Teadusuuringud. Teadust kõigile füüsika maailma on pannud kergelt vappuma avastused,
ühel väikesel elementaarosakesed on seniarvatust rohkem.
Massifüüsik Andi Hektor räägib, mis lahti on.
Ka Eestis väriseb maa tegelikult päris tihti.
Seda tuleb ainult piisavalt täpselt mõõta,
peab seisma loog Heidi Soosalu.
Olen saatejuht Priit.
Kes kuulab, saab teadust. Füüsikud. Et maailm on taas kord elevust täis sest Ameerika
Ühendriikides on analüüsitud ühe katse tulemusi
ja saadud päris suure üllatuse osaliseks,
mis väidetavalt isegi kuulsa elementaarosakeste
standardmudeli alustalasid vapustab, nii põhjalikult,
nagu seda varem ei olegi juhtunud.
Osakestefüüsik Andi Hektor keemilise ja bioloogilise füüsika
instituudist on taas laborisaates. Mis siis nüüd õigupoolest lahti on?
Ma saan aru, et ühe pisikese osakese pisike massike osutus
natuke suuremaks kui seni arvatud. Jah, on selline tore osake osakestefüüsikas,
mida kutsutakse, mis eesti keeles siis oleks kaksikv bosone
ehk siis inglise keeles tablju Pozan.
Ja selle, see pasun on tõesti osutunud noh,
ütleme nii tuhandiku võrra raskemaks, kui ta peaks olema
ja kuna mõõtmine oli veel 10 korda täpsem,
no siis tõepoolest seda ei saa öelda, et see nüüd mõõtmisviga,
vaid seal peab olema midagi tõsisemat taga. Kus on nii väga suur sündmus ikkagi fundamentaalfüüsikas,
kui selliseid avastusi tehakse, seda väga tihti ei juhtu. No mis osakese kaksikv boson siis täpsemalt on,
mis on tema koht osakeste loomaaias? Kaksikboson on selline huvitav osake, mis no on üks,
üks, üks jõukandja füüsikas, et me tunneme,
me näeme enda ümber ühte sellist jõudu, mida me igapäevaselt
igal pool ja milletame elu üldse ette ei kujutaks,
on siis elektromagnetism.
Ja seda, seda jõudu kannab osake nimega footon.
Et kui me oleme praegu, ma vaatan aknast välja,
päike paistab siis tegelikult see päiksepaiste footonite voog. Aga looduses on veel vastasmõjusid, et elektromagnetism on
üks jõud looduses.
Üks teine oluline jõud on gravitatsioon,
mis meid maakera küljes.
Aga see üks, kolmas jõud, kus tuleb mängu nüüd see
kaksikboson füüsikud kutsuvad nõrgaks jõuks.
No see on selline ajalooline nimetus.
Alguses peeti seda väga nõrgaks, aga tegelikult nagu
võib-olla lahti mõtestada, siis ega ta nüüd nii nõrk ei olegi. Aga miks te teda igapäevaelus ei tunne, on sellepärast,
et need, selle jõukandjad on väga rasked,
seega see jõud ei levi eriti kaugele.
Ta levib ainult väga nii-öelda mikroskoopilistes veel
väiksemates mõõtmetes.
Vot seal selle jõukandjaks ongi nüüd see kaksikboso.
Ja lisaks sellele ta ei saa üksi hakkama selle jõukandmisega,
seal on veel tal üks sõber ka, mille nimi on siis eesti
keeles siis tset osoon. Et kahekesi nad siis toimetavad seda jõukandmist nõrga jõukandmist. No nende mass, kui ma nüüd vaatan järele teatmeteostest,
siis ligikaudu 80 gigaelektronvolti, noh,
need mõlemad, nii uus kui ka vanatulemus on seal ümmarguselt
selle suurusjärgu lähedal.
See tundub päris suur suur olevat giga ikkagi mängus.
Et on see siis tegelikult selliseid raskemaid osakesi. Ja ta on jah, tõepoolest on standardmudelis üks,
üks selliseid kopsakamaid oleks küll mitte kõige raskem,
aga ikkagi sinna raske kaalulisemate hulka kuuluv
ja noh, võib-olla raadiokuulaja ei ole harjunud selliste
ühikutega nagu gigaelektronvoldid või elektronvoldid siis no
ma võrdluseks ütlen, et üks gigaelektronvolt on umbes
prootoni raskune prooton enam-vähem nagu vesiniku aatomituum
või vesiniku aatomit laveni ümmarguselt. Ja seega ta siis umbes 80 vesiniku aatomit raske
ehk noh, sellise ütleme, keskmise väiksemat sorti molekuli
molekuli kaalus.
Seega osakeste ühik maailmas ikka kopsakas tegelane. No oma oma sõbrast fotonest ikkagi märksa märksa raskem. Tõepoolest jah, ootonist tõsisest lõpmatu arv korda raskem,
kuna footon ise on massitu ja, ja noh, see ongi võib-olla
selline erinevus, et kui me räägime nüüd näiteks elektromagnetismi,
st või gravitatsioonist seda kannavad gravitatsiooni puhul
isegi ei teaksite, kannab osake, me ei ole seda mõõtnud,
aga elektromagnetismi puhul me teame, et ta levib lõpmatu,
kaugele ja lõpmatu kaugele saavad levida ainult sellised
jõud mida kannab siis massid, osake kui me räägime nõrgast vastasmõjust,
siis tõepoolest levib väga väikestele kauplustele
ja sellepärast me igapäevaelus ei tunne. Kaudselt kaudselt küll näeme, et näiteks selline protsess tuumafüüsikast,
mida kutsutakse beeta radioaktiivseks ehk teatud
radioaktiivsed protsessid looduses on siis tegelikult kantud
nõrgast juust. Aga tema selline mõjuraadius ulatub enam-vähem noh,
aatomituumapiiridesse. Jah, tõepoolest, et ta jääb sinna noh, ütleme isegi
aatomituuma ja sellisesse üsna väikestesse skaaladesse,
nii et meie kui suure maailma inimesed seda ei näe. Aga mis nüüd sellest siis ikkagi on?
Et tema mass on natukene raskem kui seni arvatud. Ja et noh, tegelikult on nii, et võiks ju mõelda,
et noh, tühja kah, et ta nüüd tuhandiku võrra raskem,
mis siis ära ei ole, et on ennegi niimoodi asju natuke
füüsikutel valesti mõõdetud ja pärast üle mõõdetud
ja avastatud.
Et mõne osakese mass on teistsugune.
Aga selle bosoni konkreetselt selle bosoni mass on väga
täpselt paika pandud osakestefüüsikamudeli poolt selle
mudeli nimi on siis selline väga proosaline nimi
osakestefüüsika standardmudel ja seal tõepoolest saab näidata,
et teatud parameetrid on väga tihedalt ühtegi seotud,
ehk kui üks, üks on nüüd paigast ära, siis tähendab kohe,
et noh, nii-öelda kõik pusletükid aetakse viltu
ja midagi on seal nagu nihu selles süsteemis. No seal on hästi piltlikult öeldud ja see seega see,
kui see mass ongi nüüd erinev sellest, mida standardmudel ennustab.
Siis piltlikult öeldes võime öelda, et sellest Annar
pudeliga nüüd mingi jama majas, et me peame midagi seal
muutma või tooma sisse mingi täienduse teooriale. Selge, nii et seekord me erinevus sattus sellise väga
tundliku koha peale füüsikateoreetikute vaates
ja sellepärast siis ka see suur elevus on füüsikute seas praegu.
Aga kas vastab siis tõele see, mida ma alguses siin suure
suuga lubasin, et tegemist on ühe vapustava oma avastusega
standardmudeli ajaloos? Ja kindlasti, et kui see ütleme ausalt, kui see osutub tõeks,
siis on tegemist väga suure avastusega, et ma ütleks,
et noh, kui me meenutame siin üks võib-olla eelmine väga
suur avastus standardmudeli puhul oli Hixi bosoni avastamine,
mille eest jagati siin nobeleid ja, ja mida kõike veel.
Aga see oli, see kinnitas see, kinnitas meile jälle sadanud
mudel on väga hea mudel, et kõik on ilusti kooskõlas hiks on
olemas ja, ja peab, pidigi olema seal, kus,
kus ta avastati. Siis nüüd on tegemist ikkagi millegi täiesti uuega,
sest standardmudel ise pärineb juba, ütleme,
eelmise sajandi 70.-test aastatest kusele alustalad siis
paika pandi ja seega meil on siin peaaegu pool sajandit
ilusti paigas, on teooria ja kui nüüd tuleb mingi uus asi,
mis selle noh, nii-öelda näeb sellest natuke kaugemale
või seda natuke kõigutab, siis on see kindlasti väga suur asi. Kui see nüüd paika peab, et see tulemus õige on,
mis suunas me siis peame oma nii-öelda teoreetilist mõtet
hakkama seadma, mis meie maailmas siis nüüd teistmoodi on
selle tõtt? Ja see on väga hea küsimuse, et tõepoolest,
et noh, me esimene mõte, mis minul füüsikuna pähe tuleb,
alati see on see, et kui me avastame mingisuguse erinevuse sellest,
mida me oleme ennustanud või või arvanud olevat,
siis esimene vaade ongi selline, et võib-olla saab selle
asjaga ära seletada veel mõne sellise sellise nähtuse,
millega on meil siin natuke keerulised lood,
et me ei oska seda seletada osakeste füüsikast. Me teame, seal on kaks sellist nähtust, mida üks on selline
pikaajaline probleem ja selle nimi on siis tumeaine
ehk universumis on mingisugune ollus, mis käitub,
nagu oleks need sellised suured massiivsed osakesed külmad
piltlikult öeldes ja neid on oluliselt rohkem kui seda ainet,
mis, millest meie koosneme.
Seega, kui, kui see avastus nüüd suudaks seda nähtust seletada,
oleks väga tore ja noh, siis on võib-olla teisi väiksemaid
selliseid avastusi, mida, mille puhul ka kindlusveel puudub,
kas, kas viitab millelegi suurele? No näiteks hiljuti siin mõned aastad tagasi räägiti palju
Myoni magnetmomendist seda nimetad siis kee miinus kaks
anomaalia ehk me näemegi.
Et üks parameeter, mida mõõdeti, ei lähe täpselt kokku sellega,
mida ennustati, näiteks võiks loota ka see,
et kui me nüüd võtame selle uue asja, selle kaksikbosoni massimõõtmise,
et järsku see aitab ära seletada seda probleemi ka et seega
alati tasub füüsika selline teoreetik unistus on see,
et ikka nii-öelda ühe lahendusega saaks ikka mitu kärbest
ära tappa mitte ühe ja noh, siin on juba esimesed muidugi
artiklid ka ilmunud. Seda näitab ka, kui kiiresti füüsikud töötavad tegelikult,
et tulemus tuli välja siin noh, natuke rohkem kui nädal aega
tagasi ja juba on olemas teoreetikute poolt ka artiklid,
mis pakuvad välja seletusi ja lausa teevad analüüse,
et millised on kõige paremad seletused ja millised,
millised seletuste klassid võiks eksisteerida.
See on muidugi tore vaadata, et nii kiiresti suudetakse
reageerida sellistele sellistele noh probleemidele,
mis tekivad ja noh, seal on välja toodud ka noh,
ma enda jaoks tahtsin korra peale, et mida siis välja pakutud. Et on pakutud, et noh, üks seletus võiks olla,
et on sellised veel umbes 100 korda raskemad osakesed,
mis siis mõjutavad selle kaksikveeb osani massi kust need
osakesed nüüd eksisteerivad, none jällegi öeldud,
et on selline nähtus nagu selline teooria mida kutsutakse supersümmeetriat.
Et see võiks olla üks võimalus.
No ja siis on veel seal mõned teised teooriad,
mis on seotud näiteks neutriinod üks, teine huvitav osake
selle massidega ja nii edasi, et neid nii-öelda seletusi on
kohe hakatud siin kiiresti välja välja mõtlema. Kui kindel see eksperimendi tulemus nüüd ikkagi? No eks siin on alati see küsimus, et kõik kõiki
eksperimentaalsed tulemused, mis, mis avaldatakse seal alati
neid tuleb kontrollida, sest noh, see on selline paratamatus,
et teadlased ei saa uskuda kunagi ainult üht eksperimenti,
selleks tuleb seda kontrollida, veel kord kontrollida
ja veel kord kontrollida.
Et antud juhul on tegemist noh, ikkagi ühe eksperimendiga,
mis küll on väga ilusasti väga noh, tõenäoliselt väga pikka
aega analüüsi tulemus, et ma kindlasti ei arva,
et nad oleks ülepeakaela seda avaldama hakanud,
kuna see tulemus on niivõrd oluline, on ikkagi väga-väga
täpselt analüüsima neid tulemusi. Et julgeda neid nii-öelda avaldada.
Aga sellegipoolest me peame ära ootama järgmised eksperimendid.
Ja on kaks, kaks suurt eksperimenti, mis ütleme lähima paari
aasta jooksul loodetavasti saavad anda sama täpse tulemuse.
Ja seega ka siis kinnitada või ümber lükata seda eelmist
seda praegust tulemust.
Ja noh, need kaks eksperimente on siis, on selline suur
osakestefüüsika laboratoorium, mis asub Genfis,
Šveitsis ja seal on kaks eksperimenti, mille ühe nimi on
siis CMS ja teise nimi on atlas. Mõlemad eksperimendid on juba praegu avaldanud kaksikosani massitulemused.
Nende vead on nii suured, et praegu veel ei saa öelda,
kas neil on õigus või sellel uuel, aga kui nad nüüd paar
aastat andmeid koguvad ja analüüsivad, siis noh,
ma väga loodan, et nad suudavad kas siis kinnitada
või ümber lükata selle tulemusi. Aga praegune tulemust saada siis Ameerika Ühendriikides
fermiläbis debattroni nimelise põrguti sees,
mis praegu on vist juba juba lammutatud,
aga, aga see tulemuste arvutamine võttis nii kaua aega,
et et alles nüüd jõudis avalikkuse ette. Jah, tõepoolest, et see, see eksperiment ise töötas siin
rohkem kui kümmekond aastat tagasi, päris pikalt
ja andmed koguti kokku, aga noh, nagu ikka tegelikult
tegemist on väga keeruliste eksperimentidega
ja alati, neid saab ka tagantjärgi üle analüüsida
ja üle analüüsitakse neid niimoodi, et teistest
eksperimentidest saadakse mingeid sisendparameetreid,
mis, mis on nii-öelda täpsemad, pannakse need uuesti sisse
analüüs ja siis analüüsitakse üle, aga no lisaks nad tegid
ka vaatasid ka muid asju seal nii-öelda kui sul on aega
ja rahulikult tehes ikka avastad, et eelmistes analüüsides
on mingeid asju, mida saaks täpsemini teha,
paremini teha siis nii-öelda need anna analüüsijat seal
tegid paremat tööd ja noh, see ongi siis nende,
ma oletan, et ikkagi päris päris mitmeaastase töö tulemus. Mida seal siis täpsemalt kokku põrgata, ma peab,
et teada saada, kui palju kaksikv Kui me räägime nüüd sellest ameeriklaste eksperimendist
ehk fermi läbi eksperimendist, siis seal põrgatati kokku
prootoneid ja antiprootoneid.
Seega on tegemist üsna unikaalse süsteemiga.
Kui me räägime näiteks tserni kiirenditest,
siis seal Šveitsis on siis seal seal põrutatakse kokku
omavahel prootoneid.
Seega me noh, ütleme nii, et päris otseselt ei saa võrrelda
neid kahte neid eksperimente. Aga noh, eks seal on sarnasused ka ikkagi olemas
ja seega nad saavad 11 teatud teatud asjugi jällegi
kontrollide üksteise pealt.
Aga see kiirelt ise on siis põrguti, ehk kiirendatakse
sellises ringikujulises torus ring on ikkagi suur,
kümneid kilomeetreid on ümbermõõt seal vastassuunas,
siis kiirendatakse siis konkreetselt selles fermile
eksperimendis kirjeldati siis ühes torus,
siis ühtepidi läheb prootonitest pidi tiirutab antiprooton
teatud kohas põrutatakse nad omavahel kokku siis seal,
kuna ta kokku põrganud seal seal põrke käigus juba tekivad
ka mainitud nii-öelda meie loo kangelane,
kaksikv, boson ja saab osa on siis nagu öeldud,
tan, massiivne ta enam eluiga on, ülilühike tekib korraks
esta laguneb ja nende tema massi saabki nüüd mõõta siis
nende laguproduktide mõõtes nende nii-öelda energiat
ja nende tüüpimis osakesed on tegemist siis selle põhjal
tuleb nii-öelda see pusle tagurpidi kokku panna,
et öelda, mis, mis tema mass oli. Ja noh, ütleme ausalt kaksikbosoni puhul on see üks noh,
öeldakse, et üks keerulisemaid probleeme,
kuna seal tekivad, tekib selline osake nagu neutriino selle
lagunemise käigus ja seda neutriinodetektor ise ei mõõda.
Neutriino läheb igalt poolt läbi, nii et mingit jälge ei
jäta talle endale lihtsalt minema.
Seega tuleb need algoritmid, millega seda tehakse,
peavad olema väga kavalad. Nüüd võta ilusti arvesse seda nii-öelda nähtamatut osakest,
mis sealt minema lendas, seda neutriinod. Mainisid ka niisugust osakest alguse poole nagu tset boson,
mis ka on selle nõrga interaktsiooni vahendaja,
nii nagu kaksikv pasangi, kuidas selle sepp osani massiga on,
on seda viimasel ajal ka mõõdetud ja, ja täpsustatud. Seda mõõdetud tema mõõtmine ei ole ka lihtne teda mõõdetud
ja noh, seal Me füüsikud ei näe sellist vastuolu teooria
ja eksperimendi vahel.
Ja selles mõttes seal tunduvad asjad korras olevat,
mida muidugi lõpuni ei saa öelda selles mõttes,
et kui me nüüd võib-olla veel täpsemini mõõdaks,
siis hakkaks jalga nägema midagi, et ma ise ei ole nii
täpselt uurinud, et suuta kohe öelda. Et kui, kui näiteks oletame nüüd see kaksikosa ongi raskem
siis seal on mingi seletus, et kas see mõjutab siis ka sett
osooni massi või, või ta ei mõjuta seda.
Seda noh, tõenäoliselt teoreetikud hakkavad ka nüüd üle
kontrollime kohe, mida need kõikvõimalikud teoreetilised,
uued stsenaariumid nii-öelda teiste osakeste puhul tähendavad. No niisuguse avastuse on teinud siis osakestefüüsikud juba
mõnda aega tagasi on see pauk kiirendis ära käinud,
aga, aga nüüd on seda tulemust ja prügi,
mis seal tekib, kokku seada ja, ja uurida veel võib-olla
pikalt edasigi.
Aga praegusest asjade seisust ajasin juttu andi hektariga. Aasta 1976 on läinud Eesti ajalukku Ühe suhteliselt,
et erakordse sündmuse poolest võib-olla kõigile ei tulegi
kohe meelt, mis sündmus võis olla.
Aga kui ma ütlen, et meie jutt läheb nüüd geoloogia
ja maavärinate radadele sest et stuudios on Heidi Soosalu
järjekordselt ja selleks järjekordseks on ka täna põhjust
seoses maavärinat, ega siis, siis võib-olla tuleb paljudele
siiski meelde see tõsiasi, et siis toimus kuulus Osmussaare
maavärin mis võib olla ka Eesti tookordset üldsust natuke
juhtis nendele teemadele mõtlema rohkem,
sest et no seni ju võib arvata, et valitses niisugune ettekujutus,
et ega Eestis maavärinaid ei ole. Siis äkki oli.
Nüüd on Heidi Soosalu, kes on Eesti geoloogiateenistuse
seismo loog ja Tallinna tehnikaülikooli õppejõud avaldanud
koos mõne kolleegiga ka ajakirjas seisma Lotšikal Resources
lähtsas ühe artikli eesti mõne viimase aasta maavärina kohta,
neid on lausa neli olnud neid värisemise aastail 2016 kuni 2018.
Nii et tuleb välja, et Eestis Eestis maa ikka tegelikult
väriseb päris palju. Kuidas see nüüd nii on, et ilmselt on mõõteriistad siis
läinud täpsemaks tundub mulle küll, et ega maa ei ole rohkem
värisema hakanud. Tegelikult on nii, et eriti kui nüüd ei ole tegu väga suurde
maavärinat ega tundub, et need maavärinad ei ole,
niikaua kui ei ole mõõteriistu neid mõõtma.
Et väga palju maavärisemised maakeral ongi sellised
pisikesed sündmused, mida inimesed ei tunne,
tundlikud instrumendid mõõdavad ja need nad ei ole ikka vähetähtsat.
Sellest sõltumata need ei tunta, et nad kogu aeg õpetavad
meile meie maapõue iseärasustest. Eestis on lugu selline, et meil hetkel on kolme alalist
seismojaama riiklike seismoseiresüsteem aga no tundub,
et no mis me siis kolm jaama vähe maavärina,
et rohkem polegi vaja, aga seal ongi see iva,
et Nende kolmejaamaga Eesti iseäralikke väikseid maavärinad
ei pruugi kätte saada.
Aga tänu koostööle Soome kolleegidega Helsingi ülikoolist on
meile aastatest 2015 olnud kasutusel lisaseadmeid tänu
millele meil tegelikkuses on Eestis 10 seismojaama praegu
ja see on juba selline võrk, et lõpuks ometi sellega saab
teha kvantitatiivsed. Aga kui palju siis Eestisse nüüd praeguste teadmiste järgi
maa väriseb, kui palju meil on ja kui tugevaid maavärinaid? Tinglikult võiks öelda sellise rusikareegli,
et meil on igav, kahe aasta tagant saame kätte ühe maavärina.
Aga no muidugi võib olla perioode, et ühe aasta jooksul on
neid mitu ja siis on mitu aastat, et ei ole ühtegi.
Ja praegu on meil tuvastamis lävend tinglikult magnituudi
üks magnituudi, üks on ikkagi.
Ühest küljest võrdlemisi väike, aga kui tahta sellist
laamasisest rahulikku geoloogilist piirkonda seirata,
siis tuleks seda lävendit allapoole langetada. Ja me räägime praegu looduslikest maa värimatest mitte nendest,
mida inimene on oma tegevusega põhjustanud. No võiks Eestis öelda niimoodi, et valdavalt on meil need
teismelised sündmused, mida meie riikliku keskkonnaseire
raames tuvastame, on nad lõhkamised karjäärides
ja siis on palju meremiinide elimineerimist tinglikult mingi
neli 500 sündmust aastas ja sealt siis läbi sõeluda,
et mis või kas keegi nendest oli ka maavärin,
et see on omaette.
Ma võrdlen oma tööd sellega, et see on see lennujaama turvatöötaja,
kes kõik ohvrit peab läbi vaatama ta muidugi vahe selles,
et tema ei soovi, et seal ühes kohvris pomm on,
aga mina soovin, et mul oleks ühes kohvris maavärin,
aga sisuliselt tuleb olla väga valvas, et mitte maha magada,
seda neid üksikuid maavärinad, eriti kui nad on seal kaevanduspiirkondades,
mida võib mõnikord ka juhtuda, aga meil on tööriistad
selleks olemas. Tulid, et eristada nii, et looduslikke maavärinaid siis
aastas enam-vähem üks mis on vähemalt magnituudiga üks
või ka rohkem.
Ja siit tekibki kohe küsimus, võrdluseks,
et kui suur näiteks oli see kuulus Osmussaare maavärin. Osmussaare maavärin oli magnituudiga 4,5
ja siis võib-olla kikkis kõrvu kuulajad mõtlevad,
et oot-oot, ei olnud, 4,5 oli vist 4,7 või midagi natuke muud,
aga no magnituudi on alati selline hinnanguline väärtus
ja tegelikult see 4,5 on meil nüüd fikseeritud,
nii et oleme, püüame nagu homo geniseerida maavärinate
andmebaasi Põhjamaades ja see on niimoodi hinnatud konteksti juures.
Aga 4,5 on juba meie piirkonnas väga märkimisväärne
ja seda näete naabermaades tunti et see on juba selline. No kui mõelda tundlikke konstruktsioone,
sellist ei saa nagu silmi kinni pigistada,
sellise maavärina puhul. Kas see on nüüd ka kõige suurema võimsusega maavärin,
mis, mis nii-öelda teaduslikul hinnanguna on Eestis teada või,
või saame päris kindlalt öelda, et mõni on veel suurem olnud? No Eesti aladel ei ole no ajaloolistest ürikutest,
kui nüüd nii suur maavärin oleks toimunud sellisel ajal,
et Eesti oleks olnud asustatud ja kui oleks nagu mingid no
ajaloo kirjutamist olnud, et siis ei, ei usu,
et saaks selline maavärin olla toimunud,
nii et mitte keegi mitte kuhugi seda kirja ei pannud.
Et selles mõttes ta nüüd.
No kui mõelda Eesti ala maavärinate statistid ka algab sealt
kuskilt seitsmeteistkümnendast sajandist,
et siis saab nagu ikka rahumeeli öelda, et,
et selle aja jooksul ei ole sellist teist sellist maavärinat
toimunud ja kui nüüd hinnata seismiliselt Eesti piirkonnas,
no ma võiks öelda sellise väga ümara hinnangu,
et no mingi 700 aastat üks kord 700 aasta jooksul võiks meil
toimuda selline Osmussaare maavärin. No kui nüüd uskuda seda, et Kaali meteoriidi langemine on on
jäänud eesti rahvaluulesse siis kindlasti võiks arvata,
et selline suur maavärin võib-olla oleks ka jäänud,
ma usun küll.
Ja nii, et nii, et selle sellest võime ka järeldada,
et ilmselt selliseid kaheksaseid ja üheksaseid Eestis,
et nende ajaloolistel aegadel kindlasti olnud ei ole.
Aga kas sellist magnituudiga üks või kaks maavärinat inimene
üldse märkab? See sõltub tingimustest, no sisuliselt nagu mõtleks,
et kui magnituudini üks tavaliselt ei, ei inimesed ei märk
on muidugi sõltub ka, et kuidas, millises positsioonis oled
näiteks pikutav inimene märkab paremini kui seisev inimene
seisev inimene märkab paremini kui jalutav
ja nii edasi.
Aga võiks, sellise kurioossumi öeldasid Eesti kandist,
et no minu kogemus on viimaste aastate jooksul
või alates ma olen seismoseire alates 2008
ja kuidagi silma paistab see, et kui Haapsalu kandis maa väriseb,
et Haapsalus neid tuntakse hästi ongi just selle
magnituudiga üks maavärin, oli aastal 2013
ja väga mitmed inimesed seda no argipäeva õhtul telekat
vaadates tundsid. Aga noh, sinna võiks sealt võiks nagu edasi minna sinna,
et see haapsalu piirkond.
Hiiumaa Osmussaare piirkond on meil tinglikult ajalooliselt
see seismiline piirkond, tundub, et seal on valdavalt nagu
rohkem maavärinaid toimunud kui mujal Eestis.
Aga kui võrrelda sellega, et näiteks meie need
uuringumaavärinat olid magnituudi vahemik,
kus 1,2 kuni kuni kaks ja nendest üksainuke,
mis oli ka niisama Haapsalus aastale 2018,
mis on selle üks meie uuritud maavärinatesse,
tema magnitud oli 1,7. Ta toimus laupäeva öösel mingi kell kolm
ja äratas inimesi mõelda, et isegi ärkad unest nii väiksema
maavärina peale, et see oli nagu väga huvitav
ja see annabki sellist tunnetust, et kui ma mõtlen,
et meil meil oli sarnaseid maavärina teistes piirkondades,
mille kohta ei ole mul laekunud vähemalt informatsioon,
et keegi oleks tundnud, et kas seal Haapsalu kandis on
geoloogia kuidagi mingid tingimused, sellised,
et need olud kas või setted või nende paksus
või mingi asi võimendab neid maavärinaid. Et seal inimesed tunnevad maavärinat paremini kui mujal,
et see on meile ainult meie teadusartiklis mainitud,
jätame meelde veel ei leidnud seletust, aga see paneks uude
valgusesse selle, et kui me hindame ajaloolist seesmilisust,
et võib-olla, et ei olegi nii silmatorkav,
meie, meie, see Loode-Eesti piirkond, et lihtsalt tänu
kohalikele tingimustele tunnevad sündmuseid paremini
ja selleks ongi meil vaja seda tihedat seismojaamade võrku
üle terve riigi. Et me saaks nagu instrumendid teevad oma töö nagu masinad,
nendel ei ole nagu sellist isiklikku tunnetust,
et nii pidi naapidi, et selles mõttes see tulemus on palju ühtlasem. Kas võib ka nii olla, et Haapsalus on inimesed kuidagi
tundlikumaks ise läinud nende maa variante suhtes? Võib-olla on seal maavärina teadlikkus ja võib-olla
Osmussaare värin õpetas midagi.
Ei tea. Kus olid need maavärinad, need neli, millest nüüd see töö on? Ja me praegune see komplekt oli, et meil oli rannik Hiiumaa
ranniku lähedal mõne mõned kilomeetrid mere poole,
üks maavärin magnituudiga kaks ja siis oli see
Haapsalumaavärin magnituudiga 1,7 ja siis oli esimest korda
on mõõdet maavärin Keila kandis 1,2 ja see oli,
no see on meie kõige hägusam tegelane, et sellega,
kui ei oleks olnud hea jaama võrku, võib-olla ei olekski
julgenud väita, et see üldse oli üks maavärin,
et no see on ikkagi täpsus ja, ja see, et kui on müra sees
väike signaal, et siis liiga palju ei tohi öelda
ja siis oli meil veel seal Võrtsjärve kandis,
Võrtsjärve piirkond on muideks ka huvitav,
selline ajaloolist aktiivsust on olnud teada,
seal oli magnituudiga 1,8 maavärin ja seene nendele kõigile
oli ühist või peaaegu kõigile Don tinglikud kuskil nelja
kilomeetri sügavusel, välja arvatud see Hiiumaa juures maavärin,
mille sügavuseks sai hinnatud 11 kilomeetrit
ja see, see on üsna täpne määrang, kuna Hiiumaal asub seismojaam,
mille andmed kell sai seda hästi fikseerida,
aga ikka maakoore ülemises osas. Mispärast Eestis üldse maa väriseb?
Me oleme ju nendest laamade kokkupuutejoontest ju päris kaugel,
me oleme ühe suure laama keskel. Tegelikult tuleb siiski välja, et me oleme selle globaalse
pusle osa, et me oleme ikka nendest Laamatest mõjutatud,
et no varem arvati mõned aastakümned tagasi,
et Põhjamaade piirkonna seismilisuse tekitaja on eelkõige
maa tõus peale jääaega.
Ja vahetult peale jääaega oligi see muidugi väga oluline,
et kui suur rõhk läheb ära, siis pinge vabaneb.
Aga mida aeg edasi, seda on väiksem, roll on sellele
ja jälg selle liikumisel. Et praegu on hinnang ja seda on nagu Globaalse pinge välja
vaatluste baasil põhjamaadesse nähtud ja meie,
meie nagu seismilisus sobib sinna pilti,
et ikkagi ajendiks on tõuge Atlandi keskahelikud laamade
liikumine ja siis sõltudes sellest, et kuidas kunagised
murrangut Eestis asuvad, et siis teatud suunas murrang võib
aktiveerida teatud teises suunas.
Murrang pigem lukustub ja me saime sellise tulemuse,
et kui võtame need neli uuritud maavärinat pluss siis
Osmussaare maavärina, mis mille analüüsis Ragnar slummi
rootsi seismo, Loog väga põhjalikult. Et kui meil, et kõiki neid vaatame, me saame need tinglikult
paigutada sinna maakoore umbes loode-kagu suunalistesse murrangutes,
mis nihkuksid niimodi vasakukäeliselt, et me kasutasime seda
Osmussaare maavärinat ka nagu ühe andmepunktina,
kuigi see ei olnud meie teema.
Et no muidugi tõlge on tõlge, aga sellisesse tõlkes kõik
need uuritud maavärinat sobivad täpsuse raames. Nii et need laamade ääred üksteise vastu põrgates,
sealt kandub edasise seismiline pinge üle laama laiali
ja sellest ka meie maavärinad. Ja et siis maavärin toimub siis, kui maapõue pinge ületab
kivimi tugevuse ja kivimis kõige kunagine murrang on see
kõige nõrgem koht ja ikka seda pinget sedavõrd koguneb,
et ikka meil ka aeg-ajalt väriseb. Kas looduslikel maavärinate ajal võib-olla ka muid põhjusi
peale siin maakerke ja, ja nende laama vingete
või ütleme, seismilistel signaalidel? No eks looduslik seitsmeline signaal tekib alati,
kui on mingi väga kiire niimodi.
Mingi põrgi ennetas, meteoriidi kukkumise saab seismilised
fikseerida ja meil on ka aastast 2018, üks näide sellest,
et Toila kandis varises klindi Jäärsak alla
ja tekitas väikse maavärisemise, mis oli väga eksootiline signaal,
aga sai välja selgitatud ja maastikust üles leitud selle koha,
kus see varing oli toimunud. No Eestis on meteoriit kukkunud küll, vot just sinna
Lääne-Eestisse õige mitu on teada, et huvitav,
kas seal on ka mingi seos? Tegelikult üks väga huvitav aspekt on selles,
nii Osmussaare maavärin kui Hiiumaa meie uuritud
või see Hiiumaa piirkonna maavärin, Nad,
mõlemad satuvad sinna tigus no Osmussaare juures on
Neugrundi meteoriidikraater ja nüüd see meie uuritud Hiiu Hiiumaast.
No mere poole maavärin on just täpselt asukoht seal,
kus on Kärdla kraatri Ringval ja seda, see on ka jälle selline,
et nüüd ei hakka kihla vedama, et kuidagi kunagine
meteoriidipõrge on purustanud kivimid kuidagi parajasti nii,
et see kõige nõrgem lüli on just seal ja siis maa väriseb. Aga seda võiks nagu meelde jätta ja võrdlusmomendina.
Soomes on lappa järve meteoriidikraater seal lään
Lääne-Soomes piirkonnas, mis on seismiliselt üpriski vaikne,
aga kui sealkandis maa väriseb, siis need värinad kipuvad
rivistuma sinna, kus on see lappa, Järvi kraater.
Et kas see on nüüd kokkusattumus või mitte,
kogume andmeid ja vaatame edasi. Tuleb siis välja, et Eestis maa väriseb?
Jah, on värisenud ennegi, väriseb ka edaspidi.
Milline on kõige vanem maavärin, mis Eestis teada on,
kindla peale, et, et see on nüüd selline looduslik maavärin olnud,
et küllap enne seda Osmussaart on ka kahtlustusi vähemalt. Eelnevatest sajanditest on, on info küll olemas,
nagu alates 19.-st sajandist võiks olla päris juba nagu
usaldusväärsed sündmused.
Aga statistikas hetkel on veel niimodi tinglikult kirjas
Pärnumaavärina aastast 1640 ja see oli veel tinglikult öeldi
neli versta Pärnust kuhugi.
Ei ole teada, kuhu suunda.
Aga kui seda nüüd ajalooliselt vaadata, et ma ise kipun seda kahtlema,
suutsin internetiavarustest leida isegi originaalallika
saksa keeles, mis seda iseloomustab, aga seal on sellised probleemid,
et see sündmus on võinud minna mingi tormiga segamini. Saksamaal oli maavärin, mis on üks nagu teoria,
et tegelikult sel ajal toimus Saksamaal maavärin,
läks kuidagi läbisegi selle Pärnu omaga ja kas,
kas nüüd üldse midagi siis toimus ja, ja see asi ka veel sealjuures,
et seitsmeteistkümnendal sajandil nagu inimene noh,
kui, kui nagu mõeldi asjast nimega maavärisemine,
aga ei mõeldud, et seal viie kilomeetri sügavuses kaks
kivimiploki nihkub üksteisest mööda maavärisemise põhjuseks
võis olla ükskõik milline kasvu ja nüüd see mingi mäenõlva
varing või meteoriidi kukkumine või päris maavärin
või äikeseilmad või kasvõi järve jää lõhenemine. Ja selline huvitav nähtus on näiteks Põhjamaade piirkonnast,
et ajalooliselt arvati, et talvel maa väriseb rohkem kui suvel.
Et lihtsalt, kui no inimesed tundsid värisemist,
pandi kirja ja siis tehti tulbad diagrammi
ja siis talvel palju rohkem.
Aga siis, kui hakati seadmetega mõõtmas,
et see talve üliesindatus kadus ära.
Lugu on nagu lihtne, nii et tegelikult talvisel ajal väga
palju selliseid pakasega seotud müristused läksid,
et maavärinate nimekirja lõheneb mered ja järve
ja isegi võib-olla niimoodi, et kui on järsud pakane
või järsud temperatuur langeb, et kui ei ole paks lumikatet
isegi nagu maa võib niimodi lõheneda. Et tekib selline tunne, et maavärisemine,
aga kui me ei defineeri, mis on maavärisemine,
siis ta muidugi sobib sinna hulka.
Aga et sellised statistika niimoodi need vead on,
saab instrumentaalajal ära korjata. No ja mida täpsemaks need instrumendid lähevad,
seda nõrgemaid värinaid me saame tuvastada
ja seda paremini me saamegi teada, et mis siis täpselt Ta on põhjustanud,
on see siis järvejää lagunemine või maalihe näiteks mäe
külje peal või siis või siis tõepoolest mõni nelja kuni 11
kilomeetri sügavusel vallandunud kivimite vaheline pinge.
Kui täpseks on üldse mõtet seda, seda mõõtmist ajada? No me, meil on Eestis nüüd hea näide, et oleme ajutiselt 10
jaama võrguga mõõtnud maavärisemise ja kohe-kohe saab
teadustööd tööst nendest teha, et see on tõesti ennast kehtestanud,
et täpsus on parem ja, ja mõõdame rohkem kui muidu.
Ja selles osas on mul on rõõm öelda, et praegu on Eesti
geoloogiateenistus asunud arendama meie seismojaama.
Et praegu oleme tellinud seadmeid neli komplekti,
et hakkame seda kolme jaama võrku laiendama,
nüüd hakatuseks seitsmejaama eesti võrguks
ja nii niimoodi edasi. Et ma kujutan ette, et kui Eestis on kümmekond
või 10 pluss seismojaama võrk, et siis juba on olukord päris hästi,
et siis siis saame teha täppismõõtmisi. Aga noh, ütleme, et väiksemad kui magnituudiga üks
maavärinat vaevalt et need põhjustavad mingisuguseid
suuremaid vapustusi nii-öelda igapäevaelus
või ma eksin? No väiksed maavärinat räägivad näiteks sellest,
et millised murrangut on aktiivsed ja nad on nagu see kuidagi.
Et väiksete maavärinate uurimine on selline alusuuringud,
et me saame parema pildi maa koore rikutusest meie aluskorras,
no mida me muidu kätega ei saa katsuda, meil on mitusada
meetrit settekivimeid peal, et me teadmisi lisame juurde
meie maapõu siseehituse osas ja ühel hetkel võib seal selles
murrangus need, kus need väga väikesed maavärinad toimuvad,
toimuda ka suuremaid. Ja siis, kui me nüüd mõtleme praeguses ühiskonnas,
et meil hakkavad olema väga tundlikud konstruktsioonid,
kui näete, mõtleme maapõue, igasugu tamist,
tuumajaamasid ja praegu isegi igasugu mõõteriistad
ja seadmed võivad olla nii tundlikud, et nende puhul Peab arvestama,
et on noh, näiteks mõtleme, täppislabor mõõdab,
mõõdab midagi ja see labor tuleks olla ehitatud niimoodi,
et kui toimub maavärisemine, selle mõõtmised ei ole häiritud. Võib-olla kõik ei aasta seda mõtet ära, aga kui ma ütlen
võrdluseks mõni sajand tagasi, kui oli magnettormid päikesest,
no olid ilusad virmalised ja kõik.
Ja kedagi rohkem ei huvitanud, aga praegu näiteks meil on
palju tehnoloogiat, mis võib olla vägagi häiritud,
kui tekib mingi magnettorme atmosfääris,
et see on see hind, mida me sellisest arenenust ühiskonnast maksame,
et meil on väga palju tundlikke asju ja peame arvestama nähtustega,
mis varem ei omanud mingit tähtsust. Tuleb siis välja, et Eestis maa väriseb?
Jah, on värisenud ennegi, väriseb ka edaspidi.
Ja mu vestluskaaslane oli Heidi Soosaar. Tänases saates oli juttu w bosoni, massist
ja eestimaavärinatesse.
Juttu ajasid Andi Hektor, Heidi Soosalu ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
