Teadust kõigile rannaniite on taastatud paarkümmend aastat
aga kahlaiate elu võiks seal veelgi parem olla.
Kahlaiad on maapinnal pesitsevad linnud,
nagu kiivitaja, punajalg-tilder, liivatüll tutkas
ja niidu rudi.
Ja zooloog Triin Kaasiku on nende hakkamasaamist uurinud.
Esmaspäeval värises merealune maa Loode-Eestis alliklepa
lahes ja see annab põhjust nii uudis kui ka taustajuttu
ajada seismoloog Heidi Soosaluga, kes on Eestimaavärinaid ka
laiemalt uurinud. Olen saatejuht Priit Ennet.
Kes kuulab, saab teadust. No mererannal leidub kohati rannaniite ja rannaniitudel elab
teiste elanike seas muuhulgas ka kahlaiaid.
Triin Kaasiku, Tartu Ülikooli looduskaitse-bioloogia
spetsialist on rannaniitude kahlajaid põhjalikult uurinud
ja koguni nii põhjalikult.
Ta kaitses sel teemal maikuu lõpus ka doktoritöö.
Täna ajame siis juttu labori saates, aga alustaks võib-olla sellest,
et, et kõik oleks selge, mis üleüldse on rannaniidud. Mis maastikuvorm see selline on.
Ja, ja jõuame ka sinna, et kes neil siis õigupoolest kahlavad. Et rannaniidud on sellised alad, mis, mis on tekkinud
maakerke tulemusena niiviisi madalast veest muudkui nad
siiani tänapäeval kerkivad.
Ja siis kuna nad on, on ajalooliselt olnud selliseid
väheviljakad alad, kus, kus põllumajandus niiviisi
traditsioonilises mõttes pole, pole olnud väga produktiivne,
et siis on neid kasutatud neid alasid peamiselt karjatamise,
eks, et seal on, on siis kari kariloomi kasvatatud
ja tänu sellele sellele, et nad on madalad alad mere ääres
ja kui sinna juurde panna see, see kariloomade mõju. Et, et see tähendab, et, et tekivad sellised suured
ja märjad avamaastikud.
Ja, ja see ongi põhiline rannaniitude tunnus,
et nad on sellised madala rohustuga ja avatud alad. Aga rannaniitudega on on see mure, et nad vahepeal kippusid
kaduma meil loodusest ja nüüd on neid hakatud taastama. Jah, täpselt, et, et selle elupaiga pindala vähenes eelmise
sajandi teisel poolel umbes 70 protsenti
ja siis nüüd veidi üle 20 aasta on neid uuesti taastatud ja,
ja seal on ka karjatamine taastunud paljudes kohtades.
Et praeguseks näevad üsna paljud neist aladest juba
inimsilmale väga head välja.
Aga siiski siiski me ei ole saanud tagasi seda elupaiga ulatust,
mis meil oli eelmise sajandi keskpaigas,
mis tähendab, et need elupaigad on, on tänaseks üsna killustunud. Aga kes seal siis ikkagi kahlavad neil rannaniitudel,
et selline tore, tore nimetas nagu kahlajad. Ja see kahlajad tore nimetus vaid vanasti neid linde kutsuti
ka kurvitsialisteks.
Et, et need on sellised peamiselt maas pesitsevad linnud,
kes just sõltuvadki pesitsusaladel suurtest märgades taba maastikest,
et märjad peavad need maastikud sellepärast olema,
et nad märgades kohtadest leiavad rohkem toitu.
Ja, ja kuidagi see kohastumus on neil nii,
et, et nad just valivad neid avatud alasid,
et tõenäoliselt see aitab vähendada näiteks kisklusse riski
nendele nendele lindudele. Ja näiteks, kes nende hulka Eestis kuuluvat liikidest.
Et rannaniitudel kõige arvukam on kiivitaja,
keda tegelikult me näeme ka, eksju, palju põldudel
pesitsemas aga siis ka Burajal, tilder, liivatüll
või siis vähe arvukamatest liikidest, näiteks putkas
või niidu Rüdi on sellised jaga mustsaba vigla,
et selliseid hästi-hästi tunnusliigid sellele elupaigale Kurvitsialist sekka peaks kuuluma ka meie tänavune aasta
lindmetskurvits aga tema vist on rohkem metsa metsalind. Jah, nii on, et ta kuulub küll kurvitseliste hulka,
nendesamade kahled seltsi aga, aga jah, et,
et tema on üks neist vähestest kahla liikidest,
kes siis pesitsevad metsas, aga samuti siiski teeb oma pesa maapinnale. Aga kuidas siis kahlajatel rannaniitudel tänapäeval läheb?
Rannaniite on taastatud, nad on küll killustatud elupaik,
mõnes mõttes on olemas. Jah, et, et see, see on see küsimus, millest minu minu
doktoritöö oli ajendatud, et et jah, et me,
me näeme, et need rannaniite on taastatud üsna häid alasid
on olemas, aga kuidagi need kahlajate populatsioonid ei ole
sellele positiivsele muutusele maastikus siis vastanud ka positiivselt,
et, et nende need liigid heal juhul on stabiilsete populatsioonidega,
aga paljude liikide arvukus jätkuvalt on langustrendis ja,
ja selleks me võtsimegi uurida, et mis, mis nendel
rannaniitudel võiks, võiks valesti olla. Rannaniitudel on ka hooldajad, eks ole, seal seal käib,
see nii-öelda inimtegevus on, on peal.
Et siis nad püsivad sellisena, nagu nad nad võiksid püsida
või nagu me soovime. Jah, et kas hooldajad või majandajad, see on hästi oluline
osa sellest sellest, et rannaniidud püsiksid nendele
liikidele sobivana, et jah, et need on karjakasvatajad,
kes teevad väga olulist tööd elurikkuse jaoks Eestis. Ja võib-olla siis need hooldajad või majandajad haldajad
peaksid siis kuidagi rohkem veel tähelepanu pöörama just kahlajatele. Jah, no seda, kuidas see elupaik majandatud on,
kui hästi te tänapäeval majandatud on, seda südamega uurisime,
kasutasime satelliit kaugseire andmeid selleks ja,
ja siis näitasime, et umbes et nendel aladel,
kus inimesed karjatavad, et seal on nendele lindudele
sobivat ala umbes 60 protsenti.
Ehk siis sellist madala rohustuse rohustuga mõnusat ala,
mis nendele liikidele sobib ja näiteks seal,
kus, kus siis spetsiaalselt nende liikide jaoks karjatata on
seda sobivat alandel liikidele ainult 24 protsenti,
et et see, see näitab, et need et need majandajad juba
teevad tegelikult head tööd. Aga et see rannanit mingis mõttes on keeruline koht,
mida majandada, sest seal on palju sellist väga märgasid alasid,
kuhu kari näiteks ei taha minna, mis siis,
kus siis roog kasvab.
Aga jah, et, et, et mingis mõttes kindlasti annab seda tööd
veel teha efektiivsemalt.
Aga jah, et, et me näeme, et sellel karjatamisel on juba
olnud suur positiivne mõju Nende alade avatuna hoidmisel. Kuidas siis nii on juhtunud, et et karjatamine soodustab
kahlajate elu? Et see karjatamine peamiselt, mis ta rannaniitudel teeb,
ta aitab ära hoida suhtelises tsooni, et see on nii,
et kui, kui rannaniitude märjad osad hakkaks muidu kinni
kasvama rooga, mis On küll võib-olla mõnele liigile elupaik,
aga, aga ta on siiski selline põhimõtteliselt monokultuur
ja siis rannaniitude kõrgemates osades hakkaksid kasvama,
kas dub pealetungiks kas lepavõsa või või kadakad.
Ja siis see kariloomade tegevus aitab seda kõike nagu
kontrolli all hoida, et et sellist sellist tekitada sellist
mitmekesise taimestikuga ja mitmekesise mikroreljeefiga maastikku,
et need rannaniidud on, näevad hästi sellised kiftid välja,
kui need lähedalt vaadata, et tõesti on seal suur suur
taimede liigirikkus ja, ja just sellised mõnusad kas siuksed,
Mätlikud kohad või kõrgemad, madalamad kohad,
mis nendega nende lindude pesitsemist soodustab. No arvata võib, et, et kahlajatel kui maapinnal pesitsevate
lindudel on just pesitsemise ajal ka looduslikke vaenlasi
vaja karta kes nende pesi võivad rüüstata.
Kuidas sellega on, et, et kui, kui kari on seal rannaniidul,
siis röövloomad ei, ei julge läheneda nii kergesti? Jah, kahjuks kahjuks me sellist efekti ei ole,
ei ole näinud rannaniitudel tundub, et need et
karjaröövloomad saavad üsna üsna hästi koos hakkama,
et et vähemalt selline vaatepilt, kus rebane läbi läbi
veisekarja jalutab, et see on jah, üsna-üsna tavaline,
tegelikult rannaniidul. Aga rebane ongi siis üks, üks ohtlik loom neile. Jah, et et seda on üle üle Euroopa näidatud,
et et hetkel langevad just kõige rohkem nende lindude arvukus,
et kes teevad oma pesa maha ja, ja meie siis võtsime ka
selle nende lindude koorumisedukuse uurida,
kuna see on eksju üks võimalus, kuidas, kuidas lindudel võib
halvasti minna, kui neil lihtsalt ei sünni piisavalt
või koor piisavalt poegi ja, ja kasutades rajakaameraid mida
me panime siis osade pesade lähedale, siis saimegi teada,
et, et jah, tõesti Rebane on, on see kõige suurema,
negatiivse mõjuga väike kiskja, kes siis nende lindude pesi
palju sööb. Meie nendel rannaniitudel. No kas rebase peletamiseks annaks ka midagi ette võtta?
Rebane ise on ju ka ilus loom. Jaa, Rebane kindlasti on, on, on ilus loom.
Aga jah, et praegust tundub nende meie Se koorumisedukus
uuringut me tegime kolme aasta jooksul ja seal tuli välja,
et, et nende lindude pesadest süüakse ära umbes 86 protsenti.
Et mis tähendab, et, et midagi on selles,
et kui üldiselt, et eksju röövloomade ja saakloomade vahel
peaks olema mingisugune tasakaal et siis siis tundub,
et siinse, see tasakaal on, on paigast ära,
et kui kui linnud tõesti tundub, et ei suuda ennast
taastoota ja peamiselt just selle, selle rebase,
tõenäoliselt kõrge arvukuse tõttu. Et siis me tõesti peame mõtlema, et kuidas seda,
kuidas seda rebast nendelt aladelt eemale peletada.
Ja üks huvitav asi, mida, mida me oma uuringute käigus
nägime ka, et näiteks võrdlemisi uus röövloom meiel meie
aladel šaakal näiteks tundub vähendavat rebase kohalolu
nendel rannaniitudel, kus kohal saak on.
Et näiteks võib-olla mingisugune selline omavahelised
interaktsioonid või suhted nendel liikidel oleks üks võimalus,
kuidas, kuidas neid arvukusi reguleerida. Aga teiseks jah, et et mujal maailmas on kasutatud just
Lääne-Euroopas enamasti näiteks oluliste lindude
pesitsusalade ümber, selliste röövloomakindlate aedade ehitamist,
aga, aga kõige tavalisem viis ikkagi röövloomade arvukuse
reguleerimiseks on olnud selline spetsiaalne jahipidamine
nendele isenditele, kes siis neid pesi rüüstamas käivad. Aga see on huvitav, et šaakalid tulevad lõppkokkuvõttes siis
kahlajatele kasuks kuigi nad ka ise ju rüüstavad,
pesi, aga nad samas ründavad rebaseid ka. Ja et, et see, et me veel, kuna neid andmeid on meil
kogunenud nüüd kogutud kolm aastat, et, et me veel ei saa
nagu täitsa öelda, et see Saakal kasuks tuleb.
Sest tõesti ta samal ajal, kui tundub, rebase arvukust vähendavad,
siis ta ikkagi ise ka täpselt sööb neid pesi.
Aga vähemalt tundub, et see, see uus röövloom šaakal ei,
ei oma mingit nagu negatiivset mõju nendele lindudele siin,
mis on juba ju üsna hea. Ja kuidas need uuringud täpsemalt käivad,
et juttu oli juba satelliidi pealtvaatamisest isegi,
aga, aga ilmselt tuleb seal maapinnal siis ka endal ringi
käia ja vaadata. Jah, et koorumisedukuse uuris uuring kui selline nendel
liikidel tähendab seda, et, et kolme kuu jooksul kevadel,
aprilli algusest juuni lõpuni tuleb siis ringi käia,
otsida nende liikide pesi ja siis iga umbes nädala tagant
neid uuesti vaatama minna, et mis pesadest saanud on,
et kas on ära rüüstatud või on alles või on juba vahepeal koorunud.
Ja, ja et selline selline üsna üsna korralik välitöö
pingutus mis on ka muidugi võimalus võimalus veeta kevadine
aeg kommunitel rannaniitudel, et see on iseenesest väga-väga tore,
toredat välitööd on nende andmete kogumine. Kas mõnedel loomaliikidel on läinud ka veel paremini kui
kahlajatel taastatud rannaniitudel kahlajatel me näeme,
et on probleeme natuke veel, aga. Ega ega ei oska öelda küll, et kellelgi nagu Et sellist suuremat edu edulugu ei ole Jah, suuremat edulugu ei ole, võib-olla just edulugu on see,
et et võib-olla need need langused oleks,
oleks palju drastilisemalt.
Praeguseks, kui rannaniit ei oleks taastatud.
Et alati selleks, et, et liik oleks elu olemas,
meil on esimene eeldus elupaik ja kui see eeldus on täidetud,
siis on põhimõtteliselt kõige suurem töö on tehtud
ja siis selle peale saab hakata siis ütleme parandama neid,
neid väiksemaid küsimusi, et aga see, et elupaik on olemas,
on on väga oluline, näiteks need just rannaniidud. Et kui me räägime üldiselt pesitsevate lindudest,
siis tegelikult need on väga olulised ka nendele liikidele,
kes tulevad kas kuskilt Lääne-Aafrikast või Lääne-Euroopast
rändavad meilt läbi teel tundras olevatele pesitsusaladele.
Et näiteks nendele liikidele pakub see, et meil on palju
taastatud rannaniit, pakub väga häid puhkepuhkevõimalusi
ja toitumisvõimalusi, et, et hästi oluline on
rannaniiduelupaika sellest aspektist. Aga kui me vaatame näiteks taimeliike siis see kooslus on
vist ikkagi nüüd muutunud ja paranenud. Jah, et taimedel kindlasti et nagu ma enne ütlesin,
et sellised, kas monokultuurne roostik või siis kinnikasvav
kadastik või lepavõsa, et see on kindlasti palju vähem
liigirikas kui see mõõdukalt karjatatud rohumaa.
Et, et selles mõttes kindlasti on, on see rannaniitude
taastamine olnud hea taimeliikidele. Aga kas see, et rannaniidud on tänapäeval ikkagi veel killustatud,
et meil ei ole selliseid suuri laiu rannaniite vaid,
vaid on sellised väikesed rannaniidukillukesed,
kas see teeb kuidagi ka kahlaiate elu keerulisemaks? Ja see, see on üks huvitav küsimus ja mida selle,
seda elupaiga killustatuse mõju ökoloogias ka palju
uuritakse erinevates ökosüsteemides.
Ja, ja rannaniitudel tõesti tähendab, et,
et see selline madala taimestikuga rannaniiduelupaik
tänapäeval vaheldub niiviisi metsa tukkadega
ja niidud on üldiselt kitsamad, kui nad olid umbes 70 aastat tagasi.
Ja kuna juba varem on näidatud, et avamaastikuliikidele võib
selline elupaiga killustatus mõjuda halvasti siis siis mina
ka oma doktoritöös tahtsin välja selgitada,
et kas probleem võiks olla ka meie rannaniitudel. Ja sellepärast me me uurisime siis nende kahla pesade
koorumisedukust ja vaatasime, et kas, kas need pesad,
mis on, mis on metsale lähedal, et kas nende koorumisedukus
erineb kuidagi nendest pesadest, mis on,
mis on metsast kaugel ja, ja tuligi välja selline nii-öelda
negatiivne servaefekt, et metsa lähedal koorus ainult seitse
protsenti nende lindude pesadest.
Et, et mis tähendab, et, et tõesti, et see,
see, see metsaserv mõjub nendele lindudele halvasti. Mis seal metsaservas siis toimub? Jah, see seal metsaserv servas, kasutades rajakaameraid,
me saime teada, et seal käib toitumas rebane.
Et, et see rebasetihedus on kõige-kõige kõrgem metsaservas
ja tõesti, ta rüüstaski seal teramusi pesi ära.
Et lihtsalt see, see selline killustatud mosaiikmaastik,
see, see hästi-hästi tundub rebasele sobivat. Mida me saame kogu selle omandatud teadmise valgusel nüüd
edaspidi paremini kahlajate heaks ära teha et neid ka
rannaniitudel rohkem elama tuleks? Tulemused kindlasti näitavad seda, et, et neid linde aitaks see,
kui need alad oleks suuremat ja ja lihtsalt avatumad,
et et, et kuna kuna me näitasime, et see rebane seal metsa
lähedal rüüstab et siis see tähendab, et kui alad on suuremad,
siis on ka seda tõenäoliselt seda rebasepoolset rüüstad
nendele pesadele vähem mis tähendab siis,
et me saaksime neid alasid veel taastada.
Ja, ja ma arvan, et me peaksime tõsiselt otsa vaatama
sellele väikekiskjate kõrge arvukuse küsimusele
ja tegutsema siis siis vastavalt, et jah,
et, et võimalusi on. Niimoodi elavad siis taastatud rannaniitudel kahlajad.
Üks tähtis linnustikku osa kardavad kiskjaid,
aga aga lootust on.
Ja nende elu on uurinud Triin Kaasiku.
Minu tänane vestluskaaslane. Loode-Eestis on üks väike laht nimega alliklepa laht
ja seal lahes oli selle nädala esmaspäeval maavärin.
Lahes oli siis maavärina epitsenter ja värin ise oli siis
mõõtmiste järgi arvutuste järgi nelja kilomeetri sügavusel.
Eesti geoloogiateenistuse seismoloogi ja Tallinna
tehnikaülikooli õppejõu Heidi Soosaluga oli just kaks kuud
tagasi labori saates juttu Eestimaavärinatesse pikemalt
ja põhjalikumalt. Nüüd tundub, et üks Eestile tüüpiline selline meie jaoks
suuremat sorti maavärin on taas sinna ritta lisandunud. Ja meile, et eesti mõõtkavas on küll magni tuuliks,
hindasime 2,3, mis on meie jaoks juba nagu suursündmus nii-öelda,
aga muidugi maailma mõõtkavas neid toimub iga päev.
Ma ei teagi, tuhandeid kui mitte sadu tuhandeid.
Et sisuliselt selline sündmus.
Et mis meie jaoks on hea, et sellises mõõtkavas maavärinat
me saame päris hästi juba mõõta, et need signaalid on head
ja siis neid on hea uurida ja vaadelda, et kohe tuleb,
mõtleme merelahes, kõik teavad. Kahjuks on Läänemeri miinisid täis, mida peavad mereväed
meil ja mujal õhkima ohutuks tegema, et esimene arvamus on ju,
et järsku oli mingi miini õhkimine ja siis tulebki selgitada,
et ei, tegelikult oli, seekord oli loodus ise nihkumine
maapõues kuskil seal umbes nelja kilomeetri sügavusel,
mis on Eesti oludes päris tüüpiline sügavus. Mille järgi see välja tuleb, et tegemist oli loodusliku
maavärinaga vitamiini õhkimisega? No see on meil siin Eesti ja teiste vaiksete piirkondade
tavapärane seesmioloogide tööd eristada seal väga arvukatest lõhkamistest,
karjäärides ja mujal.
Need üksikud maavärinad, mis toimuvad tavaline tööriist,
on selline, kõigepealt mida rutiinselt kasutatakse,
on, vaadatakse signaali sagedussisaldust,
et nendel on, see sagedus on, tehakse selline nii-öelda spektrogramm,
mis ongi sarnane nagu Vikerkaare aspekt trivalgusest,
et vaadatakse, et mis seal signaalis sees on,
millised sagedused on seal ja tuleb välja,
et lõhkamistel on teatud sagedused, domineerivad,
et maavärinat teil on see sagedussisaldus niimoodi ühtlasem. No see on selline tüüpiline meede, mida kasutatakse.
Aga kui on head vaatlused nii nagu antud selle esmaspäeva
maavärina korral, et siis on selline lihtne asi vaadata,
et kuidas need seismojaamad registreerisid.
No kõigepealt tuleb selline survelaine pikilaine seismojaama
ja kui meil on tegu lõhkamise või mingi plahvatusega,
siis see energia läheb nagu koldest ühest punktist
ja ta lükkab nagu kõike edasi, et siis iga seismojaam,
mis seda sündmust registreerib registreerib kõigepealt tõugu. Aga kui meil on looduslik maavärin, siis ta toimub murrangus,
murrang, kus on alati kaks maakoorebloki nihkuvad üksteisest
mõõda ja seal on siis sõltudes sellest, et kus,
millises asukohas vaadeldakse, on tunnetada,
kas tõuget või tõmmet.
Ja nüüd selle alliklepa Lahemaavärina puhul oli mitmes
seismojaamas oli väga selge signaal, et see esimene
liikumine oli alla nagu tõmbas maa jalge alt ära
ja siis see oli nagu noh, väga väga selgelt,
kas seda, et see on ikkagi tegu maavärinaga,
et sisuliselt deme, vaatame signaali sagedussisaldust
ja siis me vaatame, kuidas esimene liikumine on seal
registreeringu ja kolmas on, et kui meil mingi süsteem paneb
sündmusele sügavust juba kilomeetreid, no siis ei saa olla
tegu lõhkamisega. Aganuse sügavuse määramine võib mõnikord olla väljakutseline,
aga jälle kui on piisavalt ilus, suur seismogramm,
siis seda saab ka hästi määrata. Ja teine võimalus on ka küsida sõjaväelaste käest,
kas nad on seal midagi. No ma kiidan meie kaitseväe logistikakeskust
ja meie mereväge ka, et nad mõlemad teevad nagu head koostööd,
et kui seismo Loog küsib, et kas te sellel hetkel seal
midagi tegid, et nad väga kiiresti annavad teada
ja et kas nad tegid või ei teinud ja tegelikult nad
teavitavad üleüldse rutiinselt oma tegevusest,
et see on väga, ei Eesti oludes on selles mõttes hea,
et nii need kaitseväe instantsid kui paljud lõhkajad annavad
ise teada oma tegevuse kohta, et millisel kellaajal,
kus tehti, et siis see aitab kohe seal elimineerida
ja eriti kui need sündmused on väikesed,
siis noh, kui nad tahavad sinna müra sisse jääda,
siis on mõnikord isegi no on need tööriistad olemas,
millega eristada. Aga lihtsalt signaali kvaliteet ei võimalda,
siis on väga teretulnud, kui keegi midagi tegi,
ise ütleb, et tegime küll Ja eelmisest jutuajamisest mul on meeles,
et, et selliseid enam-vähem märkimisväärseid maavärinaid
Eestis on mõne aasta peale mõni. Viimaste aastate statistika on meil Meil selline,
et umbes mul on oota ja loota, et üks maavärin kahe aasta
jooksul toimub, aga muidugi see on nagu selline ümara statistika,
aga sealjuures on ka see, et niikaua, kui mu on vähe seismojaamu,
kui või need on üldse ei ole, siis seda rohkem jääb kahe
silma vahel, eriti neid väiksemaid sündmuseid. Mis täpsemalt seal nelja kilomeetri sügavusel,
siis võis juhtuda? No toimus väike nihkumine kahe maakooreploki vahel
ja siis Meie värske uuring Eestimaavärinate kohta toetab seda,
et see seismilisus, mis Eestis toimub, on sarnane Põhjamaade
seismilisusele mis on tingitud või nagu viimane ajend või,
või päästik on laamade liikumine, sisuliselt me oleme siin
rahulikus piirkonnas, siin toimub vähe.
Aga ta on nagu selline järelkaja sellest,
mis Atlandi keskhallikul toimub, et seal need no laamad
eemalduvad niimoodi tal nagu lükkab tekitab sellist pingeväljad,
et keegi meid lükkab seal Atlandi ookeani suunast
ja siis meil on nüüd väga rikutud see iidne kristalne
aluskord siin meie settekivimite all ja seal on igas suunas
rikkeid ja selles pingeväljas, no võib-olla mõni riike on
sellises suunas, et ta pigem nagu läheb rohkem kinni
või üldse ei teda ei nii-öelda liiguta üldse,
see selline pinge ja mõni teine on sellises suunas,
et kui veel natukegi veel lükkab, siis see pinge peab
vabanema ja pinge vabaneb eelkõige kõige nõrgemast kohast. No me teame seda klassikalist, kus on kõige nõrgem lüli seal
midagi juhtub ja see ongi murrang, kus, mis on kunagi kivi rikutud,
et see on see tõenäoline koht, et sellest terved kivi
rikkuda on väga keeruline.
Ja sealjuures, kui nüüd mõelda, et miks need võib-olla maavärinad,
mis ei purusta midagi on teatud mõttes sama tähtsad kui need
ohtlikud maavärinad, sest no hea küll, et nad midagi purusta,
aga samas nad on head informatsiooni kanti,
et kui mõtleme näiteks meil siin Eestis,
et meil tõesti meil on mitusada meetrit settekivimeid ja,
ja siis on nende peal ka veel igasugused pudedad see,
et, et see, et mis seal Crystauses aluskorras on,
me ei saa seda väga otse vaadelda, aga kui me teeme täpseid
maavärina vaatluseid ja veel, kui me suudame liigitada,
millises suunas nihkumine, et kust suunast tõukas,
kus suunas tõmbas, et siis meil on andmepunktid seal,
et nagu maakoore rikutuse kohta meie Eestis alal
ja see olnud geoloogiline, selline baasteadmine,
millega lõpuks, kes teab, võib kunagi jälle rahaga pea,
et noh, alusuuring, mis alusuuring. No Eesti on suure maaga ore laama enam-vähem keskel,
meie naabermaad samamoodi tegelikult siin keskel on,
on, on rahulikum üldiselt.
Aga kuidas, kuidas on täpsemalt lood meie lähemate naabrite
juures Soomes, Lätis, Leedus on seal maavärinaid ka sama
vähe või natuke rohkem või vähem kui Eestis. Soomes on viimastel aegadel väga palju panustatud seismo
loogiasse ja on kunagist hästi hõredat seismojaamade võrku
väga-väga palju täiendatud.
No Soomes on geotermilise puuraugud ja tuumajaamad,
mille jaoks tehakse seesmist seiret, et seal on nagu no juba
hakkab olema üks Soome maavärin, üsna tavaline nähtus,
et tegelikult täna oli kõige viimasena võib täna
või eile, kui ma ei eksi, seal Soome lõunarannikul maavärin,
mitte meist väga kaugel. Süsteem jälle tuvastas, et Soomes on selles mõttes asjad
päris hästi, aga no Lätil, Leedul on natuke sarnane nagu meil,
et et on vähe seismojaamasid, tegelikult nendel on veelgi vähem,
Lätis on üks ja Leedus on kaks seismojaama
ja siis nemad, nii nagu meie Eestis kasutavad naaber
ja maadejaamasid kanu nende andmeid täiendamaks.
Aga no seal on, ma arvan, sarnane nokk kinni,
saba lahti, olukord kui meil, et paistab,
et need maavärinad on nagu väga vähe ja kuna neid on vähe
kõik arvavad, et ega ei seismojaamasid ei maksa paigaldada
ja siis siis me ei saagi teada, kui palju neid tegelikult oleks,
kui me suudaks hästi mõõta. Et noh, ma arvan, et meil on rikkalikult maavärinad,
kui meid üks kord kahe aasta jooksul on võrreldes Läti
ja Leeduga, aga no kõik on selle tuvastamis lävendi küsimus Nii et kui Lätti Leetu jaamu rohkem üles seada,
siis võib ka seal rohkem maavärinaid nii-öelda olla tulla.
Aga nüüd täna, justkui me saime enne saadet siin kokku,
siis ma kuulsin su käest ühte päris head uudist meie
seismojaamade kohta. Ja meil on selline tore tegevus nüüd käimas Eesti geoloogiateenistuses,
et tahame kõvasti seismojaamade võrku kaasajastada
ja täiendada.
Ja kui nüüd meil praegu on olemas kolm alalist seismojaama
Eestis tegelikult tänu koostööle Helsingi ülikoolis,
Esmioloogia instituudiga on meil olnud töös viimased mingi kuus,
seitse aastat kuni seitse ajutist jaama ja nüüd me oleme
nagu püüame nende neid muuta alalisteks sammu haaval
ja on praegu siia Eestisse saabunud meile saadetis Kanadast
seitsmeliste seadmete tootjalt. Neli komplekti, et me saame siin nüüd üsna pea hakata Ta
ehitama nelja uut Eesti alalist seismojaama,
et mul on väga hea meel seda öelda ja siis eks söögiisu
kasvab süües, et siis siis on järgmised sammud edasi. Aga praegu võime öelda, et Eesti seismojaamade alaliste
seismojaamade arv rohkem kui kahekordistub. Ja ja see on väga rõõmusõnum. Aga kuhu need jaamad tulevad, et meil nagu tundub,
et praegu väriseb maa rohkem jah, just Loode-Eestis mujal
natukene harvemini.
Kuidas see võrgustik Eestit katma hakkab?
Seitsme jamama? No meil on need ajutised jaamad ümberringi,
sisulised, et on nagu võrk katab terve riigi,
aga meil esimene plaan on teha koostöös tehnikaülikooli
geoloogia instituudiga särghauageoloogiabaasis meil seal üks ajutine,
hästi tubli seismojaam mõõdab praegu ta on osutunud heaks asukohaks.
Et, et sinna sinna teeme sellest nagu püsiva jaama koostöös
tehnikaülikooliga ja siis no ma võiks mainida näiteks,
et meil on nõval, oleme teinud mõõtmisi,
no mis on selle praeguse maavärina asukohale hästi lähedal
ja Loode-Eestis, kus noh, tundub, et meil on selgelt Eestis
kõige rohkem maavärinat. No need on nagu mainida kaks esimest, millest me nagu peale hakkame. Nii palju siis täna maavärina juttu.
Mis sai tõuke sellest?
Esmaspäeval värises mere all maapind maakoor alliklepa lahe
all Loode-Eestis.
Aga jõudsime ka rõõmusõnumi sellest, et alaliste
seismojaamade arv Eestis lähiajal kasvab.
Ja mu vestluskaaslaseks oli Heidi Soosaar. Tänases saates oli juttu kahlajatest, rannaniidul
ja maavärinast mere all.
Juttu ajasid Triin Kaasiku, Heidi Soosalu
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
