Tee on jälle autodest umbes ja sellise kiirusega ei jõua  küll mitte kuskile. Eesti linnad on autostunud. Me ju igapäevaselt istume na surnuks. Lihtsalt istume uksest ukseni, kuidas muuta autokeskset maailmapilti? Iga ratas siin rattaparklas tähendab pool  või üks autot vähem misi. Nii orav sees läheb lahti. Lendorav annab geeniproovi. Lendorava poeg on nüüd uinunud. Ja siis saab juba edasi minna protseduuridega. Tee on jälle autodest umbes ja sellise kiirusega ei jõua  küll mitte kuskile. Sellised ummikus istumised on saanud autojuhtidele  igapäevaseks tüütuks rutiiniks. Eesti on autostunud ja eriti tugevalt annab see tunda meie  suuremates linnades. 18 aastaga on ühistranspordiga jalgsi ning jalgrattaga tööle  liikujate arv Eestis vähenenud 120000 inimese võrra. Samal ajal on sisuliselt kahekordistunud sõiduautode arv,  mis aastaks 2019 ulatus 598. Otoni 1000 elaniku kohta. Selle näitajaga kuulub Eesti Euroopas. Esimeste hulka. Viimased loendused näitasid, et seda liivalaia Stockmanni  ristmiku läbib igal nädalal umbes 200000 sõiduautot,  lisaks veel bussid, rekkad ja kaubikud. Nad paiskavad õhku tohutus koguses süsihappegaasi,  tekitavad saastet ja muud müra. Miks on meie linnad autos? Me ise oleme need linnad arendanud sellisena,  et meie prioriteet number üks on autoliiklus,  autoliikluse läbilaskus ja autoliiklus üldiselt ruumi vajadus. Nii lihtne see ongi, nii lihtne see ongi,  mida külvad, seda lõikad. Kõik viimaste aastakümnete suurobjektid küsimus ongi suur  objektides suured ristmikud, väilad, läbimurded,  Ühelgi neist ei ole prioriteediks, teised liikumisviisid  peale auto. Põhjenduseks on alati, et bussid ei saa ju liikuda,  kuna läbilaskus on ammendunud. Sellepärast me peame tõstma läbilasku, et bussid saaks liikuda,  aga see on see. Arusaadavalt on see niisugune. Kaheldava loogikaga põhjendus. Kas Tallinna linn on seda autostumise probleemi teadvustanud  ja mida siis ette on plaanis võtta? Tänaseks me tõesti oleme seda autostumise probleemi  teadvustanud ja eesmärk on tegelikult suurendada  nii ühistranspordi kasutatavust ja ka teiste säästvate  liikumisviiside osakaalu nagu jalgsi ja rattaga liikumine. Mida teha ikkagi selle valglinnastumise probleemiga,  et väga palju autosid voolab sisse-välja  ja põhjustavad ikkagi väga suuri ummikuid? Samas nad ei ole ju Tallinna elanikud. Viimastel aastakümnetel näha tegelikult väga suurt kasvu  just Harjumaa elanike auto kasutuses, kes  siis tulevad Tallinnasse ja tööle. Ja siin on väga oluline koostöös ümbritsevate valdadega  Tallinna ka ühistranspordi planeerimine. Et põhjus, miks tegelikult ei kasutata ühistransporti,  on selles, et esiteks ei vii liinid sinna,  kus inimestel vaja on. Teiseks. Võib olla tallinlasele üllatuslikult, aga tulles Tallinnast  väljaspool ja kui sul on vajadus kombineerida erinevaid liikumisviise,  see võib olla ka väga kallis, ehk et mingitel hetkedel võib  see isegi nii-öelda taskukohasem olla mingil hetkel just. Nagu auto kasutamine Mina mäletan veel oma lapsepõlve liine 80.-test,  mida ma pole ka juba 30 aastat, aga ma tean,  kust, kuhu nad lähevad. Need on ikka samad liinid. Et see võrk on samasugune, seal on meil kasutamata potentsiaal. See, et on tasuta, on praeguseks tõestus olemas. Et see vist ei avalda mõju piisavalt. Olukordi, kus auto on linnas pidevas kasutuses,  on tegelikult väga vähe. Suurema osa ööpäevast seisavad meie autod lihtsalt parklates. Me kasutame neid kaks korda päevas tööle  ja koju, vahel ka trenni ja poodi sõiduks,  kuid tegelikult raiskavad seisvad autod meie kõigi ühist  väärtusliku linnaruumi. Kunagi ma tegin arvutuse, et põhimõtteliselt Tallinna  transpordimaa peale, kui kõik inimesed üritaksid autoga tulla,  siis korraga saaks liikuda tunnis umbes pool Tallinna rahvastiku,  siis oleks Tallinna transpordimaa oleks täiesti täis autodest,  no et rohkem ei mahu. Seistes muidugi mahuks rohkem. Ehk et see on probleem, mida ei lahenda ei elektriautod,  ei isejuhtivad autod, ükski auto ei lahenda seda. Kas Tallinna inimesed üldse tahavad autodest loobuda,  võib-olla nad tahavad kõik autoga sõita. Et viimastel aastatel on Tallinnas väga palju räägitud  nendest rattateedest. Kas see on ikkagi selline hea alternatiiv sellele autokasutusele? Rattaga liikumine on üks olulisi. Viise, kuidas linnas kiiresti ühte ühest punktist teise saada,  et kui rääkida liikuvusest laiemalt, siis on jalakäidavad vahemaad,  need, mis on kuni ühe kilomeetri pikkused tegelikult  jalgratta tõuseb kakerratta teiste vahenditega liikumiseks  sobivad siis kuni neljakilomeetrise või on mugavad,  kuni neljakilomeetrise vahemaad ja sealt edasi tõesti on  siis kas ühistransport või auto kasutus. Ja kuivõrd Tallinnas liikumised on sageli jäävad  selle nelja kilomeetri sisse, seda meile  ka statistika ütleb, siis tõesti on Tallinnas  jalgrattakasutus väga perspektiivne. Viis liikuma. Tegelikult me ju igapäevaselt istume ennast surnuks,  lihtsalt istume uksest ukseni, kes sõidab autoga,  see istub uksest ukseni, siis seal kohapeal istub. Ja see, kui inimesed ennast mõõdukas koguses liiguvad,  liigutavad selleks, et liikuda kohast kohta see on väga suure,  positiivse mõjuga. See on päris reaalne põhjus, miks sellega tasub tegeleda. Nii kaua kui meil info on, selline, siis propageerimisega  mis muu meetodiga inimesed teisi otsuseid ei tee  ja ma teadlikult alati väldib seda sõna alternatiiv. Sest see alternatiiv viitab nagu auto oleks normaalsus,  aga tegelikult ei ole ta normaalsus võib-olla meil võib-olla  viimased 50 aastat. Ja võib- olla veel vähem, et see on lihtsalt valikuvõimalus inimesel. Et aga see ongi, et linnad peavad keskenduma sellele,  et luua see valikuvõimalus ja siis, kui need võimalused on olemas,  tulevad inimesed järgi. Autostumine ja liiklus, need ei ole loodusnähtused,  mis lihtsalt tulevad ja me peame neid aktsepteerima nagu  sademeid või, või, või kliima soojenemist,  et see on iga inimese igapäevane otsus, võib-olla igakuine otsus,  kas ma jätkan liisingut või, või kuhu ma tööle lähen,  kuhu ma töökoha valin, kuhu laps kooli läheb? Ja nendest kokku saabki liikumisviiside valik. Tartu linna on toodud Eestis rattarikkuse koha pealt eeskujuks. Kuidas on linn seda teed läinud, et tuua linnapilti aina  rohkem rattureid, miks kasutavad tartlased aina enam  jalgratast ja kas autode hulk on selle tõttu vähenenud? Mida on Tartu linn teinud, et linnaplaneerimises autostu? Tartu linna puhul me tegelikult oleme juba pikka aega  erinevates üldplaneeringutes arengudokumentides seadnud eesmärgiks,  et me hoiame, proovime hoida komp aktset linnaruumi  ja me kutsume seda lühikeste vahemaade linna kontseptsiooniks,  mis on väga lihtne iseenesest see tähendabki seda,  et sul on elementaarsed teenused, on tegelikult kodust  ja töölt kättesaadavad, me tegelikult toome kokku erinevad osapooled,  erasektor, ülikool, muud teadusasutused ja  nii edasi ka kodanikud ja arutame, et kuidas  siis seda kompaktsust hoida. Ja väga hea näide, kui me räägime liikuvusest,  hea näide koostöös Tartu Ülikooliga on üks rakendus,  mis puudutab liikuvusandmeid. Nimelt Tartu linn on täis erinevaid andureid  ja andmed, mis puudutavad seda, kuidas inimesed liiguvad,  kuhu nad liiguvad. Ja koostöös Tartu Ülikooliga on meil täna valminud rakendus,  kus me näeme reaalajas kuidas iga päev inimeste  liikumisviisid muutuvad ja kuidas ja kuhu nad tegelikult liiguvad. Ja see on jällegi väga oluline, et meil on selline info  kättesaadav selleks, et me saaksime paremini linna planeerida,  taristut planeerida ja tegelikult ka ausalt otsa vaadata,  et mis seisus me tegelikult oma liikuvuse planeerimisega oleme. Kui tulla Tartusse, siis tuleb kindlasti üle vaadata Emajõgi  ja Tartu ülikool, aga kindlasti tuleks kasutada  ka tänapäeval rattaringlust. Aksel, mis ratta ringlus on? Rattaringlus on väga äge asi, minu meelest see on. Ühis kasutatavad rattad siis kus saab pileti olemasolul  võtta tokist linnaratta ei pea muretsema hoolduse pärast ei  pea muretsema oma ratta hoiustamise pärast,  saabki võtta erinevatest üle linna asuvatest punktidest  ratta ja liikuda järgmisse punkti. Kokku on meil siis selle suvega juba 100 punkti. Siin me näeme tõelist köögi poolt. Kuidas need rattad üldse nendesse parklaktesse saavad,  et igapäevaselt tuleb tegeleda sellega? Eks ikka aegajalt jah, natuke vedada ümber sealt,  kus on kõige suurem nõudlus ja kus on, kus on üle rattaid,  et eks need natuke kogunevad siia-sinna ja noh,  eks ka lihtsalt parandused viia või, või tuua remondist  rattaid tagasi. See on, see, on see masin, jah. Aga kas on niimoodi siis, et vahepeal on need rattad lausa puudu,  et teatud kohtades ei olegi võtted nii populaarne on? No eks ikka jah, just sõltub perioodist,  et hommikuti tullakse, tullakse elamupiirkondades rohkem  kesklinna ja siis pärast tööd rohkem kesklinnast linnaserva poole. Nagu näha, läheb üle Emajõe siin korralik jalakäijate  ja jalgratturite sild mida ületavad igapäevaselt just  kohalikud inimesed. Ja siinsamas on ka ratturite loendus. Täna on seda läbinud 1018 ratturit ja tänavu sellel aastal  ligi 200000 ratturit. No liikuvuse arendamine ei ole ju ainult jalgrattaliikluse arendamine,  kuidas teil Tartus selle ühistranspordiga lood on? Sõidab ja täitsa täitsa hästi sõidab, ma ütleks,  et meil on nüüd kõik, bussid on rohegaasi peal  ja liinivõrku tehti just paar aastat tagasi ümber. Väga hea protsess oli andmepõhine protsess vaadati just  selle järgi, kus inimesed tegelikult liikuda soovivad  ja selle järgi tehtigi siis ümber kogu liinivõrk  ja selle tulemusel bussikasutus kasvas umbes 10 kuni 20 protsenti,  nii et oli väga selgelt positiivse mõjuga. Tulevikuplaanid ikka on see liikuvuse arendamine. Aga mida veel saab teha? Kindlasti üks hästi oluline suund on liikuvuse kui teenuse arendamine,  mis tähendabki seda, et inimesed saavad hästi lihtsalt  kombineerida erinevaid liikumisviise oma teekonna vältel  ehk siis võivad võtta bussi ja siis bussi pealt kohe  rattaringluse ratta, selge näiteks, ja sellepärast me teeme  ka liikuvuskeskused on plaanis sellised suured keskused teha,  teha linnaserva, kus inimesed saavad siis näiteks auto jätta  sinna ja edasi liikuda bussiga või jalgrattaga  või jalgsi, aga ka linnas sees me soovime ühendada erinevaid  liikumisviise kokku võimalikult palju, ehk  siis siin on bussipeatus ja kohe ümber nurga on  ka rattaringluse parkla, ehk siis on väga lihtne vahetada  bussi pealt ratta peale või ratta pealt bussi peale. Ja see kõik peaks toimuma ka talvel. Jah, absoluutselt, et ütleme selleks, et talvel jalgratast  rohkem kasutatakse, me teame erinevatest uuringutest küsitlustest,  et meil on väga palju vaja panustada jalgratas,  teede hooldusse ja ka kõnniteede hooldusse rohkem,  kui me täna teeme. Ja siis, kui seda teha, siis paljudest põhjamaa linnadest on,  on näitena näha, et, et inimesed täiesti liiguvad  nii jalgsi kui rattaga. Kui vanematele põlvkondadele võib autodest loobumine tulla  vaevaliselt siis laagri kooli õpilaste jaoks on jalgrattaga  liikumine juba maast madalast sisse harjunud. Hommikuti täituvad siinsed jalgrattaparklad sadade ratastega. Kuidas on laagrikool saanud rattasõbralikuks kooliks? Agrikoolis on neid jalgrattahuvilisi olnud tegelikult kogu aeg,  et 2005, kui kool alustas tegevust, siis sellest ajast  alates on mingi punt rattaga koolis käinud ja,  ja isegi talvel see ehk näitab seda huvi  ja kui me oleme järjest jalgrattakoolitustega toimetanud  ja ka koolivälised tegelased, lapsevanemad seda kõike toetavad,  siis kokkuvõttes ongi meil pilt selline,  et pooled lapsed käivad rattaga ja teine pool  siis ütleme, jalgsi ja autoga. Kõige esimene asi on see, et kool seab endale eesmärgi. Jah, me soovime liikuda selles suunas ja jah,  me oleme praegu sellises olukorras, me oleme teadvustanud,  me hakkame monitoorima. Teeme neid paikvaatlusi ja siis hakkame järjest võtma neid  asju ette, mis on kõige suuremad takistused,  kas selleks on siis rattaparkla, kas selleks on  siis kooli tee või on selleks hoopis lapsevanemate suhtes? Tegelikult see on hästi oluline, et toimuks selline  eestvedamine ja, ja lapsevanemad saaks kaasa,  sest muidu see asi ei toimi. Sul võib olla suur suur rattaparkla, aga kui see on tühi  siis ja seda ei kasutata, siis sellest ei ole kasu. Rattaparkla osas alguses oli meil maja ees niisugune  kümme-viisteist ratta kohta, siis kohe kui selgus,  et sinna hästi ära ei mahu ja hakati elektripostide külge  rattaid panema, et siis esimene asi oli kohe rattaparkla,  uue rattaparkla ehitamine. Kui see tundus, et on 75 protsenti täis,  et siis on selge, et tuleb veel edasi teha,  et me oleme siin ümberringi teinud, siis kolm rattaparklat  ja nüüd me näeme, et peame tegema juurde,  et millegi asemel tõenäoliselt, et see ongi võib-olla see  esimene asi, et rattaga tulles iga laps teab,  et tal on turvaline võimalus ratas ära parkida. Selline tegevus nagu siin või, või selline. Muutus nagu siin aitab kaasa auto ostumise vähendamine. Üldiselt tegelikult iga ratas siin rattaparklas tähendab. Tähendab pool või üks autot vähem, mis siia liigub,  et seal on väga otsene seos loomulikult lisaks sellele,  et meil autostumine väheneb sellega, et lapsed käivad  rattaga rohkem koolis On hästi oluline ka see, et, Kooliteel lapsed. Suhtlevad omavahel oluliselt rohkem, kui nad tulevad näiteks  sõbraga koos rattaga ja, ja tegelikult see ratas annab neile vabaduse. Minna sinna, kuhu nad soovivad, sel hetkel,  kuhu nad soovivad ja, ja kellega nad soovivad,  et see, kui, kui sa tellid nii-öelda lapsevanema ema  või isa järele, et tule, vii mind sinna või tänna see see  tegelikult piirab last rattaga, ta on vaba ja,  ja see on hästi oluline. Ja, ja see annab tegelikult Lapse vaimsele tervisele ka väga palju juurde,  et, et Meil on võimalik oma asja ajada mitte olla selles  raudpuuris ja, ja, ja, ja, ja lapsevanem  siis taksojuhina viib neid sinna ja tänna. Lubage tutvustada tema on sel kevadel sündinud lendoravapoeg. Viimastel aastatel on Eesti lendoravatel läinud pisut  paremini sündinud on järglasi, kes on leidnud omale  kodumetsa jõudnud täiskasvanuikka ning saanud  ka ise lapsevanemateks. See aga ei tähenda, et liik on päästetud. Palju küsimusi on veel vastuseta. Näiteks kui mitmekesine on meie lendoravate sugupuu. Juunikuus avanes meil võimalus dokumenteerida teadlaste  jaoks ühe lend orava pere tegutsemist. Päris tõsiselt rääkides ega ei ole õrna aimu ka,  kas täna üldse õnnestub lendoravaid näha. Küll aga on mul andmed, et siin lendorava metsas on üks pesapuu,  kus peaks olema emane lendorav lausa poegadega. Esimene lendorav Praegu jälgib siis, et kes siin on imelik veider tegelane,  see inimene. Ja läks ära oma pesaõõnsusesse. Järgmine. Aga see tundub vist, et on pisem nagu oleks lendurava poeg,  sest. Esimesena sinna pesaõõnsusesse läks küll nagu suurem loom. Üks tuli külje pealt lennates, vaatame, kas me. No nii see, kes seal kaua istus ühe koha peal,  otsustas ka, et läheb mööda puutüve alla pesa poole. Nüüd meil õnnestus näha tervet, võib siis öelda pisut  liialdades ilmselt lendurava perekonda. Justkui silmale tundus, et siin oli kaks suuremat  ehk täiskasvanud lenduravat ja siis kaks-kolm poega. Ja miks nad tulid siis ülevalt poolt mööda puutüve alla  igaüks oma tempos käivad puulaevas söömas. Möödas on veidi rohkem kui kaks kuud ja me oleme sellesama  lendorava pesakonna juures. Kes on siia jäänud, kes on juba ära läinud? Ega me täpselt ei tea, küll, aga on päris kindlasti täna  keegi siin kodus. Ja teadlastel on nüüd kindel plaan, et lend orav,  üks neist vähemalt kinni püüda ja võtta temalt geenianalüüs. Just praegu hüppas lend orav oma pesaõõnsusest välja otse lõksu. Ainult 10 minutit ja teadlaste soovitud tulemus on käes. Udo. Juba sees või Lend Orav hüppas praegu sinna pessa  ehk siis Ta on lõksus, sul olemas on juba nii selge,  siis läheb kohe. Siis läheb kohe, siin ei ole üldse nii orav sees. Läheb lahti. No tere Nii tulge võtke vastu. Ja põhjus, miks me täna siin oleme koos teadlastega,  vaja on selgeks teha, kellega need lenduravad,  kes siin just elavad, on näiteks sugulased. Kes on need teised lendoravad, kes Lääne-Virumaal  ja Ida-Virumaal elavad. Ja ainult nii saabki teada, kui võtta väike DNA analüüs. Kas sealt sa arvad Udo, et sealt on kedagi veel oodata  ja see on, võiks olla kolm tükki, aga katad kinni praegu  või ei pea ma teile ja. Ma ei taha. Ma ei taha seda, et nad siit ära läheks. Selleks, et vaata küsimustele, et miks mõnel liigil halvasti  läheb või lausa hoida neid alles meie metsade ees ei piisa  alati ainult vaatluse, st teinekord peame gi need loomad  kinni püüdma ja mõne proovi neilt võtma,  on selleks siis vereproov või mõni muu. Igasugune kontakt inimesega on metslooma jaoks alati  ebameeldiv ja stressirohke, aga et seda kuidagimoodi  leevendada ja ka paremini neid proove kätte saada,  me saame kasutada meditsiinist tuttavaid lahendusi,  ehk siis teinekord nad uinutada. Et nad ei mäleta ks, mis nendega juhtus. Ja teisest küljest me saame palju ilusamini  ja rahulikumalt, need proovid puhtalt kätte  mis on teinekord ülioluline erinevate proovide analüüsiks. Lendorava poeg on nüüd uinunud ja saab kontrollida,  kuidas ta siin narkoosi all Vaikselt magab. Ja siis saab juba edasi minna protseduuridega. Mida siis lendorav nüüd tunda võib, kui ta on narkoosis? Koosi mõte ongi, et ta ei tunne midagi, et me paneme ta  ilusti magama, ehk siis ta ei tunne midagi,  ei mäleta midagi ja puudub see emotsionaalne stress  ja muud asjad ja me saame ilusasti oma tööd ära tehtud. Ja kuidas nüüd see lendorav üles äratada  ja kuidas ta ennast siis nüüd tunneb? Olenevalt siis, milliseid anesteetikumi me oleme kasutanud  antud lendaraua puhul me kasutasime isa Fluraani  ehk siis kaasanesteesiat, mis hakkab tööle väga kiiresti  ja lahkub ka organismist väga kiiresti, nii et sellist  purjusolekut nagu süstitavate anesteetikumide  ega mida teinekord võib-olla oma koduloomadelt olete näinud,  kui nad loomaarsti juures tagasi tulevad. Sellist asja ei ole, et jäävad magama ühe kahe minutiga  kolme kuni viie minutiga nad on juba täiesti selged  ja võimelised oma tegevusi edasi toimetada. Ta ei saa midagi alla ka või. Lendorava tüdrukult läks geenianalüüsi võtmine imelihtsalt,  põhimõtteliselt tehti talle kõrva kaks auku. Osad inimesed kannavad ju ka kõrvarõngaid,  ikka tehakse kõrvaauke. Verejooksu pole nii, et õige pea ärkab ta unest  ja saab oma elu jätkata. Lendorava koeproovid saadetakse Norrasse DNA laborisse,  et teha kindlaks Eesti lenduravate päritolu  ja eripärad. See ülesanne on osa rahvusvahelisest looduskaitse koostööst,  mille eesmärk on panustada Euroopa ohustatud liikide  pärilikkuse teabekogusse. Iga riik sai siis välja pakkuda üks kuni kaks liiki,  mis on nende jaoks olulised, kelle genoom  siis sekveneeritakse ülikõrgel tasemel ära,  et referentsgenoom on hästi oluline selleks,  et me saaksime kas või tehas Eesti kohaliku populatsiooni  või asurkonna analüüsi, sest et et, et oleks nii-öelda see referents,  millega võrrelda ja, ja tõesti püüame siis vaadata  ka Eesti kohaliku asurkonna omavahelist siis kensiiret. Seda, kui, kui hästi asurkond on omavahel seotud kas on  mingit alam nii öelda asurkonnad, milline on sugulasasteisanditel? See, et on olemas üks, siis näidis geeniproov,  nüüd selle lendurava puhul siis edaspidi ongi nii,  et kui õnnestub veel kunagi võtta lendurahvadelt geeniproove,  siis me saame teada, et kes Eesti lenduravatest on omavahel  sugulased ja kes võib olla kaugemad sugulased. Jah, see metoodika võiks olla lihtsam, võib-olla õnnestub  meil välja töötada metoodika selliselt, et piisab kõigest väljaheiteproovidest,  mille põhjal või millest me saame samamoodi eraldada DNA-d  ja seda siis teatud osigenoomis võrreldes referentsgenoomiga  ja juba juba sealt saame päris palju infot kohaliku  asurkonna kohta.
