Suvetuuri saade jätkub ja stuudios on nüüd muusikud Hans
Christian Aavik, Triinu Piirsalu ja Karoliina.
Žukava. Ja juttu teeme me kontserdist, mis toimub homme
õhtul kell 19 Kadrioru lossis, tere tulemast saatesse.
Tere. Tere.
No mis kontserti teil see siis kolme peale selline on,
ma saan aru, et kolmekesi üht kava mängida ei ole teile
sugugi esmakordne juhus. Ei ole tõesti esmakordne, nimelt juba eelmine aasta oli meil
suur rõõm sellist projekti korraldada ja tegelikult see mõte
juba tuli meil palju varem, et me oleme ju muidu ka väga
head sõbrad ning tahtsin midagi koos teha.
Ning nüüd on juba teist aastat järjest võib juba nimetada,
et hakkab väikseks traditsiooniks kujunema
ning ka võib-olla publikule huvitav, et kuidas me oleme arenenud,
mis kava on veel sellisele koosseisule kirjutatud
ja nii edasi. Just, ja mis kava siis on, kuhu, millise kavani olete arenenud? Me mängime tegelikult väga põnevat kava.
Et meie Hansuga koos mängime Prokofjevi kahe viiulisonaati
Karoliinaga mängime koos Prokofjevi sonaati viiulile,
klaverile, tee tuuris ja Hans, mis sa mängid? Me mängime Karoliinaga veel Stravinski poolt kirjutatud
Itaalia sviidi ning lõpetame Šostakovitši kirjutatud siis
kahele viiulile ning klaverile viie palaga. No missugused need teosed on, ma kahtlustan,
et Stravinski itaalia süüti väga palju meie kontserdilavadel
siiski kuulata ei ole saanud. Ja et mina isiklikult ühtegi korda kuulnud,
ma tean, et tark orkester esitab seda vahel
ja see on nagu pigem selline kuulus teos,
et viiulit mängivad ka, aga ma tean, et on mitu versiooni
sellest ja see versioon, mis on, mängime,
on, kui Hans tahab mind parandada, aga vist on mul õige informatsiooni,
et see on selline raske ja see on tõesti väga keeruline just
ka viiulile. Nii et selles mõttes ei ole kuulnud mina isiklikult ühtegi
korda seda Eestis.
Mis seal siis see raskus on? Just võib-olla enne enne raskusest rääkides,
need sillad on ka huvitavad, et Prokofjevi kahe
viiulisonaadi kaks siis esiettekandjat viiuldajat,
siis üks nendest oli ka Saamuel duškin, kes samamoodi aitas
Stravinski tegelikult luua seda Itaalia süüti.
Aga duškinil oli see originaalvariant liiga raske
ning ta palus Travinskile teha midagi, mida saaksid kõik
viiuldajad ka mängida. Aga me just mõtlesime, et teeks endale siukse eesmärgi,
et prooviks seda originaali, mis Stravinski kirjutanud.
Ta on muutnud, mitte siis muutnud, vaid originaalis on palju huvitavaid,
huvitavamaid harmooniaid viiulile ja see on ekstreemselt raske.
See küll kõlab väga lihtsalt ja toredasti,
aga ta on kasutanud, et siukseid väga ebamugavaid asendeid
ja aga samas, seda on tõesti suur rõõm mängida,
sest see on nii ilus muusika, Jano orkestri orkestrandid
võib-olla teevad seda rohkem kui pultšinella süüdi nime all. Nii et see on tõesti midagi väga ilusat kuulamist. Nii et kas võib öelda, et see on siis üks raskemaid teoseid,
mida sa viiuli repertuaarist või viiulitehniliselt oled
viimasel ajal mänginud? Võib tõesti öelda, et see on üks kõige ebamugavamaid,
mis kõlab väga lihtsalt. No väga tänamatu igav.
Aga kuidas on sonaat Prokofjevi poolt kahele viiulile,
et missuguseid võimalusi see pakub, milline on siis see ühe
viiuli roll, milline teine, et on see selline pidev dialoog
või võistlus või milline? No pigem ikka on selline pidev dialoog.
Seda on tõesti väga põnev mängida, ses mõttes,
kui me eelmine aasta mängisime, Isay kahe viirus on alati
ja seekord mängisime, mängime Prokofjevi kahe viiruse alati,
et nad on hästi erinevad teosed. Prokofjevi siis võib-olla on rohkem sellist läbipaistvust,
rohkem sellist selgemat dialoogi kahe viiuli vahel ja,
ja tõesti selliseid väga selgeid äratuntavaid karaktereid.
Ning meil endal on ka väga põnev seda pärast Isaid ka mängida. Jaa, muidugi Prokofjevi D-duur sonaat viiulile
ja klaverile, no see on ikka äärmiselt kaasakiskuv,
selline energiline, võiks öelda ka päikseline teos. Ja et see on Me oleme Hansuga tegelikult kunagi ammu
mänginud kolmandat ja neljandat osa ja ma olen pikalt mõelnud,
et võiks ju lõpuks ära teha selle tervenisti mängida,
aga ei ole ühtegi võimalust olnud ja kui see
kontserdipakkumine tuli, siis ma kohe Triinule ütlesin,
et kuule mängima seda teetuuri, et ma seda juba nii ammu
tahtnud mängida ja tõesti, see on nii suur rõõm,
et see on selline väga, kui sa ütlesid, see Stravinski on
selline tänamatu, siis see ma ütleks, et on vähem tänamatu,
et ta, ta on väga keeruline viiulile eriti tõesti,
see on väga Virtoosne. Aga samas seal on ikka arusaadav ka con,
keeruline eksis ta nagu selline bravuurikas,
et kui see Stravinski on võib-olla ainult see viimane osa,
on selline bravuurikas, aga kõik enne eelmised keerukused,
mis eelmistes osades on, on sellised, ega keegi kuulajatest
võib-olla ei saagi nii hästi aru, mis seal toimub,
siis progoffeus on ikka, kui on, nagu öeldakse,
kütte, siis on ikkagi. Nii, et küte on põhjas.
Aga. Siis kava lõputeos Šostakovitši viis pala,
no see on selline väga, kuidagi haruldased nagu miniatuursed,
samas Nikorakteersed, nii sellised noh, kuidas öelda. Absoluutselt see on tõeline klassika, mida mängitakse,
et kui on, kui on olemas kaks viiuldajat
ja pianist, no siis see on põhimõtteliselt,
ma arvan, esimene teos, mis meelde tuleb
ja noh, seal on tõesti kuulda ääretult meeldejäävaid meloodiaid,
samas väga karakteerised, teised osad seal on valts,
siis seal on siukest kiiret tantsu, et ma arvan,
et selles lühikeses ajas on kuulda absoluutselt igat karakterit. Nii et väga meeleolukas lõpp siis sellisele kavale,
mida homme õhtul kell 19 saab kuulata Kadrioru lossi saalis.
Aga räägime nüüd muust elust ka, et kuidas on teil siis
muusikutel läinud suvi, kas on puhata või,
või pigem on ikkagi just palju kontserte
ja harjutamist. Mina võin küll öelda, mul on olnud ääretult põnev suvi
siiamaani ja jätkub tõesti kuni selle hetkeni,
kuni ma nüüd järgmisest aastast õpin ühe aastavahetusaastal Oslos.
Et selle ajani tõesti iga päev on täis põnevat ja,
ja on olnud Pärnu festival, oli vahepeal kus sai Eesti festivaliorkestris,
sain mängida esimest korda, see oli väga-väga põnev minu jaoks.
Siis hästi tore kontsert oli, kus mängisime koos minu
praeguse õppejõuga Kreeka Sylvaiga, kes,
kellega meil oli selline hästi põnev kava kokku pandud
ja mängisime koos temaga Arvo Pärdi keskuses juuli lõpus,
et see oli ka üks, ma arvan, et see kontsert jääb tõesti
mulle eluks ajaks meelde koos oma nagu tõesti inimesega,
kes on mind nii palju aidanud viimase kolme aasta jooksul
ja mind suunanud ja mulle väga lähedane olnud. Et see, need on nagu need hetked, kui, kui,
kui sa mõtled, et noh, ma olen ikka nii õnnelik,
et seda kõike ma saan teha just meie homse kontserdiga ka
iga kord, kui meil on olnud need proovid
ja juba eelmine aasta iga kord pärast proovima seda siin
ikka nii tore, et sa selliste inimestega selliste
muusikutega koos koos teha selliseid kontserte. Ma saan aru, et see suurepärane õpetaja on olnud siis
Sibeliuse akadeemias ja nüüd jätkub õping siis Oslos ühe
teise õpetaja käe all sa mainisid, et sinnamaani on olnud
nii huvitav, et noh, ega siis sealgi vast igav ei hakka. Siis mitte ei, ma väga ootan ja just ma ootan ka seda,
et ma tegelikult tegelen rahvamuusikaga ka ise.
Et Norras on väga tugev rahvamuusikakultuur
ja ma näen seda.
Just seda ka väga tahan, olen juba natuke saanud proovida,
aga mis seal siis teistmoodi on seal noh,
ma ei ole kindlasti kõige õigem inimene seda liiga hästi ei tea,
aga nii palju kui ma olen proovinud, seal tegelikult on
kaheksa keeld, neli keeltannia, Kakmedi keelt nagu
vibreerivad all ja need on teises häälestuses
ja see on hoopis teistsugune tehnika, kuidas peab mängima,
see on, see häälestus on teistmoodi see intonatsioon,
kuidas mängima teistmoodi, kõik tunnetus on teistmoodi,
jube äge. See annab hästi palju juurde ka tavalisele meie
meie praegusele, mille viiuli või midagi mängime. Nii et mõne aasta pärast on meil siis Omar Ragnhill Siin ei saa lubada, aga kindlasti on mul huvi väga suur
ja ja just mängida rahvamuusikat ka järgmine aasta palju. Karoliina ja Hans, kuidas teie suvi nüüd möödus,
olite ju ka Pärnu festivalil peale seda konkursivõitu on
olnud kindlasti ka pingelangus ja milliseid esinemisi? No Hans, nüüd pärast mind räägib pikemalt,
temal on vist üldse oma elu kõige hullem suvi olnud,
minul on olnud selline keskmine, et päris hull,
aga siiski üle elas siiski üle just täpselt.
Vot see on väga hästi öeldud, et lihtsalt on samuti väga
palju kava ja ja on ka muid asju, mida on vaja organiseerida
ja teha, mis võtavad väga palju aega ja on väga põnevad,
aga aga lihtsalt päris stressirohke ja, aga,
aga samas on ka olnud neid päevi ja isegi õhtuid,
kus saab nautida kuskil looduses või kellelgi külas
ja olla võrkkiige peal ja mõelda, et appikene suvi on ikka
eriline aeg. Jah, Hans, kuidas on siis, kas oled vedelus? Olen veel elus kuidagi.
Eks ma ka tegelikult suve alguses mõtlesin,
et kas ma jään ellu, aga hetkel klassikaraadio saade näitab,
et ma olen siiski elus on tõesti olnud palju tegemist,
olen saanud väga palju reisida, just, võib-olla see ongi
kõige uuendusliku mulle olnud, et, et ühe kohvriga käia üle
Euroopa siis rohkem kui vist poolteist kuud järjest.
Et see oli midagi täitsa täitsa uut ja huvitavat
ja kogu aeg uut repertuaari ja ma olen tõesti ka väga rõõmus,
et sain siukest kuldklassikat mängida väga palju,
alustades kas Tšaikovski isonööride Floranziga
või Prampsi keelpillikvintetti tega või jälle esitada
ja need, kus on alati, mis on minu jaoks üks sihuke
unistuste teos olnud juba väga, väga pikalt. Et see suvi on möödunud tõesti niimoodi ühe silmapilguga. Ja mis saab sügisel?
Kas kontserttegevus jätkub või jätkub ka õppimine? No nii kontserttegevus kui ka õppimine, et meil on plaanis
väga paljud erilised kontserdid, Hansuga
ja igasugused muud etteasted, mis iganes neid võib kuidas iganes,
neid võib näha nii-öelda konkursite näol
ja nii edasi.
Aga ka on õppimine ja loodetavasti õppimine,
minul jõuab mingi hetk ka kuskile punkti,
et ma saan öelda, et vot ma olen lõpetamas hetkel ma ei näe
seda tulemas niipea. Aga loodetavasti aasta jooksul äkki see juhtub,
eks me seda. Just õppimine jätkub ja, ja mul on ka tõesti väga suur au
ja väga suur hea meel öelda, et siis nüüd ma jätkan ühes
teises akadeemias, nimelt selle nimi on kroonbergi akadeemia.
Et eks siis elu näitab, kuidas elu seal hakkab siis. No see on ju see väga tihe koht, kuhu keelpillimängijatel on
uskumatult tugev sõel üle maailma. On tõesti, see on sama suur, ma arvan, kui üks suur konkurss. Ja te mainisite sõna konkurss samuti, et kas Niilsani
konkursi võit, mis äsja oli?
Kas sellest jäi veel väheseks? Jah, ma siin kiiresti segan Hansu vahele,
et ma mäletan, kui see Nielsen sai läbi sisaldus,
ütles mulle, mitte kunagi mina ei lähe mitte ühelegi
konkursile lihtsalt miks peaks, aga see on ka arusaadav,
sest et see on noh, nii suur pingelangus,
et sa mõtledki, et mille jaoks seda vajalik on nagu üldse teha.
Aga need konkursid, mis meil mõttes on, hetkel on duo
konkursid lähenevad, et just nagu koos saaks ka teha,
sest need ei ole kahjuks üldse maailmas väga palju. Ja kahjuks ei ole ka väga suuri rahvusvahelisi konkursse
tuua teoks.
Triodellekvartettidel on õnneks see nagu pind suurem
ja laiem, aga, aga noh, mõned ikkagi meil on
ja siis me need ka üritame kuidagi ära mahutada oma krahviks. Kus see, kas neid on siis üks või mitu nüüd,
et neid konkursse mõttes? Hetkel hetkel nii-öelda tegevuses on üks,
aga mõttes on küll teha veel mõned tuuana mõnedel üksikult,
nii et seda kõike veel täpselt ei tea, aga see on huvitav
maailm siiski. Ja see esimene tuua konkurss, siis on juba sellel See see on tegelikult ülehomme, me lendame sinna,
et see mahtus kuidagi niimoodi, et meil on siis homme,
eks ju, see kontsertõhtul ja ma mäletan seda,
et me olime selle kuupäeva paika pannud ja konkurssi juba
väga ammu ära otsustanud ja siis ma järsku vaatajatele tantsule,
et kuule, väike probleem, aga tegelikult ei olnudki väga
suur probleem, sest me lähme kohe järgmise päeva hommikul
ja konkursi on selles mõttes kolmevooluline,
aga ta on väga lühikese aja jooksul, et kaks päeva,
siis kui me tagasi tuleme, siis hakkab kohe Tallinna
kammermuusika festival. Ja mida te seal konkursil siis täpselt mängite?
Kolm vooru.
Kas mõni sonaat jälle või Venezkut või suubertid? Jah, just need mõlemad on väga õiged, nii Schubertid kui
eneskute tuleb siis esitusele tuleb veel ka Beethoveni
sonaadist ning Erkki-Sven Tüüri konverso,
mis on Meie jaoks saanud väga tähtsal tähtsaks.
Ning kui on midagi veel, siis võib täiendada,
aga selline on hetkene, meie repertuaar ning seda
ja niiskus on alati saab veel kuulata ka järgneval nädalal
Tallinna kammermuusika festivalil. Jah, ja tegelikult, kui uudised kell üks erakuulame,
siis tuleb meile saatesse terve suur seltskond Tallinna
kammermuusika festivali muusikuid ja kunstiline juht,
et et teie ju astute ka sellel samal festivalil üles nagu
just mainitud saienescusonaadiga midagi on isegi veel. On tõesti? Ja et mina mängin ühe ukraina, helilooja Karpaatia
rapsoidiot ja ühe Ukraina viiuldaja.
Ma saan aru, et see on see Miroslav skoori,
kelle meloodiaga algas iga ERSO kontsert siin just sõja algusest,
teatas, et ja siis ma mängin partaki rumeenia tantse.
Ühe klarnetimängija, aga see on kõik siis ühel kontserdil
kõik jänes kuju, kolmas sarad tuleb samuti seal. Just jaskoorikustel rääkis rääkides, et et kui kuulajad
tulevad ka homme meile kontserdile, siis võib-olla mingi
üllatus ka tema poolt.
Et seda peab siis jääma ootama.
Aga nimelt Tallinna kammermuusika festivalil mängin veel
Kaala kontserdil.
Ehk siis lõppkontserdil mängin Von Williamsi kirjutatud Laarikessendingut,
mis on minu jaoks üks väga eriline teos. Ma ei ole seda kunagi varem esitanud, aga olen kuulanud seda
juba väiksest peale ning see kuidagi see natuur
ning see see luuletus sinna juurde, et see teeb ühe väga hea kombo. Nii et ootame kindlasti ka seda kontserti,
aga head kuulajad homme õhtul kell 19 Kadrioru lossis
esinevad Hans Christian Aavik, Triinu Piirsalu
ja Karolina Žukov ja seal kõlavat Prokofjevi Stravinski
Šostakovitši teosed, nii et minge kindlasti kuulama.
Aitäh teile tulemast, palju edu konkursil,
kontserdil, harjutamisel, õppimisel, puhkamisel,
võrkkiiges samuti ja loodame, et näeme ja kuuleme teid
varsti siin mikrofoni ees või ka kontserdisaalis
ja klassikaraadioülekannete kaudu aitäh. Suur tänu kutsemaid, aitäh.
