Teadust kõigile geene on eluks möödapääsmatult vaja,
kuid mõnel inimesel on mõnda geeni liiga palju.
Mis siis saab, kuidas mõjutab see inimese elu?
Seda on uurinud Šveitsi ja Eesti teadlased,
nende seas maarjalepamets.
Eestimaa ja metsateedel jalutab ja luusib koeri,
mõnel neist ka kõhusussid.
Mõned neist ka päris ohtlikud nugised. Sooleparasiitide levimusest Lääne-Eesti koerte seas uuringu
teinud Urmas Saar maja Ants Tull on täna samuti saates.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Inimese geneetika on keeruline ja veel keerulisemaks teeb
selle asjaolu, et mõnikord on inimesel mõnest geenist mitu koopiat.
Ja asi ei ole mitte selles, et et meil on kaks komplekti kromosoome,
üks emalt, teine isalt vaid asi on veel natuke teine.
Tegu on nimelt nähtusega nimega koopia arvu variatsioon.
Ja nüüd on teadlased täpsemalt, et Eesti teadlased
ja Šveitsi teadlased teinud ühe tähelepanuväärse uuringu
koopia arvu variatsiooni kohta ja selle seoste kohta
inimestel avaldavate tunnustega. Uurimiste tulemused on avaldatud ajakirjas American Journal
of Human Genetics ja üks uuringu autoreid maarjalepamets
Tartu Ülikooli Eesti geenivaramust on laboris,
stuudios. Aga et nüüd asjast kohe algusest peale õiget aimu saada,
siis küsin kõigepealt, et mis nähtus see koopia arvu
variatsioon siis õigupoolest on. Kui me kujutame ette inimese genoomi siis me võime mõelda sellest,
kui molekulaarsete ehitusplokkide jadast
ja neid plokke nimetame nukleotiidideks ja enamik Neid
nukleotiide on kõigil inimestel ühesugused,
aga teatud piirkondades või teatud positsioonidel toimub varieeruvus.
Ja põhiliselt uuritakse ühe nukleotiid seid varieerusi.
Et see, see on nagu kõige levinum uuring. Ja nukleotiid, ma tuletan veel korra meelde,
et, et see on see kõige väiksem üks väiksemaid geneetika
üksusi AG-d ja c seal nukleotiid.
Ja mõnikord üks nendest erineb. Jah, ja sellist ühe nukleotiid, sest varieeruvust on
küllaltki lihtne tänapäeva tehnoloogia juures määrata.
Aga on ka olemas teine suur koalitsioonide grupp
ehk struktuursed variatsioonid ja need on siis sellised
suuremad genoomsed, ümberkorraldused ja koopia arvu
variatsioonid on just üks selliste struktuursete
variatsioonide alamliik. Ja nime järgi siis enam-vähem võibki arvata,
mis asi see koopia arvu variatsioon on. Jah, et kui koolibioloogiast me teame, et et tavaliselt
inimesel kõik geenid ja genoomi piirkonnad on kaheskoopes,
millest siis üks on emalt ja teine isalt siis lihtsustatult
võib öelda, et koopia variatsioon ongi nagu kõrvalekalle
sellisest reeglist kus inimesel võib-olla mingist
piirkonnast ka kolm või rohkem koopiat ja seda me nimetame
tublikatsiooniks või siis on mõni piirkond puudu,
on kas ainult ühes koopas või üldse puudu siis seda me
nimetame talatsiooniks. Koopia arvu variatsiooni definitsiooni järgi võib see olla
kuni mõne 10-st nukleotiidist kuni siis terve kromosoomi pikkuseni. Et terve kromosoom võib ka olla, aga võib ka olla näiteks
osa geenist näiteks mitte tervikgeen isegi,
vaid, vaid selle väike jupp kordub. No võib arvata, et, et kui niisugune muutus inimese genoomis,
on need siis enamasti on see kahjulik või on ka selliseid
neutraalseid juhtumeid ja mine tea, isegi kasulike. Enamusi geneetilist varieeruv, sest me võime vist pidada
küllaltki neutraalseks kui peaaegu neutraalseks
või siis vähemalt me ei ole tuvastanud selle seost ühegi
haiguse või, või tunnusega.
Aga meid jah, huvitavad eelkõige sellised variatsioonid,
mis on siis kahjuliku mõjuga.
Samas muidugi kui koopia arvu variatsiooni tulemusena muutub
meie kehas mingisuguse aine hulk suuremaks
või vähemaks siis ja see Haine mitmel pool meie kehas
avaldab mõju, siis võib ka olla sama kooperoveritsioonil nii
kahjulik kui ka mingisugune kasulik efekt näiteks ühte
haigust põhjustab aga teise testi jälle pigem vähendab
tõenäosust saada. Aga üldiselt võib siis arvata niimoodi loogiliselt,
et kui meil geenide arv on suurem kui tavaliselt,
et siis teatavat ainet tekib organismi ka rohkem.
Aga kui levinud see geeniarvu variatsioon siis,
kui nähtus üleüldse on inimestel tuleb seda ette tihti
või on see Harvik nähtus? Aga see, kui palju me suudame tuvastada kooper variatsioone
inimesel sõltub väga palju sellest tehnoloogiast,
metoodikast, mida me kasutame, et see metoodika,
mida me antud töös kasutasime, võimaldab leida ainult,
et päris suuri koopia, arvu variatsioone
ja need siis üldiselt on ka keskmiselt kahjulikumad
ja koopiaarvu, variatsioonide puhul kehtib selline reegel,
et nad üksikult võttes kõik on suhteliselt harva
või väga harvad. Aga kõik koos on nad jällegi suhteliselt tihedasti esinevad,
et me meie töös näiteks me nägime, et 40-l protsendil
uuringus osalejatest oli vähemalt üks selline suur koopia
arv ja 10-l protsendil oli isegi rohkem kui üks. Aga jõuamegi siis nüüd just selle uuringu juurde.
Kust üldse see mõte tuli, et nüüd just inimeste geenikoopia
arvu variatsioonist siis selline ülevaade saada. No see, et koopia arvu variatsioonid on seotud erinevate tunnustega,
on, on juba ammu teada, aga need üldiselt on analüüsid on
pigem sellised, kui kellelgi on mingi suhteliselt raske
sündroom ja siis nad arstid hakkavad otsima selle põhjust
ja leiavad põhjuseks mingisuguse koopia arvu.
Et sellist uuringut, kus täiesti pealtnäha tervete geenidoonorite,
et nendel koopia arvu uurida, et selliseid uuringuid väga
palju tehtud ei ole, et küll on tehtud neid ühe nukleotiidi
variantide uuringuid, aga nende uuringute põhjal me olemegi näinud,
et kasutades siis lähisugulasi või lausa kaksikuid,
et tegelikult see varieeruvus meie tervises
ja välimuses, mis, mida geneetilised faktorid peaksid põhjustama,
on oluliselt suurem kui see, mida ainult need
üksiknukleotiidid variandid suudavad ära kirjeldada. Ja, ja üks viis seda nii-öelda peidus olevat varieeruvust
leida ongi uurida siis neid struktuurseid variante,
mille hulgas on ka koopia, arvud, variandid. Ja Eesti geenivaramus on seda materjali küll,
mida uurida.
Uuring käiski selle põhjal siis. No me tegime selle koostöös Šveitsi teadusgrupiga Lozani
ülikoolist ja nemad esialgu kasutasid Ühendkuningriigi biopanka,
mis on umbes 500000 geenidoonorit ja leidsid seal need koopia,
arvu variatsioonid.
Ja, ja meie koostöö nendega on kestnud juba aastaid
ja siis nad ka selles küsimuses pöördusid meie poole,
et me saaksime ka enda geenivaramu andmetes vaadata neid
neid kooper ja nende seoseid. Kas see uuring on kuidagi ka mõnes mõttes uudne,
et varem ei ole nii palju koos vaadatud neid koopia arvu
variatsioone või oli tegemist sellise rutiinse tegevusega? Pigem mitte rutiinse, tegelikult kogu koopiaarvu,
variatsioonide seoste otsimine tunnustega on üpriski uus
vähemalt sellisel selgel skaalal, kus me vaatame neid kooper
variatsioone üle kogu inimese genoomi ja võtame väga
paljusid erinevaid tunnuseid, millega me seoseid otsima. Mis siis seoste otsimisega välja tuli? No kui me vaatasime 57 erinevat tunnust,
Me ei vaadanud ühtegi sellist konkreetset haigust,
aga, aga pigem just selliseid mõõdetavaid pidevaid tunnuseid
näiteks nagu inimesed, kus või kehamassiindeks,
aga ka mitmete ainete kontsentratsioone meie meie veres ka
näiteks selliste, mida tavaliselt arsti juurde minnes siis
vereproovist määratakse ja mis on väga tihedalt tegelikult
seotud meie tervise või, või haigustega,
mis meil on ja 47 sellise tunnuse kohta me leidsime,
et see on seotud vähemalt ühe koopia arvu variatsiooni ka
meie meie genoomis. Näiteks inimese pikkus on üks niisugune tunnus tuleb välja. Jah, aga üks, üks huvitav näide, mis mulle endale huvi pakub,
on näiteks see, et 16.-st kromosoom, mis on üks koopia arvu
variatsiooni tublikatsioon, siis kus nendel inimestel,
kellel on kahekoopia asemel kolm nendel noortel tüdrukutel
Sis ja naistel on Menarhe vanus ja ka menopausi vanus kuni
ligikaudu kaks aastat varasem ülejäänud naistest.
Ja, ja see on selles mõttes ka huvitav, et kui me tavaliselt
oleme harjunud, et geneetilised variatsioonid põhjustavad efekte,
mis on eraldiseisvatena päris pisikesed ja,
ja see kogu efekt tuleneb sellest, et, et neid kõiki
vaadatakse koos ja nad kombineeritult moodustavad selle
suurema efekti siis koopiaarvu variatsioonide puhul me just näeme,
et tõepoolest see efekt võibki olla aastates,
et see üks variant põhjustab sellist suurt efekti
ja selle konkreetse näite puhul ka näiteks ühe nukleotiidi
analüüside analüüsides on näidatud, et, et seesama piirkond
on seotud, nende tunnustega, aga ei ole suudetud leida,
mis selles piirkonnas siis täpselt seda muutust põhjustab. Ja, ja nüüd siis see koopia, arvu variatsiooni analüüs
tõepoolest aitas meil leida väga konkreetse kandidaatgeeni
siukse funktsionaalse järjestuse, mis siis võiks selliste
efekti põhjustada. Ahaa, aga kuidas üldiselt nüüd oligi, et kas koopia arvu
variatsioon või siis ühe nukleotiidi variatsioon kumb neist
annab siis selliseid teravamaid efekte ja kumb on selline
leebem tavaliselt? Üldreegel võiks olla see, et Cooper variatsiooni efektid on
ikkagi oluliselt oluliselt suuremad sest kui üks väike ühe
nukleotiidi variatsioon suudab ainult korraga natuke
pahandust teha, siis koopia arvu variatsioon suudabki
oluliselt rohkem pahandust teha, sest ta on suurem
ja tema tulemusena võivad terved geenijärjestused olla
kadunud või, või mitmekordistunud ja see on päris päris suur effekt. Aga eks oleneb ju ka sellest, et kas on kordistunud
tervikgeen või on üks geeniosa läinud kordusesse,
et ma ise kujutan ette, et see osaline kordistamine ajab
päris segi mõnikord selle süsteemi. Ja ja tegelikult isegi väljalõikamine või siis Deleteerimine on,
on veel omakorda suurema efektiga kui lihtsalt kordistumine.
Inimese organism on selles mõttes tark, et tal on palju varuväljapääs,
et kui midagi on natukene katki, siis, siis tal on mitu teed,
kuidas organism saaks ikkagi toimida.
Aga, aga jah, delegatsioonide puhul on siis efektid
tavaliselt suhteliselt suured. Ja nüüd me saime siis umbes 50 uut seost teada. Jah 47 tunnuse kohta, aga seoseid kokku oli üle 130. Ahaa, nii et mõnda tunnust võib mõjutada lausa mitu koopia
arvu variatsiooni juhtumit, juhtumi tüüpi. Ja kui nad erinevates geenipiirkondades paiknevad kooper
variatsioonid võivad sama tunnust mõjutada.
Ja tegelikult me vaatasime ka kõigi koopiaarvu variatsioonide,
mis ühel inimesel siis olemas on nende kogu seost inimese
tervisele või, või tervisega seotud olevatele tunnustele.
Ja selles puhul, kui me enne siin arutlesime,
et kas on efekt kahjulik, et siis sellisel juhul On küll
näidatud või Me näitasime, et mida rohkem,
Neid nukleotiide on inimesel mõjutatud koopia arvu
variatsiooni poolt. Seda näiteks suurem on tema kehamassiindeks keskmiselt,
seda kehvemad on tema maksa ja neerunäitajad,
mida me vaatasime või ka üleüldised, kognitiivsed võimed
võivad olla sellest häiritud, et seal me tõepoolest näeme
seda kahjulikku mõju. Mida nüüd tuleks edasi uurida, tundub, et siin uurida on
veel palju või on nüüd kõik selge? Ja sellest, et kõik oleks selge, oleme veel päris päris kaugel,
et kindlasti tasub vaadata koopiaarvu, variatsioonide seoseid,
siis otseselt haiguste diagnoosidega.
Ja, ja sellekohased uuringud meil ka juba käivad.
Ja, ja teine võib-olla aspekt siin on see,
et kuna koopiaarvu variatsioonide analüüsid on ikkagi üpris
lapsekingades alles siis kogu see metoodika,
mis selle ümber käib, on veel vägagi välja töötamata
ja ei ole tekkinud mingeid standardeid, nagu on ühe
nukleotiidi variantide puhul. Et see on üks asi, millega mina isiklikult väga palju tegelen,
et jess teda koopiaarvu, variatsioonide kvaliteeti
ja metoodikat arendada. Sellised on siis nüüd meie teadmised geenide koopia arvu
variatsiooni kohta praeguse seisuga ja neid teadmisi on
aidanud teiste seas täiendada ja aitab veel edasi maarjalepamets.
Mu tänane vestluskaaslane Koerad on sellised toredad loomad, tulevad teinekord vastu,
liputavad saba, mõnikord ka hauguvad kurjalt,
olenevalt olukorrast.
Aga tegelikult võib mõnikord olla nii, et pealtnäha täiesti toredal,
kuid seal on on väikesed sisemised mured.
Et kvartal võivad kõhus olla näiteks ussid,
sooleparasiidid ja kahtlemata, kui on looduses nähtus olemas,
siis on ka teadlased, kes seda nähtust uurivad
ja tänangi labori stuudios Ants Tull ja Urmas Saarma Tartu
Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudist,
kes on nüüd valmis saanud uuringu Lääne-Eesti koerte
sooleparasiitidest ja avaldanud tulemused ajakirjas Journal
of Helmentalotši. Kas see uuring sündis puhtalt teaduslikust huvist,
et teada saada, kuidas olukord on või on Lääne-Eesti koertel
parasiitidega ilmnenud juba teadaolevalt suuremaid probleeme? Urmas Saarma no uuring sai tegelikult alguse huvist teada saada,
milline on kiskjate mõju rannaniitude lindudele,
eelkõige Matsalu kandis.
Ja, ja siis kogusime erinevate kiskjate proove kokku üle 600 proovi.
Aga toitumisega koos käivad alati ka nii-öelda toiduahelat
pidi liiguvad sageli ka erinevad parasiidid
ja osad neist on ka inimestele väga ohtlikud mõned vähem ohtlikud.
No Eestis vast kõige ohtlikemateks võiks välja tuua Ehina kokke,
kes on siis mõnemillimeetrised, pisikesed paelussid. Aga seda vihasemad tegelased nad on ja kui inimesed nendega nakatuvad,
siis kui õigeaegselt neid ei tuvastata, siis tuleb tegeleda
kas organite siirdamise või või koguni ei ole enam midagi teha,
inimene sureb selle haiguse kätte.
Aga on ka loomulikult teisi väga ohtlikke parasiite
ja meie oma töörühmaga tereoloogia õppetoolis Tartu
Ülikoolis uurimegi erinevaid Sonootilisi patogeene,
kes siis levivad nii metsikute loomadega kui koduloomadega,
mis tähendab Soonootiline, Saunootiline ongi siis
Sonootilised ongi sellised parasiidid, kes siis nakatavad inimesi. Et kõige lihtsamalt öelduna Nii et ikkagi inimese huvi on siin väga otseselt mängus
ja tegelete asjaga laiemalt mitte ainult koerte põhjal,
vaid, vaid vaid üldse kiskjad. Just et et ökosüsteemides on palju erinevaid loomi
ja meie huvi oli siis teada saada, et mis,
mida siis millised parasiite siis levitavad keskkonnas
erinevad kiskjaliigid ja palju seal siis Onzonootilisi Ja mis siis seni selgunud on?
On siis Lääne-Eesti rannaniitudel olukord päris ohtlik
inimesele või, või võime sinna julgelt siis vaatama minna? Need proovid, mida meie kogusime ja analüüsisime nende põhjal,
siis selgus, et koerad on päris kõrgel määral nakatunud
erinevate soole nugilistega ja põhilised,
keda meie leidsime nugilistestoid, siis paelussid kuhu
kuulub terve rida siis neid ohtlikke parasiite,
kes võivad ka inimest nakatada. Ja et ma lisaks ütleks, et, et oleks ka arvuliselt teada,
siis siis 87 protsenti meie uuritud koerte väljaheidetest
sisaldasid siis erinevate parasiitide mune
ja vaba mainiks ka veel seda, et, et me oma uurimustöös siis
ikkagi eelkõige keskendume sellistele meetoditele,
mis siis loomi kuidagi ei kahjusta ja, ja seetõttu me ka
korjasime loomade väljaheiteid, mis tegelikult sisaldavad
endas väga palju informatsiooni loomade kohta. Et me saame tegelikult väljaheite põhjal tuvastada selle
loomaliigi geneetiliselt morfoloogiliselt on ka võimalik,
aga geneetiliselt on see mõistlikum, sest see on oluliselt
täpsem meetod.
Et mitte nii-öelda segada liike omavahel.
Ja samuti on võimalik siis väljaheidete põhjal noh,
nagu selles uuringus tegime, uurida siis erinevaid patogeene
parasiite samuti on võimalik uurida, millesse loom toitunud on. Ka näiteks on võimalik uurida loomade stressitaset
analüüsides erinevaid hormoone, uurida loomade kodupiirkondi
tuvastades neid geneetiliselt, siis tehes kindlaks siis
erinevate indiviidide nii-öelda väljaheidete paiknemise
järgi loomade kodupiirkondi ja nende liikumisteekondi.
Nii et seal on võimalused on väga suured,
nii et nii et üks väljaheide ei ole mitte ainult üks,
üks ebameeldiv nii-öelda asjandus kuskil teeservas,
vaid vaid ta tegelikult sisaldab loomade kohta ikka väga
palju olulist informatsiooni. Kui ulatuslik see uuring teil on, et kammita päris tihedalt
maa-ala läbi ja, ja otsite neid väljaheiteid. Keskenduti peamiselt siis maapiirkondadele,
mis paiknevad asustustele suhteliselt lähedal.
Me käisime mööda teid mööda sissetallatud radu kui ka mööda
selliseid tolmumõtteid, kus siis korjasime kõik väljaheited
kokku ja neid piirkondi oli mitmes kohas Lääne-Eestis.
Peamine koht oli Matsalu rahvuspark ja selle ümbrus.
Aga lisaks oli Provega Hiiumaalt ning Häädemeeste kandist. Nii et päris lai pilt sai ette.
Ja siis, kui koer liigub tee ääres, siis,
siis ilmselt ta ei ole mingi selline kodus elav koer.
Hoidku sellest, et ketikoer, et ta on selline vabalt liikuv koer,
võib-olla isegi võib öelda, et hulkuv peni Jah, seal on kindlasti kõiksugu variante esindatud,
et osad, kes siis käivad ainult kodu lähedal,
osad, kes siis hulguvad nagu pikemalt ringi
ja kaugemale, aga aga noh, seda on nagu,
ütleme, väljaheidete põhjal seda nagu kindlaks ei tee,
et, et naljalt, et, et mis tüüpi koeraga oli tegemist,
aga aga see ei olnudki nagu otseselt nagu eesmärk tuvastada
neid neid koeri indiviidi põhjal. Vaid eesmärk oli ikkagi analüüsida, et kuivõrd siis on
keskkond saastatud parasiidi munadega, mida koerad siis levitavad. No tegelikult võib arvata, et kui inimesel ei ole
spetsiaalset huvi koera väljaheite vastu,
siis tasub pigem pigem siis kas kui oma koer siis siis ettevaatlikult,
et eemaldada see keskkonnast ja muidu siis mitte puutuda,
eks ole, aga kui ohtlik see selline koerte sees leviv
parasiitnakkus eriti siis nüüd tehinokokid
ehk paelussid tegelikult inimestele, kes mööda teed käivad,
võib-olla? No mööda teed käies ei, erilist ohtu ei ole,
aga kui on näiteks kaasas koer siis, siis nemad võivad
teiste loomade väljaheiteid seal nuhutada
ja lausa ka nii-öelda füüsiliselt puutuda nendega kokku,
kas siis nina kaudu või ja kui noh, seal on mingi väikevõimalused.
Et ka sellisel moel võib koera peremees nakkuse saada,
kuigi see on, see on väga tõenäoliselt väga harv juhus,
aga pigem on sedasi, et kui kui enda lemmikloom nii-öelda
koer on nakatunud selle paelussiga, vot siis on küll
võimalik peremehel nakkust saada, kuna kuna siis paelusi
munad tulevad siis koera väljaheitega välja
ja osa neist jäävad ka nii-öelda karvade külge. Ja kui siis piisavalt mitte hügieenireegleid järgida
ja koeri koeri silitada ja nii edasi, siis on võimalik,
et et need munad jõuavad ka inimese nii-öelda inimese sisse. Kas on teada, milline see epidemioloogiline olukord on
inimeste seas Eestis paelussidega näiteks just võib-olla
siis ka levikuga koertelt teistelt kiskjatele? No me oleme varasemates uuringutes tuvastanud Tartu linnauuringutega,
et oleme leidnud neljal puhul siis koertel põistang paelussi
ehk siis ühte Hinoki liiki.
Jaa, aga näiteks maapiirkondades või nii-öelda metsaaladel
siis on umbes meil 30 protsenti näiteks rebastest nakatunud
selle paelussiga.
Nii et seda paelussi meil eriti siis rebase puhul,
siis allveoki liigub looduses ikka omajagu,
et muidu see rebaste nakatumine on nii suur,
kindlasti ei oleks, aga koertel on ta pigem ikkagi sihuke
madala protsendiga ja ka näiteks kährikkoertel on,
on madala protsendiga kuskil meie uuringute põhjal kuskil
1,5 protsenti kährikkoertest on seal halvegokiga nakatunud,
aga nende arvukus on suur, siis muidugi ka 1,5 protsenti on
päris võib-olla päris suur hulk loomi, kes on nakatunud aga
inimeste kui nüüd rääkida inimeste epidemioloogilisest olukorrast,
siis siis on niimoodi, et meil eks ole, 2006,
kui hakati seda marutõvevastast vaktsiini levitama,
siis kadus ära. Meil marutõbi metsloomade seas ja pärast seda kusagil 2008
alates umbes hakkas rebaste arvukus kõvasti tõusma.
Kährikkoerte oma ja eriti rebased hakkasid siis
linnapiirkondadesse tungima.
Ja kuna need nii-öelda metsikud rebased on,
on siis umbes 30 protsenti neist on nakatunud selle ühe
paelusi ohtliku paelussiga halveegokiga siis jõudsid,
jõudis parasiit ka inimesele oluliselt lähemale ja,
ja ka linnadesse, nii et ühest asjast võib tegelikult
hargneda välja teine noh, nagu ikka ja, ja selliseid asju
alati ette ka ei ennusta. Ja, ja noh, kui panna kaalukausile, siis marutõbi on
kindlasti kahtlematult palju ohtlikum ja hullem kui,
kui see ehk nagu koos, nii et aga sest inimestest meil on.
No ütleme, et keskmiselt aastas nakatub seal paar inimest,
see on aastati, varieerub mõni aasta on seal neli inimest diagnoositud,
mõni aasta vähem.
Et, et ta ei ole meil, ta ei ole väga nagu sihukene veel.
Selline ohtlik haigus küll, aga kui minna juba lõuna poole Läti,
Leedu ja nii edasi Kesk-Euroopa pole, siis seal need
nakkuste arvud lähevad juba sadadesse. Ja, ja, ja seal on see juba nii-öelda tõsine probleem. No siin saab kohe mängu tuua jälle kliima soojenemise,
et kas kliima soojeneb, siis ootab see lõunapoolne olukord
ka meid. Võimalik? Ei tea? Jah, kui me vaatame siin peremees organisme,
kes või peremees liike, kes siia on saabunud šaakal on ka
üks nii-öelda uus eesti ulukite liikidest
ja need tema puhul ei ole väga teada, et kas ta on siia uusi
parasiit juurde tulnud või ei ole, see vajab kindlasti veel
laiapõhjalise maid, uuringuid. Šaakal on ka selle nii-öelda all veokoki üks üks peremehi
ja võib ka seda levitada täpselt nagu rebanegi või,
või nagu koeradki põhimõtteliselt. Aga te olete nüüd vaadanud nii linnakoeri kui ka kui ka
maakoeri nüüd ja ka rebased on niisugused loomad,
keda elab ka linnades, nüüd tänapäeval natuke juba.
Kas linnas ja maal on parasiitide esinemus loomadel
erisugune või, või ei ole vahet? Tegelikult see on väga erinev, et meie uuring näitas,
et maapiirkonna koerad on üheksa korda rohkem nakatunud
logilistega kui linnapiirkonna koerad.
Ja peamine erinevus tulebki sellest, et millised
parasiidigrupid on erinevates piirkondades levinud,
et linnades on levinud sellised lühikese nakkus teiega
parasiidid nagu geol mündid, kes levivad pinnaseteel
või otsese kontakti teel aga maapiirkondades on levinud siis
keerulisemate nakkusteedega parasiidid nagu bioelemendid,
kes vajavad siis rohkem erinevaid peremehi,
närilisi linde, aga ka selgrootuid, näiteks vihmausse. Et, et ennast siis levitada teistele peremeestele ja,
ja siis ka lõppperemeestele, seal on see varieeruvus palju suurem.
Aga kuna linnades on liigiline mitmekesisus ka mõnevõrra väiksem,
siis seal on levinud nii-öelda otsese kontakti teel levivad
nugised nagu näiteks solkmed ja mundsinaaria. Kuidas paistab Eesti välja võrdluses teiste maadega,
näiteks Euroopaga? Eesti olukord on võib-olla üsna drastiline selles mõttes,
et me oleme Euroopas seni uuritud või seni uuritud tööde
põhjal number üks kus siis meil leidub kõige enim nakatunud
koeri võrreldes siis teiste maadega, no meil oli siis
protsent 80, seitse-kaheksakümmend seitse protsenti,
koertest oli siis kandis siis parasiitide nakkust,
Hispaanias on see näiteks 63 protsenti ja Tšehhis näiteks 42 protsenti.
Nii et enamus maades, kus on uuritud, on siis see madalam,
nii et meil on miskipärast võimalik, et see on ka ka selle
Matsalu piirkonna eripära, et seal et seal on äkki rohkem
nii-öelda koeri parasiteeritud ei tea, et selleks peaks
olema siis tegema kunagi võrdlusuuringuid ka mingit
nii-öelda sisemaadelt maalt, et näha, kui,
kuidas seal siis meil olukord on, aga jah,
selle meie uuringu põhjal on see nagu Euroopa kõrgeim see
nakatumine parasiitidega kvartal. Võib-olla on see sellest, et meil on loodust rohkem säilinud
kui paljudes Euroopa kohtades. Ja üks täiesti täiesti võimalik, et meil on see parasiitide
tsüklid toimivad looduses paremini kui, kui näiteks Kesk-Euroopas,
kus on nii-öelda antropogeensest või, või seda inimtekkelist
keskkonda märksa märksa enam. Mida tuleks nüüd järgmisena edasi uurida parasiitide alal? Kuna meil ei õnnestunud molekulaarsete meetoditega määrata
leitud paeluslasi liigini tasemeni siis kindlasti oleks vaja
täpsemalt analüüsida, et mis liiki paelusid seal
Lääne-Eestis meil levivad ja kuna enamik paeluslastest on ka
inimesele ohtlikud, võivad inimesele üle kanduda,
siis peakski välja selgitama, et milline see proportsioon
seal on ja millised liigid seal levinud on. Nii et uurimist jätkub veel edaspidi saakski.
Niisugused on lood siis lühidalt kokku võttes siis
Lääne-Eesti koerte parasiitidega mida on uurinud Tartu
Ülikooli teadlased, aja siin täna juttu Urmas Saarma
ja Ants Tänases saates oli juttu inimeste geeni liiast
ja koerte kõhuussidest.
Juttu ajasid maarjalepamets Urmas Saarma,
Ants Tull ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
