Klassikaraadio stuudios on täna külas sopran Elina Džajeva tere tulemast, tervist, tervist.
Hea meel teil siin külas olla. Sul seisavad ees kauning pealkirjaga kontserdid The Sound of
Birdsi ja eks see on ka täna meie jutu fookus,
aga kõigepealt ütle, millise tunde tekitab see praegune ilm
ja need viimaste päevade, ilma, et see suvi,
mis meil on Eestis olnud. No, see on ju fantastiline, mina olen väga,
väga sooja ja kuumalembeline inimene, et mulle see väga-väga sobib,
et see teeb tohutult õnnelikuks, kui ma saan õue lihtsalt
minna Playtajades kleidikeses kergelt, ei pea terve kotitäie
igast kampsuneid ja jopesid kaasa võtma ja sporti saab
mõnusalt teha, see tohutult meeldib nii mõnus.
Aga kuidas see sinu instrumendile sinu hääleaparaadile mõju Ko,
millega hästi tõesti ja sellepärast eriti kõrgetele
nootidele sooja ilmaga on kuidagi kõik selline mõnus,
pehme ja plastiline ja selle tõttu kõrgemad noodid tulevad
palju lihtsamini välja, tegelikult et külma ilmaga läheb
instrument nagu kangemaks, noh, see on normaalne,
et me ju tunneme külmast, lähme kangeks ja samamoodi ka
pianistidel ja muudel muudel instrumentalistina,
kes kasutavad näiteks näppe. Neil on ju ka külmaga lähevad näpud kangeks
ja samamoodi ka hääl läheb kangeks külma ilmaga
ja siis on sellist plastilisust vähem ja siis tuleb rohkem pingutada. Aga kui teistsugune aeg on suvi sinu jaoks laulmise mõttes,
et justkui selline kontserdihooaeg on lõppenud,
saab seal kevadega, eks ole otsa, et kas suvi on
väljakutsete aeg, mingisuguste uute otsingute aeg
või jätkub sinu jaoks kõik samamoodi. Tead enne koroonat niimoodi, et mul oli terve suve jooksul
ainult neli vaba päeva.
Et kogu suve jooksul, et väga-väga intensiivne aeg on ka
suvi vaat et vaatamata sellele, et teatrit
ja selliseid noh teatrihooaega on nii-öelda pausi peal.
Et vaatamata sellele on ikkagi suvel tegemist,
et koroona tõttu suvetegevused on natukene nagu ma arvan,
meil kõigil natukene rahulikumaks muutunud,
aga ikkagi see suvi on väga-väga palju põnevaid projekte olnud,
näiteks üks meeldejäävamaid on minu jaoks Tartu linnapäevad,
kus oli kaala ja Tiit Kikase ooperiööbik,
üliõpilane, esitus raekoja platsil, et oh,
see oli lihtsalt fantastiline, seal ma sain ööbikud laulda
ja no see jättis kustumatu mulje. Samuti on olnud natukene reisimisnäiteks,
ma käisin Ungaris, kus on üks selline saade,
virtuoosid, kus siis noored muusikud võistlevad eri
riikidest omavahel.
Klassikaline muusika ainult.
No enam-vähem nagu meie klassi klassi.
Jah, just, aga rahvusvaheline ja siis mina sain olla seal mentor.
Ja superžürii osakonnas olid sellised suured nimed nagu. Hauser, tuntud tšellist Placido Domingo Mateo Bochelli,
kes siis on Andrea, Bocelli poeg ja veel väga palju tuntuid,
nimesid ja tegelasi siis klassikalise muusika maailmas
ja ka mitte ainult et sellised põnevad projektid on olnud,
noh, natukene puhata sain ka, just tulin Kreekast,
aga. Aga sul seisavad nüüd ees kontserdid ka pealkiri The Sound
of püüdi. Sedasama nime kannab ka sinu debüütalbum,
mis siin ka meie ees laual on.
Väga ilus plaat, esimest korda praegune. Ja et meil nüüd tuleb täna Pangodis kontsert siis on homme
Amende villas sellenimeline kontsert ja tegelikult on ka septembris,
et need, kes ei jõua, siis täna-homme.
Aga noh, siis, kuna septembris võivad ilmad juba natukene
jahedamad olla, siis on juba sees kontsert.
Täna-homme on välikontserdid Nendes, homme täna pankades
ja siis 15., septembris septembril on Vene teatris kontsert
ja loomulikud kõlavad seal minu lemmikud aariad,
aariad, mis panevad mind külmavärinaid tundma,
kui mina neid esitan või esitab keegi teine. Ja Sound of üüri ongi plaad üldse.
Kava ongi ilusast muusikast koosnev kava,
kus ma saan näidata oma kõrgeid noote oma tehnilist poolt,
aga samas on ka väga ilusad ja südamlikud lood,
mis lihtsalt võluvad kogu maailma oma võluga. No selle kontserdi pealkiri ilmselt vihjubki otseselt plaadile,
kas kas kogu selle kava oled sa juba plaadi sisse laulmisest
salvestamisest nagunii enda omaks võtnud,
et sul on mõnes mõttes nagu raske ka sellest lahti võtta? Tead noh Ma ma pean ütlema, et tegelikult detsembri lõpus
tuli juba plaat välja ja kuna olid piirangud,
siis ei olnud võimalust täies mahus siis seda plaati esitada,
see on esitlus ja see on nii-öelda plaadi tutvustus
ja esituskontsert.
Ja see on minu jaoks väga-väga eriline moment,
kui ma saan tõesti lõpuks ometi live'is inimestele seda siis
esitada ja oma nii-öelda kvintetti saatel et on
fantastilised muusikud ja mis on eriti lahed. Enamus on Estonia ooperiteatrist, kellele on selline
ooperimuusika ja laulja saatmine väga-väga tuttav.
Ja Heigo Rosin mängib meil löökpillidele
ja tema lisab sellist mõnusat särtsu kogu kogu esitusele.
Et ma arvan, et saab olema väga-väga elamusrohke
ja noh, loomulikult ma ei suutnud ka üle
ega ümber sellest, et lisada ka oma Fortsa kava lõpu.
Lisa Loone tuleb üldse minu selline katsetamis
ja rebel nii-öelda pool tuleb ikka välja,
et laulame AC DC, Beethoveni Ewaldi miksis. Oled sa oma kontsertide jooksul, olgu need siis kas Estonia
laval või, või kusagil bändiga, sellises võib-olla
traditsioonilisest raamist väljas kontserdipaigas toimuvad kontserdid.
Oled sa nende jooksul ära tabanud?
Mis ikkagi inimestele kõige rohkem korda läheb,
mida nad ootavad, mis lugusid, kas need on need,
mis tekitavad külmavärinaid või nii ilusad,
et tõmbavad selle pisara silmanurka või? Et väga huvitav on see, et oleneb tõesti väga kohast publikust,
et nii mõnigi korda minu jaoks on olnud väga üllatuslikud,
mõned momendid, et kus publik väga reageerib lugudele,
mis ma arvasin, et noh, on lihtsalt väga ilusad,
aga noh ei pruugi minna nii peale, aga inimesed on täitsa
pöördesse läinud.
Loomulikult Fortsa on alati see, mis ikka toob välja see,
see kõige suurema aplausi ja isegi kui see on kuskilt kava keskel,
inimesed tõusevad püsti, et sellele mulle alati jube hea meel. Ja ma rännet, et täna Pangodis meil kontsert
ja kui ikkagi Tartust inimesed tulevad, et siis oleks väga
hea meel. Sellepärast Tartus on olnud siiamaani kõige kõige
ägedam vastu. Tegelikult jaa, ma eile juhtusin, käisin ise kontserdil,
Nick Keiv ei kuule me Haapsalus ja ma siiamaani mõtlen sellele,
et kui imeline on ikkagi esineja ja publiku vahel tekkiv
energia üritan kuidagi seda mõista.
Kas sul on mingisugune äratundmine teinekord kontsertidele sellest,
kus sa tead juba ette enne kontserdi algust,
et täna on see hea hea kontsert? Ja hea publik, tead, ma võin öelda, et iga kontsert on alati
nagu esimest korda lähed lavale, et sa kunagi ei tea,
mis sind seal saalis ootab, tegelikult ja iga kord tekib oma
eriline selline vaib oma eriline energia publiku vahel,
et see tõesti iga kord on täiesti oma näoga,
et see, kuidas inimesed reageerivad, see tihti noh,
mulle meeldib inimestega suhelda lavalt,
küsida küsimusi ja et tekiks selline mõnus dialoog. Et ma Mulle väga meeldib, et võib olla klassikalise muusika kontsertidele,
ei ole see väga omane.
Aga noh, eks ma võib-olla olen selline paharet selles
klassikalise muusika maailmas.
Et jah, mulle meeldib inimestega suhelda,
nalja teha, küsida tihtilugu dialoogid tekivadki väga
spontaanselt ja iga kord tekib oma eriline energia. Aga selline silmside publikuga, et kas tegelikult väga
tehniline muusika lubab nagu silmadega publikus ringi vaadata,
kellelegi jagu? Absoluutselt absoluutselt, mul kohe tuleb väga hästi meelde,
et näiteks ma just käisin, terve aasta, õppisin Luganos siis
Angela Giorgio juhatuse all ja siis enne kontserti üks lugu,
töötasime selle kallale ja siis ta väga pahaselt ütles,
et kuule, et siin ei tohi nii laulda, et mitte nüüd vaid nii,
et ehk siis ö prantsuse keeles.
Ja siis ma ütlesin jah, ma jätan meelde,
et ma kontserdil laulan õigesti ja siis laulan,
laulan selles kohas ma vaatasin talle otsa,
tegin silma ja laulsin nii kuidas vaja, noh siis tema naeris
kõva häälega keset kontserti. Et no siukseid trikke mulle meeldib teha,
et mõnikord kellelegi niimoodi silma vaadates näidata.
Ma saan nii ka.
Et jah, mulle väga meeldib inimestega suhelda lavalt
ja noh, tegelikult päriselus ka meeldib väga. Aga tuttavad näod publikus, kas need leiad sa alati üles
või otsid teadlikult kontserdil lavale astudes? Tead, oleneb jällegi lavasti, oleneb jällegi valgustusest,
mõnikord valgus paistab nii kõvasti silma
ja saal on nii pime, et tsirkus on, see väga inimeste
nägusid ei pruugi näha.
Aga kui on väliskontserdid, siis loomulikult vaatan silmadega.
Nii, seal on need inimesed Ootvega toressav neile laulda
ja seal on need saab neile laulda, et jah,
mulle mulle meeldib niimoodi ringi vaadata. Aga noh, loomulikult alati ei pruugi, ma olen veel poolpime ka,
et alati ei pruugi näha kõiki. Milline sinu ettevalmistuskontsertideks on,
et sul on täna kontsert?
Praegu me istume siin mõnusalt klassikaraadio stuudios,
klaas vett, eks ole, temperatuur on ka vist enam-vähem normaalne.
Aga et, et kui erinev see ettevalmistus tegelikult on üheks
selliseks kammerlikuks kontserdiks ja, ja teisalt,
ma ei tea, vaadates kasvõi tagasi eelmisel hooajal Mozarti võluflöödi-le,
eks ole, Estonia majas. Et, et mis see, sinu selline mõnus, kust see pinge tekib,
nagu mõnus esinemispinge? Noh, ma võin öelda, et näiteks hommikul ma käisin juba
rulluisutamas ilusti, tegin trenni, tegin joogat
ja et selline hommikune spordimoment on minu jaoks päris oluline,
siis ma saan oma keha lahti ja soojaks, et siis instrument
on valmis tuld andma sõltumata siis sellest,
mis laval, kellega sa oled ja, ja et noh,
kui on mingisugune lihtsam kava, lihtsa muusika,
noh siis ma võib-olla võtan niimoodi natukene rahulikumalt,
aga. Nii harjumuspärane see esinemine, et juba ei,
ei teki sellist appikene, nüüd on see päev,
kui tuleb laulda, et pigem jah, et loomulikult kui on vaja
sellist raskemat kava lauda, siis ma üritan rohkem häält
hoida ja võib-olla natukene vähem lobiseda.
Või siis noh, jälgin, et ei teeks kuidagi liiga.
Aga jah, et selline spordimoment on alati väga oluline.
No ja hommikul ikka nagu vaatan, et kas kõik kõlab,
teen väiksem. Et läbi kõik registrid vaadata, et okei,
kõik kõik on kenasti, väga hea, ei pea muretsema,
kui midagi ei ole kenasti, kui midagi on paigast ära,
siis, siis ma hakkan juba hommikul vaikset häält lahti
mudima niimoodi laulma.
Kui on mingisugune selline asi, millega ma ise hakkama ei saa,
siis ma lähen õpetaja juurde, tema aitab mind natukene häälestada.
Aga jah, et selline mõnus, mõnus juba, selline esinemise-eelne. Ärevus, see võib-olla võib-olla tekib juba siis,
kui ma seal lava taga olen juba valmis minema esinema. Muide, kuidas teiste lauljate kuulamisega on?
Ma tean inimesi, kes ütlevad, et nad mõnda sellist
hääletämbrit ei saa üldse kuulata, kuna neil hakkab endal
kurgus kuidagi ebameeldiv tunne.
Et kuidas sinul on sellega, kas see on tervitatav,
soovitatav kuulata enne esinemist näiteks teisi laulmas? Tead see on väga huvitav, et noh, minu instrument isiklikult
on hästi-hästi tundlik ja kui mina kuulan kedagi laulmas,
siis ma häälestun häälestun väga selle inimese järgi.
Ehk siis, kui ma kuulan häid lauljaid väga hea tehnikaga,
hea, ilusa tämbriga, siis see on ainult hea mulle.
Aga kui ma kuulan, võib-olla mitte nii superhäid,
lauljaid või kelle hääletehnika on täiesti teistsugune
ja kasutavad kuidagi instrumentide teistmoodi,
siis ei pruugi hästi mõjuda minu häälele? Ma olen jah tähele pannud, et ma väga-väga häälestun
inimeste järgi, kes kellega koos ma laulan.
Et selle tõttu nii-öelda sellised staar,
lauljad ja väga-väga head lauljad eelistavadki kindlate
koosseisudega laulda.
Et kuna siis nad kõik koos laulavad paremini,
et kui isegi super hea laulja laulab võib-olla mitte kõige
parema koosseisuga, siis ka tema selline kõla võib langeda. Et see on jah, huvitav moment.
Eelseisvatel kontsertidel on sul lavapartneriteks keelpillid,
löökpillid, klaver, kas nende järgi on hea? Häälestuda loomulikult, eriti kui nad mängivad nii
geniaalsed nagu minu armsad pillimehed ja pillinaised.
Ja et mis ma olen tähele pannud, et minu mul häälele meeldib
rohkem kuidagi paremini kõlada orkestri või siis sellise
väikse ansambli saatel, et kuidagi hääl väga hästi häälestub,
justkui on ka. Ka instrumentaal sellised mõnusad keelpillid juures,
et see on täitsa teine asi. Kui palju on sinus seda kunstilist juhti,
ütleme, kontserdikavade ülesehitamisel või üleüldse
repertuaari leidmisel ja äratundmisele, et mis sulle võiks sobida,
et kas see midagi, millega sa alati oled tegelenud? Jaa, absoluutselt, et loomulikult mulle meeldib kuulata ka
teiste inimeste nõuandeid ja siis ma kuulen üle,
et kas muusika sobib mulle aga tihtilugu
ja et ma võin lihtsalt mitu tundi veeta sellega,
et ma internetis surfan, otsin mingisuguseid lugusid,
huvitavat repertuaari ja siis tekib äratundmisrõõm kohe.
Ma arvan, et see on vist nagu esimese armastusega
või noh, isegi mitte ei armastusega esimesest silmapilgust,
et siis kui sa kuuled sa mõtet, vao vot see on see. Ja siis ma arvan, et mul tekib muusikaga täpselt samamoodi.
Kuigi mõned mõned lood on sellised, kellega tuleb natukene
rohkem aega veeta, siis hakkad neid armastama.
Et ma arvan, et mul on muusikaga samasugune suhe nagu ka inimestega. Oma kontsertidel see vist üsna sageli ka annet kuulajale
mingisuguse juhise või väikese sissejuhatuse sellest,
mis see lugu endast kujutab, et millest tekst räägib.
Kas töö tekstiga käib sul kohe pärast seda internetis
surfamist ja loo äratundmist ja esimest armastust või,
või alustad millestki muust ikkagi õppimisel? Ja mulle väga meeldib kontserditel anda inimestele sellise
väikese sissejuhatuse, kuna no enamus lugusid on ikkagi
võõrkeeles saksa, itaalia, prantsuse keeles.
Jaa. Mulle isiklikult, kui mina käisin, olen käinud kontsertidel,
mulle on alati meeldinud, kui artist räägib,
see, millest lugu on, et näiteks ma ei pruugi kõiki lugusid
teada ja kui tema räägib sellest näiteks kui kava pole,
siis mul on jube hea meel, et tihtilugu sümfoonilise
kontserditel on väga ägedad kavad, kus saab lugeda,
millest kõik see räägib ja mis on see sisu,
et siis kuidagi oskad kohe kaasa minna palju paremini. Aga mis puudutab siis lugude ettevalmistamist,
siis tihtilugu pigem ma alguses rohkem nagu pusin meloodia kallal,
et ilma sõnadeta nagu et tekiks selline mõnus struktuur pähe
just meloodiline.
Ja siis ma hakkan juba eraldi sõnadega pusima rütmi järgi
ja siis siis siis kuidagi juba lihtsalt pärast väga hästi
klapib siis, kui on meloodia selge ja sõnade rütmilisus.
Ja siis siis ma juba panen need mõlemad asjad kokku,
kuna päris tähtis on ikka see, et kui sa laulad,
et ikkagi selline fraasitunnetus ja kuhu sa ikka mõtte välja viib,
et see ikka jääks muusikas, et ei läheks ainult selle ilusa
muusikaga kaasa, et siis kaob natukene see teksti mõte ära. Kas mõni hiljutine avastus tuleb sul kohe,
et mida ja kuidas võib-olla avastasid enda jaoks midagi,
mida veel laulnud ei ole. Ma arvan, et üks äge Mozarti aaria, mis on mul tahaks ära õppida,
peab ennast kokku võtma.
Lihtsalt tihtilugu on ka see, et, et kui ole otseselt kuhu,
kus kusagile nagu kontserdile vaja seda õppida,
siis siis nii mõnigi kord tekib probleeme selle
motivatsiooni leidmisega.
Aga, aga, aga ikkagi ikkagi ikkagi ma võtan ennast
vahetevahel kätte ja siis hakkan pusima. Praegu väga tahaks Straussi Ariadne auf naksas tuntud
soprani aariat ära õppida.
See on mul selline väike triimne. Aga uuel hooajal on sul juba repertuaar ette teada. Ja mul ei olnud jah, Estonias on väga-väga äge
ja põnev operett tulemas Orpheus põrgus ohvembachi poolt
ja sealt on kõigile tuntud, seega on ka,
et oot-oot, et te ütlete tööl, et meil juba mõnusasti
proovid käivad Estonias ja ma arvan, et tuleb väga-väga-väga
äge etendus, nii et tasub septembri lõppu oodata.
Aa ja muide, ja kelle, kes on kusagil Anija mõisa kandis,
et siis võib ka kontserdile tulla, aga seal me ainult auli
depoga koos siis ainult klaver, klaver saadab mind siis meil
on seal tore Anija mõisapäeva raames esinemine päevasel ajal
oli vist üks 30, oli üks esinemine siis teine oli natukene
hiljem et võib ka tulla kuulama, siis seal laulame ilusaid
romantilisi aariaid ja eesti muusikat samuti,
et tasub tulla tegelikult õhtul samal päeval 21 õhtu on
Viimsi Ardiumis, Kristjan Järvi. Sellise muusikalise ja visuaalse installatsiooni avamine,
kus siis mina laulan, hoithempland laulab
ja ma arvan, et tuleb ka päris põnev muusikaline kogemus. Ja täna ja homme saab Elina Netšajevat kuulata,
kus muusikaliste sõpradega kiivitaja talus
ja venda villas.
Ma tean, et sul nüüd vist kohe algabki sõitsida Pangodi poole,
mis sa siis autosõidul või bussisõidul teed? No autosõidul mulle väga meeldib meistrikursuseid kuulata
või viimasel ajal ma olen väga-väga psühholoogia teemal
teema lainel, siis kuulan erinevaid meistrikursuseid
ja loenguid.
Ja mõnikord kordan sõnu ja mõtlen vahetekste läbi,
et mis ma nagu täpselt räägin inimestele nende nendest lugudest,
et mis võiks olla kõige põnevam.
Et teen tööd, nagu ma ise roolis olen, siis,
siis ma kuulan siis lihtsalt loenguid. Aga meie kuulame lõpetuseks tas sind laulmas Rudolf Tobiase,
sest ilmaneitsist ilusast.
On sul sellest mõni mõni hea mõte kaasa anda kuulajale,
enne kui. Ja see oli väga-väga äge salvestus.
Neeme Järvi juhatas ja ERSO Sis fantastiliselt mängis.
Minu arvates lugu on lihtsalt geniaalne.
Mina tahaksin tegelikult sellele isegi lausa joonistada
mingisuguse multika, sellepärast et Need tegelased
ilmaneitsi ja Kalevipoeg ja sortsid, et see on kõik,
see muusikas väljendub nii vingelt, et kõik,
kuidas suur kivi mürtsata veskikivi mürtsetab kalevipojale
pähe ja see on lausa muusikas kõik olemas
või see, kuidas, kuidas ta sinna hüppab kaevu sisse,
siis sortsid, hakkavad teda ründama ja see kõik kõik
niimoodi ongi lausa muusikas kuulda tunda,
kuidas nad kriimustavad ja kiusavad teda. Tegelikult seal tekib mul.
Kui ma seda hakkasin õppima, siis mõtlesin issand,
täpselt nagu maaler.
Et seal Rudolf võttis nii mõndagi ideed siis lääne klassikutelt,
aga hea, väga, väga äge lugu ja kuulake ja,
ja nautige ja isiklikult mul hakkab täielik multikas jooksma,
kui mina seda laulan ja kuulan. Aitäh Elina Netšajeva täna klassikaraadiosse tulemast
ja ilusaid suviseid kontserte, aitäh teile ka.
