Tere, kas Kalevipoja isa kodu on Harjumaal Jõelähtme vallas Hirus?
Küsime tänases saates.
Kui Kalev ja Kalevipoeg võivad olla ajaloolised isikud,
siis miks ei võiks olla olemas ja meile teada Kalevi kodukoht?
Siiski seda hüpoteesi, et Kalev ja Kalevipoeg võivad olla ka
ajaloolised isikud, ei saa tõestada eepose Kalevipoeg põhjal,
jutustas Ain Mäesalu eelmises saates mistõttu paistab talle,
et põhiargumendid on ikkagi kirjaniku Kreutzwaldi välja mõeldud. Samas on meil Ain Mäesalu sõnul piisavalt selliseid
arheoloogilisi materjale ja tegelikult ka rahvaluulet
ja kirjalike allikate materjale mille põhjal seda küsimust
on võimalik edasi arendada.
Ka seda, kust see nimi Kalev on tulnud, mida see tähendas
ja kas mõnel muinaslinnusel võis elada üks ülik kalev,
kelle kohta võib-olla juba eluajal hakati looma legende
ja millest võisid omakorda alguse saada Kalevipoja lood. Tartu Ülikooli arheoloog Ain Mäesalu ja saatejuht Piret
Kriivan teises saates arutamas lahti küsimust,
kus on Kalevipoja kodu.
Kõigepealt aga küsimus, mida tähendab Kalevi nimi?
Selle kohta on ilmselt teooriaid ja arvamusi palju. Selle kohta on tõesti päris palju erinevaid teooriaid
arendatud ja, ja neist mitmed väga loogilised,
nii et et mida olid eelistada, ega see väga lihtne ei olegi.
Mulle tundub, nagu, et käesoleval momendil võib olla,
tundub, et on nagu kõige loogilisem see hüpotees,
mille kasuks on siis Valter Lang leitud ka mitmesuguseid
selliseid uusi argumente.
Ta avaldas Keeles ja Kirjanduses siis 10 aastat tagasi 2012. Mikli kalevite kange rahvas.
Ja seal ta arutleb siis ka sõna Kalev päritolu üle
ja tema toetab siis juba varasemat hüpoteesi,
et sõna Kalev, see on tulnud eesti keelde balti keeltest
ja see algselt võis tähendada sepa, kusjuures,
mis nüüd, Valter Langi artiklis sellist uudset on see,
et ta leiab, et see sõna jõudis eesti keelde pronksiajal
ja ta tähendas algselt siis pronksi palajat. No sepp on tänapäeval eesti keeles tuntud kui siis rauatöömeister,
eks ole, nii et aga, aga algselt võis ta tähendada siis
pronksivalajad ja pronksiajal siis ta jõudis nähtavasti siia
siis umbes kusagil 1000 enne Kristust ta jõudis selle rahvastikuga,
keda tänapäeval peetakse siis esimesteks soome-ugri lasteks
siin Läänemere ääres.
Aga nad jah, olid ju pärit sealt. Volga ülem ja keskjooksualalt ja UK keskjooksualalt seal,
kus Moskva jõgiga, eks ole, ja siis nad vähehaaval liikusid
siis lääne poole ja nad mõnda aega olid siis peatunud ka
väinaäärsetel aladel ja väina äärsetel aladel kindlustatud asulad.
Ja, ja seal kindlustatud asulate materjal näitab,
et tegelesid väga aktiivselt siis pronksivaluga.
Ja ja sealt võis ka tulla see sõnasa siis noh,
leedu keeles on tänapäevalgi sõna- Kalvis siis sepa
tähenduses kasutusel, nii et Ta võis jõuda siis siia. Ja kui ta siia jõudis, siis ta jõudis ka meie pronksiaja asulatesse.
Sest sellised esimesed, et Eesti alale jõutud soomeugrilaste
muistised ongi need pronksiaegsed kindlustatud asulad.
Neid ei ole meil palju teada, neid on siis Saaremaal on Asva
ja Ridala ja Põhja-Eestis on siis Iru ja Narva
ja no mõningates siis Kagu-Eesti lindustelt hilisema aja
linnustatud saadud ka sellist pronksiaegset keraamikat,
mis võib viidata, et neid on ka kasutatud,
võib-olla siis pronksiajal kindlustada asulatena,
nagu nagu näiteks on kapeedu Peedu kirik mägi. Aga noh, neid on arheoloogiliselt veel vähe uuritud
ja materjale on sealt pähe saadud, nii et,
et seda me täpselt ei tea.
Aga nüüd tagasi selle kalevi juurde, see Kalev oli siis
pronksivalaja tema oli siis selline nagu peamees
ja pronksivalu oli sel ajal väga nii-öelda olulisel kohal,
see oli väga hea amet, mis tõi sisse nii,
et need pronksivalajad, nemad tegelesid ühtlasi ka selle
toodangu turustamisega. Nii et nemad olid ühtlasi ka kaupmehed Nende käte
koondusrikkus ja nemad ilmselt suutsid ka nii-öelda võimu
üle võtta. Nii et noh, sel ajal meil oli ju siis kohalik rahvastik,
kes siin oli, noh nagu me teame, üks osa rahvastikust oli
siis juba kiviajal siin elanud ja nende järeltulijad olid
kas siis pronksiaja pronksiaja algupoolel siin elasid aga
siis kusagil kusagil pronksiaja keskel umbes siis
1000 et 250 enne Kristust, vat siis oli siia jõudnud ka
sellist alg, germaani, rahvastiku, need,
kes rajasid siia Eesti alale need kivikirstkalmed
ja toksisid neid lohukive ja, ja nende vanemate põldude
jäänuseid rajasid, tähendab seal kivikoristusel neid
selliseid kivipeenraid ja nende jälgi on veel olemas. Ja nüüd saabusid siia siis nii-öelda lääne
läänemeresoomlaste esivanemad.
Ja tundub nii, et nemad võisid siin nagu võimu ülevad. Esiteks, nende nemad hakkasid siin kindlustatud asulaid
rajama kindlustatud asula asulates elamine juba viitab
millegile millegipärast sellisele kindlustatud kohas elamise vajadusel,
eks ole, nii et neil võis olla mingisuguseid selliseid
sõjalisi konflikte üks, üks suur vara, mida neil oli,
oli siis pronks ja pronksesemed aga selleks,
et pronksi toormaterjali saada, selleks pidi siis sõitma
küllaltki kaugele meil ei olnud meil jah,
kohapeal ei ole ei ole ka pronksi pronksiks vajalike maak,
eks ole. Nii et see on, need on siis vask
ja siis tina, eks ole. Nii, neid on seda vajalikku maaki või siis katkiseid esemeid,
noh, neid on toodud, et näiteks Lõuna-Skandinaavias ja,
ja siis nad valmistasid esemeid ja, ja siis noh,
kauplesid nendega.
Kusjuures Valter Lang selles artiklis toob välja,
noh, ta on meil kõige juhtivam pronksiuurija.
Et et seal on ka nüüd teistel selliste pronksivaluga seotud
sõnadel on sarnasusi, on just balti keeltega piss,
mis viitab võimalusele, et et need mängisid siin siis
olulist rolli, nii et nad on, need sõnad on siis eesti
keelde ka jõudnud ja jäänud, eks ole. Nad näiteks valasid seal vaja teha vahast mudel,
kõigepealt eks ole siis Sabist vorm, eks ole,
ja kusjuures need savist vormikatked vormide katked,
mis meie kindlustatud asulad täitev Ta on küllaltki palju
valatud siis mitmesuguseid pronksvõrusid,
kusjuures ütleme, arheoloogilise leiumaterjali hulgas
selliseid võrusid ei ole, aga noh, neid on näiteks leitadel
Kesk-Rootsi aladelt. Et neil oli selline jah, mingisugune selline võimas
rahvusvaheline haare.
Aga nüüd ikkagi küsimus selles, et milleks need kindlustatud
asulaid oli vaja?
See pronksiaeg on üldse ääretult huvitav periood selles
mõttes siin siin kogu Euroopas.
Et see on ajajärk, kus väga kiiresti hakkavad arenema Elbada
ja peet, kas see ka sõdu ja peetakse ka päris suuri sõdu? Loomulikult enne seda toimub ka selline ühiskonna
diferentseerumine kerkivad üles sellised rikkamad,
jõukamad ja kes võtavad enda võimu enda kätte ju noh,
me teame, et seal Vahemere ääres seal tekivad esimesed
riigid ja tekivad seal kuningad ja ja nii edasi.
Nii et kusjuures ju alles pronksiajal leiutatakse kõige
olulisemat rolli mänginud, tähendab relv,
mõõk, eks ole, see kujundatakse välja siis Pistobast
väidetavalt pronksiajal ka võetakse kasutusele torkeoda kui selline,
et on isegi arvatud, et varasemal ajal on,
kasutad põhidet viskeodasid, mis ei ole muidugi nii efektiivsed. Aga siis jah, lõunapoolsest Euroopast teame,
tulevad ka siis pronksist kiivrid ja pronksist kaitserüüd
ja nii edasi, kasutusele võetakse sõjavanker kui esimene tank,
eks ole, nii et see sõjanduse ja relvastuse areng on
tegelikult väga võimas ja toimuvad suurejoonelised sõjad
ja piiramised, toimub õppimise pronksiajal,
toimub ka ju trooja piiramine ja, ja seal õnneks on siis
nendel kreeklastel on mehed, kes, kes selle sõjaloo
kirjutavad üles, niiet et see on siis tänapäevani meile säilinud,
nii et esimene eepos sel suurest Trooja piiramisest Et meie, meie esivanemad võisid olla samal tasemel No kas ta nüüd täpselt samal tasemel olid,
aga pronksiaega iseloomustab ka see, et igasugused nähtused
ja kaubad ja kraam võib liikuda küllaltki kaugele,
ainult et, et kõike seda, mis jõhvis jõuda
ja mis siin võis toimuda, seda aitab veel selgitada,
et ainult mõni õnnelik leidja juhus.
Ma toon siin näite, see on siis Kirde-Saksamaa,
see on tollelse sööma tänapäeva Kreutzwaldi lähedal jää
Eestis sugugi väga kaugele. Seal 2007 avastati siis jõe ääres inimluid
ja siis hakati arheoloogiliselt puurima ja siis leiti,
et seal on toimunud suur lahing.
Praeguseks on sealt leitud neid üksikuid luid,
vesi on nad laiali kantud, jõejõgi on omal ajal laiem olnud,
need laibad on sinna jõkke jäänud ja siis on seal
üleujutused toimunud ja nii edasi, aga igastahes on ainult
üks osa sellest läbi kaevatud ja seal on vähemalt 1000
langenud meest. Aga tõenäoliselt võis teid veelgi rohkem olla.
Ja noh, on ka relvi ja noh, tänapäeval on muidugi tehtud
väga erinevaid uuringud ja DNA uuringud ja need näitavad,
et onu on tulnud, hakkas suur sõjavägi sõjavägi kusagilt Kesk-Euroopast.
Ja siis on toimunud seal suur lahing.
No see lahingu täiesti võrreldav Trooja piiramisega,
kui isegi mitte suurem ei ole.
Aga ka Saksa valla puuduvad kirjalikud allikad,
mis, mis võiksid sellest rääkida. Nende arheoloogiliste materjalide põhjal on see lahing siis
dateeritud umbes ajajärk 1250 enne Kristust.
Pronksiajast on, on leitud üks selline kalmistu,
kus seal lahingus langenud, et inimesed maetud on leitud ka
näiteks Norrast sundi leiukompleks, see tuli välja juba 1968
ja seal oli ekskavaatoriga osa sellest kalmistust ära lõhutud,
aga aga sealt, et seal oli vähemalt ka selgelt siis
pronksiaegsete relvade jälgedega, siis inimluid
ja neid võis olla kusagil umbes kuni 30 inimest
ja see on ka mingi omaaegne lahing on seal toimunud. No meil Eestis ei ole sellist õnne veel olnud. Assa oma olla lahingu kohta ei ole.
Teada. Vaat seda, seda ei ole leitud, aga seda võib-olla detektoristid. Aga mingeid märke Meil on, no kui me vaatame kindlustatud
asulate leiuainest siis seal torkavad silma,
et noh, relvaleidudest on sealt kõige enam nooleotsi.
Ja valdav osa neist on luust nooleotsad.
Aga need nooleotsad, nad on väljanägemisel,
Ta on suhteliselt saad ja peened, need on sellised nooleotsad,
mida on omal ajal kasutatud põhiliselt siis sõjalisel otstarbel.
Sest metsloomade küttimise nooleotsad näevad välja teistsugused. Kui kui sa tahad suuremaid loomi lasta, siis nooleots peaks
olema suhteliselt lai ja lapik tähendab,
et ta tekitaks sellise laiema haava.
Et kui loom siis põgeneb, et siis sealt haavast,
siis tuleks verd välja ja, ja siis nad saaksid selle looma kätte.
Et aga aga sellised kitsad, peened tuuleotsad jah,
need on esmajoones sõjalisel otstarbel, ka hilisematel
ajajärkudel me teame, et analoogis nooleotsi tuleb välja
just linnustelt linnust ja kindlustatud asulad ongi siis
sellised muistiseid nende omaaegsete piiramiste kohta
annavadki kõige paremat informatsiooni just nooleotsad. No ainus häda on selles, et, et noh, aspast
ja Irust ja ka ja siis Ridalast ja, ja ka Lätis olevatelt
linnustelt on leitud analoogilisi nooleots
ja ainult me ei tea, kes neid kasutas, kes seda linnust võis
piiramas käia.
Sest jah, selleaegsetest kalmetest ei ole avaasulaid,
meil on väga vähe uuritud pronksiaegseid abaasulaid
ja me ei tea, kes need võisid olla. Et need linnused jah, omasid sellist tähtsust,
nad olid kindlasti mitte ainult siis elupaigad,
aga nad olid ka sellised võimukeskused ja
ja selle peamees oli see nii pronksivalu juhtema nimetus oli Kalev.
Teda kutsuti ka Kaleviks ja aja jooksul jah,
võis sellest kujuneda ka selline termin,
mis tähistab ülikut, nii et Valter Lang on selle võimaluse
nagu välja käinud, et kas veel olid siin kuningad olevas? Kindlasti ei olnud meil vanemaid vot see sõna vanem,
see on võetud võetud ju Henriku Liivimaa kroonikast ja,
ja, ja see vanema mõiste on meil nagu eesti keeles nagu
omandanud sellise tähenduse, et see on nagu vali tot mees,
eks ole, keda rahvakoosolek valib.
Aga meil on kindlasti pronksiajal olnud siis sellised esile
kerkinud ülikud, kes parandasid oma võimu
ja kelle käes oli siis võim ja kes olid siis kuni muinasaja
lõpuni sellised võimukandjad. No aeg-ajalt muidugi ja nende omavahel tekkis tülisid ja,
ja mõni teine teine suguvõsa võttis võimu,
eks ole. Aga, aga jah, see nimi üliku, nimetusena põis ka käibida. Et siis kalev nimega see ja see Õnnelemb kirja vanus. Ja, või siis, kui ta oli kalevite soost,
liialda seppades aust jah, Kalevida või ülikusugu oli Kalevi sugu,
tähendab, et see on ka ääretult oluline.
Muidugi nüüd see Iru kindlustatud asula on selles mõttes huvitav,
tähendab et seda on nüüd arheoloogiliselt küllaltki palju uuritud,
Iru linnapära ta 1919. aasta paiku, liit,
aga siis 1900 kolmekümnendatel aastatel,
aga siis, kui meil selline rahvuslik liikumine oli taastaku
esile tõusnud ja, ja oli siis eesti rahvuslaste klubi vot
siis eesti rahvuslaste klubi sinna kuulus ka ärimehi ja,
ja siis nad panid rahad kui ja leidsid, et veel peaks Eestis
hakkama siis ka korralikumalt linnuseid uurima neid meie
muistse aja kõige võimsamaid mälestusmärke
ja siin siis toetas ka president ja siis saadi rahad kuule 1936,
siis hakata The Iru linnu seal ka arheoloogilisi kaevamisi tegema. Ja neid arheoloogilisi kaevamisi tehti esialgu sel eesmärgil,
et see linnus läbi kaevata, siis uuesti üles ehitada.
Nii et Irus olid siis 36 kuni 38 kaevamised
ja meie noored arheoloogid seal siis juhatasid.
Leid oli seal erinevaid, mitu erinevat kaevandit tehtud,
nii et Richard Indrek kvartal, Vassari asfalt,
Saadri juhatasid neid ja aga noh, siis jäid asjad soiku.
Nii et pärast, et sõda siis Artur passar veel jätkas nii et
1952 kuni 58 tegi ta siis ka arheoloogilisi kaevamisi
ja pärast seda on nüüd siis Valter Lang seal Irus päris
korralikke kaevamisi teinud siis 1984 kuni 86 ja,
ja nii et Iru linnus on päris hästi kaevatud,
seal on materjali piisavalt ja, ja mis on hämmastav,
see, et seal on nagu väga erinevast perioodist ei tasustusjälgi. No üks, mida siin on juba rõhutatud, on,
on see, et seal on see pronksiaegne kindlustatud asula,
noh, see on kusagil kaheksas kuni kuues sajand enne Kristust.
Aga siis on jälle mingisugune kuulnud, aga seda on
kindlustatud jälle siis ajavahemikus siis neljas kuni teine
sajand enne Kristust ja ja siis on jälle mingisugune vahe
olnud ja siis jälle kusagil kuuenda sajandi paiku,
kui ja, ja seal on veel mitu sellist erinevat etappi niieta
viikingiajal paistab, et ta on jah, päris päris oluline linnus. Meil siin Põhja-Eestis olnud.
Nii, aga kui me nüüd pronksiaja juurde läheme,
siis vot see Iru linnus on ka siis ainus selline objekt,
kus siis kajumistel õnnestus ühe hoone alus kätte saada.
Nimelt oli see hoone veidikene süvendatud maapinna sisse
ja seetõttu oli see pinnas teist värvi ja sealt tuli välja,
et tegemist oli jah, rõhtpalkhoonega jah,
varasemaid näiteid meil rõhtpalkhoonetest
ja küllaltki suure hoonega, et ta oli kusagil kolm kuni viis meetrit,
võib-olla lai ja 10 meetrit pikk, nii et selline suur hoone
ja Valter lankess Tairutan uurinud kõige põhjalikumalt on
siis umbes teinud arvestusi, et et Irus võis pronksiajal
olla seal vähemalt neli hoonet ja siis elanikke kusagil 30 kuni 50. Nii et noh, seal kindlustatud asulas pidi piisaval hulgal
neid elanikke olema, seal pidi ju kaitsemeeskond ka olema
ja seal pidi olema meeskond, kellega siis oli võimalik siis
tolleaegsete paatidega sõita, aga kaugemale muretsema kasvõi
siis pronksi, pronksi ja koormat materjali
ja nii edasi, nii et et nad kahtlemata liikusid ka ringi. Kui, kui lähedal oli meri tol ajal pronksiajal Irule kohe
külje all vä? Mitte päris külje all ei olnud, tähendab,
see oli oli ikkagi teatud teatud vahemaa seal on see
jõekallakut küllaltki järsk ju?
Mõnevõrra lähemal oli, ma ei julge nüüd praegu peast öelda,
aga, aga seal. Aga Iru oli nagu strateegiliselt hea koha peal. Noh, ta oli jah, strateegiliselt sellise väga hea koha peal
tähendab jõe ääres, mere lähedal.
Ja mis on nüüd Iru juures, torkab silma,
on see, et ilus on.
Iru linnuse ümbruskonnas on küllaltki palju teisi muistiseid,
seal on neid kivikirstkalmed ja tarandkalmed,
seal on leitud ka asulaid.
See on Iru Iru kindlustatud asula. On jah, pronksiajal üks tihedamini asustatud piirkondi
näiteks Asva ja Ridala ümbruses, sugugi ei ole nii palju neid,
neid teisi muistiseid leitud.
See näitab, et sellel Irul on olnud siis pronksiajal selline
keskne roll, kesktee tähendust, nii et et kui seal siis
Kalev tegutses, siis tal tal oli ka piisavalt piisavalt alluvaid.
Nüüd selle kalevinimetusega seoses, eks,
et kui see oli kuulus vanem tähtis pealik,
eks ole, siis noh, nende kohta ka levib rahva seas legende
ja lugusid ja ja kui sealse Irus võis olla,
siis pärast tema surma siis meenutati teda
ja lisati üht-teist juurde ja räägiti igasuguseid juppe tema kohta. Nii et, et vaikselt hakkasite levima.
Mine sa tea, võibolla oli ka tal poeg oli Kalevipoeg,
kellel oli jälle füüsiliselt, olid kehalised võimed,
olid väga head ja silmapaistvad ja, ja ka tema sattus ruttu,
lenda. Või oli pojapoeg tegelikkust? Nende lugude hulka, aga igastahes need kalevi
ja Kalevipoja lood, et need levivad siis laialt
ja ja noh, seda on rahvaluuleuurijat ju varem korduvalt täitud,
et tegelikult, et kalevilood, et need levivad siit Eestist
levivad ka Soome ja, ja panevad aluse siis Kalevala lugudele.
Nii et see jah, see levik toimuv siis siitpoolt ainult etateeringu.
Need on nüüd varasemal ajal, tähendab, kui ei olnud nagu
mingit aimu selle nime võimalikust jõudmisest siia,
eks ole, siis ta tuppa vot siis igal juhul muinasaega,
aga nad on pandud siis esimese aastuhandese pärast Krist. Aga no nagu need tänapäeva arheoloogia andmed näitavad,
et need võisid isegi 1000 aastat varem alguse saada,
kui nad siis levima hakkasid.
Ja nad ju need lood levivat mitte ainult et siis Soomes,
aga nad levib ka Karjalas ja tõenäoliselt nad levivad veelgi
siis kaugemal ka ka teisel pool siis Peipsi järve Karjala kõrval siis vadjalaste juures ja vepslaste juures
ja ja siis ka nähtavasti nende nii-öelda džuudide juures
need džuudid, need ühelt poolt võisid olla siis setud,
aga teiselt poolt võisid olla siis ka läänemeresoome rahvastik,
kes oli, kes oli seal Pihkvamaal ja Novgorodimaal siis laiemalt.
Ja need kalevilood, need jõuavad ka siis Vene kangelaslauludesse,
ehk siis poliinadesse kus on juttu siis vene vägilastest.
Nojah, rohkem on tuntud sellised vene vägilased nakkusi
Stobrunja niketitš siis Ilja Muro mets ja alliozzaPopovitš. Aga need vene poliinade uurijad on toonud välja.
Nende kõrval on siis ka sellised vägilased nagu Svjatocoor
kolovanovitš või Samson, Koluvanovitš või Ivan Koluvanovitš,
Ivan Koluva nõub.
Tähendab, kollevani pojad, jah, nad on kalevipojad,
tähendab siin võib-olla nii, et Kalevi Zoja,
Kalevi soost mehed liikusid seal Põhja-Venemaal ja,
ja siis olid kuulsad kuulsat oma võimult
ja vägevuselt ja nende pojad siis sattusid ka nendesse vene
poliinadesse nagu nende poliinade uurijad on siis leitud,
et et need kolovanovitšid tähendab, et nemad ei kuulu
põhitegelaste hulka. Põhitegelased on ikkagi murru mütšaPopovitš ja,
ja nikeetidž, eks ole, aga ja kas või sellepärast,
et need põliinade põhikangelased, need on tegelikult juba
sealt Kiievi Venemaalt pärit Te juba juba saanud alguses
juba 10. sajandil.
Aga siis, kui pärast seda, kui siin põhja poole saabus,
siis venelasi siis arvukamalt, vot siis need lood toodi siia
ja siis kohalike nende soome-ugri rahvaste laulik võeti,
võeti ka üle neid lugusid ja siis siis nad sattusid ka vene
poliinatesse ja nad on veidikene nagu sellised kõrvaltegelased. Aga samas noh, Felix Oinas on välja toonud,
et on terve rida selliseid Pole Hiinas, mis näitavad,
et et kõige tugevamad ja kõige kangemad olidki need Coloanovitšid.
Et, et nende jõud on vähemalt mõningate poliinade järgi
isegi isegi suurem, kui on siis nendel põhilistel bõliina eerustel.
Nii et nagu ta väidab, et poliina heeruste Tobroonia
ja volga emad kurdavad, nende pojad pole sündinud nii tugeva
Eina kui Samson kolovanovitš. Nii, aga, aga siis peale selle on veel üks selline omapära,
mis on, on nende juures tähele pandud.
See on see, et Svjata korgolovanovitš või sammu son
Colobaanovitš või nad on küll väga tugevad,
aga samas on nad sellised pikaldase toimega
ja kõlab tuttavalt ja et pikaldase toimega
ja aeglase mõtlemisega ja nii edasi, nii et nähtavasti jah,
need rahvalaulikud Vene pool teadsite, kes nad on,
eks ole. Et neil võib mingisugune jah selline soome-ugri
päritolu olla. Aga muuseas on ju huvitav, et tegelikult siis Ilja Murumets,
et tema on ka ju täiesti selgelt siis soome-ugri päritolu kangelane,
hilja, Muro mets, ta ei ole mitte eestikeelne muru,
mett, mets, eks ole, aga ta on siis pärit ühe rahva hulgast
keda on siis vene Letoppisites nimed siis Muromid,
ehk siis Murom lased, see on üks väike soome-ugri rahvas,
kes elab seal Vladimir suust oli vürstiriigi alal nad elasid
siis okka siis ülem ja keskjooksualal, nii et seal seal noh,
tänapäeva Moskva ümbruskonnas, seal elasid ju tegelikult
mitu sellist soome-ugri rahvast. Olid Muroomid, siis olid Merjalased ja siis olid
Mesztšeralased mille kohta siis kirjalikes allikates küll teateid,
aga, aga kes on siis vähe haavalassimileeritud,
siis venelaste poolt ja ja tänapäeva kohanimedes on,
on siis veel säilinud nendega seotut.
Ja muuseas, seal Venemaal on mõni mõningaid venelased on,
kes peavad endast nende järeltulijaks, nii et on sellist
nagu mingisugust sellist omapärast merialaste liikumist on,
näiteks oli Facebookis Merjalaste grupp seal praegu jah,
tänapäeva praegu jah, seal on väga huvitavad sissekanded,
ma hakkasin ka selle liigse, ma ikka jälgin neid. Nii et see on, see on täiesti omaette huvitav,
huvitav lugu.
Jah. Aga siis selle murrumetsa kohta, tähendab tema teda on
siis uuritud mitmel pool, Vene rahva luule uurijad kui ka
kui ka siis ajaloolased on uurinud ja ja nende andmete
põhjal ta siis sündinud garadža Rovo külas siis Moromi linna
lähedal ja nähtavasti 11. sajandi keskpaiku.
Ja siis ta kutsub tee sinna, Kiievi vürst kutsus teda. Ja siis ta põhiosas on siis võideldud seal Kiievis.
Tõsi, nendes poliinade järgi kutsus ta Vladimir Apjaganov
Vladimir defali ju siis tunduvalt varem,
nii et Vladimiri saanud kutsuda nii et ta on,
tegutses seal hiljem ja tema, tema haud on ka õigemini,
ta oli seal Kiievis maetud Sisbetcherski kloostrisse
ja tema, noh, seal on seal liivakoobastes,
tähendab, seal on need nii-öelda kehad mumifitseerunud. Aga siis, 1988 tehti see lahti ja ja siis sealt
ja tema põhjal tehti isegi rekonstruktsioon jätki,
mis on tema vahakuju isegi olemas, niiet
ja seal jah, tema selle Momifitseerinud kehal siis avastati
mitmeid võitluste jälgi, nii et oli ikka päris tõsiselt
osalenud nendes nendes mitmesugustes võitlustes noh,
rändrahvaste vastu seal ja esmajoones muidugi polo võtsid vastu,
kusjuures ta ka kasvult oli küllaltki suur kilomeeter 77
vähemalt pikk, nii et selle aja selle inimeste kohta
suhteliselt pikk. Nii et, aga muidugi siin kerkib ikkagi küsimus,
et kas olid need ainult lood, mida siis Shudi
või soome-ugri rahvalaulikud seal laulsid
ja need sattusid niisiis ka poliinatesse laenata üle
või oli ka ikkagi isikuid, oli kalevite suguvõsas selliseid
kõvasid kaupmehi, kes käisid seal kauplemas
ja kes kandsid seda kalevinimetust ja vot,
on, on paar huvitavat teadet vene püssidest. No näiteks on aastast 1371 on teade, et olulk,
sander kolovaanub, käis Vastseliinas ja sõlmis rahu sakslastega.
Tähendab, see Oleksandr Colobaanov tähendab,
tema pidi ikkagi mingisugune tähtis mees olema mingi üliku
seisse kuuluv meeskonna, tema käis siin siis seda lepingut sõlmimas.
Ja siis 1357 on Samson kolovanov koos ühes oma väega läinud
siis Jukra äärde ja seal Jukralastega siis võideldes siis
langesid seal lahingus noh kuskil lõuna pool siis veel,
see on ikkagi põhja ei olnud, need on ugri,
tähendab, need on soome-ugri rahvas seal. Nii et see näitab muidugi, et on ka teatud sellised ülikud,
on, kes on ka selles kalevite soost olnud ja,
ja seal Venemaal on tegutsenud.
Nojah, kõige kõige põnevam muidugi küllaltki hiline teade,
tähendab üks Soome pastor Juhan, ka Jaanus on siis 1663 kirjutanud,
et Soome kuningas Kalava koos 12 pojaga vallutas kogu
Venemaa nagu vanad soomlased seniajani laulavad.
Liig, aga selle kalevilugudele sellele viitab väga hästi ka
Tallinna nimetus vene Letapissides. Tallinnat nimetatakse kolu, vann, tähendab me võime tõlkida
seda kui siis Kalevi kindlust, kalevilinnust
ja täiesti selgelt on ta esmakord või ta on jah,
teda on nimetatud nii 1223 ja siis järgnevalt kuni 18.
sajandini välja.
Tähendab Tallinnat ikka jälle aeg-ajalt nimetatakse kolovaniks.
Kuigi ma olen mõningatest leto püssidest leitud,
et kolovants võimalik, et siis tallinlaste tähenduses on
seal mürsku juba nimetatud 1060, aga noh,
see ei ole, see ei ole päris selge. Nii kui me nüüd kujutame ette, tähendab,
et see noh, viikingiajal oli veel Iru linnus oli hästi kuus
Iru linnus oli selline peatus Paikus ka viikingid siis
sõitsid üle Soome lahe, nad, nad tulid siis lõunakaldale,
tulid sealt üle Soome lahe Soome lahe lõunakaldale,
siis oli see peatuspunkt oli, neil võis olla Iru linnuses
ja siis sõideti mööda siis Soome lahe lõunakallast sõidad
siis sõideti siis edasi ida poole tähendab,
seal Neeva peale ja nii edasi. Mis on huvitav, näiteks on vaat Iru linnusest tehti
ja siis väga ilusat kvaliteetset keraamikat
ja üks üks selline Iru linnuse uhke savinõu,
see on leitud ka sealt Novgorodi lähedalt Ri uuriku linnuselt.
Mis on olnud selline viikingite tugipunkt seal,
nii et et see näitab, et, et sellist sellist suhtlemist siin
oli nii. Aga nüüd, kui see Iru linnuse 11. sajandil maha jäeti,
tähendab see, et seda võidi nimetada ka siis kolovaniks juba
sel ajal, aga no selle kohta selle kohta lihtsalt meil ei
ole selliseid teateid, aga siis see nimi,
see oli rahva seas hästi tuntud ja see nimi kandus siis üle
Tallinna peal. Need on ju pealegi väga lähedal, eks ole,
niiet. Aga kuidas sobitub siia sellesse loosse Idris oma kaardiga?
Ei tema ei sobi, ei sobi siia. Kui siia sellepärast, et, et seal on, seal on kirjutatud
ainult mõned tahet q-l r v i, nii et jah,
see on meelevaldselt, on see ühendatud siis kolov on seal
või ei tea, mida veel lugeda, tähendab, nii et et see siiski
ei sobi siia.
Ja, ja see kuluvani nimi tähendab see nimetus,
see levib ka sealt, et sealt Novkordi maalt levib ka ida poole,
nii et ta hilisemal ajal ta on 18. sajandini välja,
tähendab, ta jõuab ka sinna Siberisse Tai aladele
ja ja seal rajatakse külasid ja väikelinnu,
mis kannavad ka kuluvani nimetust, nii et et need legendid,
Need levivad hästi kaugele. Anett levivad muidugi tunduvalt hilisemal ajal.
Et nüüd, kui me vaatame ja mõtleme, siis on väga erinevat
materjali võivad võivad viidata sellele On omal ajal sellel Iru linnusel olnud küllaltki keskne
ja oluline tähendus ja ja kui me vaatame teisi,
siis Neid pronksi kindlustatud asulaid, siis kõige
loogilisem on erilisel kohal on olnud sõiru
ja ei ole võimatu sugugi juba siis sealt peale hakkasid meil
levima siis Kalevi legendid ja Kalevipoja legendid.
Aga tõestada seda on muidugi väga raske. Aga Kalevipoja mõõk, kui oli relvadest ka juttu.
Kas Kalevipoja mõõk on endiselt seal kääpa jõe põhjas
ja peaks sinna minema otsima seda? Ja vaat see oleks alles suur avastus, kui keegi leiaks tõesti.
Aga ega ta midagi keerulist ei ole, sest minu teada on seal
kohapeal on ju ka muuseum ja siin on seal sinna pandud soiks
work silla pida.
Ilusa selge ilmaga pidavat näha olema.
Aga see Kalevipoja lugu on lugu mõõgast on muidugi ääretult huvitav,
sellepärast Kalevi järgi käite siis Soome sepa juures seda
mõõka tellimas, eks ole. Ja noh, muidugi siis on tegemist juba raudmõõgaga,
aga kuigi jah, Kalevipoeg ütleb algselt vana Kalev
või Kalevipoeg võis omad ikkagi pronksmõõk.
Muuseas, Iru linnusest mitte eriti kaugel paari kilomeetri kaugusel.
Et seal on siis kuristiku kivikirstkalmed olnud.
Ja siis ühe pärimuse järgi olevat siis ühest kirstust leitud
ka pronksmõõk.
Ja ma ise olen mõelnud, et noh, väga palju on selliseid
rahvasuust üles kirjutatud jutt, eks ole,
kust midagi leitud, aga no need rahvasuust jutud räägivad
tavaliselt raudmõõgast, sest noh, rahva hulgas on ikkagi raudmõõk,
see on ikkagi ehtne mõõk, seal tõeline mõõk,
nüüd pronksmõõk, see on niisugune laste mänguasi. Aga minu arvates just see võib viidata võimalusele,
et seal on jah üks haud olnud kus on tõesti pannud pandud
ühele tähtsale ülikule pandud mõõk isegi kaasa pronks seal
pronksiajal olid mõõgad siinkandis ikka veel suhteliselt kallid,
vist on, sest seni on Eestis leitud ainult üks pronksmõõk.
Aga see leiti kümmekond aastat tagasi Rakveremuuseumist.
Muuseumist jah, mõõk kleiti, muuseum kleiti,
muuseumist ja pronksmõõgast. Asi oli selles, et juba 1975. aastal oli seal üks külamees
oli toonud muuseumisse mõõga ja ta oli rääkinud,
et see mõõk on nende talus oli Vajangu külast.
Et nende talus olnud juba Põhjasõja ajast peale
ja see on vana pulmamõõk.
Aga siis need muuseumi töötajad, nad leidsid,
et kui pulmamõõk, eks ole, et siis ta läheb etnograafiafondi
ja siis ta oli seal etnograafiafondis ja,
ja seal ei, arheoloog Tõnno joonuks enam kui 25 aastat hiljem,
eks ole. Läks ükskord sattus ka Rakvere muuseumis
etnograafiafondi ja siis avastas sealt riiuli pealt pronksööga. Aga noh, kahjuks jah, nüüd tänapäeval ei ole võimalik siis
kindlaks teha, et kusse alguses, et on olnud Vajangu külas
ei ole küll teada pronksiaegseid neid kivikirstkalmed,
aga muidugi ei saa näiteks välistada, et seal on ka olnud,
aga need on ära lõhutud ja ta mõnest kalmest välja tulnud.
Nii et, et aga nüüd see kuristiku jah, pronksmõõga leiukoht,
et see on ühes kivikirstkandmis olnud, see on tegelikult
väga huvitav ja kui vaatan, kas nüüd veidikene küll hilisem,
aga sealt Virumaalt, sealt Jabara kalmest ühest
kivikirstkalmetest raudmõõk leitud, aga see raudtee ka
küllaltki vana, see raudmõõk, see on kusagilt viiendast
sajandist enne Kristust, tähendab see on üks varasemaid
selliseid raudesemeid, mis meil Eestist leitud. Et see näitab, tähendab tegelikult panna kalmisse ka kaasa,
et see on omal ajal tõesti võimas ja vägev liikunud,
kes on sinna maetud. Ja kas siis pronksihääl võisid olla juba raudmõõgad? Ma tean küll ajaliselt hilisem, eks ole,
ja see on ajaliselt hilisem, sest neid kivikirstkalmed,
neid ehitati kauem, mõneti juba rauaajal,
nii et see on umbes 500 siis enne Kristust.
Aga need pronksimõõgad teed, need on kusagil kaheksas,
seitsmes sajand enne Kristust, nii et on mitut aastat parasemadi. Aga sealt Iru linnamäelt ei ole, mis sealt veel leitud,
on? Veel mõni relv, mis võiks öelda, et see võis ka
kalevipojale kuuluda, kuigi vist kuigi palju eeposes ei räägita,
et kalevi oleks odaga toimetanud laudadega toimetas seal rohkem. Ta võitles rohkem laudadega ja kividega aga vanapaganad
viskas kiviga ja nii edasi, nii et ta jahtu
ja tuuseldas raudmehi laudadega, eks ole,
nii et aga Iru linnuselt on muidugi välja tulnud ka üks
pronksist odavad, see see on haruldane leid
ja see viitab ikkagi.
Ta on, võis ka kuulda mõne lülikule, selle pärast
ega pronksist, toda otsad ei olnud ka mitte väga sagedased
leiud meil ja ega ega neid niisama kuhugi maha vedelema jäetud,
nii et see on ikkagi õnnelik juhus, miks ta,
kuidas ta on jõudnud, võib-olla on seal toimunud selle
kindlustatud asula piiramine, on toimunud lahingus pudenes
ta kuhugi maha ja oli seal tulekahju ja selle tagajärjel jäi Läänemeresoomlaste ja baltlaste vahel. Kui läänemeresoomlaste ja, ja siis germaanlaste kes olid ka
siin juba oma kodu leitud, aga asja juures on muidugi
huvitav see, et et noh, me ei tea ju mitte midagi nendest arvudest,
eks ole, kui palju seda varasemat kohalikku elanikkonda,
kui palju neid Germaanlasi tuli siia.
Kui palju tuli neid?
Neid soomeugrilased, eks ole, aga millegipärast meil jäi
siin peale jäi just siis ta kindlustatud asula rajajategi. Et meil ei peale siin läänemeresoome keel,
eks ole. Ja lõpetuseks, kas me siis võiksime Iru linnamäel käia,
kui Kalevipoja koduõuel? Ja kellel on hea fantaasia, see võib välja mõelda seal käies,
aga sinna tasub ikka minna, sest see Iru linnamägi,
ta on lootust, väga kena koht ja ta on ka hästi kättesaadav,
ta on siinsamas Tallinna lähedal, nii et tallinlastel on
võimalik seal jalutamas käia ja see Pirita jõekäär on sealt
väga maaliline ja ilus ja nii et tasub käia küll,
jah. Kalevipojaga seotud legendide, tema nime,
päritolu ja isakodu asukoha üle arutles kahes saates Tartu
Ülikooli arheoloog Ain Mäesalu.
Saate toimetaja Piret Kriivan.
714. Eesti loo lõpetab teatrilegend Ants Lauter.
Ants Lauter loeb katkendi, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi
eepose Kalevipoeg 12.-st lugulaulust.
Assam alla. Lahing on selle pealkiri.
Pisut varuge, palun kannatust.
Tegemist on Heino Pedusaar ümbervõttega 1930. aasta salvestistelt. Põll ehk vene õid eesti radadel Rahu käki kiiguteli lahedas
apsukedi emalikus eldes kaisus.
Aga rahulikku põmm, kippus sõda, kurna May. Tuiskas tuule tuhin olla ürgalt-Virru radadel võttis kaasa võidume,
kannupoisiks kangemaida viimistlus, nõguks ta 60 kuresaarest
saada teisi aare, lasi. Lõõtsunud lõplid lainetesse, leek, lumi angedesse,
toa tib tuuletiiva peakambri liik järgaarneb
ja Barrett Piibe painsudesse sängid raeRavnikades jeee see
istub päevad ja. VIRU laiudel väljadel seisid seltsis sõjalased veeerrea
vennikesed parve Guysi linnuperre suurem sipelgate pesa päikesepaistel.
Ei sööd läinud teisi, täida läinud laialt laoskamaie külasid,
kurnama peresid piinama, tugevamaid tapamajja.
Vababragri Suway. Kuule, Eli poeg õudis sõtta, alevipoeg. Istus hobus haiglas arvas kätš, kelle palk söömas varjupaika.
Puhaskasum ökom möllamisel, mõrtsuk halvem,
mängitada tuule Raukat viskamisel surma kombel sirutada.
Elektra Gioriterles puistas Kalev meeste palga nii kull
tillepikusta kolletanud gaasikusse, lõhkus puruks liikmeida
äärel huvida, sadasida turjal Uiga 1000 anda käeluu koormatena.
Ruila mehed luha. Kui möllurri kuleerin kui rauda, käiga härra lestade tuppa,
ov, nii. Ei tund tamme meta tugevugel kalju kaagindlusel. Ja ma ei aegu mõrv.
Rööri põlve, pärjad. Kalevipoja saate lõpetuseks kõlas Ants Lauter Eesti Raadio
varamust ka kõik varasemad 713 eesti lugu ka muinasajast,
pronksiajast ja meie siiamaile jõudmisest on varamus
kuulatavad kõike head kuulmiseni.
