Teadust kõigile hea otsus on asuda nüüd teadvus saadet kuulama.
Siit saatest saate peagi lähemalt teada,
kuidas võivad head otsused me peas üleüldse sündida.
Psühholoogia on Tulviste on seda teemat põhjalikult uurinud
ja muuhulgas välja selgitanud, et kui inimese aju
magnetväljaga töödelda, siis hakkab inimene tegema
riskantsemaid otsuseid.
Olen saatejuht Priit Ennet. Kohe saame teadust. Inimestel tuleb igapäevaelus teha, nagu öeldakse,
ka langetada päris palju otsuseid iga päev ikka.
Kui täpsemalt vaadata, siis sadu suuremaid otsuseid,
võib-olla harvemini.
Ja praeguses jaanipäevajärgses leitsakus on mul väga hea meel,
et üks Jaani nimeline mees on leidnud aega
ja on otsustanud tulla laborisaatesse rääkima just nimelt sellest,
kuidas inimesed otsustanud. See mees on teadusemees Jaan Tulviste, psühholoog praegu
tööl tervise arengu instituudis aga varem uurinud põhjalikult,
et ka seda, kuidas, kuidas me saame inimese otsuseid
nii-öelda väljastpoolt mõjutada.
Mõni aasta tagasi on Jaan tõlvistel sel teemal ka doktoritöö
valmis saanud.
Aga alustaks võib-olla sellest, et see otsustamine on
inimese enda jaoks küllaltki üheselt mõistetav asi,
et meil on valik ja teeme otsuse. Aga kuidas näeb aju uuriv psühholoog seda otsustusprotsessi nii-öelda? Poolt jah, tõepoolest otsustamine on eriti teadlase jaoks
suur ja lai teema, mille kohta ükski teadlane ei oska
või ei soovi sellist kõikehõlmavat selgitust ülevaadet anda.
Nagu näiteks ka teadvuse või teiste nähtuste kohta,
mida psühholoogid uurivad.
Aga õnneks õnneks on võimalik otsuseid vaadata
ja hakata neid kuidagi kastidesse jaotama.
Et tõepoolest me teeme kogu aeg otseseid juba siin saates
oleme teinud suure hulga otsuseid isegi kui me võib-olla ei
olnud teadlikud sellest. Ja, ja nii ka mina asudes otsustusprotsessi uurima leidsin
ühe teooria, mis siis ütles, et et laias laastus on võimalik
inimese otsuseid jaotada niimoodi.
Ütleme kaheksa, et et ühed on sellised õiged
või valed otsused.
Näiteks, et kui ma praegu küsin saatejuhilt,
et kas me oleme vikerraadio stuudios või mõne kuku raadio stuudios,
et siis tõenäoselt vastaksin hetkega vikerraadio stuudiosse
täpselt ja seda me saame nüüd minna kontrollima,
et läheme maja ette, vaatame, kas munasilt maja peal on silt
vikerraadio ja kuku raadio. Ja võib-olla isegi leiame selle kuku raadiomaja kuskilt
mujalt ja me oleme üsna veendunud ja ka teised on veendunud,
et, et see on, oli nagu õige vastus või siis otsuse just
siin kokku saada.
Aga kui ma nüüd küsiksin, et kas saatejuhi lemmikraadiojaam
on vikerraadio või Kuku raadio et siis see tõenäoselt oleks
juba natukene teistmoodi otseselt, kuidas sellele vastata? No siin tuleb mängu jah, selline subjektiivne eelistus juba.
Minu vastus on muidugi vikerraadio, ma ei mõtle selle üle pikalt.
Aga, aga tõepoolest see küsimuse asetus on natuke teistsugune,
et ühes esimeses küsimuses oli selline fakti küsimas
ja teises küsimuses oli no teata selline hinnang,
tuli, tuli leida endas. Täpselt, ja on ka näiteks ajukahjustusega inimesi,
kellel kellel on raske vastata sellele, kumb raadio endale
rohkem endale meeldib, et ta teab võib-olla väga hästi,
et kumb on kumb ja sellised raadiojaamadel olemas,
aga kui ta peab valima või oma isiklikku eelistust väljendama,
siis seal tal võib esineda raskusi.
Ja Me jõudsime märkamatult kui teise olulise kvaliteedi juurde,
mis mida ma olen otseselt uurimisel vaadanud on,
on risk. Et näiteks saatejuhil praegu öelda eetrisse talle
tegelikult meeldib rohkem siis kuku raadio,
et sellega kaasneb juba noh, mingi selline kerge risk või. Teatavad järelmid, võib-olla oleksid proovima? Ja ja vot niimoodi neid otsuseid jaotades
ja siis sellist otsuste puud või klassifikaatori ehitades on
teadlasel võimalik kuskilt alustada. Selge, nii, et üks võimalus on see siis,
et jälgida väliselt, esitada inimestele selliseid teravaid
küsimusi ja vaadata, millise otsuse ta teeb. Täpselt, ja nüüd see, tulles tagasi selle põhjuse juurde,
miks mind võib-olla siia saatesse kutsuti ka,
et et me oleme kasutanud Tartu ülikooli
kognitiivpsühholoogia laboris ka ühte seadet,
siis inimeste otsuste mõjutamiseks, mis on jälle teadlect
teaduslik lähenemine, võiks ütelda, sest me soovime inimese
aju mõjutada kaudselt nagu laboritingimustes,
mitte mitte tema otsust mõjutada niivõrd et siis selle seadmega. Me saame natukene manipuleerida neid, neid otsustamisega
kaasnevaid protsesse ajus, et siis vaadata,
et, et kas näiteks nende erinevate otsuste tegemine allub
kuidagi erinevalt selle seadmega tehtud manipulatsiooniga. Siin läheb asi juba natuke veel põnevamaks,
et meil on olemas seade, millega me saame inimese otsuseid mõjutada. Jah, ma ütleksin, me saame inimese otsustamist mõjutada
ja me saame mõjutada inimese aju siis sellist elektrilist
aktiivsust teatud ajukohakohas, sest noh,
ajus närvirakud töötavadki elektrilise aktiivsuse peal.
Ja kui me nii nagu nad lihtsalt mõeldes või,
või ärkvel olles või midagi tehes töötavad,
tulistavad, ütlevad teadlased, närvirakk aktiveerub,
mõjutab järgmise järvi rakke, siis selline võrgustik läheb,
saadab signaale ühelt täpselt. Selline võrgustik läheb justkui helendama aju pildi peal.
Et, et nüüd selle seadmega, see seade on sisuliselt magnet.
Et selle seadmega me saame justkui väljaspoolt pealuud,
siis kutsuda tugeva magnetiga esile täpselt sarnase protsessi,
siis pea sees teatud ajupiirkonnas. Ahaa, sundida peale väljastpoolt. Täpselt, et see võib-olla kõlab üldistatud
ja natuke hirmsalt, aga, aga iseenesest see on seade,
mida lisaks laboritele teaduslaboritele kasutatakse ka
näiteks tervishoius, et see on sertifitseeritud. Meditsiiniseade, ma mõtlesin, et luureorganites Selle kohta ei ole head, kirjeldas ülevaadet.
Aga, aga selliseid seadmeid siis maailmas maailmas on,
see on selline tavaline laboriseade, tuleb välja. Selliseid on palju, osad neist on mõeldud ennekõike teaduskasutuseks,
seal saab siis rohkem neid. Sättida valikuid teha ja siis teised on,
on sellised, mis on mõeldud haiglatesse või kliinikutesse,
mida kasutatakse näiteks depressiooni ravis ka Eestis. Keerame meeleolu paremaks. Jah, mitte päris nii, aga, aga sisuliselt küll,
et siis inimestele, kellel näiteks ravimid
või muud meetodid ei ole aidanud või ei ole vastuvõetavad.
Et siis nendega saab ajus otsmikusagaras olevat Sis
depressiooniga kaasnevad teatud tasakaalu tasakaalust väljasolekut,
siis korrigeerida. Kui täpselt selline seade neid närvirakke mõjutada suudab,
mis, mis tasemel meil on ajupiirkonnad, neid on suuremaid
ja väiksemaid ja meil on üksikud ajurakud.
Millises mastaabis mõjutustegevus käib? Jah, praegused seadmed on sellised, et nad on üsna täpsed,
et me räägime, ütleme millimeetrist aga nendega saab
ennekõike töödelda siis üsna ajukoorealuseid piirkondi,
et näiteks kahe sentimeetri sügavuseni.
Ja nad iseenesest on täpsed, aga Sealse keerukus tuleb
hoopis sellest, et inimeste ajuehitus on,
on erinev. Ja seetõttu tehakse enne enne katsesse tulekut,
näiteks enne laborisse tulekut tehakse ka magnettomograafiga
inimese ajust pilt mille sa siis söödad sellesse magnelt seadmesse. Ja siis sa märgid selle inimese enda aju pildi peal selle
soovitud piirkonna ära ja näitad sellele seadmele,
kuhu ta peab oma siis selle signaali suunama.
Ja sellised ebatäpsused võib-olla tulenevadki praegu just sellest,
et et isegi ühe ajupildi puhul on tihti suhteliselt raske
leida üles seda täpselt seda õiget piirkonda
ja eriti kui on palju patsiente, siis siis inimese aju
pildil õige koha märkimine on, on üsna keerukas ettevõtmine. Kuidas teil need inimeste otsustuse otsustamise,
Sa katsed siis täpsemalt käisid, et kõigepealt leidsid,
tegi siis üles need piirkonnad ajukoores koore all mis
otsustamise puhul aktiveeruvad.
Ja siis asusite leid mõjutama. Jah, mina oskan rääkida enda katsetest ennekõike,
et minnes siis kontrollima seda, et kas inimese ajus On
eristatavad sellised kahte tüüpi otsustusprotsessid ütleme,
subjektiivsed riskantsed ja, ja siis need õige
või vale vastusega otsused.
Et siis ma leidsin erialakirjandusest mõned sellised kandidaat,
piirkonnad, mis ja on, on seotud nende võrgustikega ajus
ja siis ma valisin sealt ühe tähendab, kaks välja ja,
ja sisuliselt proovisin, et kas, kas siis nende piirkondade
eelne mõjutamine selle transgraniaalse magnetstimulatsiooni
ka selle magnetiga, siis kas see mõjutab otsuseid
ja kas ta mõjutab Niinaid subjektiivsed riskantsed
või ta mõjutab ainult subjektiivsed või ta vajutab siis Neid
õige vale vastusega otsuseid. Transgraniaalne tähendab siis läbi kolju,
täpselt. Magnetväli läheb, läheb tõesti luust läbi. Jah, ta läheb luust läbi ja ta koolifüüsikast mäletame,
kutsub siis esile elektrielektrilise aktiivsuse seal all kindral. Millest siis ka ajutegevus suuresti seisneb? Täpselt, ja kuidas see täpselt toimib, on veel nii,
et kui nüüd seda mõlema otsustusprotsessi puhul,
siis näiteks seda aju helendavat võrgustiku ette kujutada,
et siis valid välja selle kandidaat piirkonna
ja siis lased inimesel mõnda otsust teha nii nagu ta
tavapäraselt teeb.
Ja siis teisel juhul sa võtad selle piirkonna ette
ja siis töötled seda selle transkraniaalse magnetiga. Sisuliselt tekitab teatava eelhäälestuse täpselt sa arvestad,
sa sisuliselt nagu uinutada minu katsete puhul umbes
15 20-ks minutiks.
Nii et ja siis sa annad inimesele uuesti selle ülesanded
ja siis nii-öelda piltlikult öeldes me võime ette kujutada,
et, et seesama võrgustik jälle siis töötab,
aitab inimesel otsustada, aga siis see üks piirkond üle mäe
siis selle magnetiga ajutiselt nii-öelda uinutasime,
et siis tema ei tööta kaasa, nagu ta tavaliselt töötab
või töötab kuidagi teistmoodi kaasa võib-olla loium
või ja siis sellest me saame siis järeldada,
et, et mis on näiteks selle piirkonna roll sellise otsuse tegemisel. Võib-olla see roll puudub, näiteks kui ei olegi vahet.
Ja samuti, et kas üldine lähenemine, et,
et need otsused on ajus erinevalt lahendatud,
et kas see peab paika ja nii edasi. Selge, ma saan aru, et siis see tegelikult ei olnudki
vähemalt ainsaks eesmärgiks see leida, et kuidas inimese
otsustamist mõjutada ei ole vaid, vaid, vaid just see,
et kuidas see otsustamine tegelikult ikkagi käib,
et see, need need kohad sealt üles leida
ja aga mille järgi ta siis need need kaks kohta üles leida,
kas üks oli siis nii-öelda see tõe valeotsuste koht ja,
ja teine oli siis nende hinnangute, hinnangulised otsustuste
koht või olid mingid muud kriteeriumid? Jah, need, see on otsmikusagara, selline kõige eesmine piirkond,
Turso, torsolateraalne, siis otsmikusagar.
Ja, ja me valisime selle erialakirjanduse põhjal
ja peab ütlema, et ta on tihti esineb seal erialakirjanduses
kui sellise kahtlustatava kohana.
Küll aga oli iseenesest huvitav, et, et katse selles mõttes õnnestus,
et, et õnnestuski näidata, et siis selle,
selle piirkonna mõlemal ajupoolkeral esindatud,
et siis siis tuli välja, et see vasakpoolses aju piirkonnas
olev piirkond see piirkond, et ta on siis rohkem justkui
seotud nende subjektiivsete otsustega, kus ei ole ilmselgelt
õiget vale vastust siis sisuliselt, keerukamad võib olla
inimese enda eelistustele põhinevad üldised elu otsused. Ja jätkukatses, kus me vaatasime rohkem siis reageerivad käitumist.
Et seal tuli välja, et siis sellesama ajulbrigeer piirkonna
parempoolne osa, et siis see on justkui selline pidurdav osa
meie ajust, mis manitseb meid mitte liigset riski võtma,
aga et kui, kui see, siis parempoolne tursalateraalne
piirkond uinutada selle magnetiga, et siis me hakkame rohkem
riski võtma.
Et tulles tagasi eelneva näite juurde, siis,
siis tõenäoliselt inimene ütleb julgemalt,
et talle meeldib hoopis tegelikult üks teine raadio. Kus ta parasjagu tööd ei aja, eks see oleneb ka natukene
ikkagi sellest, kuidas sa, kuidas need asjaolud asjalood on,
et et mitte mitte ainult julgusest.
Aga, aga tuleb siis veel jah, et parempoolne
ja vasakpoolne ajupoolkera on ka otsuste tegemise koha pealt erinevad,
nii nagu nad paljude muudegi ilmingute koha pealt on. Jah, vähemalt selles piirkonnas ja ja neid erinevusi on palju. Aga millised need katsed siis olid, et kujutame ette,
et ma olen nüüd katseisik, kes peab, siis peab siis laskma
endal endal aju magnetiga töödelda.
Milles katse seisnes?
Neid katseid oli mitu, aga aga võtame sealt esimese. Jah, võib-olla see riskeeriva käitumise katse on isegi
lihtsam ja hoomatavam inimesele, et et sisuliselt need olid palliviskekatsed,
et inimene tuli laborisse ja andsime talle sellise mängulise ülesande,
et sinul tennisepall, et sinu ülesanne on visata see
võimalikult lae lähedale selleks, et saada rohkem punkte,
aga mitte vastu lage, et et kui läheb lastu lage,
siis on ühel juhul kas kas nullpunkti või siis halvemal
juhul hoopiski jäädes üldse punktidest ilma,
mis selle ajani oli kogutud. Ja, ja siis me proovisime seda katsekontseptsiooni
ja tundus, et nii-öelda tavaolukorras inimene käitus täiesti ootuspäraselt,
et ta selles režiimis, kus siis inimene riskis kõikide
punktide kaotamisega, ta oli pigem ettevaatlik,
ei proovinud niimoodi päris lae lähedale seda palli lennutada.
Aga siis selles katses, kus ta riskis ainult siis selle ühe viskepunktidega,
seal ta natuke Uljem.
Aga laias laastus ta käitus ja ühest ootuspäraselt,
et võttis niimodi, optimaalseid riske ja siis me teises
režiimis me siis panime inimese tooli istuma selle seadme
kõrvale ja siis tegime talle siis seda transgraniaalset
magnetstimulatsiooni vastavalt rahvusvaheliste
protokollidele ja mõjutasime siis tema siis vastavalt
paremat või vasakut siis seda torso lateraalset otsmiku
piirkonda ja, ja siis vaatasime, kuidas ta seejärel seda
palli viskab. Ja, ja siis veel kolmandal juhul Me imiteerisime selle selle
magneti kasutamist inimesele, nii et ta kuulis selliseid lõksatusi,
mis kaasnevad selle stimulatsiooniga, aga tegelikult ei
osutatud stimulatsioon ja et see oli selline platseebo
platseebo ja ja noh, siis me loomulikult osutasime kõiki
neid variante niimoodi juhuslikus järjekorras,
et vältida järjekorra efekti õppimist ja
ja siis me nägimegi, et, et kui siis seda parempoolset
torsulaateraalset piirkonda siis niimoodi uinutada,
et siis sellel samal inimesel katseisikutelt neil siis kadus
selline ettevaatlikkus ja nad tihtilugu viskasid väga uljalt
seda palli vastu lage, mis sest, et sellega kaasnes üsna
suur trahv. Sellisel juhul oli siis tegemist nii-öelda hinnangulise
hinnangulise otsusega mitte faktilise tuleb välja.
Kuigi lae asukoht on ju teatavas mõttes fakt.
Mõnes mõttes küll, aga kui palju sa riskisoovid võtta,
see on selles mõttes subjektiivne riski võtmine on
subjektiivselt järsem. Ja natuke ka selline strateegiline küsimus,
et kas soovid, kuidas sa soovid neid punkte hankida,
et kas üksikute väga riskantsete visetega
või selliste ettevaatlikke visetega? Selge siit tegelikult saime juba ka selle nipi kätte,
et kuidas inimeste riskivalmidust suurendada,
kui me tahame ta väljastpoolt sekkudes või kasvõi näiteks
iseenda riskivalmidust.
Kui me nüüd natukene sellise eetilisema programmi võtan et
ma tahaksin rohkem riskida, aga, aga seni pole julgenud.
Et siis stimuleeri magnetiga seda ajupiirkonda. Jah, teadlasena ei saa seda soovitada, aga,
aga tõepoolest, et, et lähed enne kontserte otsust aparaadi
alt läbi, et, et ammutada sellist julgust. Kui spekuleerida ja see on selline, seda teenust praegu
keegi keegi ei osuta ja ise ise teha ka natukene keeruline
kindlasti ei pea.
Aga no inimesed on ka tegelikult ju erinevad nii oma välimuselt,
iseloomult kui ka juba geenitasemelt hakkab seepeale,
et kas geenid ka kuidagi mõjutavad inimese riski vältisust
nendes katsetes? Me jõudsimegi välja siis nii-öelda siis sellesse järjest
kolmanda katseni, kus me vaatasime ka geene ja,
ja me leidsime jällegi, meil olid mõned sellised geenid,
mida me kahtlustasime, et äkki nad on kuidagi seotud seotud
otsustamisega ja, ja siis ühe geeni puhul me tõesti leidsime,
et siis selle geeni erinevad variandid, et nad,
et nad siis natuke määrasid seda, kuidas inimene neid just
need subjektiivsemaid otsuseid teeb. Et kui väga ta on võib-olla mõjutatav katsetingimustest
ja sellistest välistest stiimulitest ja kuivõrd ta väljendab
oma otsustes jagu seest välja kujunenud isiklikku eelistust.
Ja, ja teiseks, me leidsime, et, et nad alluvad siis
erinevalt ka sellele magnetstimulatsiooni-le.
Et siis geen justkui määrab, millist mõju see magnetstimulatsioon,
sulla osutab see keemia määranud küll väga palju,
nagu tihtilugu orgiani katsetega, aga, aga see oli
statistiliselt oluline huvitav leid, mis justkui julgustab
vaatama ka geene näiteks otsustamise katsetes
või riskeerima käitumise, katsetas. Nii et selline on siis transkraniaalne ehk
ehk kolju, kolju, läbine mõjutustegevus,
mida teaduslikes uuringutes saab kasutada,
et tuvastada inimeste otsustusmehhanisme ajus paremini.
Aga nüüd ma vaatasin rahvusvahelisest teaduskirjandusest,
et hiljuti on ajakirjas korteks siis tõlkes tähendab ju ka ajukoort,
eks ole ilmunud saatekülalise autorlusel kaasautorlusele üks
artikkel kell, mis puudutab ka aju, poolkerade erinevusi
ja neis toimivaid närvivõrke, kuid tegemist on natukene muu teemaga. Räägiks sellest ka natuke. Jah, tõepoolest ilmus meil kaasautoriga selline artikkel ka
ja sisuliselt Meid huvitas igipõline küsimus,
et miks inimesel on kaks ajupoolkera ja,
ja miks nad tegelevad natuke erinevate ülesannetega
ja mis loogika põhjal need ülesanded on nende vahel ära jaotatud.
Ja siis nendesamade eelnevate teiste katsete põhjal meile
järsku tundus, et äkki äkki aitab seda poolkerade vahelist jaotust,
rollijaotust, ülesannete jaotust, seda selgitada siis kahe
suure sellise inimese ajuvõrgustikku põhine lähenemine,
et inimesel on, on selline suur ajuvõrgustik,
mis, mis tegeleb sellise nii-öelda aju käimas hoidmisega,
ütleme kui auto käima, siis auto käib ja isegi kui sa ei tee
mingit ülesannet sellist aktiivsed või haara midagi,
et, et siis siis selline vaikimisi võrgustik. See töötab, aga muutrežiimis võrgustik just,
aga ikkagi ärkvel, et sa nii-öelda valmis tegutsemiseks,
aga, aga hetkel ei ole aktiivsed ülesanded.
Ja siis on teine suur võrgustik, on siis täidesaatev võrgustik,
et kui nüüd on selline eesmärgipärane ülesanne või,
või mingisugune siht või mõtestatud tegevus,
et siis aktiveerub rohkem see teine võrgustik
ja kusjuures siis esimene vaikimisi võrgustik veel võtab
natukene niimoodi tuure maha ja, ja siis me kaasautoriga,
kas on selles valdkonnas väga tunnustatud,
kes on siis Elhonon Goldberg just et siis tundus,
et äkki Nende kahe suure võrgustiku põhjal on äkki need
natuke kirjeldavad seda, et miks ajupoolkera ader on
erinevad ülesanded, sest need Nende ülesannete sisu justkui
natukene langeb kokku nende poolkerade Sis funktsioonidega. Et siis see artikkel pakub välja, et aju poolkerad ongi
selle tõttu erinevad, et üks tegeleb rohkem siis selle
vaikimis ajuvõrgustikku ülesannetega ja teine ajupoolkera
tegeleb suhteliselt rohkem siis selle täidesaatva funktsiooniga.
Et need erinevad suured nagu spetsialiseerumised kirjeldavad,
miks aju poolkerad on erinevad?
Et see on, ma ütleksin, et see on rohkem selline üleskutsuv
artikkel sissejuhatav artikkel isegi teadusringkondadele,
et et keegi, kellel on sobilikke andmeid
ja me teame, et selliseid uurimisrühmasid on üsna palju,
et keegi siis võtaks selle artikli põhjal esitatud väite
ette ja siis tõestaks, et vaataks, et kas,
kas on nii või siis lükkaks selle ümber. Naha- ja kummas ajupooli rassis paremas või vasakus kumb,
kumb võrgustik aktiivsemal? Jah, me leidsime, et, et siis selle vaikimisi võrgustikuga
seotud piirkonnad, et need on justkui suuremad vasakus
poolkeras ja siis selle sihipärase käitumise,
täidesaatva käitumisega seotud osad on suuremad sisust. Paremas ajupoolkeras, see on tegelikult päris huvitav tulemus,
sest ma ise oleks eeldanud, et vasak ajupoolkera kui rohkem
sellise ratsionaalse mõtlemisega seotud poolkera seniste
uuringute järgi oleks siis võib-olla tegev just täidesaatva poolega.
Aga noh, see on selline kõrvalseisja, selline amatöörlik arvamus,
niiet. Eks see parem-vasakjaotus tekitab tihti üllatusi,
Auda sellega, et, et suures plaanis võib-olla ühtepidi,
aga teatud ajupiirkondades jällegi kohaliku maalse vaates
hoopis vastupidi. Huvitav, selge, mis praegu veel põnevat silmapiiril on? Jah, väga põnev uuring, mis käsil on, on koos ühtede
Brasiilia ja, ja rahvusvaheliste teadlastega,
kus siis Brasiiliast leiti üks patsient,
kellel oli väga selline omapärane ajukahjustus,
mis siis võimaldab uurida veelgi täpsemalt just
otsmikusagara nagu funktsioone inimesel.
Ja tegemist oli siis võrdlemisi noore mehega,
kellele ehitusplatsil kukkus kraana kabiinist raudkang pähe
ja nii õnnetult, et läbi pea jussi otsmikupiirkonnast
ja Õnneks tema siis kolleegide ehitusele ei hakanud seda
kangi välja tõmbama, vaid vaid saagisid otsad maha
ja kutsusid kiirabi. Ja inimese inimene õnnestus viia haiglasse ilma täiendavate
kahjustusteta ja see kong sealt eemaldada.
Ja pärast seda, kui ta oli siis taastunud oleme siis suure
teadlaste rühmaga seda inimest uurinud, vaadanud tema
mõtlemist otsustamisprotsessi jällegi ja pöördunud tema
poole erinevate ülesannete ja, ja igasuguste harjutustega.
Ja siis loodetavasti veel selle aasta sees tuleb selline
artikkel välja, kus siis räägitakse ühe teadlase mõttesse
huvitava patsiendi juhtumist. Selles mõttes on tal siis samamoodi, see kang on mõned
ajupiirkonnad nii-öelda välja lülitanud noh täiesti võib öelda,
et ka siis kõrvaldanud. Jah, see kang kukkus läbi otsmikusagara siit kulmu juurest
ja ja võib-olla selle patsiendi puhul esimesed andmed näitavad,
et ongi üllatav, et, et see, et tal neid kahjustusi väga
suuresti justkui ei tekkinudki esmapilgul,
et ta tegelikult juba kaks kuud hiljem oli tagasi
ehitusplatsil kuigi ja siis tulid, siis tulid
terviseprobleemid ja ta pidi ikkagi töö katkestama.
Aga et siis nendest tulemustest ja selle mehe juhtumist saab
lugeda artiklist, siis, mis loodetavasti peatselt ilmub. No siis on põhjust sellest ka, võib-olla jälle meie labori
saates lähemalt rääkida, sest praegu on need andmed veel
nii-öelda avaldamata ja, ja selles mõttes esialgsed.
Aga täna saime päris palju huvitavat teada sellegipoolest
psühholoogia aju-uuringute vallast eelkõige selle kohta,
kuidas inimesed otsustavad just selliseid hinnanguid
sisaldavate valikute vahel ja kuidas me saame neid otsuseid,
eriti seda riskivalmidust nende otsuste tegemisel ka
magnetiga mõjutada. Kui oskame ja ajasin sel teemal juttu, Jaan Tulviste. Tänases saates oli juttu otsuste tegemisest
ning otsustamise uurimisest ja suunamisest magneti abil.
Juttu ajasid Jaan Tulviste ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
