Teadust kõigile, ka sel erilisel päeval,
mil vikerraadio on saanud 55, algab labor ikka tavapäraselt viis,
pärast viit.
Aga aasta 1967.
Kolmandal aprillikuu päeval oli just nüüd tänase teadussaate
esmaettekande kellaajal käimas vikerraadio kõige esimene
täispikk saatetund, kus päevauudiste järel kõlas muusikaline kaleidoskoop.
Täna saates küsime, kuidas saaksime vaadata püramiidi sisse
ja kuidas kujundavad geenid raseduse kulgu. Pärnoovadest pärit kosmiliste kiirte rakendamisest ajaloo
teaduse teenistusse, räägib füüsik Andi Hektor.
Paljusid lapseootel naisi kimbutavad rasedusdiabeediga
seonduvate geenide välja selgitamisest.
Bioinformaatik reedik mägi.
Olen saatejuht Priit Ennet.
Kes kuulab, saab teadust. Tänasel vikerraadio sünnipäeval, Mill vähemalt siin
Tallinnas on meile pakutud taas suhteliselt kaunist
päikesepaistelist kevade ilma.
On võib-olla ehk huvitav rääkida teemal,
mis mõnes mõttes ulatub veel kaugemale minevikku kui need
vikerraadio alguspäevad.
Ja teisest küljest ka võib-olla veel kaugemale kosmosesse,
kui seda meie päike ongi. Nimelt rühm teadlasi on nüüd teada andnud,
et neil on kindel kavatsus korraldada Egiptuses üks
põhjalikum uurimistöö egiptuse kuulsate Giza püramiidide juures.
Täpsemalt siis suure Giza püramiidi ehk ufo püramiidi kallal.
Sest kangesti on vaja teada, mis seal püramiidi sees on.
Ja asjaga tegelevad siis füüsikud, kes on seekord appi
tulnud arheoloogidele.
Ja füüsik Andi Hektor, kes nüüd otseselt selle ettevõtmisega
seotud ei ole. Kuid otsapidi võib-olla küll tegeleb sellesama sama tehnoloogiaga,
mis seal, mis seal kasutusele kavas võtta on.
Aga viime siis nüüd need teemad kokku, et püramiidid
ja kosmos ja teadusuuring, mis siis teadlastel plaanis on? Jah, no ja teadlased on plaanis üks põnev projekt tõepoolest,
kus siis kolm kolm komponenti on kokku pandud väga vana ajalugu.
Me teame, et need püramiidid on ju ligi 4000 aastat,
vanust on seal.
Me teame, et lisaks vanusele anud enda ajalugu,
aga väga põnev pea, aga teist otsa pidi paneme sisse siis
kõige uuemad teadmised osakeste füüsikast,
kõige uuemad detektor, tehnoloogia osakeste füüsikast. Selles mõttes väga huvitav kombinatsioon
ja võib-olla kolmas tahk ka veel, et et selleks,
et neid püramiide läbi nii-öelda läbi näha,
näha uurida, mis seal sees on võetakse kasutusele siis
kosmosest pärit. Ja ufopüramiidi sees, see on juba tegelikult ammu teada,
mingeid märke sellest on saadud, et seal on õõnsad kambrikesed,
aga, aga kuna sinna käiku ei ole avastatud,
mis sinna viib, et siis siis ja ei, ei tihata ju teha ka ise. Ja neid tühimikke on seal nagu avastatud läbi ajaloo
ja kindlasti arvatakse, et ehituse käigus tühimikke võid
veidi veel teha, et kas nad on lihtsalt ehituslikult seal
nüüd mingi mingi funktsioon on neil olnud
või võib-olla lihtsalt näiteks õhuõhumentileerimiseks
kadunud ehituse ajal või noh, jumal teab.
Aga noh, mõned inimesed usuvad näiteks, et neil on ka mingi
selline rituaalne eesmärk, et sinna võib-olla midagi väga
huvitavat peidetud näiteks. Ja noh, loomulikult kujutame ette, see püramiid on noh,
meie keskaegse nii-öelda hoonestuse kõige kõrgema hoonega
Tallinnas ühe ühekõrgune, aga ta on sihuke suur kivikuhi,
et sealt nüüd seda mingeid väikest kambrit üles leida on
tegelikult väga keeruline ülesanne.
Sest noh, seal sees on ka väikseid nii-öelda loomulikke tühimikke,
mis on võib-olla sealpool meetrit suured,
aga nende hulgas võib olla siis mõne meetri suurune tühimik
ja noh, me ei, ei lubata tõenäoliselt seda ju püramiidi auke
täis puurida nii-öelda siis ta läheks lihtsalt katki. Ja noh, selles mõttes otsite on otsitud läbi aasta aasta 10.
otsib tehnoloogiat, et näha sinna sisse ja,
ja tegelikult noh, ütleme teadlased osakestefüüsikud on meil
juba siin viimased võib-olla 50 aastat teadnud,
et üks meetod selleks on osakeste füüsikast.
Seda meetodit kutsutakse müoom tomo graafiaks.
Ehk need osakesed Mionid, mis loodusest tekivad atmosfääri ülakihtides.
Et on tõesti väga läbistavad osakesed, need lähevad läbi
sadu sadu meetreid. Tihedaid materjale näiteks maapinnast või,
või seda püramiidi läbi halli kivi läbi halli kivi igalt poolt,
et ja, ja tõepoolest, siis kui nad sealt läbi lähvad,
siis nad natuke nii-öelda noh, piltlikult öeldes võtavad
seda infot kaasa, et mis seal, mis seal sees on,
siis samamoodi nagu me teame, oleme kõik kuulnud röntgentehnoloogias,
kus lastakse röntgenkiirgust läbi materjali
ja siis me näeme sealt nagu mingisugust neeldumis
või hajumispilti siis nendest Röntgenkiirgusest. No ja neid müüa neid tuleb siis põhiliselt ülevalt poolt.
Kuidas see asi tehniliselt võiks lahendatud olla,
et me siis pärast nad teiselt poolt kas alt poolt
või kuskilt külje pealt nurga pealt kätte saame?
Ma saan aru, et tegelikult on, on seda ka püramiidide juures
juba tehtud ja aastakümneid, aga nüüd on siis senisest veel
täpsemini kavas. Ja seda on tegelikult tehtud, seal on noh,
mina tean, vähemalt kolmes eksperiment, aga neid võib-olla
isegi rohkem olnud, kus siis selliste väikeste seadmetega on katsetatud,
nii-öelda mindud, mindud sinna näiteks olemasolevatesse
käikudesse püramiidi all või allosas siis mõõdetud.
Aga nüüd, tulles nüüd konkreetselt selle eksperimendi juurde,
siis tõesti eesmärk on teha see kõige-kõige täpsemini
senisest kõige täpsemini. Ja noh, see Eksprind ise näeb välja nii,
et pannakse, ehitatakse selline pisikene raudtee sinna
püramiidi külje peale ja sinna pannakse selline mitmeraudtee
vagunisuurune seade, mis siis niimoodi vaikselt seisab,
mõõdab, siis nihutatakse natuke edasi mööda seda raudteed
jälle mõõdab seal mõned päevad, kaks aastat umbes on hinnatud,
et see kestab kukkuse mõõtmine, sellel liigutatakse natuke edasi,
aga ta on päris kobakas selline seade. Ja noh, see võtab palju aega, et signaal on nõrk
ja noh, ma ütleks ka, et võib-olla see tehnoloogia,
mida nad kasutavad, ei ole nüüd kõige kõige uuem tehnoloogia,
et nad oleks võinud võib-olla valida veel veel parema tehnoloogia,
aga noh, eks nad olid võib-olla natuke konservatiivsed,
et igaks juhuks valisid natuke sellise lihtsama lahenduse. Ja siis saadakse väga mitmest küljest signaal kätte
ja siis läheb ilmselt suureks arvutamiseks,
et, et nii-öelda mõistatusena kokku kombineerida,
et, et mida need erinevad signaalid siis kolmemõõtmelise
struktuuri jaoks tähendanud. Jah, et sisuliselt tehakse, seda nimetatakse
tomograafiliseks meetodiks, sest sellest igal igal
konkreetsel hetkel ta mõõdab ju meil sellist tavalist,
kahedimensionaalsesse pilti, noh nagu me fotot teeme,
aga nagu me teame, kui me teeme mitme nurga alt,
kui me liigutame fotoaparaati sime pärast,
tegelikult nende mitme pildi põhjal saame nii-öelda kokku
arvutada ka kolmedimensionaalses kujutise rääkides,
nüüd konkreetselt siis seal tuleb veel üks lisaefektse tähendab,
need läbivad seal päris pikka teekonna selle püramiidi sees. Seega nende suund natuke muutub, ehk see on selline,
kuidas seda öelda, isegi mürane udune pilt nii-öelda,
et meil on palju ilusaid pilte, kus me siis kavalate
selliste arvutus, algoritmidega paneme kokku selle ilusa
selge pildi.
No me tänapäeval pilditöötlusest tegelikult teame,
et see on võimalik ja seda ka tegelikult väga palju kasutatakse.
Noh, ma toon näite, kõik need ilusad või koledad satelliidipildid,
mis tehakse sellest, mis Ukrainas toimub,
et ega, ega need pildid tegelikult kui sa otseseid vaata,
nad ei ole sellised, need on kõvasti teatud algoritmidega töödeldud,
et need oleks sellised ilusad ja selged. Ja siis müüa neid tulevad ühest küljest siis püramiidi sisse
ja seal, kus on, on tühik, seal neid tuleb siis rohkem läbi
ja selle selle kaudu siis saamegi, saamegi lõpuks teada. Just et seal, kus on õhem nii-öelda see koht,
sõltub rohkem läbi mitme nurga alt, mõõdame kombineerimis.
Me saame saamegi selle kolm kolmedimensionaalses
kolmemõõtmelise kujutise, sellest püramiidist. Nii, aga kui täpselt me siis võime nüüd selle uue tehnikaga
teada saada, kus need tühimikud seal täpsemalt on.
Tuleb välja, et selle senise tehnoloogiaga on pilt ikkagi
päris udune veel. Ja kahjuks selle eelmise, eelmise eksperimendi puhul,
kuna mõõdeti vähestest kohtadest ja üsna väikeste seadmetega,
siis see pilt oli niivõrd unule udunendanud küll väitsid,
et nad nägid seal nii-öelda tühimikke, aga noh,
vaieldakse täpselt, kuidas need tühimikud seal,
kas seal on üks tühimik, kus on mitu järsku mingi hõredam
piirkond lihtsalt mingi teine materjal.
Et nüüd see eksperiment, nad väidavad seal,
et nad umbes tühimikud, mis on niimoodi piltlikult öeldes
meetri mõõtkavas, nad suudavad sealt üles leida. Ja, ja noh, mida suurem, seda muidugi täpsemini. Kas see uus meetod, mis on senisest palju täpsem,
võimaldab ka välja selgitada, mis selle õõnsuste sees on,
kui sinna midagi näiteks peidetud, mingit varandust? Ja see on väga huvitav küsimus, ma ei ole ise selle peale mõelnud,
aga, aga tõepoolest, kui sinna nüüd peidetud näiteks
mingisugust noh, ütleme näiteks kulda väga palju siis,
või selliseid raskemaid metalle ja siis tõepoolest see,
see meetod võimaldaks tõenäoliselt leida,
aga noh, siis me räägime päris suurtest kogustest,
tonnidest, kullast näiteks, et või seal mingist muust
raskest metallist, noh, me teame ju pronks ja,
ja tina ja vask ja et nad on raskemetallid,
et võib-olla kui need on tõesti seal suurtes kogustes,
siis võib neid tõepoolest näha seal. Sellest sellest me saame kohe aru, et sellel on kindlasti
arheoloogiline väärtus loodetavasti siis ei konverteerida seda,
seda liiga otseselt nii-öelda sellesse kullaväärtuseks.
Aga mida annab meile täpsemalt see teadmine üleüldse nende
tühimikke koht? Nojah, et kui nüüd konkreetselt selle püramiidi puhul annab
see teadmine seda, et noh, et, et seal on need tühimikud
ja sealt noh, ütleme, kui me seal otseselt ei näe midagi sees,
siis me saame sinna, võib olla ettevaatlikud,
väikse augukesi, puurida ühe kaamera sisse,
lükata juhtmega ja uurida, mis seal on ja kui midagi väga
huvitavat on siis lahti nii-öelda teha suurem auk juba.
Et see on nüüd selle konkreetselt selle püramiidi puhul,
aga kui me räägime nüüd muudest rakendustest,
siis noh, selge see, et kui me mõtleme hoonete peale,
siis noh, näiteks nendes piirkondades, kus on maavärinad mis,
mis juhtub sildade vundamentide, ega sinna tekivad praod sisse. Ja tänapäeval no meil ei ole tehnoloogiat,
kuidas neid pragusid avastada, et me elame,
see on väga keeruline ja noh, teine koht on juba on ju ka see,
et me ei ole vaja isegi maavärinat, teame,
vaatame, meie sildasid.
Võib-olla kuulajad on näinud pilte sillast Tartus sõpruse sillast,
kus on noh, me näeme, kui roostetanud on need teraslatid seal,
mis sinna betooni sisse pannakse. Ja ka see ka selle jaoks meil ei ole tegelikult praegu veel
head tehnoloogiat.
Aga noh, kasutades ütleme selle püramiidi teadmisi nii-öelda
sellest püramiidi projektist saab, saab seda tehnoloogiat ka
iga igapäevaelus näiteks siis raudbetooni uurimiseks kasutada. Müüa nüüd on looduslikud osakesed, mida niikuinii meile
taevast pidevalt alla tuleb.
Siin alguses ma lubasin, et läheme, läheme oma jutuga ka
võib-olla päris kaugele kosmosesse.
Ja ma tean, et tegelikult nende müüanite tuleku teatavat tõuke,
tõukejõud pärinevadki sealt kosmose sügavustest. Ja minu minu käest tihti küsitakse, et kus need,
et kus need kosmoses kiirelt pärit siis on need,
kus see kosmiline vihm, mis kogu aeg sajab,
siin igast ruutmeetrist läheb siis minutis läbi umbes 10000 miljonit,
jah, umbes umbes sama palju elektron ja positron.
Et kust need tulevad.
Ja see lugu on iseenesest hästi nagu ilus,
et nad jõuavad ma maakera ja päiksesüsteemini kaugemate
tähtede juurest ja just sellistest selliste objektide juurest,
mida kutsutakse supernoova plahvatustes. Me teame, et umbes keskmiselt sajandis on meie galaktikas
kaks supernoova plahvatust.
Supernoova plahvatus on siis selline protsess,
kus üks täht, üks piisavalt suur täht jõuab oma elu
ja lõpuni tüüpiliselt sellise mõnekümne miljoni
või mõnesaja miljoni aastaga.
Ja siis ta muutub hästi suureks, kuni ta lõpuks plahvatab.
See on siis supernoova plahvatus. Seal plahvatuses tekivad väga võimsad lööklained,
mis on segatud siis väga tugevate, ütleme üsna tugevate magnetväljadega.
Sellises magnetvälja plasmaplahvatuse supis tekib selline protsess,
mida kutsutakse fermi protsessiks, kui siis laetud osakesi.
Enamasti on need prootonid ehk vesiniku aatomi tuumad,
mida siis seal magnetväljade poolt niimoodi põrgatatakse
edasi-tagasi ja iga selle põrkega saavad nad energiat juurde.
Et võime hästi piltlikult ette kujutada,
paneme hernetera pudeli sisse, raputame mudelites,
err terake saab seal energiat juurde ja siis,
kui ma selle korgi pealt võtta, mis ta lendab,
noh, mingi hetk lihtsalt lendab suure energiaga minema ta
midagi sarnast. Ja sealt need siis hubane plahvatuses need põhilised
prootonid aga ka natuke heeliumi tuumasid,
ehk siis alfaosakesi välja lendab ja natuke elektrone ka
siis veel juurde.
Ja elektronid kaotavad kosmilises keskkonnas üsna kiiresti
oma energia ära.
Magnetväljas, aga prootonid need üsna hästi,
lenda jõuavad lõpuks meieni see protsess ise näeb välja,
et nad ei, nad ei lenda sealt supernoova plahvatusest otse. Sest kuna galaktikas on endast magnetvälja,
et siis nad noh, öeldakse seda võrreldakse nagu difitsiooniga,
et nad kuidagi niimoodi juhuslikult tuigeldes jõuavad lõpuks
meieni ja noh, see protsess võtab tavaliselt keskmiselt aega
mõned miljonid aastad, enne kui nad meieni jõuavad sealt,
nii et kui meil galaktikas kogu aeg toimub,
Neid täheplahvatusi mitte väga tihti aastas sajandis,
paar korda, aga need lõpuks siis juhuslikult jõuavad meieni. Ja vot need, see kiirgus moodustabki siis sellise kosmigi
kosmilise kiirguse põhiosa.
Ja see, aga see kosmosekiirgus ei jõua ise iseenesest maapinnani,
see põrkab vastu atmosfääri ülemisi kihte seal üsna kiiresti.
Need prootoni tuumad põrkavad vastu mõnda lämmastikku
või hapniku aatomituuma, mis on juba atmosfääri osa
ja seal seal tekivad siis omakorda see juba teist järku osakesed.
Nendele nendest tekivad siis juba Mionid,
mis jõuavad maapinnani. Selge, nii, et püüan neid ise, ei tulegi supernoovadest,
sealt tulevad prootoneid põhiliselt ja müü olles tekivad
prootonite toimel meie atmosfääri ülakihis
ja jõuavad ka püramiididesse Sissalt muuhulgas lõpuks välja.
Jah, just. Ja niisugune plaan on siis teadlastel praegu,
et senisest minu teada oli see 100 korda,
täpsemini umbes umbes nädalaste kordadega 100 korda täpsem
pilt saada sellest, mis on Giza suure püramiidi sees
ja ajasin sellest juttu. Andi hektariga. Täna on põhjust rääkida taas sellest, millega tegelevad
geneetikud sest stuudios on Reinik Mägi,
Tartu Ülikooli Genoomika Instituudi bioinformaatika professor,
kes on nüüd koos kolleegidega valmis saanud
ja ajakirjas Human monekile džennetics avaldanud ka uuringu
rasedusdiabeedi kohta ja rasedusdiabeediga seonduvate
geenide kohta.
Uuring on päris mahukas rahvusvaheline ja hõlmas üle 300000
naise kohta kogutud andmeid. Nii et võib arvata, et et see valim väljus meie geenivaramu
kollektsiooni raamest. Jah tõepoolest, et tegemist on ainult ühe suure konsortsiumi tööga,
mis ongi siis need on rasedusdiabeedigeneetika konsortsium
kus me oleme mänginud nüüd päris tähtsat rolli.
Et selle uuringu nii esimene kui viimane autor on siis Tartu ülikoolist.
Ja ma loodan, et sedasorti töid, kus konsortsiumi analüüse
juhivad Tartu Ülikooli teadlased, et tuleb üha rohkem
ja rohkem. Ja me uurisime siis tõesti rasedusdiabeeti,
mis on väga huvitav haigus ja ka oluline,
sest ta tegelikult puudutab väga paljusid naisi,
on mingil määral aladiagnoositud, aga, aga Euroopas
keskmiselt kuskil viie kuni 10 protsendi raseduste vahel,
mis tähendab seda, et viis protsenti või rohkem rasedaid
Ongi tegelikult kõrgenenud veresuhkruga see on kõrgem
Lähis-Idas ja Aasias, kus ta on rohkem kui 10-l protsendil rasedustest. Mingitel andmetel ma ei ole päris 100 protsenti kindel,
kas on korrektne siis Singapuris on seda 25-l protsendil
rasedustest ja Lähis-Idas Araabiamaades on seda väga-väga palju,
sest seal ka on inimesed füüsiliselt vähem aktiivsed
ja ka ei pane toitumisele väga suurt rõhku.
Mis tähendab seda, et see on väga-väga suur probleem
ja puudutab väga paljusid naisi. Millest see rasedusdiabeet siis täpsemalt seisneb?
Nimi ütleb juba nii mõndagi, aga. See ongi siis diabeet, mis tekib naisel raseduse ajal
enamasti seal raseduse 24. kuni 28. rasedusnädalal
ja enamasti taandub peale rasedust.
Ent kui see on ühe korra tekkinud, siis on suurem tõenäosus,
et see tuleb järgmiste raseduste aegadel uuesti
või siis naisel hilisemalt võivad, kasvab
kardiovaskulaarhaiguste risk, kasvab teist tüüpi diabeedirisk.
Ja kaan rohkem raseduskomplikatsioone, et,
et seal lapsed sünnivad tee enneaegsena,
nad on palju suuremad ja nagu ka sünnitus on selle võrra raskem. Rasedad saab ette, on ka sellepärast huvitav haigus nagu
bioloogile mitte ainult arstile, et ta mingil määral
peegeldab või vähemalt nagu hüpoteetiliselt
või on hüpotees, et, et ta on nagunii-öelda ema
ja lootevahelisem konflikti tulemus. Loode mingil määral indutseerivad emal seda diabeedi teket,
et ema veresuhkru kõrge, et loode saaks rohkem suhkrut
ja seeläbi nagu rohkem toitu.
Mis siis kurnab ema aga on kasulik lootele,
mis siis ongi sedasorti evolutsioonilise mm?
No ma ei oska öelda, kas see on nagu selline vastastikuse
kemplemise tulemus. Nojaa, tegelikult ta, kui tekivad raseduskomplikatsioonid,
siis võib-olla enam lootele ka nii väga kasulik ei tarvitse
alati olla. Jah, need ennekõike ikkagi nagu suuresti puudutad ema,
et tekib preeklambset, võib tihti tekkida
ja nagu muid probleeme.
Et aga samas muidugi see tõstab ka loote enda hilisemat,
et esiteks see laps on tihtilugu hiljem ülekaaluline
ja ka kunagi, kuidas ise saab täiskasvanuks,
siis võivad, on temale endale jälle omakorda suurem
tõenäosus saada rasedusdiabeet või, või muid Kardoskaar haiguseid. Et seega jah, et võib-olla üks hetk on see talle kasulik,
aga pikas perspektiivis ei pruugi selle kasulik olla.
Samas kui me mõtleme jällegi revolutsioonist kaugemale,
siis võib-olla kunagi, kui diabeet ja sellised suured
kehamassiindeksit või rasvumist oli oluliselt vähem siis
selline natuke kõrgem vere glükoos mis võib-olla isegi
diabeedi otseselt ei tekita ka lihtsalt sunnib nagu ema
veresuhkrut kõrgemaks või võis olla nagu mingil määral kasulik,
et, et siis nagu laps sai nagu rohkem ema käest,
kui, kui ta muidu oleks saanud. Aga kui me nüüd vaatame seda rasedusdiabeeti geneetiku
pilguga ja kui arvestama seda, et, et see on siis selline
nii-öelda kemplus, kemplus, haigus lapse
ja ema vahel, võib-olla me peaksime siis ka vaatama,
millised geenid on lapsel, sest temal on ju pooled geenid
isalt saadud. Seda küll ja see võib olla nii geneetiline kui ka epigeneetiline,
et sedasorti efekte on näidatud, kus mitte isegi ema ei mõjuta,
vaid võib juba laseb mõjutada ka näiteks vanaema,
mis on veel kaugem seos, kus tegelikult teoreetik mitte lihtsalt,
et kui laps on, on emaüsas siis tegelikult juba lapsele nagu
tekivad ka oma munarakud, need on kõik olemas selleks hetkeks,
kui ta sünnib.
Ja seega siis ka nagu ema keskkonnatingimused võivad näiteks
mõjutada lapse munarakke, nii et kui see laps kunagi saab
ise emaks, siis siis tema munarakkude, eks epigeneetika on,
on juba kujunenud välja mingil määral sel hetkel,
kui, kui tema ema oli, oli alles loode. Et seal need seosed natukene kaugemalt, aga antud juhul me
oleme siiski uurinud naisi ja rasedusaegseid naisi
ja nende geneetikat ja ei isasid ega, ega,
ega laste geneetikat me selles uuringus ei ole,
ei ole veel uurinud seda ka osaliselt sellepärast et
geenivaramu on keskendunud täiskasvanud inimestele
ja me peaksime sellisel juhul ootama päris päris kaua,
kuni ka lapsed on, on saanud täisealiseks,
saaksime paluda neil nagu uuringus osaleda. Aga aga antud uuringus siis lisaks geenivaramule tegelikult
on kokku 21 Kohorti neist tegelikult on Eestist suisa kaks,
et ei ole ainult mitte Eesti geenivaramu kohort,
vaid on ka siirdemeditsiini instituudi kogutud andmed,
millega me kunagi tegime koostööd.
Katri halduslik ikka talu ja Raivo Uiboga,
kes siis ka kogusid naisi, kellel oli, oli tekkinud
rasedusdiabeet ja mõõtsid täpsemalt kõikvõimalikke vere
glükoosisisaldusi ja sellega seotud parameetreid. Nii et tegelikult seal ei olegi mitte ainult üks töögrupp,
vaid see on suisa kaks töögruppi kes on sellesama tööga seotud. Ja mida te täpsemalt soovisite selle tööga siis välja selgitada? Me uurisimegi siis nende kõikide Kohortide pealt kokku,
et kas me suudame leida geenev geneetilisi variante,
mis on seotud kõrgema riskiga, siis rasedusdiabeediga
ja antud töös me leidsime kokku viis erinevat geeni lookust
või kohta genoomis, mis, mis selle haigusega on seotud.
Neist neli on teada-tuntud geenid, mis on ka seotud teist
tüüpi diabeediga.
Mis siis näitab, et nii rasedusdiabeet kui ka siis teist
tüüpi diabeet on, on oma olemuselt üpris sarnased
ja tõenäoliselt sarnane patoloogia või, või sarnaselt
patoloogilise mehhanismid viivad mõlema haiguse tekkeni
lihtsalt rasedusdiabeeti on varem ja teist tüüpi diabeeti on
hiljem aga samas viies lookus, mille seos leidsime
rasedusdiabeediga on rohkem seotud laste sünnikaaluga
ja siis erinevate vere glükoosi parameetritega,
mis näitab seda, et, et see rasedusdiabeet ei ole päris
üksüheselt sarnane teist tüüpi diabeediga,
vaid tal on ka nagu veel oma mingi võib-olla läbi hormoonide
tulenev seos või siis tõesti nagu lapse poolt indutseeritud
seos geenidega, nii et ta ei ole päris päris sama,
mis testib, ütleb, et aga tahan testipide veidil väga,
väga sarnane. Kui me võrdlesime nüüd nagu vile genoomi on võimalik teha
sellist asja eetiline korrelatsioon või vaadata kahe erineva
tunnuse haiguse vahelist geneetilist sarnasust siis see oli
70 protsenti rasedusdiabeedi teist tüüpi diabeedi vahel,
mis on siis päris päris kõrge, mis näitabki,
et need on kaks üpris sarnast haigust.
Ja, ja need, kellel olnud raseduste bet,
neil tõesti on ka hilisem palju suurem risk saada teist
tüüpi diabeet. No see viies geeni lookus, see vist ongi kõige huvitavam,
sellepärast et ta ei ole otseselt varem teist tüüpi
diabeediga seostatud olnud. Jah, et, et ta on seotud istaga õrnalt, et tal ei ole nagu
väga tugevat efekti või ta ei ole suudetud seostada
statistiliselt oluliselt seni aga küllap ta mõjutab ka teist
tüüpi diabeeti, kasvõi siis läbi rasedusdiabeedi kui mitte
muud moodi. Ja samas ta oli siis seotud lapse sünnikaaluga,
nii et ilmselt siis sealt tulebki kuidagi juba see lapse
osalus seal selgemalt mängu.
Ma saan aru, et sellest eelnevast jutust,
et rasedusdiabeet tekibki nii-öelda lapse vaatepunktist selleks,
et, et tal oleks suurem sünnikaal Jah, täpselt ja tänu sellele on ka siis jah,
on ka geneetiline korrelatsioon omakorda rasedusdiabeedi
ja lapse suuruse lapse sünnikaalu vahel.
Et, et see ongi lapse seisukohalt nagu kasulik,
vähemalt minimaalne.
Ja ema seisukohalt ei pruugi nii hea olla,
sest et tõesti viib teise teiste riskide nii üks asi,
mis meil seal uuringus veel tegime, mis on nagu
märkimisväärne on siis see, et me uurisime kasutades
geneetikat ka tunnuste omavahelisi seoseid,
et enamasti, kui sa tahad uurida seda, kuidas üks tunnus
mõjutab teist või siis sa pead läbima randomiseeritud
uuringu mida inimeste puhul on, on tihtilugu väga-väga raske
teha või noh, nii, nii see, et inimestega sedasorti uuringu
läbimine võtab väga palju aega, teiseks on see ka eetiliselt
väga küsitav. Näiteks kui me tahaksime uurida, et kuidas näiteks
kehamassiindeks või rasvumine mõjutab sedasama
rasedusdiabeeti siis randomiseeritud uuringu puhul me
peaksime jagama inimesed juhuslikult kahte gruppi naised
ja osadel nende paluma rasvude osadel paluma,
mitte rasvuda.
Ja siis vaatame, et kui suur on nende, et kas see mõjutab
rasedusdiabeedi tõenäosust hilisemalt ja see loomulikult on asi,
mida teha ei saa. Aga on olemas huvitav meetod nimega Mendeli randamisatsioon.
Mis puhul siis kasutatakse geene instrumendina
ja viiakse läbi sarnane randamisatsiooni uuring kus siis
selle asemel, et neid inimesi grupeerida juhuslikult siis
kaheks grupiks, siis seda grupeerumist tehakse kasutades
geene geneetilisi variant aitäh.
Ja selle analüüsi alusel me leidsimegi ka ka USA seose
või põhjusliku seose, kus siis kehamassiindeks mõjutabki
põhjuslikult rasedusdiabeedi tekke riski. Mis siis ka tähendab seda, et tegelikult jällegi taaskord,
et kui teil on ka geneetilised variandid
või Stasarttigeerid, mis suurendavad riski saada
rasedusdiabeet siis tegelikult kontrollides oma toitumist
ja liikudes enne rasedust raseduse ajal ja olles füüsiliselt
aktiivne misläbi siis kehamassiindeks on väiksem,
on ka tegelikult risk selleks haiguseks oluliselt väiksem. No siit saabki siis teha juba selliseid praktilisi järeldusi
ja praktilisi soovitusi inimestele, mis ei ole samas
üllatavad oma sisult. Jah, aga jällegi aeg-ajalt ainult hea jälle üle korrata,
et tihtilugu ei saa asju ainult geenide süüks ajada,
vaid on samu asju, saab ka ise väga palju mõjutada. Aga rasedusdiabeedi hea omadus on see, et pärast rasedust ta läheb,
läheb üle. Jah, et, et enamasti õnneks läheb ta üle.
Aga kui ta on tekkinud, siis jah, et tõenäoliselt on
tekkinud ka tänu sellele, et ema kehamassiindeks on olnud kõrgem,
et, et ta on võib-olla olnud füüsijat vähem aktiivne ja,
ja see ajapikku võib siis väljenduda hilisemates rasketes
kardumata polsta haigustes mis teda hakkavad kimbutama
hilisemas eas.
Et võib-olla see ongi niisugune esimene hoiatus,
mis, mis siis annab märku sellest, et maksaks olla
ettevaatlik ja, ja teada, mis võib juhtuda,
kui, kui tervislikumalt elama või toituma hakata. Kas jäi veel midagi ka uurimata, mida edaspidi tuleks
rasedusdiabeedi ja geenide seoste vahel selgemaks saada? Jah, et me lon plaanist teha neid uuringuid edasi vahepeal
on ka Kurs uuringu võtab väga palju aega,
siis tegelikult on vahepeal täienenud oluliselt nii
geenivaramu andmestik, meil on nüüd oluliselt rohkem diagnoose.
Me saame uurida neid seoseid kasutades palju,
palju suuremaid andmestik, mis võimaldab meil leida palju
rohkem uusi geneetilisi variante ja mis samas ka suurendab
meie võimsust, avastada sedasorti kausaalseid seoseid. Nii et ma loodan, et me tegelikult suudame oluliselt paremad
nii ennustusmudelit luua sellele rasedusdiabeedi-le kui ka
siis mõista täpsemini selle rasedusdiabeedi patoloogiat
ja selle kujunemist.
Nii et, et seal on kindlasti väga palju,
mida me saame edasi teha.
Ja lisaks ka see, et me uurime praegu hetkel ainult siis
ikkagi geenitaset, sealt saaks edasi minna
ja uurida siis epigeneetikat, ehk siis seda,
et geenidel muid muudatusi mis ei ole siis otseselt nagu
pärilikud muudatused, vaid mis on nagu elu jooksul tekkinud muudatused. Me saame sealt, uurid edasi mikrobioomi ehk siis bakterite
mõju ja palju muud selles mõttes meil geenivaramus on päris
lai ampluaa ja erinevaid uurimissuundi ja ma loodan,
et suudame, kas selle haigusega minna palju rohkem süvitsi. Sellised on siis lood rasedusdiabeediga ja rasedusdiabeeti
soodustavate geenidega ja neid seoseid on nüüd uurinud nii
Eesti kui ka muude maade teadlased ja täna ajasin juttu
reedik Mägiga. Tänases saates oli juttu kosmilistest, kiirtest,
püramiidides ja rasedusdiabeedi geenidest.
Juttu ajasid Andi Hektor, reedik mägi ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
