materjali,
näiteks sedasama teoteeriumi ja triitumi segu
ja siis tulistatakse sinna pihta väga võimas laservoog. Seda peab igast küljest tulistama.
Laser, Vooksid nii-öelda piltlikult öeldes pressib selle
pisikese aine mullikesed kokku ja pressib ta nii kuumaks
ja nii kõva surve alla, et seal algabki seesama fusiooni reaktsioon,
sarnaneb küll siis väiksele plahvatusele väiksel tuumaplahvatusele.
Aga noh, see plahvatus on muidugi nii väike,
et ta mingit kahju ei tekita.
No muidugi need lasersüsteemid, ma pean kohe ütlema,
et need on oluliselt keerulisemad. Et seal on probleemiks see, et, et seda seda laserkiirgust
niimoodi ühtlaselt ümmarguselt kokku koondada on vaja üsna
keeruliste peeglite ja läätsede süsteemi võib rihmade
süsteem olla väga täpne ja sellise süsteemi häda on selles,
et kui see plahvatus seal keskel toimub,
siis kipub neid optilisi seadmeid rikkuma,
nii et noh küll, räägitakse, et sealt võivad ka tulla
sellised kommertslahendused, aga noh, ütleme mina ise usun
nii-öelda kõhutunde pealt, et ikkagi pigem tulevad
sellistest plasmasüsteemidest. Kui need kommertslahendused tulevad ja energiat hakkame
saama tuumasünteesi ehk fusiooniga.
No see muudab tegelikult ju nii-öelda seda rohepöördemängu,
ma arvan, kõvasti esiteks on see süsinikuvaba,
mulle tundub see tootmine.
Ja teiseks ma ei tea, kui kallis või odav see tuleb,
et see veel selgub. Nojah, et eks nende tulevikutehnoloogiatega on natuke see häda,
et üsna tänamatu töö on seal midagi ennustada,
et et kui me räägime siin ka see paljuräägitud itter,
see on küll väga tore reaktor, aga ta, ta ei ole ikkagi veel
selleks disainitud, et seal toota elektrit.
Et tegelikult alles pärast Hitlerit, et noh,
räägitakse siin kunagi räägite aastast 2035,
no nüüd ma kardan, et see on võib-olla isegi natuke lükkub
edasi kuhugi 40.-sse võib-olla 45.-sse aastasse. Et võib-olla me näeme, et kui tohutult pikad on need ajaskaalal,
aga jällegi interist võib tulla ka nagu üllatusi,
et plasma kontrollimine on lihtsam, kui me ootasime.
Võib-olla see plasma soojendamine on näiteks lihtsam
ja tulevad ka seal uued tehnoloogiad.
Nii et noh, läbimurdeid võib tulla.
Ja noh, lõpuks on jällegi tahes-tahtmata lasi kinniga rahas,
et selliste suurte eksperimentide puhul noh väga hea oleks,
kui oleks ka näiteks konkurents nende vahele,
et ütleme, konkurents tahame või ei taha,
on ikkagi edasiviiv jõud. Ja noh, kui on maailmas ainult üks eksperiment,
mis midagi katsetab, siis noh, need inimesed teavad,
et neil ei ole mingit väga suurt survet taga
ja võistlusmomenti.
Et võib-olla noh, ma tahaks näha vähemalt peale Hitlerit,
võib-olla ikkagi tuleb konkureerivaid selliseid süsteeme,
mis, mis üritavad siis ka 11 öelda, natuke üle trumbata,
nii ajas kui kui ka võib-olla efektiivsuses. Ja see ameeriklaste lasersüsteem, see pakub konkurentsi interile. Kes teab, et ega, ega kunagi ei saa öelda nagunii varases
tehnoloogia arendusfaasis, et ta ei paku konkurentsi,
et ma arvan, et ta ikka natuke pakub konkurentsi ka,
et ta võib-olla pakub juba selles mõttes konkurentsi
karediter inimesed teavad, et noh, kõrvalt areneb selline
tehnoloogia võib-olla siis nad liigutavad ennast tibakene kiiremini. Itter ja jett ja, ja dokkamakid ja tuleb välja kahetse.
Laseriga tulistatav tablett kasutab kütuseks siis vesiniku,
vesiniku teisendeid, täpsemalt triitiumi
ja Theodeeriumi.
Kas meil on piisavalt selle kütusevaru ja ma olen kuulnud,
et vähemalt triitiumann suhteliselt haruldane element Ja see on väga hea küsimus, et tõepoolest tegelikult nendes
kui me räägime nüüd Tulevikku kommertslahendustest,
siis triitim ja Depteerime ei ole seal väga head
teoteeriumit on looduses üsna palju, seda ta ei ole ka eriti kallis.
Triitumiga on palju, palju keerulisem lugu,
triitumann lühita, laguneb, tema eluiga on natuke rohkem kui
10 aastat poolestusaeg ja seega teda peab kuidagi kas
kunstlikult juurde tekitama, mis on võimalik näiteks need
tavalised tuumareaktoreid, mis siin Euroopas podisevad,
paljudes riikides tegelikult toodavad kogu aeg triitumi
väiksel määral juurde. Aga, ja, ja sellest nii-öelda sealt on võimalik seda saada.
Teine viis triitiumi toota.
Nende reaktorite Sis fusiooni reaktorite tarbeks on niimoodi,
et kuna need seal tekib väga tugev neutronite voog,
siis selle reaktori, selle plasmakambri teatud osad
piirkonnad saab vooderdada näiteks liitiumi rikka materjaliga.
Ja siis, kui need neutraid pommitavad liitumiselt omakorda
juba tekib siis triitiumi sinna kambrisse juurde. Ja noh, selliseid nii-öelda ise ise genereerivaid ahelaid on
veel välja mõeldud, et, et see on üks viis,
kuidas, kuidas, muidugi ja noh, üks lahendus,
no räägitakse ka heelium kolmepõhisest süsteemist.
Aga jällegi teab, et loodus ka heelium kolm üsna vähe.
Nii et neid lahendusi, neid nii-öelda reaktsioone,
mida seal reaktorist läbi viia, on veel. Nii et tegelikult uurimist jätkub ka siis pärast seda,
kui see esimene kommertslahendus on, on turul,
aga niisugused on lood siis praegu tuumasünteesi
ehk fusioonialaste uuringutega ja meie jutuajamine andi
hektariga tõukus möödunud aasta lõpul saavutatud
ja veebruari algul avalikustatud uuest energia tootmise
rekordist sellel alal. Tänases saates oli juttu katkust ja tuumasünteesist.
Juttu ajasid Siim Veski, Andi Hektor ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
