Teadust kõigile maakera kaugem ajalugu on suur mõistatus
kuid lahendusi võime leida ka kividest, kui oskame vaadata.
Bioloog Kaarel Mänd on vaadanud Äänisjärve äärest leitud
kroomi sisaldavaid kivimeid ja väidab nüüd,
et umbes kaks miljardit aastat tagasi oli maakera ajaloos
umbes 100 miljoni aasta pikkune ajajärk mil hapnikku leidus
õhus pidevalt päris palju, enne kui selle elulise aine tase
pikaks ajaks jälle kõikuma pääses. Marsi atmosfääris hapnikku märkimisväärselt ei ole,
kuid see-eest on seal Sa ringi tiirutanud helikopter.
Kuidas NASA Marsi kopteril insenjeviti tiivikut käinud,
räägib kosmosevaldkonna tundja Rauno Gordon.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Tänapäeval me kõik teame, et maakera atmosfäär
ja samuti ka meie veekogud sisaldavad niisugust eluliselt
vajalik kokkuainet nagu hapnik kuid mitte alati ei ole see
niimoodi olnud, kui maakera veel tekkis ja siin elasid
sellised esimesed primitiivsemad elusolendid siis
atmosfääris hapnikku ei olnud või oli hästi-hästi vähe.
Minu vestluskaaslane siin saates on Kaarel Mänd,
kes on tark Tartu Ülikooli geoloogia teadur
ja kes on just uurinud, kuidas siis hapnik õigupoolest
atmosfääri tuli ja milline on olnud möödunud aegadel maa
atmosfääri ja ka veekogude tuleb rõhutada hapnikusisaldus. Ja nüüd on tal ajakirjas Science Lätas ilmunud ühe
sellekohase uurimistöö kohta artikkel mis puudutab lähemalt
just Ühte teatavat lõiku maakera ajaloost.
Mis ajajärgses neid õigupoolest on ja ajalises mõttes kui ka
nii-öelda selles hapnikuajaloo kontekstis. Jah, see järk, mida meie uurisime, on umbes täpselt keset
maakera ajalugu, ehk siis kaks miljardit aastat tagasi
maakera ise on neli ja pool miljardit aastat vana
ja see periood on huvitav, sellepärast et vahetult
või noh, nii-öelda geoloogilises mõttes vahetult,
et enne seda teame me, et maakera atmosfääri tekkis
esmakordselt ja permanentselt hapnik, me teame seda,
kuna me teame, tekkis osoonikiht. Ja see juhtus umbes 2,4 miljardit aastat tagasi.
Ja periood, mida me konkreetsemat vaatame 2,0 miljardit
aastat tagasi, on siis meie arvates selline nii-öelda
hapnikuoaas keset keset siis maakera ajalugu,
kus enne seda siis enne 2,4 miljardit aastat tagasi pärast
seda kaks koma nulli on siis vähem hapnikku.
Ahaa, ja kui pikk see sellise suure hapniku või,
või sellise kõrge hapnikutaseme ajajärk oli,
siis selle kahe miljardi aasta tagasi aja ümber,
tegelikult see ongi ütleme siis meie uurimistöö iva suuresti,
et noh, me teame laias laastus, et niimoodi ütleme 400 500
miljonit aastat seal maa ajaloo keskel oli nagu hapniku tase
võrdlemisi kõrge, aga me ei teadnud, ütleme,
et kui stabiilselt kõrges oli, me ei teadnud,
kas see käis niimoodi üles-alla, kogu aeg oli selliseid
üksikuid hapnikurohkeid etappe, aga meie siis saime oma
looga näidata, et et vähemalt 100 miljoni aasta pikkusel
perioodil oli hapniku tase võrdlemisi kõrge
ja kõige olulisem, et stabiilselt kõrge. Et ei olnud sellist üles-alla hüplemist,
vaid vaid oli selline stabiilne keskkond.
Nii et enne seda mitusada miljonit aastat. Oli hapnikku juba küll olemas, aga, aga see tase kõikus
millegipärast suurtes piirides, et kord oli rohkem,
kord vähem ja siis hiljem järgnes samasugune ajajärk täpsed.
Kuni siis lõpuks millalgi jäi selline stabiilne kõrge
hapniku tase püsima. Jah, see lõpuks oli suht noh, jällegi geoloogilises mõttes
suhteliselt hiljuti ütleme siis umbes 600 miljonit aastat tagasi,
mil, mil siis laias laastus tänapäevane atmosfääri koostis
siis nii-öelda kinnistus Nii, ja nüüd õnneks aeg kestab, praegu.
Aga kuidas on üldse võimalik kindlaks teha,
mis on maakera ajaloos nii ammu ammustel aegadel juhtunud? No selleks praktiliselt ainuke võimalus on vaadata kivimeid,
täpsemalt settekivimeid, mis tekkisid nendel perioodidel,
mis meid huvitasid, et settekivimites salvestuvad teatud
keemilised jäljed, mis on indikatiivselt siis
makrakeskkondade olemusest ja neid uurides siis erinevate
keemiliste meetoditega saavad geokeemikud siis hinnata,
milline oli maakera keskkond.
Kas nendes kivimites on sees ka 200 hapnik,
mis on, mis on keskkonnas sinna sinna läinud,
et, et selle järgi vaatate või, või on veel mingeid nippe? Noh, laias laastus ei ole, on küll mõned huvitavad erandit,
kus tõesti me saame hinnata päris vana hapnikuga,
aga üldiselt see töö, mida meie teeme, on,
et me kasutame selliseid keemilisi indikaatoreid,
mis kaasnevad hapnikuga, aga ei, ei ole ise hapnik näiteks
näiteks erinevad metallid, mida leidub ka tänapäeval
merevees ja kivimites küll võrdlemisi vähe,
aga me suudame seda väga täpselt mõõta ja nende suhtelised
erinevused on, on siis indikatiivse hapniku kohta. No võtame näiteks talli nagu kroom mida on set siis nimedes
kui ka sellest tulenevalt ka sätetes palju rohkem siis,
kui meredes ja atmosfääris on palju hapnikku.
Võrreldes sellega, kui, kui on vähe hapnikku,
siis on ka vähem.
Ja settekivimid on siis niisugused kivimid,
mis tekivad merepõhjas ladestuvad mis otseselt näitavad siis,
kui palju oli hapnikku meres? Jah, siin on nüüd küll huvitav aspekt, et miks me just
nimelt kroomi uurima, sest tegelikult neid indikaatoreid on
väga palju erinevaid elemente, aga kõigil neil on omad
nüansid ja kroomi puhul on huvitav see, et kroomi keemia on
hästi selline, et selle kontsentratsiooni taga,
õigemini täpsemalt selle isotoopkoostis ehk siis kahekroomi
erimi omavaheline suhe on väga tugevalt mõjutatud just
nimelt atmosfääri hapniku tasemest, mitte mitte merede
hapniku tasemest, et erinevad või, või siis eelnevates
töödes oleme me just nimelt uurinud teisi metalle,
mis näitavad siis mere hapniku taset, aga seekord me siis
saime kroomile jälile ja see on sellepärast,
et kroomi merre viimiseks peab siis maismaal paljanduvat
paljenduvat kivimid peavad olema otseses kontaktis hapnikuga,
kroomi on lihtsalt väga raske öelda, kivimitest välja
kangutada võib purustada ilma ilma hapniku olemasoluta aha. Ja kust te neid kroomi sisaldavaid kivimeid siis seekord ammutasite?
Me tegime seda siis Äänisjärve kaldalt karjalast,
kus, kus meil on varemgi palju tööd olnud.
Need on selles mõttes unikaalsed kivimid,
et ütleme, sellest ajaperioodist siis kaks miljardit aastat
tagasi on väga vähe selliseid kivimkehasid
või iidseid settebasseine, mis on säilinud heal kujul,
mida ei ole tohutult moonutatud, kõrge temperatuuri
ja rõhu all. Ja Äänisjärve kaldal leiduv settebassein on just nimelt
selline koht ja tänu sellele on, on siis väga palju,
mis me sellest ajaperioodist teame just nimelt sealt
sealtkandist nendest kivimitest ammutatud Eestis nii vanu
kivimeid me hästi kätte ei saa.
No tegelikult saame meil geoloogia osakonnas just
ja just nimelt Eesti geoloogiateenistuses just tegeletakse
praegu siis Eesti nii-öelda aluskorra ehk siis kristallsettekivimitega,
mis on nagu selle tüüpilise tuntud, et nende paleosoikumis
kivimite all selle uurimisega ja seal on kusjuures huvitaval
kombel just umbes sama sama perioodi kivimeid,
aga jah, neid on oluliselt moonutatud, sealt on väga raske
sellist infot välja välja ammutada, nii et info on päris usaldusväärne. Ütleme niimoodi, et on ka inimesi, kes väga ei taha uskuda,
et noh, see ongi erinevad nii-öelda paradigmad,
et. Nende kivimitega on siiski juhtunud minevikus igasuguseid protsesse,
me ei saa 100 protsenti kindlad olla, aga me oleme näinud
palju vaeva selle nimel, et üritada välistada neid selliseid protsess,
mis, mis need originaalsed keemilised signaalid ümber lülitaks.
Seepärast ongi.
Ma kujutan ette, et tegemist selliseks mosaiikpildi kokku lappimisega,
et üks uuring näitab natuke ühte, teine uuring näitab natuke
teist jah, täpselt ja nagu loodetavasti siis tekib lõpuks
mingi selline konsensus või üleüldine pilt,
et selliste üksikute lugude kokku aheldamisega ongi,
ongi siis saadud see arusaam, et enne seda uuritavat
perioodi ja pärast seda oli selline väga hüplik hapniku tase,
aga siis kõik sellised üksikud tööd ja nüüd ka meie töö,
mis üritab nagu mitte ainult üksikud hetke,
vaid sellist pikemat perioodi vaadata. Et need näitavad, et sellel perioodil oli hapniku tase
stabiilne ja mitte mitte hüplik. Umbes kaks miljardit aastat tagasi hapniku tase atmosfääris
oli stabiilne.
Vähemalt 100 miljonit aastat järjest ja selle töö järgi.
Aga seni me oleme rääkinud hapnikust lihtsalt kui ainest,
mida atmosfääris või ka vees oli või ei olnud.
Aga tegelikult, kuidas on see kõik seotud eluga,
elu arenguga Maal? Jah, just nimelt sellepärast ongi hapnik huvitav meie jaoks
mitte lihtsalt niisama niisama asi iseenesest,
vaid hapnik on täiesti hapnikuteke atmosfääri on täiesti
ümber korraldanud kogu maailma biosfääri elustikku
ja samamoodi on hapnika ise mõjutatud elu poolt.
Seda toodavad vetikad ilma vetikat, et ta ei oleks
atmosfääris seda.
Ja konkreetselt noh, see see huvi, mis meil on,
on seotud siis keeruka elu tekkega sest selleks,
et tekiks selline elu, mis nagu meid huvitab,
selline keerulise käituda suhtumisega noh,
selline armas biosfäär on, ta selleks on vaja hapnikku,
sest hapnik on väga energia, tihe toit. Organismidele mitte hapnikku hingavad organismid käituvad
meie jaoks võrdlemisi igavalt ja loiult,
aga hapnik annab võimaluse näiteks mitmerakulise keha jaoks
keeruliste genoomide jaoks liikuva käitumise kõige selle jaoks.
Et see on selles mõttes ülioluline mõistmaks elu,
ajalugu ja arengulugu.
Nüüd, kui see hapnik oli päris pikalt päris stabiilne,
kas ta oli enam-vähem võrreldav selle tasemega,
mis meil praegu on või, või siiski madalam tõenäoliselt
siiski madalam, aga ütleme noh, selle kohta on jällegi vaidlused,
aga ütleme, et minu nii-öelda hüpotees on see,
et ta oli ikkagi võrreldav, et see, see andis võimaluse
sellise keerulise elu vohamiseks. Siiski see tase Aga siis tekib ju küsimus, et umbes kaks miljardit aastat
tagasi nii palju kui, kui ma nüüd tean, siis ei olnud veel.
Või vähemalt ei ole meil teada, et siis oleks olnud sellist
mitme rakulist elu, et see tekkiski just umbes viis-kuussada. Miljonit aastat tagasi ja ja see ongi suuresti see paradoks,
mis nagu ajendas seda, seda lugu, et väga paljud bioloogide
geoloogid on sellisel seisukohal, et kohe kui tekkis hapnik,
siis see andis võimaluse ja võib-olla muutis ka paratamatuks
sellise keeruka nii-öelda päris tuumse.
Ehk siis selliseid bakteritest keerulisema elu tekke,
mis on, mis on ka kõigi meie eellaste, eks.
Aga jah, paradoks seisneb selles, et me teame,
et esimene selline permanentne hapnik tekkis 2,4 miljardit
aastat tagasi, aga esimesed jäljed isegi ühe rakulistest
päristumusetest keerukatest organismidest on ainult 1,7
miljardit aastat vanad ja, ja jällegi mitmerakulised on
sootuks hiljemalt hiljem kohale jõudnud hakkasid vohama siis jah,
umbes 600 miljonit aastat tagasi. Et millest selline selline vahe, et noh,
kuna me teame, et päris tuum seda tohutult armastavad
ja on väga edukad hapnikukeskkonnas, siis võiks arvata,
et nad tekkisid kohe, aga, aga ometi on mitmed sajad
miljonid aastad seal vahel ja selle seletamiseks on välja
toodud väga erinevaid hüpoteese ja üks nii-öelda populaarne
hüpotees on see, et jah, meil oli hapniku,
aga võib-olla seda hapnikud polnud piisavalt
või siis see oli liialt hüplikke tekkinud stabiilseid,
hapnikurohkeid, keskkondi sellised organismid saaksid
areneda ja just seal hüpoteesi suudame me siis oma selle
uuringuga ümber lükata. Ei, hapnikku oli piisavalt, me peame leidma mingi teise põhjuse,
miks keerukas elu nii hilja tekkis maailma
ja neid põhjuseid praegu otseselt ei otsinud,
välistasid ta lihtsalt selle hapniku vähesuse võimaluse.
Jah, sest noh, selles mõttes väga raske on,
on neid selliseid bioloogilisi põhjuseid leida,
sest need fossiilid, mis meile säilinud,
on võrdlemisi robustsed, neis ei ole nii palju informatsiooni. Nende põhjus, bioloogiliste põhjuste tagajärgede hindamine,
mine kauges minevikus on väga keeruline,
aga jah, geoloogid, nagu mina saame kaasa aidata selle
väliskeskkonna tingimuste hindamisega ja,
ja et me saame anda mingisuguseid piirid sellele debatile.
Et mõned need teised põhjused, mis on välja toodud,
on, on näiteks kõige lihtsam, see võib olla lihtsalt
selliste päristumiselt, organismide teke võttis tohutult
kaua aega, see evolutsiooniline hüpe on tõenäoliselt kõige
suurem kogu eluajaloos siis bakteritest päris tuumseteni
ja võib-olla see kõik lihtsalt võtabki sadu miljoneid aastaid,
isegi kui tingimused on, on, on head. Aga noh, geoloog võib-olla oskab seda arvata,
et võib-olla need fossiilid lihtsalt ei ole säilinud sealt
nii kaugest ajast meieni ja see on üks teine,
täiesti usutav hüpotees sellest selle vastu vaidleb
võib-olla see, et siis kui Need päris tuumsete fossiilid tekivad,
siis need ilmuvad noh, jällegi geoloogilised mõttes korraga
väga mitmele kontinendile, et me näeme järsku mitmekesiseid,
päris tuumsete, fossiilseid, koosluseid üle kogu maailma. Aga enne seda ei ole, et see pigem viitab nagu mingisugusele
bioloogilisele muutusele kui kui, siis säilimistingimuste muutusele.
Võib-olla on see, et need organismid siiski kiirgult
organismid olid olemas, aga neile arenesid sellised säilivad
struktuurid just sellel perioodil, et võib-olla noh,
et ja väga paljud teadlased just nimelt toetavad seda,
seda hüpoteesi. Aga nüüd tahaks veel natukene nuputada ja mõistatada seda küsimust,
et, et mispärast üldse stabiilne hapnikku ajastu siis sel
ajal tekkis.
Ma saan aru, et, et esimene selline ebastabiilne ajastu
tekkis ilmselt siis vetikate tegevuse tulemusena.
Et aga nad nad ei suutnud stabiilsust tagada.
Aga siis äkki selline pikk ajastu vähemalt 100 miljonit aastat,
kus, kus hapnikku oli? Ühtlaselt, ja see on jällegi järgmine väga-väga keeruline
ja vastuoluline küsimus, millele ei osata praegu väga
selgeid vastuseid, et tuua kõige populaarsem teooria seisneb selles,
et kui hapnik niimoodi permanentselt tekkis atmosfäär
ja siis see hakkas kivimitest välja Porsuma toitaineid,
mida vetikatele oli vaja.
Et see oli selline positiivne tagasiside,
et mida rohkem hapnikku on, seda rohkem toitaineid põrsus
kivimitest välja, seda rohkem vetikud said. Vetikad said vohada, seda rohkem hapnikku tekkis ja,
ja võib-olla see, et nendes kivimites oli varasemalt nagu
kõik need toitained alles jäänud, sest polnud hapnikku,
see nagu noh ühesõnaga seda toitaineid oli väga palju,
mida välja pursuda, aga mingi hetk sai see otsa.
Et, et need, ütleme siis mõnesaja miljoni aasta pärast
pärast hapniku teket atmosfääri enam ei olnud nii palju toitaineid,
kaid, kivimeid ja siis seetõttu siis langes maa jälle
sellise madala hüpliku hapnikutaseme režiimi. Aga see on ainult üks teooria ja näiteks minu eelmine
teadustöö vaidleb sellele teooriale vastu.
Et aga noh, jällegi vastu vaielda mingitele hüpoteesid on
palju lihtsam kui ise välja tuua hüpoteese
ja neid tõestan jääda.
No nüüd õnneks kaks teadustööd siis omavahel vaidlevad.
Ei, selles suhtes ei vaidle, noh see minu see,
see uus töö, kus me vaatame seda hapnikku,
stabiilsust see ikkagi noh keemilised signaalid,
nagu klapivad eelmise tööga, aga lihtsalt me nagu selles
impligatsioonides nii-öelda vaatame veidike teisi asju,
et üks asi on see hapniku tekkepõhjus, et teine asi on siis see,
mis mõju oli sellel elule, aga noh, need kaks asja ei ole
otseselt konfliktis. Selge. Ma tahaks veel seda küsida tegelikult siia ka,
et et et need kivimid on siis pärit Äänisjärve kandist karjalast.
Jah, Venemaa föderatsioonist.
Nii et kuidas nüüd praeguse poliitilise ja sõjalise
olukorraga on, et kas on võimalik sinna lähiaastatel uusi
ekspeditsioone korraldada või kuidas see praegu tundub.
Jah, noh, praegu on kindlasti sellega väga-väga kehvasti.
Noh ilmselgelt praegusel ajal keegi ei plaani mingeid uusi
uut koostööd või uusi teadusekspeditsiooni föderatsiooni,
et kõik see, kõik see töö, mis on tehtud
ja see, see töö, mis ikka just avaldati seal. Aastatetagune selline koostöö võib olla,
mis on huvitav nagu tuleviku mõttes on see,
et nagu ma rääkisin, siis Äänisjärve kaldakivimid on üks
selline väga hästi säilinud kivim, komplekt sellest ajaperioodist,
aga meil on just väga sarnane projekt, et siis taotluses
rahvusvahelise kontinentaal puurimisprogrammi raames,
kus me tahame vaadata kivimeid ekvatoriaal Aafrikas,
Caboonis, mis on peaaegu täpselt sama ajajärgul tekkinud aga
vähem uuritud ja võib-olla isegi paremini säilinud,
et ma usun, et sealt tuleb kindlasti vähemalt sama palju
ja palju huvitavamaid teadusavastusi veel tulevikus. Ahaa, nii et selline plaan on jah, üks koht maakeral,
kus on palju vanu kivimeid, minu teada on ka Austraalia, ja absoluutselt Austraalia on tõeline meka
sellistele vana eelkambriumi geoloogidele.
Jah, samamoodi ka seal on enam-vähem ekvivalentse vanusega kivimeid,
ka Lõuna-Aafrika on, on tohutu selline hot spot ja,
ja samamoodi ka ka siis arktiline Kanada,
kus käib, käib kõva töö selle kallal ja noh,
tulevikumuusika ongi muidugi kõik need erinevad piirkonnad
siis niimoodi ühendada, et vaadata, et missugused signaalid
on näiteks lokaalsed ainult mingisuguse kontinendi kontekstis,
missugused on üleüldised. Et seal on väga palju sellist integreerimist võimalik teha,
mis on äärmiselt huvitav ja nagu aitab palju paremini mõista
kõike seda.
Ahaa, et see võib veel ka olla, et et hapnikusisaldus on
maakeral olnud eri paikades erinev ühel,
samal ajal ja, ja see on hästi üllatav just veidi varasema
perioodi mõttes kuskil seal 2,5 kuni 2,3,
kui hapnik esmakordselt tekkis, on näidatud väga üllatavalt erinevates. Ühesõnaga, signaalid, mis meie arusaama järgi peaksid,
et nagu maakera atmosfääritingimusi väljendama on erinevates
piirkondades enam-vähem samal ajal jumalast erinevad.
Et mida see siis tähendab, kas me peame siis mõtlema nende
signaalide tähenduse üle või siis tõesti on kuidagi sellised
hästi järsud lokaalsed erinevused olnud.
Et see on väga-väga huvitav ja mõtlemapanev,
et uurimist ja mõistatamist jätkub edaspidi absoluutselt,
jah, noh eks, eks see, mida me teeme, on kuidagi üritame,
joodi pimedalt kombata seda väga kauge mineviku asju,
et seal on, seal on väga palju mõtlemist ja,
ja spekulatsiooni ja ümber ümberhindamist kogu aeg
paratamatult aga praegu rääkida. Käisime siis hapnikutaseme stabiilsusest maakera atmosfääris,
eelkõige siis atmosfääris umbes kaks miljardit aastat tagasi
ja vestluskaaslaseks Kaarel Mänd. Marsi uurimise ajaloos oli neil päevil tähtis aastapäev.
Täpselt üks aasta sai sel nädalal mööda sellest päevast siis
meie maakera ajasüsteemis arvestatuna mil Marsil tõusis õhku
kõige esimene lennumasin, mis liial õhku tõusnud on.
NASA Marsi kopter inhniooti vahendusel puhul täna juttu
Rauno Gordoniga Tallinna tehnikaülikooli kosmosevaldkonna
juhiga kes hoiab ka Marsil toimuval silma peal.
Aasta tagasi rääkisime just siinsamas labori saates
Entšinjuti esimesest lennust. Kuidas siis Marsi kopteril seast täpsemalt läinud on? See see aasta on läinud harukordselt hästi,
et, et see inseniumiti muidugi teadlased,
arendajad, Nazas tegid, mis võimalik, andsid oma parima ja,
ja teoreetiliselt on asi hästi läbi arvutatud tarkvara tehtud,
kuidas kaameratega jälgida seal üle kivide liikumist ja,
ja seda selle navigeerimist.
Aga eks need eesmärgid seati tagasihoidlikud,
et arvasid, et viis lendu, et, et see on see eesmärk,
kui me saame viis lendu tehtud, siis on nagu hästi nagu
põhiprogrammi läbitud ja alustasid hästi ettevaatlikud sellega,
et alguses lihtsalt hõljus koha peal tegi seal seal
mõnekümne sekundi seid lendusid ja, ja siis nad said oma
viis lendu tehtud mingi hetk hiljem, kas seal üheksandal või,
või mingil lennul oli, oli ka mingi mingi probleem,
tekkis et peaaegu oleks ümber kukkunud. Navigatsioonitarkvara läks sassi, et ta ei osanud arvestada
Nende kivide.
Ei, ma ei saa öelda, et kändudega, aga, aga selle pinnasega
nii hästi ja, ja oli seal valesid liigutusi teinud,
aga aga õnneks siis ka ikkagist laskus, laskus jälle
pinnasele tagasi, õigesti, see oli, no ma katsun vältida
sõna maandumine, et ma Marsile, eks ole,
et et ütleme siis pinnin pinnasel laskumine
või niimoodi ma ei tea, võimelda maandumine ka iseenesest,
et et aga see oli vist õhus hõljudes jah,
oli, oli see pinnas või see liikumise kiirus,
millega, millega nad seal liikusid, sellega ei olnud enne
arvestatud ja see, see visuaalne navigatsioonisüsteem läks
sassi ja korraks tegi selliseid kaldeid ja selliseid pöördeid,
et oli hirm, et kukub, aga, aga laskus õigesti ja,
ja sai järgmiste lendudega hiljem edasi lennata,
et tehti tarkvaraparandusi ja ja siis sai ette võtta,
aga palju pikemaid lendusid. Ja tegelikult see, see mure oli selles, et,
et see suur ratastega liikur persovjørentsee aed,
et, et seepärast referents liigub kaugel eest ära
ja perse veerand seal on nagu omad eesmärgid
ja tema, kuidas, kuhu ta läheb seal, kuhu ta suunatakse
pinnast uurima, järgmiseid eesmärke täitma
ja võib-olla liigub kaugemale eest ära ja siis väikekopter
ei jõua talle järgi, teeb seal ainult kohapeal väikeseid
katselende ja siis jäetakse nagu maha, et see,
sa ratastega liikur liigub kaugele eest ära kilomeetreid
ja nüüd on, on ratastega liikur, on küll see on sellise auto suurune,
ütleme siis maasturi maasturi suurune pressikonverents on
liikunud küll kilomeetreid, aga kopter on järgi jõudnud siia,
kopter on, on ka ületanud neid pinnaseid erinevate
maastikega pinna seitse suuremaid kive ja kaldeid
ja leidnud endale alati siis tasase maandumiskoha ja,
ja hoidnud talle järgi ja nüüd nad isegi on,
on saanud, hakati teostama selle lennumasinaga,
et sellist eesmärki või visiooni, mis, mis algselt on olnud,
visioon, et lennumasin käib ja kaardistab,
kaardistab piirkondade ära ja sealt on näha,
et kuidas see pinnas täpselt on, millised kivid on,
või kaldenurgad, kust tuleb ümber sõita,
et sa trajektoori planeerida suuremale sellel ratastega
liikurile siis ja samuti kaardistab ka huvitavaid kohti,
et mis võiks olla nagu eesmärk, kus nagu midagi täpsemalt vaadata,
et kaardistada nagu ette ja siis ja siis saab see perse
virvents sõita sinna kohale võib-olla aeglasemalt
ja võib-olla hiljem ja võta pinnaseproove
ja vaadata nagu mikroskoobiga täpsemalt ja analüüsida seal
kasutatud erinevaid sensoreid ja ja võttes sealt siis pinnaseproove,
mis siis jäetakse ka alles hiljem, et mida saab võib-olla
tagasi tuua. Keel, kaardistamine ja nüüd tõesti eel kaardistamine
osutunud võimalikuks, et, et see, see aastane juubel just
sellele selle lennumasina jaoks Inshniumiti jaoks on,
tähistas ka ta oli teinud siin siin mõni aeg,
mõned päevad tagasi oli teinud 25. lennuet,
25 korda on ta lennanud seal ja see, see viimane lend oligi
kõige pikem, et ta läbis korraga siis üle 700 meetri ja,
ja see distantsi katmine siis on oluline,
et suurele siis ratastega sõidukile järgi jõuda. Ja, ja samuti on andnud end ka kõrvalepõikeid,
et kaardistada mingeid piirkondi ja nii,
et ta on aidanud tegelikult selle sellepärast veerunints
ratastega liikuri, siis toimetamist seal
ja tema tema teekonda planeerida ja ja, ja,
ja vaadata kaugemalt asju, et, et on, on mitmes mõttes
ületanud oma algseid eesmärke, et alguses jah,
nii suuri ambitsioone juletud seada. Sooviti küll taheti, taheti niimoodi teha
või sellised mõtted olid, et jube hea, kui,
kui lennumasin kaardistab täpselt et ja seal on ka niisugune nüanss,
muidugi lennumasin droonilaadne, kopterilaadne väike
lennumasin lendab madalalt ja ta saab väga-väga täpselt
kaardistada oma kaameratega, et kuna kuna suur osa
mardimarsist on karistatud satelliitide pealt,
et seal on ümber tiirlemas mitmeid satelliite. NASA Mars Kanesson, sorbither on siis kõige parema
resolutsiooniga ja tema teeb orbiidilt pildi,
umbes üks pikk, seal on 50 sentimeetrit,
50 senti pikk, seal aga väikseid kive, õigeid kaldeid
ja kõiki asju sealt sealt ei näe.
Ja kõige huvipakkuvaid kohti.
Nii et lähedalt vaadata seal alla sentimeetrise resolutsiooniga,
võib-olla selle selle drooni pealt siis on,
on oluliselt parem ja täpsem kaardistus. Aga see esialgse, sellise tööaja ületamine,
see kipub kosmoseaparaatidel, kui nad nüüd päris just
esimesel hetkel nagu vastumarssi või muud planeeti ei lenda
et siis tavaliselt ikka läheb üle natukene sellest
planeeritud ajast.
Võib-olla see ongi niimoodi mõeldud, et siis pärast saaks näidata,
et kui hästi kõik on läinud. Ja, ja väga-väga tihti on see niimoodi läinud jah,
et, et see, eks see kohapeale jõudmine ja missiooni alustamine,
et kõik asjad hakkavad tööle õigel viisil,
see on kõige riskantsem.
Just kohale jõudes on, on Marsi peale maandudes mitu-mitu
asja puruks kukkunud ka väga, väga suured missioonid,
varasemad ei ole õnnestunud, see mis miski on juhtunud
ja see viis, kuidas perse virvendus laskus sinna Marsi
pinnale seali päris keeruline, see oli seal langevari,
mis pidi aeglaselt õigel viisil avanema ja siis seal oli see
raketimootoriga või mitmete raketimootoritega selline hõljuk,
mis siis trosside abil lasi ratastega asja sinna ma maanduma. Et see oli, see oli väga keerukas, aga see õnnestus
fantastiliselt ja ja need pildid sellest,
kuidas Marsi pead, see on täiesti nagu selline ulmeline
raske ette kujutada isegi, aga see oli päris pilt,
et kuidas tolmu lendab ja keerulise kujuga ratastega robot
laskub Marsi pinnale, mida siis parasjagu trosside otsas
kannab raketimootoritega hõljuvsüsteem, et,
et need olid, see oli, see oli tohutu edu
ja tõepoolest. Aga huvitav on nüüd siin see asjaolu, et lennumasin tundub
olevat sellest ratastega masinast päris sõltumatu,
autonoomne tegeleb seal kuskil omaette, püüab järele jõuda,
aga ta ei lähe nii-öelda ööseks sinna jälle kõhu alla vestma. Ja selles mõttes nad on täiesti iseseisvad,
et, et juhet nende vahel ei ole, ega, ega ta ei pea kuidagi
pesas laadimas käima ennast, et, et enda päiksepaneel,
milles ta ennast laeb, seal on muidugi noh,
see energia on hästi piiratud, et see inseneritöö
ja need materjalid, mida kasutati ja need kvaliteetsed süsteemid,
komponendid selle Yeniumiti lennumasina jaoks 1,8 kilo on
selline selline peaaegu meetri laiuse või üle Peetri,
äkki oli see propelleri laius, et, et selline seen
lennumasin siis ja ta laeb ennast täiesti ise. Aga ta peab suhtlema presse finantsi kaudu.
Et see raadiosidemaale on lõpuks ikkagi veerand kaudu
ja seal on, et see on päris keerukas, seal on mitu-mitu linki,
et persse virvendus ka ei räägi otsemaaga,
tema räägib Marsi orbiidil oleva satelliidiga sealt
satelliidiga siis saadud sellise suure paraboolantenni abil
täpselt suunatud raadio raadiosidemaale.
Et niimoodi käib nende sõnumite saatmine. Ja, ja see, see nii nii ajaline viide, marssan seal mitmeid minuteid,
lihtsalt valgus lendab sinna nii kaua raadiolaine lendab
sinna nii kaua, et käsitsi keegi juhtida ei saa.
Et need automaatsed autonoomsed süsteemid,
mis peavad seal siis saavad, saavad käsu kätte,
et tänase kella alustame lendu ja see jõuab siis läbi
satelliidi satelliidilt perse veerand, sellepärast see
veerentsilt siis inseni vutile ja siis ta alustab lendu
teatud ajal ja ja hiljem saadab siis lennutulemused tagasi videopildid,
detailsed andmed läbi läbi mitme jällegi perse veerand selle
sealt üles orbiidile ja siis orbiidilt satelliidiga siis
siis maale. Et sellisel viisil Tundub, et süsteem toimib, saab teistel planeetidel
ja teistel taevakehadel samuti lennutada masinaid.
Kas on kavas ka järgmisi samasuguseid masinaid,
kas Marsile või mujale saata? Siin näiteks selle marsimissiooni jätkumine on,
on väga detailselt ja ütleme, rahastuse poole pealt ei ole
veel plaan paigas, aga, aga järgmine järgmine missioon,
mis just on seotud sellepärast siga on selline,
et tuua tagasi need pinnase, pinnase sämplid,
pinnaseproovid ja börsivirvendus on siis kogub pinnaseproove
tasal kohapeal suudab analüüsida ka mõningate vahenditega,
aga nad on natuke piiratud, et kõik see,
mis sai kaasa kaasa panna talle ja ja mis selles keskkonnas
suudab vastu pidada ja, ja vähe energiat tarbida,
et nende asjadega tantsu vaadanud seal mikroskoobiga neid
proove ja mõõtnud seal mõningaid asju. Aga jube hea oleks nad saada ikka ikka maa peale meile siia
laborisse jama, laborisse, kus saab väga,
väga detailselt, et igasuguste spektromeetrite asjadega,
et kõik asjad lahti võtta, et vaadata, millest see kõik
koosneb ja ja üritada seal leida kas, kas iidse elujälge või,
või kuidas pinnased täpselt tekkinud on seda geoloogiat nagu
ajalugu uurida niimoodi.
Et vot selle jaoks siis on, sellepärast Swyernindsin selline
pinnaseproovide kogumise süsteem. Ta koguneb kapsitesse ja hoiab nad endale alles.
Ja see, see trajektoor, kuhu ta liigub, see ei ole veel veel
täiesti ette planeeritud.
Et kui ta nüüd poetab need kapslid kuskile Marsi pinnasele
ja siis hiljem peab sinna lähedale suutma laskuda,
siis järgmine missioon, mis leiab sealt tasase pinnase,
kuhu laskuda ja siis samuti ratastega liikur,
mis läheb, korjab selle ära toob selle raketi tagasi siis
ja siis ja siis väike pisikene rakett, mis siis läheb Marsi pinnasel,
tõuseb orbiidile ja sealt on eraldi suurem rakett,
mis siis toob ta tagasi Maale, et selline,
selline visioneeritud, siin on juba koostööpartnerid olemas,
millised usaasutused teevad seda raketti,
mis marsivad üle, stardib ja, ja siis on Euroopa
kosmoseagentuuri rakett, mis on Marsi orbiidil
ja mis hakkab sealt Maale tagasi tulema. Et kaudselt plaanid on paigas ja töö juba teoreetiline,
algab aga väga, väga täpselt, et kõiki detaile ei ole veel
teada selle koha pealt, et see on üks selline konkreetne
konkreetne Marsi missioon ja, ja samuti kavandatakse siis
järgmist lennumasinat iseenesest, et järgmine lennumasin,
mis oleks veel rohkem sõltumatu, et ta ei peaks ka sidet
pidama läbi siis mingi mingi maajaama mingi baasjaama seal,
mis võib-olla liigub või ei liigu. Aga et ta saaks orbiidil oleva satelliidisidet pidada,
siis ta peab olema ilmselt palju suurem ja
ja samuti, siis ta peaks ka ise neid pinnaseproove võtma,
seal analüüsima, nii et siis võib-olla ma ei tea,
kas ta on siis siis mitmekümnekilone või,
või sajakilone või võib olla mitmekümnekilone,
selline või kümne-paarikümnekilone, ma ei tea,
umbes sellises suurusjärgus nad võivad olla,
mis on suutelised satelliidiga suhtlema. Midagi, midagi sellist planeeritakse. Sellised plaanid on siis Marsi-lendude jaoks edaspidi.
Aga täna rääkisime põhiliselt juba olnud lendudest,
mida punase planeedi kohal madalal õhus teinud NASA Marsi kopter,
insenjooti vestluskaaslaseks.
Rauno, kordan. Tänases saates oli juttu õhuhapniku ajutisest püsivusest
kaugetel aegadel ja Marsi õhus juba aasta otsa ringi
tiirutavast kopterist.
Juttu ajasid Kaarel Mänd, Rauno Gordon ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast.
Kuulmiseni taas.
