Kose vallas Tammiku külas asuvas kunsti keskuses on kuni 30.
augustini avatud keskkonnakunsti sümpoosion mis tutvustab
keskkonnakunstivõimalusi ja suutlikkust kirjeldada inimese
ja keskkonna vahelisi suhteid.
Asjaosalised on täna klassikaraadio stuudiosse tulnud.
Tere tulemast, TAK keskkonnasümpoosioni korraldaja Aliide Swarovski,
tere kuraator ja skulptor Elo Liiv, tere
ja helilooja Liisa Hirsch. Tere. Ma pean kohe alguses küsima, et kas just see
sümpoosion on olnud teie esmane kokkupuutepunkt
või kui kaugele teie kunsti tutvus ulatub.
Mis asjaoludel te kokku olete saanud? Et tõesti nagu, et võib küll nii öelda, et kolm aastat tagasi,
kui mina, siis kohtusin Eloga ja ühe loengu raames,
mille ta vis läbisid takk kunsti keskuses.
Ja mulle tundus, et elu on just õige inimene,
sellist sündmust kureerima ja ma tegin talle kutse
kuraatoriks olla meie sündmusele. Aga Liisa, sina kui helilooja, kuidas sina sellesse
keskkonda sattusid? Mina sain ka kutse liidelt täpselt ei mäletagi,
kuidas, kuidas. Kuidas meil see ütleme nii, et Liisaga mul selline selline
meeldiv distantssuhe, et ma olen sihuke väga tohutu
klassikaraadio fänni.
Ma olen kliisa fantaasiasaateid kuulanud,
et seal tekkis selline esimene kontakt Liisaga
ja tema valikutega ja tema läbi tema saadete
ja hiljem siis juba tegelikult ka olid need põgusad
kohtumised läbi muude tegevuste. Jah ja Eloga Me oleme kohtunud ka tavafestivalil. Ja isa oli kunstnik meil Tartu valgusfestivalil.
Ja siis, kui Alide ütles, et Liisa võiks Liisa kutsuda,
siis mõtlesin ja muidugi, et väga huvitav,
et annab nagu lisadimensiooni sellisele,
et kuidas, nagu heli võib ka muutuda visuaalseks. No ma natukene aiman, et, et te kõik olete võib-olla oma
sellises tavapärasest loomisrollist selle sündmuse puhul
veidi eemaldunud või kas.
Et kui kaugele te oma mõtetega olete pidanud minema
millestki nagu oluliselt lahti laskma sellisest tavapärasest,
et luua selleks sündmuseks midagi? No mina peaksin esimese okei, et ma ei tea,
ma olen skulptor ja installatsioonikunstnik
ja selles mõttes see maailm on, mul ongi igapäevane
ja viimased aastad ma olengi vabakutselise kunstnikuna nagu
töötanud ja, ja kureerida ka ei ole nagu selles mõttes noh,
kuraatorina olen ka ennem töötanud, et lihtsalt on,
see koht on nii haruldane.
Tammiku ja Kohila on minu vanaisa ja vanaema ellupaigana
kohe nagu kliki sära ja kogu see piirkond nagu selles mõttes
ja kas see teema, mis meie liidega siis välja valisime,
oli nagu selline põnev lahata. Aliide vist ei rääkinud, aga et see tegelikult see
sümpoosion on kolme aasta peale nagu covidi
ja igasuguste muude põhjustega nagu läinud,
et alguses oli plaanis nagu ühel aastal korraga palju
kunstnikke kutsuda.
Aga väike väike koht ja, ja tegelikult selline nagu isegi on
tore noh, minu meelest tore olnud, et on olnud nagu ruumi,
aga korraldajana, et sa ei ole nagu hullult stressis,
et sa pead nagu kõik kõik korraga tegema,
vaid seal on iga kunstniku jaoks ka nagu aega,
et mulle. Ka on hästi oluline see, et suhestada iga kunstnikuga
täiesti nagu personaalselt ja kõik need teosed,
mida nad siis loovad, et see on kõik ju hästi kohaspetsiifiline.
Et see vajab väga palju energiat ja sisendit ka on vaja
kunstnikule anda, et kohane, eks, et ta suudaks oma töö
valmis teha ja kõik need pagasina kaasa võetud ideed,
et need võivad sul justkui kaasas olla, aga kui sa kohale jõuad,
siis natuke nihestuma. See tegelikus reaalsus on midagi muud, et seal nagu
põhimõtteliselt see lugu läheb nagu selles kohas Ta
inspireerituna käima ja see ajab nagu sellist kena voolamist ja,
ja tegelikult see on niisugune hästi intensiivne aeg.
Ja tõesti, olen õnnelik, et, et on saanud teha selle,
seda kõike väikse kollektiiviga, et mulle tundub,
et see kogemus on hoopis teistsugune ja,
ja võib-olla siis need lood ja, ja see tulemus avaldub nagu mitmekesisemalt. Millise kontseptuaalse raamistiku te selle sümbioosi mine
olete andnud, eriti kui aeg on mänginud nii olulist rolli.
Kolm aastat planeerimist. Kontseptsioon, kogu selle sümpoosioni kontseptsioon jäi samaks,
sest meil tegelikult tegime avaliku konkursi,
valisime kunstnikud välja ja ja siis selle järgi siis need
jaotasime kolmeks, nii et selles mõttes on huvitav nüüd käia
seal Kohilas, tammikused, sa vaatad nagu tegelikult kolme
aastaid nagu tervikuks nagu valmis saanud see see teema.
Et kuna seal ümbruses on väga palju, ütleme selliseid
ajalookihte võiks nimetada seda nagu inimtekkelist hoonet,
põldude mõisade vabrikut kihid, mis kuidagi nagu loodus on
Endale tagasi võtnud. Müüridel kasvavad kased ja männid ja endised mingid
lubjaaugud ja noh, ühesõnaga kogu see maastik on hästi põnev
ja räägib nagu rikas, tihe sellest kunagistest toimingutest,
aga siis erinevatel põhjustel on siis nagu noh,
enam ei kasutata on hävinenud, inimesed on ära kolinud,
uued inimesed ei mäleta ja Alide siis nagu otsiski just nagu
sellist asja, et, et uued inimesed, kes elavad,
nad nagu ei tea, et kuidas nagu panna see aeg nende jaoks
nagu kõnelema või, või avada neid aja ajakihti kihtisid
ja siis meil tekkiski siis selline nagu mõte,
et katkestada see hetkeks looduse tagasivõtmine
või noh, mis inimesed looduselt on omale ehitanud,
eks ütleme, viina, korstna, sinna või, või mingisuguse muu tegevuskoha. Ja mis nüüd on varemetes, et see katkestada
ja et kunstnikud looksis sellest inspireerituna nagu installatsiooni,
mis seoks need erinevad ajalookihid nagu nähtavada tervikuks
praegusele hetkele nii-öelda. Et need paigad on tõesti valitud selle järgi siis,
et Kohila, et tegelikult sümpoosion toimub siis kahes kohas,
kolm aastat mitte ainult hommikul, vaid ka Kohilas.
Et Kohilas on ikkagi hästi tugev kogukond olnud juba väga
pikka aega.
Ja, ja tammik on selline, ma ütleks, maastik,
mis on sihuke küllaltki metsistunud ja hüljatud paik,
et seal on olnud Sist hommikumõisa, mis on kogu ulatuses
varemetes kõik abihooned, et et võib maastikus nagu kogeda
sellist inimtegevust, aga see on juba looduse poolt väga
tugevalt tagasi võetud ja ja et Ühesõnaga. Et. Et põhimõtteliselt nagu kunstnikud tõstjana,
olgu siis kohaspetsiifilised, tunnetasid neid probleeme,
et see eelinfo, mis me neile ajalooliste kihtidena nagu
andsime konkursil osalemiseks et nad võtsid küll selle info
nagu aluseks, aga, aga samas ei olnud nagu selline nagu väga
nagu delegeeritud, et samas, et et nad võisid nagu oma
rakursi anda ja avada selle teema nagu läbi oma perspektiivi
ja minu nagu selline suur soov oligi, et üks level on see,
sest need lood ja need kihid, mis seal nagu on olemas nendes paikades,
aga samas värske veri, mis läbi kunstnikku,
tuleb sisse ja väljapool Eestit, kes ei teagi kultuurilisi
kihte ja kuidagi nad suhestuvad väga vahetult
ja et, et see on nagu minu arust hästi põnev,
et inimene, kes tuleb mujalt, et kuidas tema seda näeb
ja kuidas ta tõlgendab, et, et see on minu arust nagu
väga-väga-väga põnev. Võiks nagu ühe jupi kontseptsioonist võib-olla siin ette
lugeda kuulajatele, et ülemaastikke ja inimeste rulluksid
justkui ajale hoovad, tuues talvisest heinamaast lilledena
esile erinevaid piirkondi, et need siis taas unustuse hõlma närtsitada.
Katkestus on kui üleminek või jätkumise võti,
mis ajaloouksed avab loomuliku metsistumise korraks seiskab.
See oligi siis nagu see hetk.
Ja need kunstiteosed ongi siis nagu selline mingi hetk
ja järgmine hetk on see ka juba ajalugu,
eks. Aga Liisa, millega sina oma teoses tegelesid
ja milliseid materjali kasutasid, ja kui mainisin siin,
üritasin suunata seda juttu sinnapoole, et,
et kas pidi ka oma sellistest argistest mõtetest
või vahenditest lahti laskma, et kas sina said teha seda
selle teose puhul? Jaa, absoluutselt, et et noh, minu jaoks oli juba see väga
põnev aeg, need esimesed kaks nädalat, kus ma sain seal
tammikul residentuuris olla mis tähendab,
et ma tegelikult käisin ja nii-öelda skauti siin
ümbruskaudsetel aladel ja otsisin seda kohta,
kuhu ma üldse tegelikult midagi teha võiks
või mis on see koht, mis mind kõnetab.
Ja, ja see ja see selline kohaspetsiifilisust puhtalt läheb. Heliline mõte, et, et see on, see on minu jaoks ma ei ole
kindlasti varem nii nii, nii tugevalt just seda,
seda elementi teostas sisse tuhandet muidugi sa ikka mõtled,
et kuidas mingid asjad ruumis paiknevad või miljon ruumi akustika,
millised tehnilised võimalused, aga aga,
aga see, kus koht ise kõneleb ja on, on niivõrd tugevalt
poeesiat täis, et ükskõik, kas sa lähed sinna kuskile,
jalutad metsa, leiad mingisuguse vana vana,
murdunud puujuurika, mis on kõdunenud ja mis kuidagi oma oma
mingites mastaapides mõjub või, või lõpuks noh,
tegin mina selle oma installatsiooni seal nende mõisa
varemete akendesse ja selles ühes tsoonis
või käigus nii-öelda, mis siis on seal selle ilusa takk
kunsti keskuse ja, ja siis neid, seda keskust ümbritsevad
modernistliku arhitektuuri ja siis selle nende vanade
varemete vahel, et et, et noh, kõik see on jah,
et sa tegeled absoluutselt hoopis teiste teiste vahenditega
ja noh, teine asi on muidugi see, et et eks minu jaoks
võib-olla teha selliste installatiivsete heliteost ei ole ka
niivõrd niivõrd noh, see on hoopis teine valdkond,
et, et et selles midagi mõelda, et see, see oli nagu see on
hästi põnev lihtsalt seda kõike nagu ise avastada ja,
ja, ja siis siis leida mingisugune tee või mis,
mis mind ennast kõnetab, et et selles suhtes hea,
et kindlasti nagu tegelesin hoopis teistsuguste teistsuguste temaatikatega,
noh teine asi ka see, et et kõik helid, mida ma seal kasutan,
on kohapeal salvestatud. Et selle residentuuri ajal, mis ma siis seal olin ja,
ja sellest ajahetkest, see oli siis maikuu,
kus kus oli eriti intensiivne kuule linnulaul.
Et mul olid sellised väga toredad hetked,
kus mu testi tõusingi kell kolm panin omale selle suumi
sinna tööle ja siis või mitu-mitu salvestajat,
mis mul seal olid ja ja siis salvestada seda tund aega,
näiteks seda, et kuidas päiksetõusuni, et kuidas loodus kõik intensiivistub,
et mis seal kõik toimub, et see on ja pärast seda analüüsida. Et see juba ise on selline nii huvitav materjal,
millega tegeleda, et õppida loodusest ja
ja õppida seda, mis, mis resonantsid seal on
ja kuidas kuidas ka tehiskeskkond selle kõigega integreerub.
Et selles installatsiooni siis ma kasutan ka kohapealseid elektromagnetväljasid,
mis, mis, mis tõesti seal Majas on hästi tugevalt sees,
aga, aga mida ilma spetsiaalse mikrofonid ei kuule.
Ja, ja tegelikult sellest sai ka siis üks nagu selline läbiv joon,
et kuidas see, kuidas see radiatsioon siis nii-öelda selle,
selle looduse Helispektriga, kuidas nad hakkavad 11 mõjutama et et ta läks
nagu hoopis teistes suundades jah, see teos,
kui kui esialgu oleks arvanud nagu seal noh,
et see materjal hakkas ennast ise tegelikult nagu avama. No selle kirjelduse peale tahaks kohe hirmsasti midagi kuulda.
Sa komponeerisid meile täna raadioeetri jaoks mõned näited ka,
et võiksimegi seda esimest näidet kuulata,
ma ei tea, kas sa juhatad sisse, ütled, mis sa seal täpselt
ümber pidid tegema.
Raadio. Tri peale minu jah, just, et see oligi, et kui ma alguses mõtlesin,
et ma lihtsalt saadan kohe mingisuguse faili,
siis ma sain aru, et, et aga see on üheksa kanalit
ja see on tegelikult kõik see kuidas kuidas heli on,
seal ruumis paikneb, et seal on hästi, palju on vastavalt sellele,
kuidas inimene seal ruumis liigub ja mida ta kuuleb,
mida ta ühel hetkel hakkab kuulma ja mida ta,
kuidas ta nagu paneb need erinevad selle selle distantsi pealt,
need erinevad helid, mis ta kuulab kokku,
aga põhimõtteliselt noh, mis ma seal olen teinud,
on see, et ma siis neid keskkonnahelisid nii-öelda laiendasino,
kommenteerisin seal on, ma jätsin küll, ma tahtsin jätta
nagu selle algallika siiski, selle, selle,
selle, selle, selle liikumise, ööst, päikesetõusuni,
nii-öelda selle noh, mul oli see lõpuks üks salvestus,
mis siis oli selline tund aega sellist looduse transformatsiooni. Et ma tahtsin selle taimla hini sinna alles jätta,
et see, see niimoodi liigub seal ja siis on seal need päris
lugudes helid, aga siis juba järgmise akna juures on sul
tegelikult see see needsamad helid tõmmatud kuidagi hoopis
teistpidi ja altereeritud kujul, et neid on nagu laiendatud
elektrooniliselt ja ja mida kaugemale tegelikult seal käigus liikuda,
seda rohkem suubub see kõik sellesse elektromagnetvälja.
Mis, mis siis selle, selle ka selle maja ühes otsas on hästi
tugevalt olemas. Ja, ja, ja, ja ma proovisin neid helisid ristata,
et noh, et tegelikult on seal jah, et need kihid on seal,
ma arvan nii.
Jah, selles selles failis, mis me kuulame,
on, on, on täiesti olemas, et võib-olla rahulikumalt kui noh,
ühesõnaga teistmoodi kui seal kohapeal, aga aga kindlasti
saab neid kihte välja kuulata. Aga kuulame siis neid kihte.
Järgmine näide siis Liisa Hirschi pilt. Me räägime takk ehk keskkonnakunsti sümpoosion-ist
ja klassikaraadio stuudios on Liisa Hirsch,
Elo Liiv, Jaalides forovski, viimati kuuldud helinäide oli
siis pärit Liisa Hirschi heliinstitutsioonist teisenenud tegelikkus.
Ja spetsiaalselt siis modifitseeritud või seatud siin
raadioeetri jaoks muidu tegemist institutsiooniga,
mis on mitme kanaliine.
Aga kui Liisa rääkis sellest kohe spetsiifikast
või paigast äratundmisest, kuhu üks teos paigutada,
siis Elo, ma küsiks, milline sinu lugu on? Kas, kas see koht andis ennast kergelt kätte? Et noh, kuna ma kuraatorina kolme aasta jooksul seal nagu
käisin ja mõtlesin, siis siis lihtsalt viimasel aastal ma mõtlesin,
et ma teeksin ikkagi suurest tänutundest et selle kohale ka
ühe teose ja, ja kogu aeg nagu tuligi kujutluspilti see,
et kuidas me üldse nagu ajalugu või olnud
või nagu inimestena tajume või näeme siis tuli selline
kaleidoskoobi kujutelm või et me näeme tegelikult ainult
mingeid väikseid killukesi, mis peegeldavad teineteise
ja olemasoleva praegu olemasoleva ja mineviku vahel
ja et kuidas seda siis nagu luua seda kaleidoskoobist tunnet,
siis ma lõin ühe suuremeetrise kaleidoskoobi põhimõttel
sellise seadme, mida ma siis nimetasin, ringi krono Eidoskoobiks. Ehk siis kaleidoskoop kreeka keelest on iluvorm
ja vaatama.
Ja mina panin siis kroonos sinna ette ehk siis aeg,
et ajavormi, vaatlusseade ja sa vaatadki siis seda,
et seal peegeldustesse näed seda üks on siis Tammiku mõisa juures.
Et sa näed kogu seda loodust ja seda hetkeolukorda,
aga siis ka klaasi sisse laseriga lõhatuna on siis vana
tammiku mõisapilt. Et kui sa siis sellest suurest meetrisest torust vaatad
ja seda nagu liigutad, et siis on see noh,
see on nagu kujutelm või nihuke, poeetiline kujutelm,
et, et mida me kuidas meie hetkel eksisteerivate inimestena
siis nagu tajume seda minevikku või olevikku
ja ja nii edasi.
Ja teine samasugune töö on siis seal Kohila paberivabriku
silla juures, et ka samuti on ajalooline pilt siis sellest
kuidas see sildivabrik nagu välja nägid ja siis ka see hetke
vaata nagu miksi põhimõtteliselt Liisamiksib heliga,
eks, ja siis noh, mina nagu miksi siin läbi peegelduste
ja visuaalsuse seda hetke kohaspetsiifilisust
ja proovisin kaasata ka siis seda ajaloolisi,
ajaloolisi killukesi, nii-öelda peegeldusi Kuidas teised kunstnikud, eriti need, kes väljastpoolt
Eestit tulnud on, seda kohe spetsiifikat
ja keskkonnateemat näinud, kas need mõtteviisid on pigem sarnased? Nad on ikkagi erinevad, sest kunstnikud on väga erinevad,
on siis heliloojaid, on helikunstnikke, on väga erinevate
Meediumite harrastajaid, et kokku siis praegu hetkel
daamikul Kohilas on võimalik näha kolm, 11 installatsiooni.
Vabandust. Ja võib-olla on hea, et ka siin ära mainida,
et mida on võimalik näha hommikul ja mida Kohilas hakkasin
järjest nimetama, et hommikul on möödunud aastast võimalik
näha USA kunstniku Samuel Greeni koha spetsiifilist paber
installatsiooni mille jaoks ta siis kaasas kohalike inimeste abi,
et kohalikud inimesed annetasid siis vanu raamatuid,
millel siis lõigati seljad maha ja saadud pabermaterjalist moodustusid,
siis. Ma arvan, et siis tuhandeid elemente,
mille põhjal loodi siis installatsioon ja
installatsioonimahukus ja, ja, ja nagu karakter
ja selline mõjusus on siis selles kohast nagu inspireeritud,
et teos on eksponeeritud daamiku mõisa keldrisse. Ja on tegelikult siis ilusti talve üle elanud
ja see pabermassiiv, mis sinna on kokku põimitud.
Ta on sellel niiskel ajal, kuna kelder on avatud ruumi,
et seal ei ole aknaid ega uksi ees.
Et see niiskus on seal hästi paberi lähedal,
et ta nagu kevadel selle niiskuse endasse tõmmanud.
Aga see struktuur on nii põnev ja tihe, kuidagi õhuline,
et siis on ka selle niiskuse lahti andnud,
et installatsioon nagu täies mahus säilinud
ja mul on hea meel, et et ka sellel aastal,
kes tulevad, et saavad siis osa siis oma grimmi isolatsioonist. Kuulajale lihtsalt väike repliik, et lihtsalt,
et Visulaseeriksid sedasi nagu mingi selline gigantne
mesilase või herilasepesa või ma ei oskagi seda seletada,
et struktuurne, et sa nagu astuksid nagu täiesti mingisse maailma.
Jah, ongi nagu seiskunud mõnes mõttes?
Jah, struktuuri sisse. Aga kas on ka veel huvitav, et kuidagi, et see küll on
inimtekkeline ja seal on nagu väike, noh,
loodus on sealsamas, metsikus on sealsamas,
aga ta on ikkagi inimtekkelistes keskkonnas,
aga loodus on selle imekombel hästi toredasti omaks võtnud,
et kevadel tegi musträstas sinna pesa, toitis oma poegi,
liikus mööda seda page paber, kärestikupessa siis suveajal
kiired suur kõrvad, kes siis päevasel ajal magavad,
tegelikult lendavad nes kärgedest välja,
et kuidagi meeldiv on näha, et loodus aktsepteerib seda ja,
ja täiesti nagu elavad ühes rütmis, siis püsiekspositsioon tundub,
et seal on püsiekspositsiooni ja, ja tegelikult elab nagu
loodusega ühes ja hommikul on veel installatsioone,
et esimesest aastast on eks eksponeeritud heliinstallatsioon
mille on loonud siis rühmitus inimese foto merele,
kuhu kuuluvad siis arhitekt Indrek Mikk,
ehk siis ehtekunstnik installatsioonikunstnik,
villu plink metallikunstnik Kristjan sisaja,
Margit Mikk, et nemad on loonud siis koostöös sellise Heliinstallatsiooni, mis siis käivitub kohapealsest tuuleenergiast,
et kui on nagu selline sobiva nurga alt tulev tuul,
siis kuidagi delikaatselt lükkab need kongid käima ja,
ja ja seal nagu viis erinevat metalltoru Misson,
erineva kõrguse ja läbimõõduga, et iga iga siis seade annab
erinevat helikõrgust.
Et see on ka siis iga kord erinev ja mõnikord vaikib päris tihti,
et väga delikaatne heli, mis sealt tuleb. Ja, ja siis Tammiku mõisa maad noh, ütleme nii,
osa seda sellest maast leviga nimeta niit,
et mille siis on loonud ka esimesel aastal Triino Jürves,
Villem Jahu ja Kaarel küttas, et nende siis mõte oli
traageldada kultuurilisi ja ajaloolisi kihte Tammiku mõisa aladel,
et see on ka nähtaval, punast. See hoone on nagu umbes nagu vereülekande selline toru
jookseb läbi kivimüürid hoonete hoonet jah,
et see on ikka päris võimas, väga mastaapne. Ja ja siis väga, väga nagu põnev tööga Uku sepsivaarilt
eelmisest aastast, kes on siis loonud putukahotelli
mikroorganismidele putukatele, kasutades siis selleks väga
sellist lagunenud puit, et see ei ole mingi uus but
ja enamus puit siis kohapealt sealtsamast,
kust see installatsioon on paigutatud sealtsamast siis
põimitud ja kasutatud ja seda vana puitu läbib üks noor
jalaka võrse, mis on, mis on nagu, et on lehed küljes on elu sees,
et et ongi nagu selline objekt, kus siis on võimalik,
kui ka läbi aja jälgida, kuidas siis loodus selle omaks
võtab ja mis siis mikroorganismid kohanevad seal
ja mis temast edasi saab, et talvel oli seal suhteliselt
suur torme, et sealt kohe kõrvalt murdusid paar puud taga ukuse,
Psywardi töö on nagu endiselt püsti, et selles mõttes,
et keskkond ja loodus muutub kogu aeg, et need teosed on
seal tõesti looduse meele meelevallas, et aga jah,
tänase seisuga on võimalik kuse Psywardi tööd näha. Aga siit siis veel, et Elo töö, millest juba Elo rääkis
Eliisa hirsitöö sellest aastast, et kõik need on siis nähtaval.
Ja siit liigume Kohilasse, Kohilas on siis eelmisest aastast
helikunstniku Mihhail SF Heino töö ja see vanal raudtee
sillal raudteesild, mis on tegelikult siis mitte avalikult kasutuses,
on selline varemeteks ujulaga siiski läbitav.
Et ta on sinna loonud siis kohaspetsiifilise heliinstallatsiooni,
mis siis käivitub päikseenergiale. Kui päikseenergiat on piisavalt, siis see see teos käivitab
ja kui päikest ei ole, siis on vaikust ja mõni mõni aeg on
päris pikalt vaikust.
Et siis tasub olla nagu mõistlik ja kannatlik.
Ja sealsamas raudtee sillal on siis sellel aastal loodud
teos saksa kunstniku Rogeri jorti poolt,
kes siis teeb selliseid? Väga põnevaid skulptuur seid taieseid, et ta on nagu
põiminud siis värskes puidust, sellise installatsiooni
ja põnev oli see tööprotsess, et me suhtlesime enne,
kui ta siia tuli, et mis on kõik vaja teha selleks,
et see, see nagu teos saaks nagu valmis.
Korraldajatele anti korralik lihtsalt, et mis on vaja teha,
et on vaja värsket puitu, oksavaba puitu enne
installatsiooni tegevust tegemist kolm päeva leotada vees ja,
ja liistude läbi läbi pikkus oli neli meetrit,
et see oli nagu päris suur väljakutse. Et tänu Kohila poolse abikorraldaja Inna Laanmetsa abiga
siis saime need materjalid kõik nagu ette valmistada
ja Roger oli väga õnnelik, kui ta Eestisse jõudis.
Ta tõesti nagu viskas ise need liistud sinna kehil Keila jõkke,
kus nad siis kolm päeva leos oli teda ja sellesse siis
suurepäraselt seda teost nagu luua.
Ja. Siis on veel niimoodi, et ta tegi seda nädal aega jõe peal,
see raudtee sona raudteesild läheb üle jõe ja,
ja see oli nagu selline täielik selline stseen.
Kogu aeg oli kohi ja, ja noh, seda on ka sellest tööst nagu märgata,
harmooniline.
Ja noh, ongi nagu ruumiprojekt mille kõik otsad
ja algused on omavahel põimituna, nagu korv on punutud,
umbes punumist, traditsioonilisi töövõtteid kasutas. Et siis et, aga jah, see nagu filosoofia ka selle taga oli see,
et ühtegi nagu lahtist otsa tegelikult nagu ei ole,
et kõik on omavahel seotuses. Ja Kohila töödest siis veel rääkida, et eelmise aasta töö
ja Eino Radelilt samuti itaalia kunstnik,
kes siis lõi siis paberinstallatsiooni mana paberivabriku
akna avadesse, seda on võimalik ka täna näha.
Et see siis ongi selline selline installatsioon,
mis on tegelikult hästi minu arust Kohila südames,
et vanapaberivabrik, mis on selle paiga tuum,
et paistab väga kaugelt ja, ja, ja täna on siis võimalik
täitsa nagu osa saada sellest. Ja siis tänavu siis veel loomulikult Türgis särk,
kande, Merry töö, kes on siis loonud suhteliselt
ponumentaalsema teose ja ta kasutab siis jälle kohaspetsiifikat,
et Keila jõe ääres seal on delfi kivid, Delfi kivid on siis sellised,
ma ütleks kivid, millega jahvatada siis puidumassi
ja mis on sealt otseselt paberivabriku jahve ruumist siis
veetud sinna Keila jõe äärde seda kallast kindlustada.
Et need on olnud seal juba, ma ei tea, kui kaua
ja olid, et täiesti rohu sees ja elasid seal oma elu,
et kuidagi kunstnik märkas seda ja ta Need jahve kivid on
siis silindrikujulised betoonist, sellised,
suhteliselt suuremõõtmelised kivid. Et kunstnik on siis lisanud mõned tähed juurde,
et sellest on tekkinud siis tekstiline sõna sõnumi sinna
Keila jõe äärde.
Ja, ja siis muidugi Elo teos.
Hero juba rääkis oma teosest, mis on siis seal paberivabriku
lähedal Keila jõe ääres. Aga seal Sercani töö peale veel nii palju,
et et tema on nüüd siis konkreetselt kasutanudki siis
sellist materjali ka, mis, mille mida meie näeme,
mis ajaloost Meieni nagu ulatanud, nagu reaalselt ongi
tsementi kive ja noh, et et ja see tekst,
mis seal nagu välja tuleb, et need on Delfi kivid on
ümmargused rattad nagu, eksju, siis ta nagu väga nutikalt
eestikeelse teksti lõi, et tegi, tekitas sinna juurde siis
elli v et kokku tuli siis loov ja ka teistpidi lugedes vool. Ja siis need on kahes kohas paiknevad natukene 11 eraldi üks
puude grupp vahel ja teised o täheta kasutas,
siis panid tõht tähe nagu töö ja täppe kõvasti.
Et nagu selle kohalikud olid nagu minu meelest väga
õnnelikud selle aasta tööde osas ka, et noh,
midagi sellist nutikat ja kes nagu nagu täpi peale selline
nagu lisandteosena. Mida mina nagu kõrvaltvaatajana märkasin ka,
mis oli hästi tore, on see, et kuidagi et see,
see protsess nagu kaasab kohalike või et kohalikud tõesti,
et kas nad tulevad appi kunstnikule või või siis nagu nagu
Hercaningi töö, et lapsed võtsid kohe seal kohad sisse,
hakkasid üle nende nende kivide hüppama ja,
ja, ja et ta nagu selles suhtes, et ta nagu mõjutab päris tugevalt,
mulle tundub, nagu seda. Ja noh, kunsti kunstikunst on ju alati see,
et, et seal nagu väga palju vahendeid ei ole
ja raha ei ole, et mitte nüüd see, et kohalike sellepärast kasutada,
et tegelikult see tänapäeva kaas kaasaegne kunst ongi ikkagi
kaasav kunst.
Ja see on ka olnud ühe selle sümpoosioni nagu,
et olla kaasatud.
Ja kolmas kord esimene kord nagu inimesed vaatasid,
et okei, mis te teete, on ja siis need kolmas kord,
Ta on juba nagu vanade tuttavate juurde tuled
ja kõik juba harjunud. Et noh, kindlasti ma loodan, et Aliide jaksab meiega edasi
ja hinnaga jaksavad edasi toimetada, et sellest ikkagi
traditsioon jääb.
Et iga aasta midagi toimub ja siis kihid nii-öelda täienevad. Jah nii põnev on olnud kuulata nende taieste kujunemisest
ja tagamaadest ja kui me kaasamiseni korraks jõudsime,
siis ma tean, et teil on ka selline kaart
või digikaart mõeldud siis külastajatele,
et neid kirjeldusi kuulates mulle tundubki,
et võib-olla mõned ja see puhul mängib see aeg
või konkreetne päikeseseisu või ilmastikuolu väga olulist rolli,
et kas see kaart annab ka juhiseid, et kust kuhu kulgeda
ja mis ajal? Ja et selline kaart sai loodud just selle mõttega,
et kuna ei ole sellise tegemist sellise galerii projektiga,
et uksed on lahti ja tuled ja lähed ära ja et on kindel ajagraafik,
et kuna kõik teosed on eksponeeritud maastikel siis inimesel
on võimalik omal käel tulla ja avastada teoseid
ja selleks ma siis olen loonud sellise Google Maps'i Mäebsin
põhjal sellise installatsioonipaikade kaardi ja,
ja see on meie kodulehel leitav ning ka meie Facebookis
ja Instagramis. Ja sinna ma olengi tegelikult kõik teosed,
kunstnike nimed ja paigad ära markeerinud,
et kui sa hakkad kuskilt tulemusi sadama Directioni paika
panna ja tegelikult see kaart viib konkreetse kunstiteose juurde,
et ja sa saad tegelikult inimene saab siis ise nagu otsustada,
millal on sobiv aeg ja meil on see õige hetk.
Et nii palju siia juurde võin öelda, et kahe paiga,
Kohila kui daamiku ekspositsioonidega külastamise kokku
olenevalt inimesest kulub poolteist tundi kuni kaks tundi. Et Kohila Tammiku asuvad teineteisele väga lähedal,
aga siiski, et väike keskkonnavahetus sõita umbes 10 minutit
Kohilasse autoga ei ole vist probleem. Mina pean vist natuke oma teose kohta ettehoiatavalt ütlema,
et et kuna heli on nii nii tundlik asi keskkonnas,
siis siis pigem kui on ilm ilus, mitte väga suurt vihmasadu või,
või tormi, et seda nagu sellised tugevad keskkonna sekkumist
nagu ei kannata, aga pigem sellise rahulikuma ilmaga. Et siis täna võiks olla ideaalne aeg, et sa sõita.
Aga oli, tal on ka ekskursioonid, eks?
Jah. Et võib-olla siis tegelikult võib välja hõigata,
et sümpoosion on küll avatud, aga näitus on avatud siis kuni
augusti lõpuni 30. augustini ja ja ikkagi,
et ikkagi inimesi ikkagi kaasata rohkem ja inimesed,
kes vajavad sellist selgitusi ja abi selle läbi selle
teekonna läbimiseks korraldame siis ringkäigu Tammiku
ja Kohila installatsioonide juurde, see toimub 28. augustil.
Ja enne seda veel siis toimub ka veel chi tantsumeistri
Clazz Karina lauritsa poolt. Mina olen loodus ja registreerimine on avatud,
et kõik see info jookseb läbi Facebooki ja Instagrami
ja meie kodulehele, et te olete kõik oodatud,
et see on sihuke keskkonnaspetsiifiline enese keha
lahtimõtestamine ja chi avamine, et see on väga põnev meistriklass,
et soovitan kindlasti osaleda. Aitäh Alide Swarovski, Elo Liiv ja Liisa Hirsch täna
klassikaraadiosse tulemast ja rääkimast takk keskkonnakunsti
sümpoosion ist.
Meil on mõni minut veel saate lõpuni jäänud
ja ma sooviksin selle pühendada siis veel ühele katkendile.
Liisa Hirschi heliisolatsioonist.
Palun paari lausega ütleb.
Mida me siis nüüd kuuleme? Et need on tegelikult, et kui eelmises lõigus oli pigem,
mida me kuulsime, olid need akende helid,
mis olid akendel hetked, kas seal oli siis mingi puu sisemus või,
või siis linnu lauljaltereeritud linnulaul,
et astud sinna aknasse, kuulad siis nii-öelda seda ühte siis
nüüd tegelikult on selle käigu üle võtnud elekter ja,
või nende elektromagnetlained ja, ja nad hakkavad siis nagu
üha rohkem sekkuma sellesse, nendesse teistesse võib olla
palju hapramatesse maailmadesse. Jaa, jaa. Ja seal noh, oligi minu jaoks väga huvitav,
kui palju erinevat erinevat kõlavärvi selles nendes
elektrisalvestustega mõtlesin, kuidas ma küll need panin kokku,
et, et see ei ole päris nüüd selline üks üks surinat seal
nagu mitme mitu mitu mitu masinat korraga mängimas,
aga et kuidas nad nagu hoovad seal siis ja annavad,
annavad ka ruumis muutuvad, muutub see heli,
kui kui sa siis astud sealt kaugemale või lähemale sellele
nii-öelda allikale, et et siin, jah siis elekter mattub,
üks väike, lihtsalt asi, mis mind ennast väga inspireeris,
oli see, et lugesin kuskilt targast raamatust,
kuidas linnud kuulevad 10 korda detailsemalt näiteks oskavad
kuulata kuulda siis noh, ka teiste lindude hääli või,
või et, et see noh, ilmselgelt kui keel on võõras,
siis, siis ei kuulegi sealt detaile välja,
aga, aga aga see kuidagi väga inspireeris nagu lihtsalt
minema selle asja sisse nagu laiendama seda,
et üritada inimesena kuidagi rohkem kuulda välja neid detaile,
mis seal kõik peidus on, mida me muidu ei kuule. Põnev jääme siis Liisa Hirsch sinu teost lõpetuseks kuulame
ja teile kõigile muidugi soovin palju insperi inspiratsiooni
nende keskkonnakunsti võimaluste avastamisel
või taasavastamisel.
Aitäh, et tulite täna aitäh sulle kutsumast.
